← Eesti

2-14-53854/57

Obsah (6)§ 172§ 657§ 654§ 656§ 477§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-14-53854 Määruse tegemise aeg ja koht 26.02.2016, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Indrek Soots ja Imbi Sidok-Toomsa

§ 172

lg 1 esimeses lauses ja sama paragrahvi lg 3 teises lauses sätestatust, tuleb kohtu hinnangul jätta praeguses asjas riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus

  1. Z.M esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises koosseisus. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus peab aja saatmist esimese astme kohtusse uueks arutamiseks mittevajalikuks, teha asjas uus määrus, millega rahuldada Z.M taotlused hooldusõiguse üleandmise ning suhtluskorra määramise osas. Kui ringkonnakohus otsustab teha ise uue otsuse, palus avaldaja arvestada Z.M esitatavate täiendavate tõendite ja seisukohtadega ning koguda antud dokumendis nimetatavad tõendid, mida Z.M ei saa ise esitada. Määruskaebuse esitaja palus lahendada asi kohtuistungil ja jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
  2. Z.M on seisukohal, et maakohtu määrus on õigusvastane ning kuulub tervikuna tühistamisele. Määratud suhtluskord ei vasta lapse huvidele ja Z.M hooldusõiguse piiramiseks puudub alus. Vanemate suunamine pereteraapiasse on lapse huvides, kuid osavõtt sellest peaks toimuma siis, kui käesolevas asjas on jõustunud lõplik lahend ning on selge, milliseks kujuneb lapsega suhtlemise kord ning kas ja mil määral on tarvilik piirata vanemate hooldusõigust.
  3. Maakohus ei ole analüüsinud ega arvestanud Z.M poolt esitatud seisukohti ja tõendeid seoses A.B tegevusega isa ja lapse suhtlemise takistamisel, mis kinnitavad väidet, et ema ei ole lapse kasvatamisel lähtunud parimatest huvidest. Maakohus jättis alusetult rahuldamata 20.10.2015 täiendavates seisukohtades sisalduva taotluse anda võimalus esitada täiendavad seisukohad ja tõendid, kui kohus ei nõustu Z.M poolt välja pakutud suhtlemiskorra ettepanekuga. Maakohus ei edastanud Z.M-ile seisukohavõtuks ning võimalike vastuväidete esitamiseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud seisukohti ja taotlusi. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata Z.M taotluse asja lahendava kohtuniku taandamiseks.
  4. Ülaltoodu tähendab, et kogu tsiviilasja arutamine tuleb viia sisuliselt uuesti läbi, st anda kõigepealt menetlusosalistele võimalus täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks, koguda asjas tähtsust tõendid, mida menetlusosaline ei saa ise esitada, kohtu enda poolt; seejärel teistele menetlusosalistele võimalus nende ning varasemalt esitatud seisukohtade ja tõendite osas seisukohtade esitamiseks. Seejärel hinnata kõiki esitatud tõendeid ning seisukohti ning teha selle pinnalt uus otsus.
  5. Z.M on seisukohal, et asi tuleks saata uueks arutamiseks tagasi esimese astme kohtusse teises koosseisus. Samas, kui kohus peaks leidma, et puudused on kõrvaldatavad apellatsioonmenetlused, tuleks eelmises lõigus viidatud toimingud viia läbi käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamise käigus. 5

(8)
  1. Sõltumata sellest, kumma variandi kasuks ringkonnakohus otsustab, palus Z.M arvestada asja lahendamisel tõendeid, mille esitamise võimalust taotles oma 20.10.2015 seisukohtades. Määruskaebuse lisana Z.M uusi tõendeid ei lisanud. Menetluse edasine käik
  2. E.N esindaja ja Tallinna linn leidsid, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. A.B palus keelduda määruskaebuse menetlusse võtmisest või alternatiivselt jätta määruskaebus rahuldamata.
  3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  4. Tallinna Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 657

lg 1 p 2 1 ja § 659 alusel tuleb maakohtu määruse lõppjäreldus hooldusõiguse üleandmise osas jätta muutmata, täpsustades maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2 ja põhjendusi (vt käesoleva määruse punktid 31-34). Ülejäänud osas, s.o ühise hooldusõiguse osalise säilitamise ja suhtlemiskorra määramise osas, tuleb maakohtu määrus jätta muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Selles osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

25. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Eeltoodu ei anna aga alust määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks, nagu on taotlenud A.B. Z.M määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohus on järginud menetlusja materiaalõiguse norme, selgitanud välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, kuulanud ära kõik asjast puudutatud isikud ja on teinud lahendi lapse huvidest lähtuvalt, puuduvad igasugused alused asja teistkordseks algusest peale läbivaatamiseks maakohtus. Maakohtu määruse resolutsiooni ebatäpsus ei anna alust määruse tühistamiseks ja asja saatmiseks uueks lahendamiseks maakohtule. Lisaks ei olnud kolleegiumi hinnangul aluseid maakohtu kohtuniku taandamiseks, seega ei anna ka kohtuniku taandumata jätmine antud juhul alust maakohtu määruse tühistamiseks (

§ 656lg 1 p 3).

26. Vastavalt

§ 477

lg-le 5 ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on käesolevat määruskaebust võimalik lahendada kirjalikus menetluses ning istungi korraldamine ei ole vajalik.

  1. Põhjendamatu on määruskaebuse esitaja seisukoht, et Z.M-ile ei antud 20.10.2015 taotluses palutud võimalust esitada täiendavaid tõendeid ja seisukohti. Z.M-il oli võimalik esitada seisukohti ja tõendeid kogu menetluse kestel, sh määruskaebuses. Erinevalt määruskaebuses lubatust ei esitanud Z.M ka ringkonnakohtule oma täiendavaid tõendeid.
  2. Kolleegium märgib, et Z.M ei ole esitanud määruskaebuses konkreetseid seisukohti, mille osas maakohtu määrus ei vasta lapse huvidele. Nagu eelpool märgitud, ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme, mis annaksid alust määruse tühistamiseks. Asjaolu, et maakohus Z.M avaldust ei rahuldanud ega määranud lapsega suhtlemise korda vastavalt Z.M ettepanekule, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. 6

(8)
  1. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kolleegium selgitab, et iseenesest säilib vanematel ühine hooldusõigus ka siis, kui nad asuvad elama eraldi, ja vanemate omavahelised pingelised suhted ei anna iseenesest alust lapse hooldusõiguse ümbervaatamiseks. Varasemalt on vanemad olnud eriarvamusel lapse lasteaia vahetuse osas, milline vaidlusküsimus on praeguseks ajaks ära langenud. Muus osas on vanemad teostanud hooldusõigust ühiselt, olenemata kooselu puudumisest. Käesolevalt on kumbki vanematest soovinud endale lapse suhtes vähemalt osalise hooldusõiguse üleandmist ühele vanematest, samuti on vaidlus lapsega suhtlemise korra üle.
  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et Z.M enda soov ja valmisolek last kasvatada ja ainuisikuliselt võtta vastu last puudutavaid otsuseid (kas osaliselt või täies ulatuses) ei ole piisav selleks, et anda temale täielikult või osaliselt üle lapse hooldusõigus. Ka Z.M esitatud uuringud võimalikest hooldusõiguse reguleerimise viisidest ei ole kohtu jaoks siduvad. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud lapse senist elukorraldust ja ka lapse soovi jääda elama emaga. PKS § 137 lg-s 3 on sätestatud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Samuti sätestab PKS § 137 lg 2 p 2, et ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kolleegiumi hinnangul on ka lapse soov, et tema kasvatamises osaleksid nii ema kui isa, nagu on toimunud senini, piisav alus ühise hooldusõiguse säilitamiseks osas, mille teostamise osas vanematel erimeelsusi ei ole.
  3. Maakohus on otsustanud anda A.B-le üle lapse isikuhooldusõigus tema elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline resolutsiooni formulatsioon õiguslikult korrektne, kuigi PKS § 124 lg 1 kohaselt on isikuhooldusõiguse sisuks mh ka lapse viibimiskoha määramise õigus. Samuti ei sisalda maakohtu määrus õiguslikke põhjendusi, mille alusel on A.B-le antud üle lapse isikuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas. Seega täpsustab ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse resolutsiooni ja põhjendusi (vt järgnevad punktid 32-34).
  4. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus saab lõpetada ühise hooldusõiguse ka üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda üksnes selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse. See tähendab, et vanemal on osaline ainuhooldusõigus, sh ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas, mis hõlmab ka selle küsimuse otsustusõigust (RKTKm 3-2-1-45-11 p-d 19-21, 3-2-1-159-15 p 24, 25).
  5. Iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise 7
(8)hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (RKTKm 3-2-1-159-15 p 25).
  1. A.B on taotlenud määrata lapse elukohaks lapse ema igakordne elukoht. Samuti on A.B palunud kohtule anda temale lapse hooldusõiguse teostamine üle selles osas, mis puudutab alaealise jaoks oluliste otsuste tegemist (kooli, huviringide, välisreiside ja ekskursioonide valik, lapse igakordse viibimiskoha üle otsustamine, lapse nimel suuremate tehingute tegemine jmt). Lasteaia vahetuse küsimus on käesolevaks ajaks ära langenud, samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et vanemad ei jõua kokkuleppele muudes küsimustes nagu kooli, huviringide, välisreiside ja ekskursioonide valik. A.B eesmärgiks on saada õigus määrata lapse viibimis- ja elukohta nii käesoleval ajal kui ka edaspidi. Seega saab ema avaldust lapse viibimiskoha määramise osas pidada ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduseks PKS § 137 lg 1 mõttes, arvestades ülaltoodud Riigikohtu seisukohti ja selgitusi. Ka maakohus on määruse resolutsioonis märkinud, et ülejäänud osas (v.a. lapse elukoha määramise osas) on vanematel ühine hooldusõigus.
  2. Seega eelnimetatud osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi muuta ja täpsustada vastavalt ka maakohtu määruse resolutsiooni osalise ainuhooldusõiguse A.B-le üleandmise osas. A.B-le tuleb anda osaline ainuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Muus osas on vanematel ühine hooldusõigus.
  3. Olenemata hooldusõiguse osalisest üleandmisest A.B-le lapse elukoha määramise osas säilib Z.M-il muus osas lapse suhtes (emaga ühine) hooldusõigus, samuti lapsega suhtlemise õigus. Asjaolude muutumise korral võib kumbki pool pöörduda uuesti kohtusse. Kolleegium siiski märgib, et lapsega suhtlemise korra osas on vanematel mõistlik lapse huve arvestades jõuda omavahelisele kokkuleppele ja vältida uue kohtuvaidluse tekkimist, mis kahtlemata mõjutab ka last.
  4. Ehkki ringkonnakohus jätab Z.M määruskaebuse rahuldamata, on kolleegiumi hinnangul mõistlik ja põhjendatud jätta määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud sarnaselt maakohtu määratud menetluskulude jaotusega poolte enda kanda ja lapsele määratud riigi õigusabi korras esindaja kulud riigi kanda (

§ 171lg 1, § 172 lg 1 ja 3).

Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.