Obsah (11)

§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 403§ 4034§ 94§ 416§ 113§ 1132

2-24-123747 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuli 2025, Pärnu Tsiviilasja number 2-24-123747 Tsiviilasi Akti

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

1. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 21.10.2020 kliendileping 27878563 ja 19.11.2020 järelmaksulepingu, mille alusel soetas kostja järelmaksuga seadme Smartphone Sony Xperia 5 II. Järelmaksulepingu kohaselt oli kostjal kohustus tasuda esialgsele võlausaldajale intresse. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.
2. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev järelmaksuleping 4 2-24-123747 tarbijakrediidilepingu tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

1. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§ dega 402–

1. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
2. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034lg 4 kohaselt krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

1. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil järginud. Hagiavalduse kohaselt hinnati kostja maksevõimet järelmaksulepingu sõlmimisel eeskätt kliendi enda ütluste alusel, so tuginedes kostja ütlustele seoses tema tööhõive, sissetuleku suuruse ja igakuiste laenukohustuste kohta. Lisaks kasutati sisemisi andmebaase ning kontrolliti, et kostjal ei ole aktiivseid ega varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo maksehäireregistri andmetel ja uuendati Creditinfo Delphiskoori.
2. Kohtu hinnangul ei saa tarbija poolt oma sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte 5 2-24-123747 esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et lepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi maksehäireregistritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest lähtumist ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. 16.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

17. Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Järelmaksulepingu sõlmimise ajal oli eelnevalt toodud intressimäär 0,0%. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel muutub kehtetuks poolte kokkulepe intressimäära suuruse osas, kuid kehtima jääb kokkulepe selle kohta, kas intress on fikseeritud või ajas muutuv. Hagiavalduse kohaselt on järelmaksulepingus kokku lepitud fikseeritud intressimääras ning kuna järelmaksulepingu sõlmimise ajal oli

§-s 94 sätestatud intressimäär 0,0%, tuleb hageja intressinõue summas 39,91 eurot jätta rahuldamata. 18. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Hagiavaldusest nähtuvalt tasus kostja lepingu sõlmimisel esimese osamakse summas 140,60 eurot täielikult põhivõlgnevuse katteks, järgnevalt esitatud arveid kostja ei tasunud. 19.

§ 416

lg 1 kohaselt on ülesütlemine kehtiv, kui 6 2-24-123747 - tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva tagasimaksega; - tarbijale on antud edutult vähemalt 2-nädalane täiendav tähtaeg võlgnetava summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul summa tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist; - ülesütlemisavaldus on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; - ülesütlemisavaldus on kostja poolt kätte saadud. 20. Tuginedes hagiavalduses toodud faktilistele asjaoludele ei ole esialgne võlausaldaja kostjaga sõlmitud lepingut kehtivalt üles öelnud. Hagiavalduse kohaselt öeldi kostjaga sõlmitud lepingud üles 25.05.2021. Selleks ajaks oli kostja viivituses arvete nr 20210204171186, 20210304716270 ja 20210405280825 tasumisega. Arvestades, et

§ 416

lg 1 kohaselt tuleb tarbijale anda vähemalt 2-nädalane tähtaeg võlgnetava summa, mis koosneb vähemalt kolmest üksteisele järgnevast tagasimaksest, tasumiseks ja hagis märgitud lepingute ülesütlemise aega 25.05.2021, pidi ülesütlemise hoiatus kostjale saadetama mitte hiljem kui 11.05.2021. Kuid arve nr 20210405280825 maksetähtaeg oli 20.05.2021. Seega saadeti lepingute ülesütlemise teade kostjale enne seda, kui oli täidetud

§ 416

lg 1 sätestatud esimene eeldus ehk ülesütlemise teate saatmise ajal ei olnud kostja viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva tagasimaksega. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja poolt kostjaga 21.10.2020 sõlmitud kliendilepingu nr 27878563 ja 19.11.2020 sõlmitud järelmaksulepingu ülesütlemine 25.05.2021 tühine.

1. Hagiavaldusest nähtuvalt on krediidiandja ja kostja kokku leppinud makseperioodis 48 kuud ning osamaksed tuli tasuda hiljemalt iga kuu 20-ndal kuupäeval. Seega pidi kostja tasuma viimase osamakse hiljemalt 20.11.2024 ning kostja poolt järelmaksulepingu alusel võlgnetavad summad on sissenõutavaks muutunud 21.11.
2. 22.

§ 4034

lg 7 sätestatust tuleneb, et kostja ei võlgne hagejale muid tasusid peale intressi. Järelmaksulepingus kokku lepitud lepingutasu langeb samuti muude tasude alla ning seda kostja eeltoodust tulenevalt hagejale ei võlgne. Hagiavalduse kohaselt on 19.11.2020 järelmaksulepinguga kostjale antud krediiti summas 702,98 eurot. Kostja tegi lepingu sõlmimisel sissemakse summas 140,60 eurot, mis tuleb arvestada tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega on kostjal tagastamata 702,98140,60= 562,38 eurot. Hageja palub, et kohus mõistaks kostjalt välja põhivõlgnevuse 558,79 eurot. Kuna kohus on seotud hageja esitatud nõudega, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 558,79 eurot. 23. Kohus on seisukohal, et hageja sissenõudmiskulude nõue summas 40,00 eurot tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudmiskulude hüvitamist saab tarbijalt nõuda nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu lõppemist.

§ 113

2 lg 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult pärast lepingu lõppemist. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et 21.10.2020 sõlmitud kliendilepingu nr 27878563 ja 19.11.2020 sõlmitud järelmaksulepingu ülesütlemine ei ole kehtiv ning leping lõppes viimase osamakse tasumise tähtaja saabumisega 21.11.2024. hagiavaldusest nähtuvalt on kõik sissenõudmiskulude nõude aluseks olevad kirjad saadetud kostjale enne 21.11.2024. Seega puudub hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist

§ 1132

lg 2 alusel.

§ 1132

lg 1 alusel hüvitise nõudmise õigus on hagejal juhul, kui ta on saatnud lepingu kehtivuse ajal tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole välja toonud, et kostjale oleks enne 27.03.024, 13.05.2024 ja 23.05.2024 tasuliste kirjade saatmist saadetud tasuta meeldetuletused, seega ei ole täidetud

§ 1132 lg 1 alusel hüvitise nõudmise eeldused.

Lisaks palub hageja kohtul kostjalt välja mõista muud makseviivitusega 7 2-24-123747 tekkinud kulud summas 10 eurot. Hagiavalduse kohaselt sisaldavad need nõude andmete töötlemise ja kontrollimise, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega, võlanõuete selgitamist ja vastuväidetele vastamist telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede ja võlanõude avaldamisega tehtud kulusid. Hageja toodud loetelu on üldine ega sisalda faktilisi asjaolusid, millele tuginedes võiks kohus jõuda järeldusele, et nimetatud toiminguid tehti. Kuna hageja ei ole välja toodud faktilisi asjaolusid, mis kinnitaksid hageja väiteid muude makseviivitusega tekkinud kulude tekkimise alusena loetletud toimingute tegemise kohta tuleb hageja sissenõudmiskulude nõue muude makseviivitusega tekkinud kulude ulatuses jätta rahuldamata.

1. Kuna lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks peale viimase lepingust tuleneva osamakse tasumise tähtpäeva möödumist ehk 21.11.
2. Seega tuleb jätta rahuldamata hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise nõue ja hageja nõue mõista kostjalt välja viivis mis ei olnud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud alates hagi esitamisest kuni 20.11.2024 (kaasa arvatud).
3. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt kuni täitmiseni kokkulepitud viivisemääras, s.o 24% aastas. 26.

§ 113

lg 1 lause 1 ütleb, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

1. Põhivõlgnevus muutus kohtu poolt tuvastatud asjaoludel sissenõutavaks 21.11.2024, sellest kuupäevast alates on kostja võlgnevuse tasumisega viivituses ning seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks viivis välja mõista alates 21.11.2024 kuni võlgnevuse tasumiseni.
2. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (vt ka Riigikohtu 26.10.
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt edasiulatuvat viivist kõrgemas kui seadusjärgses määras. Hageja ei ole suurema kahju olemasolu põhjendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.
4. Menetlusosaline võib seaduses sätestatud alustel taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja või kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
5. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 punktides 1–3 8 2-24-123747 sätestatud aluse esinemise korral. Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest.
6. TsMS § 163 lõige 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
7. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
8. Hageja esitas kostja vastu nõude hagihinnaga 1215,98 eurot. Kohus rahuldas hagi põhinõude ulatuses ja edasiulatuva viivise nõude osaliselt. Seega rahuldas kohus hagi u 57% ulatuses, mistõttu jätab kohus menetluskulud 57% ulatuses kostja ja 43% ulatuses hageja kanda.
9. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
10. Hageja on menetluses tasunud riigilõivu 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist vajalike menetluskuludega TsMS § 138 lg 2 ja § 139 ning § 4842 alusel ning nende väljamõistmine kostjalt on põhjendatud.
11. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusteenust kokku 2 tunni ulatuses tunnihinnaga 169 eurot. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Taotluse kohaselt on hageja esindaja tutvunud ja analüüsinud täiendavaid dokumente, valmistanud ette ja koostanud hagiavalduse, kogunud ja komplekteerinud lisad ning esitanud dokumendid kohtule.
12. Käesolev vaidlus on nn tüüpvaidlus, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad sisuliselt üksnes kostjate andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad. Eeltoodust tulenevalt saab kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ajakuluks 2 tundi.
13. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 169 eurot/h (ilma käibemaksuta) on käesolevat menetlust arvestades ülemäära suur. Tunnitasu suurusjärgus 170 eurot võib pidada kohaseks vandeadvokaadist lepingulise esindaja puhul õiguslikult keerukas vaidluses. Kuna hageja esindaja ei ole vandeadvokaat ja käesolev kohtuasi ei ole õiguslikult keerukas ega mahukas, peab kohus hageja esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks 120 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud kulu õigusabile 240 eurot (120 * 2).
14. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu 540 eurot (riigilõiv 280 eurot + TsMS § 4842 alusel 20 eurot + õigusabikulud hagi esitamisel 240 eurot).
15. Hagi osalisest rahuldamisest tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks 9 2-24-123747 menetluskuludena välja mõista 57% hageja menetluskuludest ehk 307,80 eurot.
16. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud.
17. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte.
18. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest Kohtunik 10