Tsiviilasi nr 2-14-51527 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-14-51527 Määruse tegemise aeg ja koht 15.01.2016.a, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Kaupo Paal, Ulvi Loonu

§ 526

lg 5).

§ 526

lg 2 p 5 ja lg 3 kehtiva redaktsiooni kohaselt aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise, ei või olla pikem kui viis aastat määruse tegemisest alates. PKS § 203 lg 4 kohaselt kontrollib kohus iga viie aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Seega tuleb eestkoste seada viieks aastaks. Kohus nõustus B.C-le riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkosteasutuste arvamustega, et N.Q ei sobi B.C eestkostjaks, kuna tal puudub isaga lähedane side, ta ei tea midagi isa elukorraldusest ega toimetulekust ning pole isa kordagi külastanud, vaid on pigem kontakte isaga vältinud (sh blokeerinud arvutisuhtluse). Samuti elab N.Q teises linnas, mistõttu oleks eestkoste teostamine raskendatud. Kohus leidis, et B.C eestkostjaks tuleb määrata tema elukohajärgne eestkosteasutus, s.o Paide Linnavalitsus. Pärnu linnas elas B.C üürikorteris ja kohtumenetluse ajal muutis elukohta ning rahvastikuregistri kannet ning tema rahvastikuregistrijärgne eestkosteasutus on Kambja vald. Samas Kambja vald ei ole B.C-d kordagi näinud ja kontakt temaga puudub, kuna ta ei ole asunud elama Kambja vallas registreeritud aadressil.

1. B.C uus lepinguline esindaja Robert Sarv esitas 23.10.2015.a määruskaebuse Pärnu Maakohtu 06.10.2015.a määrusele, paludes määruse täitmine peatada kuni lahendi jõustumiseni ning tühistada vaidlustatud määrus ja teha uus määrus, millega jätta B.C üle eestkoste seadmata. Isikul võib olla ka üksnes osaliselt piiratud teovõime ja PKS § 203 lg 2 kohaselt võib eestkostja määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik (RKTKm 3-2-1-87-11 p 19, 3-2-1-31-11 p 14). Maakohus ei ole määruses põhjendanud, miks ei ole kohus arvestanud Pärnu linna seisukohti ja selgitusi, millest saab järeldada, et B.C on saanud hakkama oma igapäevase elu korraldamisega. Samuti ei ole maakohus analüüsinud, kas B.C toimetulekut ja heaolu on võimalik tagada muul viisil kui eestkoste määramisega. B.C on 07.03.1995.a notariaalselt tõestatud volikirjas andnud MPle ulatusliku ja tähtajatu volikirja, mille andmise ajal oli B.C teovõimeline ning võimeline aru saama volituse tähendusest. Lisaks on B.C alates 2011.aastast elanud üksi ega ole paljudes eluvaldkondades vajanud kõrvalist abi (v.a toimetulekutoetus). Samuti ei saa ühegi isiku põhiseaduslikke õigusi piirata põhjusel, et ta on teistele (sh ametiasutustele ja kohtule) ebameeldiv või tülikas.
2. Paide Linnavalitsus ei pidanud B.C määruskaebust põhjendatuks. Kambja Vallavalitsus leidis, et kaebus on õige ja põhjendatud. Teised puudutatud isikud ei esitanud oma kirjalikku seisukohta määruskaebuse osas.
3. Maakohus jättis 05.11.2015.a määrusega rahuldamata B.C taotluse peatada maakohtu 06.10.2015.a määruse täitmine. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
4. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et Pärnu Maakohtu 06.10.2015.a. määrus tuleb vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 2 tühistada osas, millega seati B.C üle eestkoste kõigi asjade ajamiseks ja tunnistati B.C valimisõiguse tähenduses teovõimetuks ning teha selles osas uus määrus, millega anda B.C-le õigus teha eestkostja nõusolekuta teginguid 100 euro ulatuses kuus. Samuti tuleb tunnistada B.C valimisõiguse tähenduses teovõimeliseks. 5

§ 232

lg 1 ja 2), jättes eestkoste põhjendatud ulatuse hindamisel arvestamata Pärnu linnavalitsuse seisukohaga. Küll aga on B.C eestkoste vajaduse osas maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning selles osas kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6, § 659).

Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Pärnu Maakohtu 06.10.2015 määruse tühistamiseks täies ulatuses. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 13. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 203 lg 2 esimese lause järgi võib kohus määrata eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Kohtul peab tõendite alusel olema võimalik piisavalt täpselt tuvastada, millises osas on isiku teovõime psüühikahäire tõttu piiratud ning millises osas suudab isik hoolimata oma psüühikahäirest oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Seejuures peab kohus

§ 232

lg-te 1 ja 2 järgi hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (RKTKm 3-2-1-87-11 p 20, 21). Õige on määruskaebuse esitaja väide, et maakohus ei ole arvestanud Pärnu linnavalitsuse seisukohaga, mille kohaselt on B.C saanud hakkama oma igapäevase elu korraldamisega (sh toidu hankimisega, eluaseme eest kulude kandmisega). Ringkonnakohus ei näe põhjust ega vajadust lugeda B.C teovõimet piiratuks kõikide tehingute osas v.a TsÜS § 11 lg-s 3 nimetatud tehingud, nagu on märgitud maakohtu määruse resolutsiooni punktis

2. Kohtumääruse resolutsioonist peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus (RKTKm 3-2-1-8711 p 21). Vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 2 on maakohus märkinud, et B.C ei või iseseisvalt tehinguid teha v.a tehingud, millest ei teki isikule otseseid tsiviilkohustusi ja tehinguid, mille isik täitis vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik. Kolleegiumi hinnangul saab eelnimetatud resolutsiooni punktist sisuliselt järeldada, et B.C-l on maakohtu hinnangul õigus sõlmida iseseisvalt üksnes kinkelepingut. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Maakohtu määruse põhjendustest ei selgu, millistel kaalutlustel tuleks käesoleval juhul lugeda B.C teovõime piiratuks sedavõrd suures ulatuses, et tal ei oleks iseseisvalt õigust teha mistahes õigusliku sisuga tahteavaldusi, sh igapäevase elu tehinguid nagu toidu või esmatarbekaupade ostmine. Selles osas on määrus põhjendamata ega vasta seaduse nõuetele. Samuti on resolutsiooni punkt 2 seda täitma asuvate isikute jaoks umbmäärane.
3. B.C elas Pärnu linnas juunist 2001.a kuni maini 2015.a (kd VI tl 41-42). Seega Pärnu linnavalitsus omab eelduslikult head ülevaadet B.C elukorraldusest, arvestades ka asjaolu, et B.C on korduvalt taotlenud linnalt toimetulekutoetust. Pärnu linnavalitsus on oma arvamuses märkinud, et B.C on taganud endale sobiva olmelise keskkonna, söögi ja hügieeni ning pole jätnud ennast selles osas abitusse olukorda (kd IV tl 72-74). Eeltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul mõistlik võimaldada B.C-l jätkuvalt kanda oma igapäevaseid kulusid nt söögile, esmatarbekaupadele jne, mis ei ületa 100 eurot kuus. Samas tuleb lugeda, et B.C teovõime on piiratud niisuguste igapäevaseid elulisi vajadusi ületavate tehingute tegemisel, mille täitmiseks ei piisa eestkostja poolt tema käsutusse antavatest vahenditest. Suuremate väljaminekute puhul (sh nt riided, jalanõud jms) on seega vajalik raha kasutamist kooskõlastada eestkostjaga, et tagada jätkusuutlik majandamine olemasolevate võimaluste piires.
4. Ringkonnakohtu arvates on võimalik ja vajalik reguleerida pensioni ja toetuste vastuvõtmist selliselt, et tagada rahaliste vahendite otstarbekas ja mõistlik kasutamine. 6

§ 526lg 5).

Käesoleval juhul ei ole kolleegiumil teada kaalukaid põhjendusi B.C valimisõiguse kui ühe põhiõiguse selliseks piiramiseks. Ka valimisõiguse piiramise osas tuleb vaidlustatav määrus tühistada ja mitte lugeda B.C-d valimisõiguse osas teovõimetuks.

1. Ülejäänud osas ei anna kolleegiumi hinnangul määruskaebuse väited alust Pärnu Maakohtu määruse muutmiseks. Pärnu linnavalitsuse seisukohaga arvestamata jätmine ei muuda kolleegiumi arvates ebaõigeks maakohtu seisukohta, et B.C vajab eestkostet. B.C eestkoste vajadus on eelkõige tingitud tema tervislikust seisundist. Eksperdid on seisukohal, et B.C puhul esineb kõrge risk teda ennast ja teisi ohustava käitumise vallandumiseks. Tal puudub haiguskriitika. Samas oleks püsiva psühhiaatrilise raviga võimalik luulumõtete aktuaalsuse vähenemine, mille tulemusel väheneksid ka haiguslikest elamustest ning veendumustest tingitud käitumisväljendused, sh ohustav käitumine. Ekspertide hinnangul vajab B.C tõenäoliselt elukestvat olme, ravi ning sotsiaalse turvalisuse tagamist väliskeskkonna poolt (kd III tl 80-81). Ka Pärnu linnavalitsus on leidnud, et B.C vajab eestkostet seaduses sätestatud maksimaalseks tähtajaks, kuid eestkoste vajadus on osaline.
2. Iseenesest on õige määruskaebuse viide sellele, et PKS § 203 lg 2 teise lause kohaselt ei ole eestkoste vajalik, kui täisealise isiku huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste vahendusel. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama (RKTKm 3-2-1-87-11 p 21). Määruskaebuse kohaselt oleks B.C toimetulekut võimalik tagada volituse andmise teel. Määruskaebuse väidete kohaselt on B.C 07.03.1995.a notariaalselt tõestatud volikirjas andnud MPle ulatusliku ja tähtajatu volikirja, mille andmise ajal oli B.C teovõimeline ning võimeline aru saama volituse tähendusest. Lisaks on B.C alates
3. aastast elanud üksi ega ole paljudes eluvaldkondades vajanud kõrvalist abi (v.a toimetulekutoetus). Kolleegiumi hinnangul ei ole alust arvata, et B.C toimetulekut ja ravi on võimalik korraldada 07.03.1995.a või mõne muu volikirja alusel. Kohtule on esitatud Elion Ettevõtted Aktsiaseltsiga 26.07.2011 sõlmitud leping, mille on B.C eest sõlminud ja allkirjastanud MP. Puuduvad muud andmed selle kohta, et MP kasutaks temale volikirjaga antud õigusi. MP on rahvastikuregistri andmetel B.C laste ema ning käesoleval ajal toimub menetlus tsiviilasjas nr 2-15-8247, milles MP nõuab endale laste suhtes ainuhooldusõigust. Ehkki nimetatud volikirjaga on MP volitatud ka esindama B.C-d kohtus, ei ole ta seda teinud käesolevas menetluses. Samuti ei ole käesolevas menetluses isegi tõusetunud küsimust sellest, et MP võiks saada B.C eestkostjaks ja teda ei ole kaasatud puudutatud isikuna. Isegi kui B.C mõistab volikirja tähendust, puuduvad kolleegiumi hinnangul alused arvata, et MP tagaks (või oleks tulevikus valmis tagama) volikirja alusel B.C toimetuleku, sh vajaliku ravi. Seega on kolleegium seisukohal, et põhjendamata on määruskaebuse esitaja väide, et B.C toimetulekut ja heaolu on võimalik tagada volikirja andmise teel. Kokkuvõttes on kolleegium 7

§ 442

lg 5 ja § 463 lg 2 kohaselt peab kohus määruse resolutsiooniga lahendama ka veel lahendamata taotlused. 30.10.2015 esitas B.C ringkonnakohtule taotluse, milles teatas oma senise riigi õigusabi korras määratud esindaja Argo Küünemäe teenusest loobumisest ja soovis, et vandeadvokaat Robert Sarv määrataks B.C esindajaks riigi õigusabi korras. RÕS § 17 lg 3 kohaselt kohtumenetluses menetlusosalisena riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile laieneb ka samas asjas tehtud kohtulahendi edasikaebamisele. RÕS § 20 lg 1 sätestab, et riigi õigusabi osutava advokaadi ja riigi õigusabi saaja kokkuleppel võib asuda isikule samas asjas õigusteenust osutama teine advokaat, kes on nõus temale riigi õigusabi osutamise kohustuse üleandmisega. Käesolevas kohtuastmes on B.C esitanud riigi õigusabi osutaja vahetamise taotluse ajal, mil määruskaebus oli juba esitatud. Kolleegium selgitab, et riigi õigusabi ei saa taotleda juba tehtud menetlustoimingu eest (nt käesolevas asjas uue esindaja esitatud määruskaebuse eest) kulude hüvitamise eesmärgil. Samuti eeldab vandeadvokaat Robert Sarve B.C riigi õigusabi osutajana määramine vastavalt RÕS § 20 lg-le 1 Robert Sarve enda nõusolekut. Robert Sarve nõusolekut olla B.C riigi õigusabi osutaja ei saa eeldada olukorras, kus vandeadvokaat Robert Sarv on nimetanud end B.C lepinguliseks esindajaks (vt määruskaebuse p 4.1). Kolleegium selgitab, et kui B.C soovib vaidlustada käesolevat määrust, tuleks riigi õigusabi taotlus Riigikohtule määruskaebuse koostamiseks esitada Riigikohtule. 21. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad määruskaebuse esitaja menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171lg 1 alusel tema enda kanda.

Muud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ 8