← Eesti

1-16-2655/20

Obsah (11)§ 180§ 66§ 211§ 7§ 331§ 289§ 339§ 61§ 321§ 338§ 337

1-16-2655 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-2655 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pav

§ 180

lg 3 alusel tuleb menetluskulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Sama otsusega mõisteti L.D-lt välja 3000 (kolm tuhat) eurot VD (ik XXXXXXXXXXXX, a/a EE032200221059656161 Swedbank) kasuks.

  1. Maakohus, uurinud kõiki tõendeid nende kogumis leidis, et L.D süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud. Maakohus märkis, et käesolevas asjas vaidlust ei ole selles, et kannatanu ja süüdistatav viibisid ööl vastu 10.01.15 XXX asuvas baaris R. Samuti ei ole vaidlust ka selles, et baaris R süüdistatava ja kannatanu vahel mingit konflikti ei olnud. Seda kinnitavad lisaks kannatanu ja süüdistatava ütlustele ka tunnistajate ÜR, E-OJ ja KA ütlused (tl 96-100). Küll on süüdistatava ja kannatanu vahel olnud konflikte varasemalt. VU (endise nimega D) ja L.D ütlused kinnitavad konflikti toimumist 2014.a sügisel VZ korteris. Kuigi L.D ütluste kohaselt algatas tüli VU (endise nimega D), siis kannatanu sõnul algas sõnavahetus Ukraina teemal ning siis võttis L.D välja noa ja hakkas sellega ähvardama. Süüdistatava ütlused on ümber lükatud nii kannatanu kui kannatanu ütlusi kinnitavate tunnistaja VZ ütlustega (tl 92, 95-96). Ka oli süüdistatava ja kannatanu vahel sõnavahetus baaris S, kus nad viibisid 09.01.2015 õhtul enne baari R minekut. VU (endise nimega D) ütluste kohaselt kohtus ta L.D-ga 09.01.2015 baaris S, kus süüdistatav istus kannatanuga ühe laua taha ning alkoholi tarvitamise käigus toimus kannatanul L.D-ga sõnaline konflikt, mis samas ka rauges (tl 93). Süüdistatav eitab sõnavahetust kannatanuga, kuid väidab, et kannatanu segas teiste jutu vahele ja süüdistatav lahkus baarist ning läks edasi baari R. Maakohus leidis, et kohtulikul arutamisel on tõendatud, et kannatanule tekitas eluohtliku vigastuse noalöögiga just süüdistatav. Seda kinnitavad kannatanu ütlused. Maakohus sedastas, et käesoleval juhul baseerub selline järeldus sisuliselt ühel tõendil – kannatanu ütlustel. Mitte vähetähtis ei ole aga seejuures asjaolu, et kannatanu näol on tegemist otsese tõendiallikaga ja seega ka omavad tema ütlused otsese tõendi jõudu. Pidades võimalikuks otsustada isiku süüküsimus ühe süüstava tõendi alusel viitab kohus Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud otsuses nr. 3-1-1-10-11 p.-s 23-
  2. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja nende tunnistamisel usaldusväärseks arvestas maakohus järgmisi asjaolusid. Kannatanu on kohtueelses menetluses nimetanud L.D isikuna, kes lõi teda 10.01.2015.a öösel baari R juures noaga ning kinnitas ka ristküsitlusel kohtuistungil, et teda lõi noaga temale ootamatult L.D . Kannatanu oli purjus ja ta on ka ausalt tunnistanud, et ta 2

(10)ei mäleta täpselt kõiki selle õhtu sündmusi, mis eelnesid noaga löömisele, kuid tundis noaga lööjas kindlalt ära L.D , keda ta tunneb juba varasemalt ning kellega ta tarvitas ka koos eelneval õhtul alkoholi. Peale vigastuste saamist oli kannatanu võimeline otsustama, et ta ei suuda selliste vigastustega minna lähedalasuva hoone kolmandal korrusel elava venna juurde ja pöördus abi saamiseks baari. Maakohus märkis, et selline kannatanu käitumine oli selles olukorras ainuõige ja ei pruugi alati ka täiesti kainele kuriteo ohvrile pähe tulla. Kannatanu avaldas ka kohale saabunud kiirabitöötajatele, et teda lõi noaga tema tuttav. Olukorras, kus on isikul on kõhuõõnest välja langenud sooled, on liiast nõuda temalt pikki selgitusi. Hirmunud kannatanule on sel momendil kõige elutähtsam esmaabi saamine. L.D nime lööjana avaldas kannatanu ka oma emale LD-le, kes teda järgmisel päeval haiglas külastas ning kes kinnitas kannatanu ütlusi ka kohtuistungil. Seega ei ole mingit alust arvata, et versiooni selle kohta, et teda lõi L.D , mõtles kannatanu hiljem välja. Ka puudub maakohtu arvates kannatanul motiiv alusetult süüstada süüdistatavat. Kuigi kannatanu kinnitab, et tema varasemad suhted süüdistatavaga ei olnud sõbralikud, siis mingit konflikti süüdistatavaga tervisekahjustusele eelnevalt tal ei olnud. Seda kinnitavad ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad. Eeltoodu alusel hindas maakohus kannatanu ütlusi usaldusväärseks tõendiks, mis kinnitavad, et kannatanut lõi noaga just L.D. Samuti asus maakohus seisukohale, et tunnistaja LD ütlused (kannatanu ema, kellele kannatanu on kuriteo asjaoludest järgmisel päeval rääkis) on lubatavaks tõendiks ning maakohtul ei ole alust kahelda valetunnistuse andmise eest hoiatatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses.

§ 66

lg 21 p 1-4 sätete kohaselt võimalik käsitleda tõendina neid tunnistaja ütlusi, millest on tunnistaja saanud teadlikuks teise isiku vahendusel.

§ 66

lg 21 sätestatu mõtte kohaselt võibki tunnistaja maakohtus ristküsitlusel anda ütlusi teiselt isikult kuuldu kohta, mida ta ka käesoleva asja kohtulikul arutamisel tegi, andes ütlusi nende asjaolude kohta, millest ta sai teadlikuks teise isiku kannatanu - vahendusel. Ka ei ole tegemist tunnistaja arvamusega, vaid tunnistaja on andnud ütlusi selle kohta, mida ta kuulis kannatanult.

§ 66

lg 21 p 2 sätte mõtte kohaselt on sellised ütlused tõendina lubatavad ka olukorras kus vahetu tõendiallikas on kättesaadav. Süüdistatava ütlustele hinnangut andes märkis maakohus, et süüdistatava ütlustes sisalduvad vastuolud, mida süüdistatav ei ole usutavalt selgitada suutnud. Maakohus osundas, et oluline on see, et L.D ütlused baarist lahkumise aja kohta on selges vastuolus tunnistaja ütlustega. Peale vastuolule tähelepanu pööramist prokuröri poolt väitis L.D kohtuistungil, et ta ei mäleta juhtunut. Maakohus nõustus prokuröriga, et on eluliselt ebausutav, et L.D lihtsalt ei mäleta, et pärast baarist lahkumist ei läinud ta kohe koju, vaid tuli baari tagasi ning seda eitades, püüdis L.D välistada võimalust, et oleks tõendatud tema viibimine baari juures just samal ajal, kui kannatanu baarist lahkus. Maakohus märkis ka, et kuigi süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et tal ei ole mingit vimma kannatanu vastu, siis ei oska kannatanu L.D ütluste kohaselt käituda ning seetõttu arvab ta kannatanul olevat palju vaenlasi. Kirjeldatud sündmuste asjaolud ja süüdistatava ütlused näitavad, et süüdistatava ja kannatanu suhted ei olnud head ning L.D suhtus kannatanusse tegelikult väga negatiivselt. Selliseks arvamuseks annab alust ka asjaolu, et L.D püüdis kohtuistungil igati süüdistada konfliktide algatamises kannatanut. Samal ajal on tema sellised ütlused ümber lükatud nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega. Ka varasemat VZ korteris toimunud konflikti kirjeldades kinnitas süüdistatav, et läks ja tõi esikus oleva jope taskust noa, mida näitas VU-le (endise nimega D), kuid nii VU (endise nimega D) ja VZ ütluste kohaselt võttis L.D välja noa ja hakkas sellega ähvardama. Ka näitavad varasemalt toimunud sündmused, et süüdistataval oli harjumus kaasas kanda nuga. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et süüdistatava kohtus antud ütlused on ennastõigustavad, ei ole eluliselt usutavad ja on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega, seega ei ole L.D ütlused usaldusväärsed ning maakohus neid tõendina ei arvestanud. Maakohus leidis seega KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu realiseerimise L.D poolt ja põhjusliku seose olemasolu L.D tegevuse ja 3

(10)kannatanul fikseeritud vigastuste vahel tõendatuks. Maakohus märkis samuti, et kriminaalasjas puuduvad tõendid ja ka kahtlused, et kannatanule tekitas vigastused keegi kolmas isik. Maakohus leidis, et L.D pani kuriteo toime otsese tahtlusega nii teo kui tagajärje osas. Lüües teist inimest noaga kõhtu, peab ka vähese haridusega inimene võimalikuks eluohtliku tervisekahjustuse tekkimist ning tavalise elukogemusega inimene eeldab, et tema selline käitumine võib kaasa tuua mistahes, ka kõige raskemaid tagajärgi. Maakohus leidis, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.
  1. Süüdistatavale karistuse mõistmisel leidis maakohus, et käesoleval juhul võib karistuse eesmärkide saavutamiseks kohaldada sanktsiooni miinimummäära lähedast vangistust. Maakohus märkis, et L.D on 62 aastane mees, kellel kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tal on last ootav abikaasa. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et kuritegu pandi toime, olles eelnevalt ühiselt alkoholi tarbitud, ka kannatanu oli alkoholijoobes. Eeltoodu ei õigusta süüdistatava käitumist vähimalgi määral, kuid karistuse mõistmisel arvestab maakohus seda. Kohus leidis, et ei esine aluseid, mis tingiksid süüdistatava karistusest vabastamise. L.D on toime pannud raske kuriteo. L.D on ühiskonnale ohtlik, sest kuritarvitades alkoholi, on ta suuteline panema toime raskeid sisuliselt motiivituid kuritegusid. Peale kuriteo sooritamist ei ilmutanud ta kannatanu suhtes vähematki empaatiat, jättes kannatanu külmal ajal öösel sündmuskohale püüdmatagi talle abi hankida. Seonduvalt L.D tervisliku seisundiga märkis maakohus, et VangS § 93 lg 6, § 49 ja § 491 alusel on vahistatule tagatud vajalik meditsiiniline abi ja ravimid ka kinnipidamisasutuses viibides.
  2. Maakohus põhjendas kannatanu kasuks mittevaralise kahju 3000 euro ulatuses väljamõistmist järgmiselt. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peavad kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3- 2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-21-85-08, pp 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. L.D põhjustas süüdistuses kirjeldatud tegudega kannatanule 10.01.2015.a ka eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel langes haavast välja jämesool ja osa rasvkiust. Peale kannatanu korduvat noaga löömist jättis L.D kannatanu ilma igasuguse abita välja külma kätte öisel ajal, mil kannatanul oli abi saamine oluliselt raskendatud. Kannatanu viibis L.D ründe tagajärjel haiglaravil, sealhulgas intensiivravisaalis. On ilmne, et süüdistuse sisuks oleva kuriteo toimepanemise tagajärjel kannatanule põhjustatud kahju ei seisne ainuüksi füüsilistes kehavigastustes. Maakohtu hinnangul tuleb jaatada VU-l (endise nimega D) moraalse kahju tekkimist. Maakohus märkis, et Riigikohtu praktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Mittevaralise 4
(10)kahju hüvitiste suuruse kohta on Riigikohtu õigusteabe osakond
  1. aastal teinud kohtupraktika analüüsi. Selle analüüsi kohaselt oli
  2. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kergemate tervisekahjustuste korral 10 000 kuni 30 000 krooni ehk vastavalt 639,12 – 1917, 35 eurot ning raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral olid hüvitised vahemikul 100 000–300 000 krooni ehk vastavalt 6 391 – 19 173 eurot (vt M. Lillsaar, M. Vutt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes
  3. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs. Neid andmeid on jätkuvalt kasutatud võrdlusmaterjalina Tallinna Ringkonnakohtu hilisemas kohtupraktikas (vt nt TlnRK
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 1-13-11316, p 9). Samas tuleb siiski arvestada, et ühiskonna heaolu tase on alates
  6. aastast siiski mõnevõrra tõusnud (nt oli
  7. a jaanuaris statistiline keskmine brutokuupalk 758 eurot ning
  8. a jaanuaris 992 eurot, vt https://www.stat.ee/34204). Kuigi kannatanu VU (endise nimega D) taotlus moraalse kahju hüvitamises on kohtule põhimõtteliselt vastuvõetav, korregeeris maakohus siiski kannatanu poolt taotletavat summat. Maakohtu arvates on arvestades Eesti Vabariigi elatustaset ja asjaolu, et kannatanu ei saanud pöördumatult kahjustada, mõistliku suurusega hüvitiseks 3000 eurot. ESITATUD APELLATSIOON
  9. Apellatsiooni esitas süüdistatava L.D kaitsja vandeadvokaadi abi Ilja Sipari, kes palub tühistada Harju Maakohtu 25.05.2015 otsus kriminaalasjas 15230100156 täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav L.D talle inkrimineeritud kuriteos KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks; alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus leiab, et L.D süü on tõendamist leidnud, palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 25.05.2015 otsus kriminaalasjas 15230100156 tsiviilhagi puudutavas osas. 6.
  10. Kaitsja märgib, et käesolevas kriminaalasjas tuleb L.D ’i süüküsimus talle inkrimineeritavas kuriteos lahendada ühe otsese süüstava tõendi alusel, milleks on kannatanu VU (end. D) ütlused, kes tunneb teda rünnanud isikus ära L.D . Kohus on nentinud, et käesoleval juhul baseerub selline järeldus sisuliselt ühel tõendil ning leidis, et kannatanu ütlused on piisavaks tõendiks süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Vaidlust ei ole seega selles, et käesolevas asjas on tegemist nn. sõna-sõna vastu olukorraga. Kaitsja nõustub maakohtuga selles, senises kohtupraktikas on aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid ütlustele. Siinkohal peab kaitsja vajalikuks märkida aga järgmist. Kriminaalmenetluse teoorias on omaks võetud põhimõte, et nn sõna-sõna vastu juhtumil on tegemist erakorralise tõendamissituatsiooniga ning sellises olukorras esitatakse süü tõendamisele juba õigusriigi põhimõtetest ning süütuse presumptsioonist tulenevalt eriliselt kõrgeid nõudeid, seda juba kohtueelse uurimise staadiumis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2009 otsuse nr 1-08-12274 p 5.3, Tartu Ringkonnakohtu 7.12.2011 otsuse nr 1-11-4083 p 6). Eelviidatud kohtupraktika kohaselt nn sõna-sõna vastu situatsioonides ei ole tõendite eriliseks kontrollimiseks kohustatud mitte ainult kohus, vaid ka prokuratuur peab tegema maksimaalselt kõik, et teha kindlaks süüstavas ütluses sisalduvad asjaolud ja nende vastavus tegelikkusele. Riigikohtupraktika (RKKKo 3-1-1-21-09 p 11.1) kohaselt peab kohtueelne menetlus kulgema nii, nagu see on tervikuna esimese astme kuriteo (milleks on ka KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav tegu) puhul ootuspärane, mis tähendab muuhulgas ka seda, et teha tuleb maksimaalselt jõupingutusi, kogumaks ainukese süüstava tõendiallika ütlusi kinnitavaid täiendavaid tõendeid.

§ 211

lg 2 järgi kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Eespool viidatud kohtupraktikast (eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2009 otsus) tuleneb üheselt, et isiku süüküsimuse 5

(10)lahendamist ainult ühe süüstava tõendi alusel saab aktsepteeritavaks lugeda üksnes olukorras, kus täiendavate tõendite kogumine ei ole tulemusi andnud. Kaitsja hinnangul on prokuratuur täielikult eiranud

§ 211

lg-s sätestatud ja piirdunud üksnes süüstavate tõendite kogumisega, jättes täiendavaid tõendeid kogumata ja kontrollimata asjaolud, mis võivad L.D õigustada. Kuriteo sündmuse toimumise osas on eeluurimine sisuliselt piirdunud ainult L.D , kannatanu ja tunnistajate ütlustega, kusjuures tunnistajate ütlused kuriteo sündmust mitte mingil moel ei tõenda. Kaitsja rõhutab, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu. Asjas ei ole samas teostatud sündmuskoha vaatlust, samuti ei peetud vajalikuks teostada kannatanu ütluse olustikuga seostamist. Juba sel põhjusel tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et kriminaalasjas ei ole tehtud piisavalt jõupingutusi kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid. Seda kasvõi põhjusel, et kannatanu on väitnud, nagu läks L.D „kuuskede suunas“ ja et „baari läheduses on kuused“. L.D väidetavalt „lihtsalt jooksis ära“ ja et „L.D tuli kuuskede poolt, ei tea“. Kaitsja soovib rõhutada, et baari R’e läheduses kuuske ei ole (lisa 1).1 Samuti kannatanu ütlused, et L.D jooksis ära ei ole usutavad arvestades, et L.D-l on tuvastatud püsiv töövõimetus 80% ulatuses (lisa 2), mh. seoses raske funktsioonihäirega (vt lisa 2 lk 1, samuti tl 80-82). Eeltootoodud põhjendustel ei haaku kannatanu ütlused tegelike asjaoludega. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on tuvastatav kannatanu ütluste vähemalt osaline tegelikkusele mittevastavus ja süüdimõistva otsuse tegemine L.D suhtes peab olema

§ 7lg-st 3 tulenevalt sisuliselt välistatud.

Siinkohal on oluline märkida, et kannatanu ütluste järjekindlus ei välista iseenesest kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust (RKKKo 3-1-1-21-09, p 12). Kohtuasja materjalides puuduvad tõendid (või vähemalt andmed, et nimetatud tõendeid on püütud hankida) selles osas, kas L.D võis kuriteo toimepanemise hetkel viibida kuriteopaigas. Mh. ei ole L.D-lt ära võetud L.D ’i kinnipidamise hetkel seljas olnud riideid, et teostada DNAekspertiis kannatanu DNA leidmiseks L.D’i riietelt. L.D-d nähti küll mööda XXX tänavat kõndimas, kilekott käes, kuid L.D täpne asukoht süüteo toimepanemise ajal ei ole eeluurimises tuvastatud. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kuivõrd kohtueelses menetluses ei ole leitud kuriteo toimepanemise vahendit ning ei ole ära võetud L.D-l sündmuse ajal toimepandud riideid, siis ei ole kohtu arvates sellel asjaolul määravat tähtsust L.D süüküsimuse otsustamisel ja et kui L.D ise sellele tähelepanu osutab, siis olnuks tema huvides anda ütlusi, kuhu jäi peale kuriteo toimepanemist tema poolt kasutatud nuga ja riided. Antud käsitlus on vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt peab süüdistuse tõendamise kohtus tagama just prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh ka kohtueelses menetluses (RKKKo 3-1-1-24-06). Olukorras, kus L.D suhtes sisuliselt puuduvad igasugused otsesed süüstvad tõendid ja kus eeluurimine on läbi viidud puudulikult, ei saa mitte kuidagi nõustuda maakohtu seisukohaga, nagu oleks tuvastatud, et L.D tekitas kannatanule lõike-torkehaava ja et eeltoodud esemete puudumine ei mõjuta mingilgi määral L.D süüküsimuse otsustamist. Täiendavate tõendite kogumise vajalikkuse kasuks räägib ka see, et ka ise prokurör on asunud seisukohale, et olulise tähendusega motiivi L.D puhul, kannatanut rünnata ei tuvastatud. Äärmiselt ebausutav on, et L.D , ostes kuus õlut ja olles rõõmsameelne (vt tunnistaja Ülle Roosileht ütlusi) tekitas kannatanule äärmiselt tõsise tervisekahjustuse rahumeelselt lõppenud sõnavahetuste pärast. Seda enam, et baarist väljudes väidetavalt rünnati kannatanut noaga ootamatult. Antud sündmuste ahel ei ole kaitsja hinnangul eluliselt usutav. Siinkohal on oluline märkida, et kohtu seisukoht, et L.D-l oli harjumus kaasas kanda nuga on meelevaldne ega põhine asja materjalidel. Eeltoodut arvestades on kaitsja seisukohal, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole piisavalt kogutud kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse L.D süüdiolekus talle inkrimineeritavas teos. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas

§ 7lg-s 3 sätestatud in dubio 6

(10)pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks ja L.D tuleb süüdistuses 118 lg 1 p 1 järgi õigeks mõista seetõttu, et tema poolt 10.01.2015 VU suhtes kuriteo toimepanemine on tõendamata. 6.
  1. Mis puudutab tsiviilhagi rahuldamist, siis leiab kaitsja, et L.D-lt välja mõistetud summa 3000 eurot ei ole põhjendatud. Nimetatud summa väljamõistmisel on kohus tuginenud mh. ringkonnakohtute praktikale. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 1-11-7087 leidnud, et mittevaralise kahju rahaline hüvitamine, olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kompenseerida kellelegi tervisekahjustuse tekitamisega kaasnenud hingelisi üleelamisi, samas ei pea mittevaralise kahju hüvitamine olema rikastumise allikas. VU-le tekitatud tervisekahjustused ei ole jäädavad ega põhjustanud millegagi VU elukvaliteedi langust. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Olukorras, kus tervisekahjustused ei ole jäädavad ega põhjustanud elukvaliteedi langust on nt Tallinna Ringkonnakohus pidanud mõistlikuks rahalist hüvitist summas 500 eurot (Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2011 otsus kohtuasjas nr 1-11-5043). 6.
  2. Käesolevale apellatsioonkaebusele lisatud tõendite osas märgib kaitsja järgmist. Kuivõrd

§ 331

lg-te 1-2 alusel toimub ringkonnakohtus kriminaalasja arutamine samade reeglite alusel kui maakohtus, siis on ka ringkonnakohus õigustatud vastu võtma poolte esitatud uusi tõendeid. Nimetatud seisukohta toetab ka kohtupraktika – vt nt RKKKo 3-1- 1-67-

  1. Apellatsioonkaebusele lisana 2 (otsus püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta) esitatud tõendi osas märgib kaitsja, et tõendi (dokument on dateeritud 19.05.2016 kuupäevaga) sai L.D vahetult enne kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist ja seega tõendit ei olnud võimalik süüdistatavast mitteolenevatel põhjustel varem esitada. Apellatsioonkaebusele lisana 1 (väljavõte rakendusest Google street view) esitatud tõendina soovib apellant tõendada kohtumenetluse enda raames aset leidnud kriminaalmenetluse rikkumist. Käesoleval juhul pidi maakohus pöörama tähelepanu olulisele asjaolule, et kohtule ei ole tõendina esitatud mh. sündmuskoha vaatluse protokolli ehk kogutud ei ole olulisi kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid. Samas lisana 1 esitatud tõendist nähtub, et kannatanu ütlused ei haaku tegeliku olukorraga. Eeltoodud põhjendustel palub apellant nimetatud tõendid asja materjalidesse juurde võtta ja taotleb nimetatud tõendite uurimist lisaks maakohtus kohtulikult uuritud tõendite uurimisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ning süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks või süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks.
  3. Kaitsja apellatsiooni keskseks argumendiks on seisukoht, et käesolevas kriminaalasjas ühe ainsa otsese tõendi alusel, milleks on kannatanu ütlused (ehk tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga), ei 7

(10)saa L.D KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi mõista, kuna asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused L.D Kuluši süüdiolekus, mida tuleb tõlgendada viimase kasuks. Nii maakohus, kui ka kaitsja on asjakohaselt viidanud kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale ja Riigikohtu seisukohale asjas nr. 3-1-1-87-11, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks

§-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

(vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel maakohus on eelpoolnimetatud seisukohtadest kinni pidanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsja argumendiga, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus, mida tuleb tõlgendada L.D kasuks. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist kannatanu VU (endise nimega D) ristküsitlemisel keegi menetlusosalistest ei taotlenud kannatanu eeluurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusvääruse kontrollimise eesmärgil, seega tema poolt nii eeluurimisel, kui ka kohtulikul uurimisel antud ütlused on järjekindlalt samasisulised, seega usaldusväärsed. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et tema ütlused riimuvad ka teiste kriminaalasjas kogutud kaudsete tõenditega. Kohtukolleegium osundab, et

§ 61lg 2 kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Kohtuliku uurimise käigus maakohus on uurinud ning kogumis kannatanu ütlustega hinnanud ka mitut kaudset tõendit, millest tulenevalt on ainuõige maakohtu lõppjäreldus, et L.D-le inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 järgi pani toime just süüdistatav. Maakohus õigesti osundas, et kannatanu on kogu menetluse kestel järjekindlalt nimetanud teda rünnanud isiku nime ning tema suhtes toimepandud kuriteo asjaolusid. Ta on seda teinud ka vahetult peale rünnakut haiglas toibumisel järgmisel päeval oma emale LD, mis on tõendiks

§ 66lg 21 p 2 tähenduses.

Samuti hindas maakohus kogumis teiste tõenditega õigesti ka tunnistaja VZ ütlusi selle kohta, et L.D on juba varem kannatanut noaga ähvardanud. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav on varasemalt kannatanut noaga ähvardanud ning nende vahel on olnud konflikte, kuriteo toimepanemise öösel viibisid süüdistatav ja kannatanu ühes seltskonnas, kannatanu nimetab järjekindlalt ning usaldusväärselt L.D , kui isikut, kes teda noaga 10.01.2015 kella 03.00 paiku on löönud, süüdistatav ei esitanud kohtule kontrollitavat alibit, on maakohus jõudnud ainuõigele järeldusele, et L.D tuleb süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi toimepandud kuriteos. 9. Koos apellatsiooniga kaitsja esitas ringkonnakohtule kaks maakohtus uurimata tõendit, mis tema arvates peaksid tekitama kahtlusi L.D süüdiolekus. Kaitsja märgib, et kannatanu ütluste kohaselt L.D tuli kuuskede poolt ning peale rünnakut läks kuuskede suunas. Esitatud apellatsioonis kaitsja väidab, et baari läheduses kuused ei kasva, seega 8

(10)kannatanu ütluste tõele vastavuses tuleb kahelda. Oma väite tõestuseks lisas kaitsja apellatsioonile 2 fotot, mis on väljatrükk programmist Google Street View ning millest nähtub, et baari ümbruses kasvavad teised puud, mis ei ole kuused. Kohtukolleegium osundab, et

§ 321

lg 6 kohaselt apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Süüdistatava kaitsja ei taotlenud nimetatud tõendi uurimist maakohtus ega ei seleta esitatud apellatsioonis, miks ei olnud nimetatud tõend temale varasemalt temast mitteoleneval mõjuval põhjusel kättesaadav. Kohtukolleegium märgib, et apellandist mitteolenevaks mõjuvaks põhjuseks ei saa käsitleda kaitsja vahetumist kohtumenetluses. Sellest tulenevalt ei saa kaitsja toetuda koos apellatsiooniga edastatud fotodele ning kohtukolleegium peab jätma selle tõendi tähelepanuta. Siiski peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et internetiprogramm Google Street View on üldkasutatav rakendus ning selles kuriteopaigaga aadressil XXX tutvumisel ilmneb, et kaitsja väide ei vasta tõele, kuna suures koguses kuusepuud kasvavad just piki XXX maanteed – sündmuskohaga vahetus läheduses. Kuusepuid kajastavalt rakursilt kaitsja ringkonnakohtule fotosid esitada ei pidanud vajalikuks. Teiseks apellatsioonimenetluses esitatud tõendiks on otsus L.D-l püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta ning kaitsja märgib, et tõendi (dokument on dateeritud 19.05.2016 kuupäevaga) sai L.D vahetult enne maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist ja seega tõendit ei olnud võimalik süüdistatavast mitteolenevatel põhjustel varem esitada. Nimetatud tõendi kohta kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja kuidagi ei põhjenda, kuidas 19.05.2016 süüdistataval tuvastatud töövõimekaotus võis välistada või kahtluse alla seada ligi 1,5 aastat varem ehk 10.01.2015 L.D poolt kannatanu noaga ründamist. Selliseid põhjendusi ei tuvasta ka ringkonnakohus ning leiab seega, et nimetatud tõend ei ole tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise seisukohalt asjakohane.

  1. Esitatud apellatsioonis kaitsja heidab kriminaalmenetlusele ette, et kohtuasja materjalides puuduvad tõendid (või vähemalt andmed, et nimetatud tõendeid on püütud hankida) selles osas, kas L.D võis kuriteo toimepanemise hetkel viibida kuriteopaigas. Muuhulgas ei ole L.D-lt ära võetud L.D ’i kinnipidamise hetkel seljas olnud riideid, et teostada DNA-ekspertiis kannatanu DNA leidmiseks L.D’i riietelt. Kohtukolleegium kaitsja etteheidetega ei nõustu ning osundab, et L.D viibimist kuriteopaigas on tõendatud eelkõige otsese tõendiga, milleks on kannatanu ütlused. Väärib märkimist, et esitatud apellatsioonis kaitsja ise seejuures märgib, et L.D-d nähti küll mööda XXX tänavat kõndimas, kilekott käes. Samuti ei nõustu kohtukolleegium kaitsja argumendiga, et menetleja jättis tegemata rida toiminguid täiendava tõenditeabe kogumiseks. Kohtukolleegium osundab, et L.D kinnipidamise järgselt oli ta läbivaadatud ning tema läbivaatuse protokollist nähtub, et tal puudusid nähtavad vigastused. L.D oli pildistatud nii riietatuna kui ka palja ülakehaga (T lk 56-59). Nimetatud protokollist võib üheselt järeldada, et menetleja ei tuvastanud objektiivset vajadust L.D seljas olnud riiete edasiseks uurimiseks. Lisaks märgib kohtukolleegium, et kohtueelse menetluse eesmärkide saavutamisel kehtib menetluse vaba kujundamise põhimõte, mille raames menetleja on vaba otsustama milliseid seadusega lubatud toiminguid ta kasutab vajalikku tõendusteabe kogumiseks. Sellest tulenevalt on ainetu kaitsja etteheide, et menetleja on jätnud teatud tõendite kogumiseks vajalikke toiminguid tegemata.
  2. Esitatud apellatsioonis L.D ’i kaitsja leiab, et väljamõistetud kahjuhüvitis kannatanu VU (endise nimega D) kasuks ei ole kooskõlas kohtupraktikaga, seega kuulub kannatanu kasuks tsiviilhagi välja mõistmisele oluliselt väiksemas summas. 9

(10)Vastuseks kaitsja apellatsioonile väljamõistetud mittevaralise kahju osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on olulised
  1. raskusastme isikuvastase kuriteo tulemusena kannatanule raske eluohtliku kehavigastuse tekitamise ja isiku tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus on nende asjaoludega täielikult arvestanud ning analüüsis põhjalikult rikkumise raskust, ulatust ja süüdistatava käitumist, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles osas korrata maakohtu poolt esitatud põhjendusi. Maakohus viitas asjakohaselt Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika analüüsile mittevaralise kahju väljamõistmise osas ning Riigikohtu seisukohale, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Tulenevalt nimetatud praktika analüüsist ning hilisemast kohtuparktikast maakohus ei ole nõustunud kannatanu poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitamisega summas 6000 eurot põhjendusel, et see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Samas leidis maakohus põhjendatult, et kuna kannatanu ei saanud pöördumatult kahjustada, kuid samas oli ta eluohtlikult haavatud ning sisuliselt pidi hoidma käes oma siseorganeid, mis on kannatanule eriti šokeeriv, mõistliku suurusega hüvitiseks on 3000 eurot. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selle hinnangu osas ning leiab, et 3000 eurot on õige ja mõistlik hüvitis kannatanule L.D poolt toimepandud kuriteoga tekitatud kehavigastuse ja tervisekahjustuse eest.
  2. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25.

mai 2016.a. otsuse L.D ’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.