KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2016.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-16-2655 (15230100156) Rahvakohtunikud Pilvi Jõemägi ja Terje Enula Koht

§ 175lg 1, § 179 lg 1 p 2, § 180, § 306, § 311, § 312, § 313 ja § 315, Tunnistada süüdi K.R Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõista karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 10.-12.01.2015.a., so 3 (kolm) päeva, ärakandmisele kuulub 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Kohaldada K.R-i suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keeldu ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest. 2 Asitõend – CD-plaat – jätta kriminaalasja juurde. Välja mõista K.R-ilt riigituludesse sundraha 1075 eurot ja menetluskulud 852 eurot (768 eurot riigi õigusabi tasu määratud kaitsjale, 84 eurot ekspertiisi tasu).

§ 180

lg 3 alusel tuleb menetluskulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Osamaksete suurus, tasumise graafik ja makserekvisiidid on märgitud kohtuotsuse lahutamatuks lisaks olevas makseinfos. Makseinfo koos maksegraafiku ja viitenumbriga edastatakse kohtuistungi järgselt kätteandmise võimatusel isiku poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Välja mõista K.R-ilt 3000 (kolm tuhat) eurot XXXX(ik XXXX, a/a XXXXXXXXXXX Swedbank) kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK K.R on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, olles alkoholijoobes, 10.01.2015 kella 03.00 paiku, viibides aadressil XXXX, lõi XXXX(praegu XXXX), kaks korda noaga kõhu piirkonda ning ühe korra vasaku jala sääre piirkonda, põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustused, vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 15E-PõI0066 kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool keskkõhul rangluukeskjoonel koos rasviku vigastuse ja jämesoola ning rasviku väljalangemisega haavast ning lõikehaava vasaku sääre eespinnal. Kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava näol oli tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. Seega pani K.R oma tahtliku tegevusega toime teise inimese tervise kahjustamise, millega oli põhjustatud oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et K.R-i süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on kohtulikul uurimisel leidnud tõendamist. Prokurör taotles K.R-i süüdimõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja tema karistamist vangistusega 5 aastat. Mõistetavast karistusest lugeda kantuks K.R-i poolt kahtlustatavana kinnipidamise aeg 10.01.2015-12.01.2015.a. Kaitsja palus mõista K.R-i KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks, sest süüdistatav ei ole tekitanud kannatanule kehavigastusi. Tõendatud on, et XXXX(praegu XXXX) on tekitatud eluohtlikud vigastused, millised võisid olla tekitatud terava torke-lõike vahendiga (noaga) Kehra linnas asuva baari Roseus ligidal ja millede tekkimise aeg võis olla ööl vastu 10.01.

1. Samas on K.R 3 K.R-ile esitatud süüdistus rajatud ainult kannatanu ütlustele, kes väidab, et teda lõi K.R . K.R eitab kannatanu löömist noaga. Kaitsja leiab, et K.R-i süü ei ole tõendatud. Süüdistatav ennast kannatanule raske tervisekahjustuste tekitamises süüdi ei tunnistanud. KOHTU SEISUKOHT Kohus, uurinud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et K.R-i kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud. süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et XXXX(endise nimega XXXX) tekitati 10.01.2015 kella 03.00 paiku, XXXX juures kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul pool keskkõhul rangluukeskjoonel koos rasviku vigastuse ja jämesoola ning rasviku väljalangemisega haavast ning lõikehaav vasaku sääre eespinnal. Kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava näol on tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. Seda kinnitavad kannatanu XXXX(endise nimega XXXX) ütlused ja kirjalikud tõendid. Asitõendi – 10.01.2015.a kell 03.07 Häirekeskusele telefoninumbrilt XXXX tehtud kõne salvestuse – vaatlusprotokolli kohaselt helistas naisterahvas 10.01.2015.a kell 03.07 ajal Häirekeskusele ja teatas kõhuhaavaga meesterahvast, kes koputas peale baari sulgemist baari uksele ning kellel on vasakult poolt kõhust midagi väljas, püksid on katki ja verised, taustal on kuulda kõvahäälseid oigeid (tl 52-55). 10.01.2015.a koostatud kiirabikaart, teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest ja väljavõte haigusloost (tl 22-43) tõendavad, et 10.01.2015 kell 03.12 saabus XXXX juurde kiirabi, kes toimetas SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse XXXX(endise nimega XXXX), kellel oli kõhu lahtine haav soole väljasopistumisega ja vasaku sääre lahtine haav ning XXXX(endise nimega XXXX) on kinnitanud, et vigastuste tekitaja on tema tuttav. 10.01.2015.a kella 05.10 ajal haiglas teostatud isiku läbivaatuse protokoll koos fotodega kinnitab kannatanu vasaku jala säärel lahtise lõikehaava ja lahtise lõikehaava olemasolu alakõhu piirkonnas (tl 17-21). Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 15E-PõI0066 kohaselt sedastati XXXX(endise nimega XXXX) SA Põhja- Eesti Regionaalhaiglas 10.01.2015 kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul pool keskkõhul (umbes naba kõrgusel) rangluukeskjoonel koos rasviku vigastuse ja jämesoole ja rasviku väljalangemisega haavast ning lõikehaav vasaku sääre eespinnal. Vigastused võisid olla tekitatud terava vägivalla toimel löögist torke-lõikevahendiga (näiteks noaga) vasakule poole keskkõhu piirkonda ning lõikamisest torke-lõikevahendi lõikeservaga. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud lühikest aega enne kannatanu hospitaliseerimist. Tervisekahjustused (kõhuõõnde tungiv torkelõikehaav) on eluohtlikud ning tervisekahjustuste paranemine kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. Lõikehaav vasaku sääre eespinnal ei ole eluohtlik tervisekahjustus, selle paranemise kestus ei ületa 4 nädalat ning see ei põhjusta püsivat töövõimekaotust (tl 43-47). Eelnevaga on tõendatud, et kannatanule tekitati 10.01.2015 kella 3 paiku Kehra linna Kose mnt 4 juures noahoobi tagajärjel elule ohtlik tervisekahjustus - kõhuõõnde tungiv torkelõikehaav, mille lõplik paranemine ja organismi taastumisperiood võivad kesta orienteeruvalt kuni 4 kuud. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu ja süüdistatav viibisid ööl vastu 10.01.15 Kehra linnas Kose mnt 4 asuvas baaris Roseus. Samuti ei ole vaidlust ka selles, et baaris Roseus süüdistatava ja kannatanu vahel mingit konflikti ei olnud. Seda kinnitavad lisaks kannatanu ja süüdistatava ütlustele ka tunnistajate XXXX, XXXXja XXXXütlused (tl 96-100). Küll on süüdistatava ja kannatanu vahel olnud konflikte varasemalt. XXXX(endise nimega XXXX) ja K.R-i ütlused kinnitavad konflikti toimumist 2014.a sügisel XXXX korteris. Kuigi K.R-i ütluste kohaselt 4 algatas tüli XXXX(endise nimega XXXX), siis kannatanu sõnul algas sõnavahetus Ukraina teemal ning siis võttis K.R välja noa ja hakkas sellega ähvardama. Süüdistatava ütlused on ümber lükatud nii kannatanu kui kannatanu ütlusi kinnitavate tunnistaja XXXX ütlustega (tl 92, 95-96). Ka oli süüdistatava ja kannatanu vahel sõnavahetus baaris Sohvik, kus nad viibisid 09.01.2015 õhtul enne baari Roseus minekut. XXXX(endise nimega XXXX) ütluste kohaselt kohtus ta K.R-iga 09.01.2015 baaris Sohvik, kus süüdistatav istus kannatanuga ühe laua taha ning alkoholi tarvitamise käigus toimus kannatanul K.R-iga sõnaline konflikt, mis samas ka rauges (tl 93). Süüdistatav eitab sõnavahetust kannatanuga, kuid väidab, et kannatanu segas teiste jutu vahele ja süüdistatav lahkus baarist ning läks edasi baari Roseus. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu oli viibides 10.01.2015 baaris Roseus alkoholijoobes ja magas laua ääres. Lisaks kannatanu ütlustele kinnitavad seda tunnistajate XXXX, XXXXja XXXXütlused. Alkoholi tarvitas selles baaris ka K.R , kes seda kohtus antud ütlustes ei eitanud. Samuti kinnitavad K.R-i alkoholitarvitamist tunnistaja XXXX ütlused (tl 96-100). Tunnistajate ütlustest kohaselt väljus K.R baarist Roseus 10.01.2015 kella 03 paiku ajal, mil kannatanu veel laua ääres magas. Kannatanu ja tunnistajate XXXX, XXXXja XXXXütluste kohaselt äratasid tunnistajad magava kannatanu üles, aitasid jope selga ja kannatanu väljus baarist. Tunnistaja XXXXkinnitas kohtus, et mingit konflikti baaris kellegi vahel ei olnud. Veidi enne 3 öösel teatas tunnistaja baaris viibijatele baari sulgemisest. Baaris viibinud isikud, sealhulgas K.R lahkusid baarist. Kannatanu magas sel ajal laua taga ning tunnistaja palus kahelt noormehelt abi tema äratamiseks. Tunnistaja saatis kannatanu uksest välja ja läks ka ukse peale, et vaadata, kas kannatanu on võimeline kõndima. Kui tunnistaja pani baariukse kinni, siis läks kannatanu just nurga taha. Tunnistajate XXXXja XXXXütlused riimuvad tunnistaja XXXX ütlustega. Tunnistajate ütluste kohaselt oli kannatanu küll purjus, kuid võimeline iseseisvalt liikuma. XXXX läks võtmeid tooma, et uks kinni keerata, kui baari tuli tagasi K.R, kes soovis õlut kaasa osta. Tunnistaja müüs K.R-ile õlut ning süüdistatav lahkus baarist. Tunnistaja läks tema järgi, vaatas veel õue, kus kedagi ei näinud, keeras ukse lukku, läks saali tagasi ja hakkas saali koristama. Umbes 5-10 minuti pärast kuulis ta uksele kloppimist ja abipalvet vene keeles. Kui tunnistaja avas ukse, siis nägi ta pikali maas olevat kannatanut, kes tõmbas kampsuni üles ning tunnistaja nägi, et tal on sooled väljas. Kannatanu helistas numbril 112, kiirabi tuli väga kiiresti ja ütles, et tegemist on pussitamisega ja viis kannatanu ära. Kui tunnistaja avas kannatanu kloppimise peale baari ukse, siis umbes 5 meetrises vaateväljas kedagi peale kannatanu näha ei olnud (tl 99-101). Tunnistaja XXXXütluste kohaselt käis ta oma poega XXXX(endise nimega XXXX) järgmisel päeval peale tervisekahjustuste tekitamist haiglas vaatamas ning poeg ütles talle, et teda ründas K.R . Poja jutu kohaselt siis, kui ta hakkas viimasena baarist lahkuma ja tegi peale seda, kui XXXX pani ukse kinni, sammu või paar, ründas K.R teda noaga. K.R lõi teda kohe kõhtu, peale esimest lööki poeg lükkas teda, siis lõi K.R teda veel korra jalga ja peale seda jooksis ära (tl tl 95). Prokurör esitas kohtule tõendina ka äratundmiseks esitamise protokolli, mille kohaselt tundis tunnistaja XXXXkohtueelses menetluses fotodelt ära K.R-i kui meesterahva, kes oli üks baari Roseus külastajatest ja keda ta hiljem nägi mööda Kooli tänavat kõndimas (tl 49-51). Kohtuistungil kinnitas tunnistaja, et nägi tõepoolest 10.01.2015.a peale baarist Roseus lahkumist mööda Kooli tänavat kõndivat inimest, kuid ei või kindlalt kinnitada, kas see oli sama isik, kes oli varem baaris (tl 97). Kuna tunnistaja ei suutnud kohtuistungil kinnitada, et K.R on isikuks, keda tunnistaja nägi 10.01.2015.a öösel nii baaris Roseus kui ka hiljem Kooli tänaval, siis kohus äratundmiseks protokolli tõendina ei arvesta. 5 Kohtuistungil kinnitas kannatanu, et temal 10.01.2015 tuvastatud vigastused - kõhu lahtine haav soole väljasopistumisega ja vasaku sääre lahtine haav - tekitas talle 10.01.2015 Kehra linna Kose mnt 4 juures K.R . Kannatanu tunneb süüdistatavat umbes pool aastat, nende suhted ei olnud sõbralikud. Varasemalt tekkis ühel korral kannatanu ja süüdistatava vahel konflikt, mille käigus K.R võttis noa välja ja hakkas noaga ähvardama, kuid tunnistaja XXXXkoos abikaasaga lahutasid nad. 09.01.2015 õhtul viibis kannatanu koos K.R-i ja teiste isikutega Kehras asuvas baaris Sohvik, kus tal toimus K.R-iga sõnaline konflikt, mis samas ka rauges. Umbes kella 23:00 paiku läks kannatanu edasi baari Roseus, kus K.R-iga mingit tüli ega vaidlust ei olnud. Mingil momendil jäi kannatanu magama, baari perenaine äratas ta üles, kui baar oli tühi. Kannatanu väljus, kui baaridaam oli baariukse sulgenud, jäi kannatanu seisma, hakkas jopet selga panema ning siis ründas teda ootamatult K.R , kes lõi kannatanut esimest korda kõhtu, kannatanu lükkas ta eemale, kuid K.R ründas kannatanut uuesti noaga, kannatanu jälle lükkas ta eemale, kolmandal korral astus kannatanu sammu tagasi, K.R kukkus ja löök tabas kannatanu jalga ning siis jooksis K.R minema. K.R ei öelnud enne noaga ründamist kannatanule midagi. Kokku tabas K.R kannatanut kahel korral. Kannatanu kinnitas, et tundis lööjas kindlalt ära K.R-i ja küsis veel tema käest, mida ta teeb, kuid süüdistatav jooksis minema. Löögi tagajärjel kõhu piirkonda tulid kannatanul sooled välja, ta hoidis kõhust kinni, kui ta ringi vaatas, siis ei näinud enam kedagi. Kuigi kannatanu vend elab samas hoones kolmandal korrusel, sai kannatanu aru, et sinnani ta selliste vigastustega minna ei jõua ning läks baari juurde, et abi saada ja hakkas koputama vastu klaasi. Kui uks avati, siis kannatanu palus kutsuda kiirabi ja kukkus. Nuga, millega K.R teda lõi, kannatanu kirjeldada ei oska (tl 92-94). Süüdistatav end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud. Ristküsitlusel väitis süüdistatav, et tunneb kannatanut umbes 2-3 kuud, esimest korda viibisid nad koos XXXXja tema kasuvenna korteris, kus tarvitasid alkoholi. Kannatanu olevat süüdistatavat ähvardanud, viidates kraanikausi juures olevale noale. Süüdistatav kinnitab, et seejärel tõi ta ise koridoris rippuva tööjope taskust oleva noa ja näitas seda kannatanule, kuid eitab kannatanu ähvardamist. XXXX saatis kannatanu ja tema sõbra välja. Süüdistatav eitab vimma kannatanu vastu. Uuesti kohtus ta kannatanuga 09.01.2015 baaris Sohvik, kes oli seal koos seltskonnaga, süüdistatav istus kannatanuga ühe laua taha. Sõnavahetust kannatanuga süüdistatav eitab, kuid väidab, et kannatanu segas teiste jutu vahele ja süüdistatav lahkus baarist ning läks edasi baari Roseus. Selles baaris süüdistatav kannatanut ei olevat näinud. Baarist lahkus kannatanu oma sõnul siis, kui baari hakati kinni panema, enne lahkumist ostis ta õlut ja läks minema. Rohkem ta baari tagasi ei tulnud. Küsimusele, kas tunnistaja XXXX ütlused selle kohta, et süüdistatav käis baarist ära ja tuli tagasi õlut ostma, vastavad tõele, selgitas süüdistatav, et ta ei mäleta. Süüdistatava sõnul lahkus ta baarist üksinda, baari ees kedagi ei näinud, ta pöördus koolimaja poole ja ei pööranud tähelepanu, kas väljas veel kedagi oli. Kannatanu löömist noaga süüdistatav eitab, kuid arvab, et kannatanul on palju vaenlasi (tl 102-104). Süüdistatav väitis viimases sõnas, et nendest ütlustest, mis on tema vastu, on tegemist enamjaolt XXXX ütlustega, kes on kannatanu kasuvend, kannatanu ema ja kannatanu enda ütlustega. Ta peeti kinni alles 24 tunni pärast, nuga ei leitud ja riideid ära ei võetud. Kohus sellega ei nõustu. Kohus leiab esmalt, et ei ole mingit alust kahelda valetunnistuse andmise eest hoiatatud tunnistaja XXXXi ütlustes. Kannatanu ütlusi peab kohus usaldusväärseks ning põhjendab seda edasiselt. Tunnistajate XXXX, XXXX ja XXXX ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks puuduvad igasugused alused. Tunnistaja XXXX ütlused on kooskõlas asitõendi vaatlusprotokolliga tema poolt Häirekeskusele tehtud kõne salvestise kohta. Asjaolu, et tunnistajad XXXX ja XXXX olid sündmuse toimumise ajal viibinud hilisel ajal baaris, kus eeldatavasti tarvitati ka alkoholi, ei kahanda iseenesest nende poolt hiljem antud ütluste usaldusväärsust. Tuleb arvestada ka seda, et aeg alates sellest, kus kannatanu baarist väljus, kuni talle tervisekahjustuste tekitamiseni oli lühike, sündmusest on möödas palju aega ja seetõttu on mõningased erinevused ütlustes üksikasjade osas mõistetavad. Viimati nimetatud tunnistajad ei 6 ole ka kannatanule lähedalseisvad isikud. Kuigi kohtueelses menetluses ei ole leitud nuga, so kuriteo toimepanemise vahendit ning ei ole ära võetud K.R-il sündmuse ajal toimepandud riideid, siis kohtu arvates ei ole sellel asjaolul määravat tähtsust K.R-i süüküsimuse otsustamisel. Kui K.R ise sellele tähelepanu osutab, siis olnuks tema huvides anda ütlusi, kuhu jäi peale kuriteo toimepanemist tema poolt kasutatud nuga ja riided. Kuna on tuvastatud, et K.R tekitas kannatanule lõike-torkehaava, siis ei mõjuta eeltoodud esemete puudumine mingilgi määral K.R-i süüküsimuse otsustamist ja tema käitumisele juriidilise hinnangu andmist. Kohus leiab, et kohtulikul arutamisel on tõendatud, et kannatanule tekitas eluohtliku vigastuse noalöögiga süüdistatav. Seda kinnitavad kannatanu ütlused. Tuleb nõustuda, et käesoleval juhul baseerub selline järeldus sisuliselt ühel tõendil – kannatanu ütlustel. Mitte vähetähtis ei ole aga seejuures asjaolu, et kannatanu näol on tegemist otsese tõendiallikaga ja seega ka omavad tema ütlused otsese tõendi jõudu. Pidades võimalikuks otsustada isiku süüküsimus ühe süüstava tõendi alusel viitab kohus Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud otsuses nr. 3-1-1-10-11 p.-s 23-
2. Viidatud otsusest on väljaloetav arusaam, et oluline on, et süüstav tõend kummutaks tõstatatud kahtlused. Riigikohus on ka oma otsuses nr 3-1-1-15-12 p 3 märkinud, et senises kohtupraktikas on aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja nende tunnistamisel usaldusväärseks arvestab kohus järgmisi asjaolusid. Kannatanu on kohtueelses menetluses nimetanud K.R-i isikuna, kes lõi teda 10.01.2015.a öösel baari Roseus juures noaga ning kinnitas ka ristküsitlusel kohtuistungil, et teda lõi noaga temale ootamatult K.R . Kannatanu oli purjus ja ta on ka ausalt tunnistanud, et ta ei mäleta täpselt kõiki selle õhtu sündmusi, mis eelnesid noaga löömisele, kuid tundis noaga lööjas kindlalt ära K.R-i , keda ta tunneb juba varasemalt ning kellega ta tarvitas ka koos eelneval õhtul alkoholi. Peale vigastuste saamist oli kannatanu võimeline otsustama, et ta ei suuda selliste vigastustega minna lähedalasuva hoone kolmandal korrusel elava venna juurde ja pöördus abi saamiseks baari. Selline kannatanu käitumine oli selles olukorras ainuõige ja ei pruugi alati ka täiesti kainele kuriteo ohvrile pähe tulla. Kannatanu avaldas ka kohale saabunud kiirabitöötajatele, et teda lõi noaga tema tuttav. Olukorras, kus on isikul on kõhuõõnest välja langenud sooled, on liiast nõuda temalt pikki selgitusi. Hirmunud kannatanule on sel momendil kõige elutähtsam esmaabi saamine. K.R-i nime lööjana avaldas kannatanu ka oma emale XXXX, kes teda järgmisel päeval haiglas külastas ning kes kinnitas kannatanu ütlusi ka kohtuistungil. Seega ei ole mingit alust arvata, et versiooni selle kohta, et teda lõi K.R , mõtles kannatanu hiljem välja. Ka puudub kohtu arvates kannatanul motiiv alusetult süüstada süüdistatavat. Kuigi kannatanu kinnitab, et tema varasemad suhted süüdistatavaga ei olnud sõbralikud, siis mingit konflikti süüdistatavaga tervisekahjustusele eelnevalt tal ei olnud. Seda kinnitavad ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad. Eeltoodu alusel peab kohus kannatanu ütlusi usaldusväärseks tõendiks, mis kinnitavad, et kannatanut lõi noaga K.R. Tunnistaja XXXXütlused on lubatavaks tõendiks ning kohtul ei ole alust kahelda valetunnistuse andmise eest hoiatatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses.

§ 66

lg 21 p 1-4 sätete kohaselt võimalik käsitleda tõendina neid tunnistaja ütlusi, millest on tunnistaja saanud teadlikuks teise isiku vahendusel.

§ 66

lg 21 sätestatu mõtte kohaselt võibki tunnistaja maakohtus ristküsitlusel anda ütlusi teiselt isikult kuuldu kohta, mida ta ka käesoleva asja kohtulikul arutamisel tegi, andes ütlusi nende asjaolude kohta, millest ta sai teadlikuks teise isiku - kannatanu - vahendusel. Ka ei ole tegemist tunnistaja arvamusega, vaid tunnistaja on andnud ütlusi selle kohta, mida ta kuulis kannatanult.

§ 66

lg 21 p 2 sätte mõtte kohaselt on sellised ütlused tõendina lubatavad ka olukorras kus vahetu tõendiallikas on kättesaadav. 7 Süüdistatava ütlustele hinnangut andes märgib kohus, et süüdistatava ütlustes sisalduvad vastuolud, mida süüdistatav ei ole usutavalt selgitada suutnud. Kohus märgib, et oluline on see, et K.R-i ütlused baarist lahkumise aja kohta on selges vastuolus tunnistaja ütlustega. Peale vastuolule tähelepanu pööramist prokuröri poolt väitis K.R kohtuistungil, et ta ei mäleta juhtunut. Kohus nõustub prokuröriga, et on eluliselt ebausutav, et K.R lihtsalt ei mäleta, et pärast baarist lahkumist ei läinud ta kohe koju, vaid tuli baari tagasi ning seda eitades, püüdis K.R välistada võimalust, et oleks tõendatud tema viibimine baari juures just samal ajal, kui kannatanu baarist lahkus. Kohus märgib ka, et kuigi süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et tal ei ole mingit vimma kannatanu vastu, siis ei oska kannatanu K.R-i ütluste kohaselt käituda ning seetõttu arvab ta kannatanul olevat palju vaenlasi. Kirjeldatud sündmuste asjaolud ja süüdistatava ütlused näitavad, et süüdistatava ja kannatanu suhted ei olnud head ning K.R suhtus kannatanusse tegelikult väga negatiivselt. Selliseks arvamuseks annab alust ka asjaolu, et K.R püüdis kohtuistungil igati süüdistada konfliktide algatamises kannatanut. Samal ajal on tema sellised ütlused ümber lükatud nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega. Ka varasemat XXXXi korteris toimunud konflikti kirjeldades kinnitas süüdistatav, et läks ja tõi esikus oleva jope taskust noa, mida näitas XXXX (endise nimega XXXX), kuid nii XXXX(endise nimega XXXX) ja XXXXi ütluste kohaselt võttis K.R välja noa ja hakkas sellega ähvardama. Ka näitavad varasemalt toimunud sündmused, et süüdistataval oli harjumus kaasas kanda nuga. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et süüdistatava kohtus antud ütlused on ennastõigustavad, ei ole eluliselt usutavad ja on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega, seega ei ole K.R-i ütlused usaldusväärsed ning kohus neid tõendina ei arvesta. Eelnevat kokkuvõttes loeb kohus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu realiseerimise K.R-i poolt ja põhjusliku seose olemasolu K.R-i tegevuse ja kannatanul fikseeritud vigastuste vahel tõendatuks. Kriminaalasjas puuduvad tõendid ja ka kahtlused, et kannatanule tekitas vigastused keegi kolmas isik. Kohus leiab, et K.R pani kuriteo toime otsese tahtlusega nii teo kui tagajärje osas. Lüües teist inimest noaga kõhtu, peab ka vähese haridusega inimene võimalikuks eluohtliku tervisekahjustuse tekkimist ning tavalise elukogemusega inimene eeldab, et tema selline käitumine võib kaasa tuua mistahes, ka kõige raskemaid tagajärgi. Peale teo toimepanemist ei jäänud ta sündmuskohale abi andma, ei kutsunud kiirabi, vaid jooksis minema. Kuriteo tuvastatud tehiolud välistavad ettevaatamatuse ja hädakaitsega seonduva kontrollimise vajaduse käesolevas kriminaalasjas. Kohus leiab, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistataval puudus põhjus hädakaitseks, kannatanu teda füüsiliselt ei ohustanud, ka ei ole tõendeid selle kohta, et süüdistataval oleks esinenud eriline psüühiline seisund antud kuriteo toimepanemisel. KARISTUS KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 118 lg 1 p 1 on kuritegu, mille eest karistusseadustik näeb karistusena ette 4 kuni 12 aastase vangistuse. Elu ja tervis on tähtsaim õigushüve, mistõttu nende eest on ette nähtud väga ranged karistused, kus kõne alla tuleb vaid vangistus, sest ebaõigus nende koosseisu tegudes on väga suur. 8 Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011 otsus asjas nr 3-1-7711, p 11). Süüdistatava karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki, oleks selle saavutamiseks piisav. Kohus leiab, et käesoleval juhul võib karistuse eesmärkide saavutamiseks kohaldada sanktsiooni miinimummäära lähedast vangistust. K.R on 62 aastane mees, kellel kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tal on last ootav abikaasa. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kuritegu pandi toime, olles eelnevalt ühiselt alkoholi tarbitud, ka kannatanu oli alkoholijoobes. Eeltoodu ei õigusta süüdistatava käitumist vähimalgi määral, kuid karistuse mõistmisel arvestab kohus seda. Eeltoodu alusel mõistab kohus K.R-ile KarS § 118 lg 1 p 1 alusel nelja aastase vangistuse. Kohus leiab, et ei esine aluseid, mis tingiksid süüdistatava karistusest vabastamise. K.R on toime pannud raske kuriteo. K.R on ühiskonnale ohtlik, sest kuritarvitades alkoholi, on ta suuteline panema toime raskeid sisuliselt motiivituid kuritegusid. Peale kuriteo sooritamist ei ilmutanud ta kannatanu suhtes vähematki empaatiat, jättes kannatanu külmal ajal öösel sündmuskohale püüdmatagi talle abi hankida. Seonduvalt K.R-i tervisliku seisundiga märgib kohus, et VangS § 93 lg 6, § 49 ja § 491 alusel on vahistatule tagatud vajalik meditsiiniline abi ja ravimid ka kinnipidamisasutuses viibides. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tuleb K.R-i suhtes tühistada kohtuotsuse jõustumisel ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest. Kriminaalasjas on asitõendiks CD-plaat videosalvestusega, mis asub kriminaalasja juures. Asitõend tuleb jätta kriminaaltoimiku juurde. TSIVIILHAGI Kannatanu XXXX(endise nimega XXXX) on esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju väljamõistmiseks süüdistatavalt 6000 euro suuruses summas. Kohtuistungil jäi kannatanu esitatud hagi juurde. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peavad kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, pp 1113). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo asjas nr 3-2-1-152-09, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 9 K.R põhjustas süüdistuses kirjeldatud tegudega kannatanule 10.01.2015.a ka eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel langes haavast välja jämesool ja osa rasvikust. Peale kannatanu korduvat noaga löömist jättis K.R kannatanu ilma igasuguse abita välja külma kätte öisel ajal, mil kannatanul oli abi saamine oluliselt raskendatud. Kannatanu viibis K.R-i ründe tagajärjel haiglaravil, sealhulgas intensiivravisaalis. On ilmne, et süüdistuse sisuks oleva kuriteo toimepanemise tagajärjel kannatanule põhjustatud kahju ei seisne ainuüksi füüsilistes kehavigastustes. Kohtu hinnangul tuleb jaatada XXXX(endise nimega XXXX) moraalse kahju tekkimist. Riigikohtu praktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on Riigikohtu õigusteabe osakond 2009. aastal teinud kohtupraktika analüüsi. Selle analüüsi kohaselt oli 2008. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kergemate tervisekahjustuste korral 10 000 kuni 30 000 krooni ehk vastavalt 639,12 – 1917, 35 eurot ning raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral olid hüvitised vahemikul 100 000–300 000 krooni ehk vastavalt 6 391 – 19 173 eurot (vt XXXX, XXXX. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs. Neid andmeid on jätkuvalt kasutatud võrdlusmaterjalina Tallinna Ringkonnakohtu hilisemas kohtupraktikas (vt nt TlnRK 16. mai 2014. a otsus asjas nr 1-13-11316, p 9). Samas tuleb siiski arvestada, et ühiskonna heaolu tase on alates 2008. aastast siiski mõnevõrra tõusnud (nt oli 2008. a jaanuaris statistiline keskmine brutokuupalk 758 eurot ning 2015. a jaanuaris 992 eurot, vt https://www.stat.ee/34204). Kuigi kannatanu XXXX(endise nimega XXXX) taotlus moraalse kahju hüvitamises on kohtule põhimõtteliselt vastuvõetav, tuleb kohtu hinnangul siiski korrigeerida kannatanu poolt taotletavat summat. Kohtu arvates on arvestades Eesti Vabariigi elatustaset ja asjaolu, et kannatanu ei saanud pöördumatult kahjustada, mõistliku suurusega hüvitiseks 3000 eurot. Menetluskulud Käesolevas asjas on menetluskuludeks sundraha 1075 eurot ja menetluskulud 852 eurot (768 eurot riigi õigusabi tasu määratud kaitsjale ja 84 eurot ekspertiisi tasu).

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaks, et süüdistataval käiks kohtukulude tasumine üle jõu, käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Menetluskulude osas peab kohus, arvestades menetluskulude ja sundrahana väljamõistetava summa suurust, põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni. Eha Popova Kohtunik Pilvi Jõemägi Rahvakohtunik Terje Enula Rahvakohtunik