KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2018.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-16594 Tsiviilasi F

§ 18

lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (punkt 13).

1. Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhte lõppemise aja tuvastamine olulise tähendusega. Kohtutoimikus olevate materjalide põhjal selgub, et pooled on abielusuhte lõppemise aja suhtes andnud vastukäivaid arvamusi, mistõttu kohus peab oluliseks tuvastada tegeliku abielusuhte lõppemise aja.
2. Hageja on seisukohal, et poolte abielusuhted lõppesid
3. aastal. Hageja põhjendab, et
4. aastal leidis aset kostja suur juubelipidu ning sellel ajal olid pooled veel abielusuhtes. Kostja hageja väitega ei nõustu ja leiab, et abielulised suhted lõppesid 1997-
5. Kostja viitab 26.09.2017 tsiviilasjas nr 2-17-12486 tehtud kohtuotsusele (tlk 6-7), milles hageja on väidetavalt kinnitanud, et hiljemalt 1997-1998 olid poolte abielusuhted lõppenud. Kohus kostja sellise käsitlusega ei nõustu. Harju Maakohtu 26.09.
6. a kohtuotsusest ei tulene, et hageja on nõustunud kostja väitega, et poolte abielusuhted lõppesid 1997-
7. Kohus märgib, et abielulahutuse kohtuotsuse näol on tegemist õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega. Hagi õigeksvõtt tulenevalt TsMS 440 lg 1 seisneb olemuselt selles, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. U.W esitas F.F-i vastu hagiavalduse abielulahutuse nõudes ning ärakuulamisel kostja kinnitas, et on hagi rahuldamisega nõus ja võtab nõude õigeks. F.F oli nõus abielu lahutamisega ning võttis õigeks abielu lahutamise nõude. Abielulahutuse kohtuotsusest ei tulene aga 4 seda, et F.F on omaks võtnud hagiavalduses või kohtuistungil U.W poolt esitatud faktiväited.
8. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-31-14 selgitanud ja avanud abielusuhete lõppemise olemust enne
9. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse tähenduses. Nimelt varasemalt kehtinud PKS §

§ 18

lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted.

1. 18.10.2018 toimunud ära kuulamisel palus kohus hagejal täpsustada elulisi fakte tema ja kostja abielulistest suhetest. Hageja leiab, et poolte abielusuhted kestsid kuni
2. aastani. Hageja põhjendab, et
3. aastal pidasid nad kostja 50-aastast juubelit koos hageja vanematega ning seega kestsid ka abielusuhted. Kohtu hinnangul ainuüksi juubeli tähistamine ei kinnita fakti, et poolte vahel olid abielusuhted perekonnaseaduse mõistes. Kui eksabikaasa kutsub juubelile endise naise koos vanematega ning kellegil ei ole sellest probleemi, siis see on tore suhe kostja ja hageja vahel, kuid sellest ei saa järeldada poolte abielusuhet. Kohus leiab, et abieluline kooselu kohustab abikaasasid korraldama ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest, samuti osalevad abielulises suhtes abikaasad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetulekute hankimises ning abikaasad peavad vastastikku oma tööga ja varaga perekonda ülal.
4. Kohus loeb poolte abielulised suhted lõppenuks 24.08.1997, s.o ajal, mil kostja oma sünnipäeval lahkus poolte ühisest eluasemest elama uue naise juurde. 18.10.2018 toimunud ärakuulamisel (tlk 70) kostja on oma ütlustega kinnitanud, et abielulised suhted lõppesid 24.08.1997- eeltoodud väidet ei ole hageja ümberlükanud, mistõttu kohus loeb kostja väite õigeks. Kostja sõnul suhtles ta uue naisega juba alates 1993 aastast enne kui kokku elama koliti. Kostja lisatud fotodelt nähtub lähisuhe K Z 1994 aastal ühiselt veedetud ajal (tlk 47-49). Seda kinnitab kostja ütlus kui ta vastas kohtu küsimusele: „mis aastal on tlk 47 pöördel pilt tehtud (tlk 70)“. Kostja vastas: „..aastal 1994“. Seega on tõendamist leidnud kostja lähisuhe uue partneriga juba aastal
6. aastal oli kostja kodus 5 päeva kuus, sest kostja käis tööreisidel Saksamaal. Asjad olid kostjal kogu aeg autos ja ühel hetkel läks ta teise korterisse uue naise juurde elama. Kostja uus elukaaslane elas kostjaga samas majas. Arvestades, et kostja viibis 2002.a toimunud juubelipeol oma uue naisega, siis puudub alus arvata, et
7. a olid pooltel abielulised suhted. Nagu hageja kinnitas 18.10.2018 ärakuulamisel, et kostja oli juubelil uue naisega, siis see ütlus tõendab abieluliste suhete lõppemist enne
8. aastat. Kohus ei ole tuvastanud, et pooltel oleks säilinud lahuselu ajal abielulised suhted. Kui pooled oleks jätkanud kooselu, siis jääb arusaamatuks, miks kostjal oli vaja kolida uue partneri juurde.
9. Kohus loeb poolte abielulised suhted lõppenuks 24.08.1997, s.o ajal, mil kostja lahkus poolte ühisest eluasemest elama uue naise juurde, selleks ajaks olid abikaasade vahel 5 lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Poolte ütlustega on kohus tuvastanud, et kostja suhtles uue naisega alates 1993 aastast ja
10. aastal oli kostja kodus kõigest 5 päeva kuus ning poolte abielulised suhted lõppesid lõplikult 24.08.1997 kui kostja oma sünnipäeval kolis elama tänase partneri K Z juurde.
11. Eelnevat kokku võttes kohus loeb PKS §

§ 18

lg 2 teise lause alusel poolte abielulised suhted lõppenuks hiljemalt 24.08.

1. Seega tuleb ühisvara koosseis kindlaks määrata ajavahemikul, mis omandati abielu sõlmimisest 17.09.1976 kuni abielusuhte lõppemiseni 24.08.
2. Kinnistu XXX-i
3. Poolte vahel on vaidlus, kas XXX-i kuulub poolte ühisvarasse või mitte. Hageja on seisukohal, et kinnistu puhul on tegemist abielu jooksul omandatud varaga ja seega on kinnistu poolte ühisvara. Kostja palub jätta rahuldamata kinnistu ühisvara jagamise nõude ja tuvastada, et kinnistu ei kuulu poolte ühisvarasse. Kostja leiab, et peale abielusuhte lõppemist olles 21.05.1999 maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt, omandas kostja XXX ehitise aluse maa. Maatükk ei kuulunud ühisvara hulka. Peale abielusuhte lõppemist kanti kostja kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse ning seega ei kuulu kinnistu ühisvarasse.
4. Kehtivast perekonnaseaduse rakendussätetest tuleneb (PKS § 210 lg 2), et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne
5. aasta
6. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. PKS1995 § 14 lg 1 tuleneb, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.
7. Kohtule on esitatud järgmised tõendid: 1) 17.11.1980 akt nr XXX V B ehituskrundi eraldamise kohta (tlk 35 pöördel); 2) 05.11.1983 Harju Rajooni RSN Täitevkomitee otsus nr XX, ehituskrundi kasutamiseks andmine kostjale (tlk 36 pöördel); 3) Ehitisregistri koondväljavõte (tlk 34); 4) Individuaalelamu sidumisprojekt (tlk 37 pöördel); 5) 21.05.1999 maa erastamise ostu-müügileping (tlk 32 pöördel).
8. Hageja on 23.03.2018 menetlusdokumendile lisanud akti nr XXX ehituskrundi looduses eraldamise kohta ja Rajooni RSN Täitevkomitee 11.10.1983 otsuse nr XX (tlk 35, 36). 17.11.1980 akti kohaselt antakse B V N p XXX alevikus asuv ehituskrunt hoonestajale kasutamiseks. Sama dokumendi teisel lehel on 05.11.1983 Harju Rajooni RSN Täitevkomitee otsusega nr XX XXX alevikus asuv ehituskrunt antud tähtajatuks kasutamiseks kostjale. Esitatud dokumentidest ei nähtu nagu oleks kostja või pooled maatüki omandanud. Kostjale anti nimetatud krunt kasutamiseks. 6 Krundile üksikelamu ehitamiseks väljastati ehitusluba 01.06.1984 ehk peale abielusuhete lõppu. Ehitise tehnilised näitajad ja eksplikatsioon on toodud individuaalelamu sidumisprojektist (tlk 37 pöördel), millest nähtub kostja seos elamu planeeringuga. Kostja selgitab vastuhagis (tlk 44 jj), et XXX põik kinnistul asuva ehitise näol oli
9. aastal tegemist kommunikatsioonideta ehitusjärgus majakarbina. Ehitisel olid püstitatud seinad, ajutine katus (tõrvapakk), ehitise avaused olid kaetud (puitlaastplaat, ajutised uksed). Puudus soojustus, statsionaarne elektri, vee- ja kanalisatsiooni ühendus, küte, majasisesed trepid, tuulekastid jms. Ehitis oli sellisel kujul kasutatav (oluliste mööndustega) soojal perioodil suvilana. Ehitise kirjeldatud olukorda on kostja oma ütlustega kinnitanud 18.10.2018 toimunud ärakuulamisel (istungiprotokoll, tlk 70 pöördel). Kostja jätkas uue elukaaslasega XXX põik ehitustöid. Maja ehitas kostja ise, abiks oli ka töömees, kellele kostja tasus. Kuna kostja töötas autojuhina rahvusvaheliste vedude peal ja sõitis Euroopas, siis saadav tasu võimaldas maja ehitamist. 2002 aastal valati ehitisel sisetrepid, paigaldati plekkkatus (lisatud fotod tlk 50-50 pöördel). 2002 – 2003 valmis teise korruse nn must põrand (betoonalusele paigaldati alusroovitus ja puitlaastplaat). Kostja kasutas elukaaslasega elamut suvilana s.t suviti elati ja ehitati XXX põik elamut, sügisel-talvel elati XXX elukaaslase korteris. 2007 laenas kostja oma tööandjalt XXX AS-lt XXX põik ehitustöödeks 100 000 krooni. 12.10.2008 sõlmis kostja laenulepingu AS-ga H (S AS) ja laenas ehitustöödeks täiendavat 80 000 krooni, mida tõendab kostja pangakonto konto väljavõte (tlk 51). Peale seda ehitati XXX põik veetorustik, veeti statsionaarne elekter, teostati maja soojustus, ehitati välja ja viimistleti maja teise korruse ruumid, teostati sise-ja välisviimistlus. Maja ei ole tänaseni veel lõplikult valminud, väiksemad tööd on teostamata (vihmaveerennide paigaldus jms). XXX põik kinnistul asuv elamu on kostja ainsaks elukohaks. Kostja on täna 65 aastane ja üle poole oma elueast tegelenud XXX põik kinnistu ehitamisega. Hageja soovitud viisil vara jagamisel jääks kostja ilma ainsast elukohast ning mistahes summa ei hüvitaks temale 34 aasta jooksul elamusse panustatud ressursse. Kohtule esitatud tõenditega on kostja veenvalt tõendanud, et peale abielusuhte lõppu oli kostja pühendunud oma uuele perele ja koos uue pere loomisega soovis kostja ehitada aastaringselt elamiseks kõlbuliku maakodu.
10. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ehituskrundi näol on tegemist abielu kestel abikaasade omandatud varaga. Vaidlus puudub, et XXX põik krunt omandati
11. aastal. 21.05.1999.a. sõlmitud maa ostu-müügilepinguga on tõendatud, et kostja oli maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt ja kostja ostis Eesti Vabariigilt ehitise juurde maatüki XXX pindalaga 1088 m2 (tlk 32-33). Lepingu punktis 1.3.2 kostja kinnitab, et erastataval maal asuvad üksnes kostjale kuuluvad ehitised (R V Ehitusregistri teatis nr XX). Kostja ainuomandas XXX kinnistu 21.08.1999, mida tõendab kinnistusraamatu väljatrükk (tlk 8 pöördel). Kohus on tuvastanud, et kinnistamise aluseks olnud toimingud ja tehingud on kehtivad ja viidud läbi kostja poolt peale abielusuhete lõppu. Arvestades, et kostja ainuomandas kinnistu peale abielusuhete lõppu (abielusuhe lõppes 24.08.1997), siis kuulub kinnistu kostja lahusvarasse, (PKS §

§ 18lg 2 teine lause).

7

1. Kostja leiab õigesti, et krundil asuv ehitis lakkas 1999.a kinnistusraamatusse kandmise järel vallasasjana eksisteerimast ja hageja kaotas sellele õiguse. Kohus selgitab, et hoonestust ei saa eraldi jagada, sest hoone on maatüki (kinnisasja) oluline osa ja TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa asi ning tema olulised osad olla eri isikute omandis. Seega ei saa hoonestust ühisvarana jagada. Kostja viitab õigesti Riigikohtu 05.
3. a kohtuotsusele 3-2-1-86-08, kus Riigikohus on sarnast olukorda käsitlenud punktis 19: /…oli elamualune maa
4. oktoobril 1999 juba erastatud ja kinnistatud kostja nimele. Kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnistusraamatusse kandmisega kinnisomand, seega elamu kui vallasomand lakkas olemast. Kinnistamise aluseks olnud toimingud ja tehingud on kehtivad ja tuleb eeldada, et kinnistusraamatu kanne on õige. Kuna elamu muutus kinnisasja oluliseks osaks, lõppes pärijate, sh hageja I kaasomand elamule.“ Arvestades, et peale abieluliste suhete lõppu kostja erastas krundi ja hoone muutus maatüki oluliseks osaks ja kinnistatud kostja nimele, siis hagejal puudub õigus kinnistut ühisvarana jagada.
5. Kohus lisab, et kui pooled oleks soovinud XXX kinnistut lugeda abikaasade ühisvaraks, siis tulnuks PKS1995 § 17 lg 5 kohaselt hageja kanda ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Käesoleval juhul pooled kinnistut ühisvaraks vormistada soovinud ei ole. Kohus märgib, et kokkuleppelist varalahusust on võimalik kehtestada ka abieluvaralepinguga. PKS1995 § 7 sätestab, et abikaasade varalised õigused määratakse kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga kui see on sõlmitud. Sama regulatsiooni kehtestab PKS § 27 lg
6. Käesolevas asjas ei ole pooled sõlminud abieluvaralepingut, millega oleks kokku lepitud kinnistu kuulumises poolte ühisvarasse. Juhul, kui hageja oleks soovinud kinnistut ühisomandisse, tulnuks pooltel abieluvaralepinguga ka selliselt kokku leppida. Käesolevas asjas pooled abieluvaralepingut sõlminud ei ole.
7. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et XXX kinnistu kuulub kostja lahusvarasse kuna kostja on kinnistu soetanud peale abielusuhte lõppu (PKS §

§ 18lg 2 teine lause).

Korteriomand XXX-i 26. Korter kui eluruum väljastati pooltele 28.04.1986.a, mida tõendab hageja esitatud korteri order (tlk 16 pöördel). Kohus on eespool tuvastanud, et poolte abielusuhted lõppesid 24.08.1997 ning kinnistusraamatu väljatrükk (tlk 10 pöördel) tõendab, et hageja ainuomandas korteri peale abielusuhete lõppu 12.02.2003.a. Arvestades, et hageja on korteriomandi omandanud peale abielusuhete lõppu, siis ei ole korteriomandi puhul tegemist poolte ühisvaraga (PKS §

§ 18lg 2 teine lause). 8 27. Kohus selgitab, et tulenevalt Ts

MS § 4 lg-test 1-3, §-st 439 ja § 442 lg-st 5 peab kohus otsuse resolutsiooniga lahendama selgelt ja ühemõtteliselt kõik poolte nõuded. Viidatud TsMS §-st 439 koostoimes § 654 lg-ga 1 aga tuleneb, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus, tutvunud toimikuga, on hageja nõude sisuks olnud jagada ühisvarana XXX korteriomand avalikul enampakkumisel. Kohus leiab, et kuna korteriomand ei kuulu poolte ühisvarasse, siis tuleb kohtul jätta rahuldamata hageja taotlus müüa korteriomand avalikul enampakkumisel. Samuti ei ole alust kostja taotlusele kalduda kõrvale poolte osade võrdsusest ning põhjendamata on määrata kostjale hüvitis, mis vastaks tema osa väärtusele korteriomandist. Arvestades, et kohus hüvitist kostja kasuks välja ei mõista, siis puudub alus kostja taotlusele tasaarvestada poolte nõuded.

1. Kohus asub seisukohale, et korteriomand XXX-i ei kuulu poolte ühisvarasse, sest hageja ainuomandas korteri kinnistusraamatukande läbi 12.02.2003.a. ehk peale abielusuhete lõppu (abielusuhted lõppesid 24.08.1997). Seega jätab kohus korteriomandi ühisvara koosseisust välja kuna see ei kuulu ühisvarana jagamisele.
2. Hageja esitas 06.12.2018 vastuväite kohtu tegevusele. Hageja heidab kohtule ette pooltele 04.05.2018 e-kirjaga antud selgituste osas. Kohus märgib, et kohus kujundas oma esialgse seisukoha esitatud andmete põhjal. 18.10.2018 toimunud kohtuistungil arutas kohus menetlusosalistega asja sisuliselt ja selgitas põhjalikult ühisvara jagamise nõude eelduseid ning lõpliku seisukoha saab kohus kujundada pärast 18.10.2018 pooltega toimunud suulist arutelu. Hagejale ei saa käesolev kohtuotsus tulla üllatusena, sest kohus tegi 18.10.2018 toimunud kohtuistungil pooltele kompromissi ettepaneku sarnaselt käesolevale kohtuotsusele, jättes XXX kinnistu kostja lahusvarasse. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja vastuväide põhjendatud ja kohus jätab vastuväite rahuldamata. Menetluskulud
3. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu seisukohast 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik 9