1-16-2655 KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. mai 2019, Narva kohtumaja Kohtuasja number 1-16-2655 (15230100156) Kohtunik Astrid Asi Kohtuistungi sekretär Marju Palm Tõlk

§ 118lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust.

Vastavalt

§ 68

lg 1 arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 10.-12.01.2015, s.o 3 päeva ning määrati, et ärakandmisele kuulub 3 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust. 1 1-16-2655 Karistuse kandmise algusaeg oli 27.04.2017 ning lõpptähtaeg on 23.04.

1. Kinnipidamisasutuses Y.B kohta koostatud iseloomustusest nähtub, et tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalus elektroonilise valve alla avanes 24.04.
2. Viru Vangla märgib, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud neli korda, vangistuses viibib kolmandat korda. Arvestades kinnipeetava ohtlikkuse taset ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosust, ei toeta Viru Vangla kinnipeetav Y.B tingimisi ennetähtaega vabastamist. Prokuratuur nõustus vangla argumentidega ega toeta samuti Y.B ennetähtaegset vabastamist. Kohtuistungi eelselt edastas Y.B kaitsja Ilja Sipari kohtule tõendina 23.02.2017 kohtumääruse, millega lükati kahe kuu võrra edasi Y.B-le mõistetud vangistuse täitmisele pööramine. Nimetatud määruses sisalduvate kohtu põhjendustega soovib kaitsja põhistada oma väidet, et Y.B ei ole ühiskonnaohtlik inimene ja ta ei olnud (ega ole praegugi) isikuks, keda pidi koheselt ühiskonnast eraldama. Kohtuistungil ütles Y.B , et toetab enda tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Vangistuses on tervis halvenenud, xxx. Vabanemise korral on vaja esmalt saada vajalikku arstiabi. Eesti keele õppest arvati ta välja ratastoolis viibimise tõttu. Suhted perekonnas on head ja toetavad. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kaitsja toetas kaitsealuse seisukohta, tuues täiendavalt välja, et individuaalse täitmiskava osas on täidetud kõik eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks. Y.B-l on olemas vajalikud erialased oskused töötamiseks. Kaitsja juhtis veelkord tähelepanu Harju Maakohtu 22.03.2017 määrusele, milles kohus avaldas seisukohta, et Y.B ei ole ühiskonnaohtlik inimene ja ta ei ole isik, keda peaks koheselt ühiskonnast eraldama. Uute kuritegude toimepanemise tõenäosus on Riigikohtu praktika kohaselt kõrge, eestkätt sõltuvus kuritegude puhul. Y.B suhtes ei ole selliseid sõltuvusi tuvastatud. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt oli kuritegu pandud toime alkoholi tarvitanuna. Joobeseisundit ei tuvastatud. Lisaks märkis kaitsja, et asjakohatu on viidata enam kui 30 aasta tagusele kohtuotsusele. Maakohtu seisukoht Tutvunud toimiku materjalidega ning kuulanud ära süüdimõistetu ja tema kaitsja seisukohad, leiab kohus, et Y.B vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve alla ei ole käesoleval ajal põhjendatud.

§ 76

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega. Y.B on ära kandnud üle poole mõistetud karistusajast ning andnud nõusoleku alluda elektroonilisele valvele. Kohtu käsutuses olevate materjalide kohaselt on Y.B elukohas olemas tehnilised võimalused elektroonilise valve seadme paigaldamiseks. Korteris elav Y.B abikaasa nõustus elektroonilise valve seadme paigaldamise ja Y.B sinna elama asumisega. Seega on täidetud formaalsed alused tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise kaalumiseks. 2 1-16-2655

§ 76

lg 4 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

§ 76lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis.

Riigikohus märkis 07.03.2019 lahendi nr 1-09-14104 p-s 21, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Vangla esitatud iseloomustuses on paljugi positiivset. Y.B on vangistses viibimise ajal töötanud, kuid tervislikel põhjustel tööst loobunud. Läbitud on asjakohane sotsiaalprogramm ning vestlused riskipõhisest käitumisest. Kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad. Ta suhtleb abikaasa, sõbra ja lähisugulasega. Toimikust on nähtav ka Y.B pereliikmete valmidus teda abistada - nad ootavad ja toetavad teda. Vabanemisel on talle tagatud kindel elukoht oma pere juures. Vangla esitatud iseloomustuses on ka märgitud, et üldiselt on Y.B arusaamad ühiskonnas kehtivatest normidest ja tulevikueesmärgid prosotsiaalsed. Kõik nimetatud asjaolud kogumis annavad kaaluka panuse Y.B ennetähtaegseks vabastamiseks. Lisaks ei saa Y.B tingimisi ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse hindamisel võtta arvesse varasemaid karistusi, millele vangla iseloomustuses korduvalt viitas. Karistusregistri andmetel on Y.B-l vaid üks kehtiv kriminaalkaristus. Teisalt on vangistuse kandmise ajal ilmnenud Y.B iseloomus ka probleeme, mis seavad kahtluse alla tema võimekuse elada vabaduse tingimustes seaduskuulekat elu. Y.B-le on omane impulsiivne käitumismaneer, mis väljendub kergti ärritumises. Kuigi ta ise tunnistab sellise käitumismustri esinemist, siis vangla esitatud materjalide kohaselt leiab Y.B oma käitumisele õigustuse läbi teiste süüdistamise. Y.B vähest valmisolekut ühiskonda sotsialiseeruda näitab see, et vaatamata täies mahus sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbimisele on talle soovitatud programmi järeltegevusi. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt oli kuriteo toimepanemise soodusteguriks alkoholi tarvitamine. Y.B sõnul tal alkoholiga probleeme ei ole ning leiab, et selles ei ole midagi halba, kui peale tööd nädalavahetusel mõistlikult alkoholi tarbida. Toimepandud teo ja alkoholi tarbimise vahel Y.B seost ei näe. Alkoholisõltuvust Y.B-l diagnoositud ei ole. Kiitmata heaks alkoholi tarbimist lõõgastumise eesmärgil, peab kohus vajalikuks viidata Y.B karistusregistri väljavõttele, millest nähtuvalt on Y.B karistatud väärteokorras LS § 224 lg 2 järgi selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades. Sealjuures puuduvad andmed mõistetud rahalise karistuse täitmise kohta. Neid andmeid kõrvutades võib siiski järeldada, et alkoholi tarvitamine on Y.B puhul õigusrikkumiste sooritamist soodustavaks teguriks. Arvestades Y.B suhtumist alkoholi tarbimisse ja seose eitamist tarvitatava alkoholi ja toimepandud süüteo vahel, puudub kohtul alus arvata, et alkoholi tarvitades suudab Y.B hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et Y.B-l on olemas oskused edukaks toimetulekuks tööjõuturul. Kuid seoes töökohustuste täitmisega peab märkima, et töö tegemine on Y.B puhul takistatud tervislikust seisundist tulenevalt, s.o ta peab valima sellise töö, mida suudab teha kahjustamata oma tervist. Y.B vabastati vangistuses töö tegemisest meditsiinilise näidustuse tõttu. 3 1-16-2655 Kaitsja viitas Harju Maakohtu määrusele, millega lükati edasi Y.B karistuse kandmise aeg, kuna Y.B ei ole ühiskonnaohtlik ja teda ei peaks koheselt ühiskonnast eraldama. Kohtulahendi jõustumise järgne karistuse kandmise edasi lükkamine ei tähenda, et karistus ei kuulu kandmisele. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamiseks sisuliseks eelduseks on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. Käesoleval juhul puudub kohtul veendumus, et Y.B suudab vabaduse tingimustes käituda seaduskuulekalt. Y.B iseloomustus sisaldab viiteid, mis seavad positiivse prognoosi kahtluse alla. Kuigi Y.B iseloomustuses on paljugi postiivset, ei nähtu, et tema suhtes oleks vangistuses viibitud aja jooksul kohaldatud soodustusi. Vangla ei ole rakendanud Y.B suhes meetmeid, mis võimaldaksid teha järelduse, et püsiva kontrolli alt väljumisel oleks Y.B suuteline järgima talle kohalduvaid nõudeid. Kohus on seisukohal, et Y.B vabastamiseprotsess peab olema n-ö järkjärguline. Selle realiseerumine peaks algama vangla siseselt (näiteks läbi avavangla/ erinevate soodustuste kohaldamise/ läbi lühiajaliste väljasõitude). Selliselt saab isik läbi reaalsete käitumisaktide näidata, et vangistuses viibides temaga läbi viidud programmid on tema arusaamu ja tõekspidamisi muutnud. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohus, et Y.B osas esineb jätkuvalt kõrge ohtlikkuse tase. Kohtule esitatud iseloomustavate andmete pinnalt ei saa eeldada, et Y.B on ennetähtaegselt vangistusest vabanedes valmis muutma senist suhtumist ja käitumist ning vältima uute süütegude sooritamist. Hinnates kirjeldatud asjaolusid kogumis, on kohus seisukohal, et süüdimõistetut ei saa tingimisi enne tähtaega vabastada, kuna kuriteo toimepanemise asjaoludest ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta võib jätkata kuritegude toimepanemist. Määrus on tehtud eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 76ja Kr

MS §-dest 426, 432, 383, 384. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 4