Obsah (6)

§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 4062§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2026, Võru kohtumaja Tsiviilasi nr 2-26-137 Tsiviilasi Aktiva Finance

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

5.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 0% aastas. Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 6. Kohus selgitab osapooltele, et tarbijakrediidilepingu puhul on kohtul kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). 7. Võlaõigusseaduse (

) § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 3 järgi küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Laenuandja selgituste kohaselt hinnatakse kostja krediidivõimelisust kostja esitatud andmete ja kostja pangakonto väljavõtte alusel. Samuti on laenuandja kasutanud krediidivõimelisuse analüüsimisel avalikke andmebaase (Maksu- ja Tolliameti andmebaase, creditinfo.ee ja taust.ee andmebaase), olemasolevaid kohustusi ja krediidiajalugu. Kostjal puudusid maksehäired lepingu sõlmimise ajal. Krediidiandja on arvestanud laenuotsuse tegemisel kostja igakuiseks sissetulekuks 1789 eurot 51 senti, finantskohustusteks 419 eurot 84 senti, majapidamiskuludeks 1186 eurot 42 senti ning laenulepingu kuumakset 54 eurot 31 senti.
2. Eelnevast tulenevalt on laenuandja laenusaaja maksevõimet hinnanud ning sellest tulenevalt ka otsustuse teinud. Seega ei ole laenuandja rikkunud

§ 4034 lg 1 p-des 1 ja 2 ja lg-s 6 sätestatud kohustust.

Kohus leiab, et hagis esitatud asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus on piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi.

1. TsMS § 444 lõike 3 kohaselt võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata.
2. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.
3. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv 100 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot (2 töötundi tasumääraga 169 eurot tund käibemaksuta). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. 3 Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja lepingulise esindaja tasumäär on 169 eurot. Kohtu hinnangul saab sellist tasumäära pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Arvestades asjaoluga, et hagejat esindas mitteadvokaadist esindaja ja käesolevas tsiviilasjas on tegemist õiguslikult lihtsa tüüphagiga, loeb kohus mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohus leiab, et tegemist on õiguslikult lihtsa hagiga, see ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ja koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest, on kohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks 1,5 h. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 180 eurot (1,5 x 120). Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 280 eurot (100+180). Vastavalt hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Tulenevalt hageja taotlusest märgib kohus otsuse resolutsiooni ka makserekvisiidid, millisele kostja saab menetluskulud tasuda.
4. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 4