Väärteoasi nr 4-24-3931 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2025, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-24-3931 Kohtunik Marek Vahing Kohtuistung

(LS) § 223 lg 1 alusel rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Otsusest nähtuvalt tuvastati, et

1. septembril
2. a kella 13.46 ajal toimus liiklusõnnetus Tartu linnas Tähe tn 119A juures Tähe tn –Sirbi tn ristmikul, kus E.Z , juhtides mootorsõidukit Tesla Model X reg. nr XXX, ei andnud 1 teed peateel liikunud ja sõidueesõigust omanud sõidukile (jalgratturile) ning toimus kokkupõrge. E.Z rikkus sellega liiklusmärgi 221 (anna teed) nõudeid.

rikkumisega tekitas ta varalise kahju ja kerge tervisekahjustuse jalgrattur A. P.

1. Tartu Maakohtusse saabus
2. novembril
3. a menetlusaluse isiku E.Z-i kaitsja esitatud kaebus. Kaebuse esitaja leiab, et menetleja on menetluse käigus oluliselt ja korduvalt rikkunud väärteomenetlusõigust, jättes teise liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt liiklusnormide eiramise välja selgitamata. Tuvastati üksnes kaebaja poolt loodud oht märgi „Anna teed“ eiramise kohta ettevaatamatusest, kuid mitte tagajärjena kaasunud liiklusõnnetuse põhjustanud jalgratturi kaasvastutust. Kaitsja märgib kaebuses, et E.Z ei ole enam kui 30 aasta jooksul teinud ühtegi avariid ja puudub igasugune mõistlik ja põhjendatud avalik huvi tema isiku karistamise osas. Liikluses peab ka peateel liikleja olema hoolikas teiste kaasliiklejate osas ja tagama enda ja teiste liiklejate ohutuse. Seega kui sõiduk peab end tuledega nähtavaks tegema, siis jalgrattur oli enda nähtavaks tegemise ja turvalisuse osas hooletu, sest puudus helkurvarustus ja kiiver. Jalgrattur ei olnud juhile nähtav ja ilmus välja nö “kusagilt” ootamatult. Juhul, kui kohus leiab, et menetleja ei ole väärteomenetlusõigust rikkunud ning menetlus ei kuulu lõpetamisele väärteomenetlusnormide olulise rikkumise puhul ja/või otstarbekuse kaalutlusel arvestades avaliku huvi puudumist, siis palub kaebaja kohtul arvestades esile toodud asjaolusid kaaluda karistuse kergendamist. Kaitsja tasu palub E.Z jätta tema enda kanda.
4. Kohtuväline menetleja esitas kaebuse kohta kirjaliku seisukoha
5. detsembril
6. a. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja esitatud kaebusega ning leiab, et menetlusaluse isiku osas tehtud kohtuvälise menetleja lahendi muutmiseks puuduvad alused ning põhjused. Kokkuvõtvalt on kohtuväline menetleja veendumusel, et E.Z juhtis mootorsõidukit Tesla ning sooritades parempööret peateele eiras liikluskorraldusvahendi nõuet ja ei andnud teed sõidueesõigust omavale jalgratturile ning toimus kokkupõrge. Sellega tekitas ta nii varalise kui ka tervisekahju jalgratturile.
7. Kohus planeeris asja arutamiseks kohtuistungi
8. veebruaril
9. a. Vahetult enne kohtuistungit selgus, et tunnistaja A. P. on haigestunud ja ei saa ilmuda. Kohus leidis, et ilma tunnistajata kohtuistungit pidada ei saa. Uueks kohtuistungi ajaks määrati
10. veebruar
11. a.
13. veebruaril
14. a esitas E.Z-i kaitsja kohtule taotluse lisatõendite väärteoasja juurde võtmiseks, mille kohus istungil rahuldas. Lisaks taotles kaitsja
15. septembril
16. a kell 14.39 politseiasutuse numbrile 730 8800 tehtud kõnesalvestise väljanõudmist, millist taotlust kohus põhjendatuks ei pidanud. Kaitsja märkis, et kohtuvälise menetleja etteheite kohaselt toimus kokkupõrge, mis tähendab, et ka sõidukil peaks olema tehioludele vastavad nähtavad vigastused. Kaebaja kaitseväide keskendub muuhulgas sellele, et kõik õnnetuse tehiolud ei ole välja selgitatud. Kannatanu roll õnnetuses ja tema terviseseisundi tuvastamine omavad kaebaja hinnangul juhtumist olulist tähtsust. Teise õnnetuses osalenud juhi joobe tuvastamine on tähtis, seda kinnitati kaebajale ka politsei poolt, kes helistas juhtumi järgselt numbrile 730 88 00 (vt Lisa 2- kuvatõmmis interneti kodulehelt).
17. Kohus arutas väärteoasja
18. veebruari
19. a kohtuistungil, kus uuriti nii isikulisi kui ka kirjalikke tõendeid.
20. Kohtuvaidlustes jäi kaitsja kaebuses avaldatud seisukoha juurde ja leidis, et liiklusõnnetusega seoses on jäänud paljud asjad välja selgitamata. Esiteks ei ole selgust jalgratturi joobe küsimuses. Kannatanu ütleb, et ei olnud joobes, kuid seda väidet ei ole millegagi tõendatud. Kaitsja märgib veel, et kannatanul võisid mingid joobe tunnused olla ka terviseseisundist. Kõigi ravimitega ei tohi liikluses osaleda ja ka vererõhuga kaasneb see. Kannatanu terviseseisund ei ole kaitsja arvates üheselt välja selgitatud. Teiseks on selgusetu, 2 kus jalgrattur liikus, milline oli tema trajektoor. Ei leidnud kinnitust, millise sõiduki nurgaga kokkupõrge toimus. Järgmine küsimus oli jalgratturi enda kiirus ja peatamise võimekus või soov või tahe. Menetleja ei ole teinud kindlaks, miks kannatanu ei peatunud takistuse ees. Liiklusseadus ütleb selgelt, et tuleb teha kõik selleks, et vältida igasugust otsasõitu või kokkupõrget. Kannatanu ise rääkis, et ta silmanurgast nägi tulemas autot, aga ei pidurdanud. Tema lähtus sellest teadmisest, et on peateel ja võib sõita. Sellega kannatanu aitas kaasa oma kahju tekkimisele. Võib-olla oleks saanud õnnetuse ära hoida, kui kannatanu oleks pidurdanud. Kaitsja ei leia, et nende kahtlused oleks kummutatud päris üheselt ja selgelt.
21. Ka kohtuväline menetleja jäi oma kirjalikult esitatud seisukoha juurde. Ta märkis, et väga tugevalt on küsimuse all alkoholijoove. Ametnik selgitas, et politseil on oma protseduurid, kuidas alkohol tuvastatakse, milliseid pabereid tuleb täita. Kiirabi osas kahjuks selliseid kohustusi ei ole. Küll aga lähtub politsei suuresti korrakaitseseaduse (KorS) § 37 lg 1 p
22. Siinkohal on avariipolitseinik kohapeal tuvastanud, et üks osaline eiras anna teed märki, teine osaline sai autolt löögi. Sel hetkel, tuvastanud menetlusaluse isiku, teostas ka alkoholijoobe kontrolli. Sündmuskohal ei ole menetlusalune isik ega ükski teine juhtinud politsei tähelepanu sellele, et jalgratturil oleks olnud alkoholijoobele viitavad tunnused. Seetõttu on tulnud need väited kõik tagantjärele. Kuna ükski tunnistaja täpselt ei mäleta ega ei tea, kus kohas kokkupõrke koht oli sõiduki puhul, siis ka sündmuskohal käinud avariipolitseinik ei leidnud nühkejälgi auto värvi osade peal. Seega on kõrguse latt pandud tõesti esiotsa peale paremasse nurka ehk kõrvalistuja poolsesse nurka, kuigi jalgrattur ise mäletab, et pigem võis see kokkupõrge olla vasakul pool. On võimalik, et kokkupõrge toimus rehvide kokkupuutel, aga tõepoolest jälgi kohapeal sellest ei olnud. Seega kokkupõrke hoog ei olnud ilmselt suur. Tänaste tunnistajate ütluste põhjal võib järeldada seda, et jalgrattur liikus traktori ees ja suhteliselt paremas teeservas. Kokkupõrge toimus tee peal, mille tagajärjel jalgrattur paiskus jalgratta pealt maha. Antud juhtumis leiab kohtuväline menetleja, et E.Z juhtis mootorsõidukit Tesla ja jõudes ristmikule, kus on anna teed märk ristuva tee suhtes, pidi veenduma oma parempöörde ohutuses, aga mingil põhjusel jäi märkamata seal liikuv jalgrattur ja ta ei andnud talle teed, sõitis tee peale välja ja toimus kokkupõrge, mille tagajärjel sai jalgrattur nii varalise kui tervisekahju. Seega kohtuvälise menetleja taotleb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p 1 alusel jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Lisaks kaitsja kulud jätta menetlusaluse isiku kanda. KOHTU SEISUKOHT
23. VTMS § 123 lg 2 kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
25. oktoobril
26. a Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri uurija koostatud väärteoprotokolli AB1635600 kohaselt toimus
27. septembril
28. a kella 13.43 ajal liiklusõnnetus Tartu linnas Tähe tn 119A juures Tähe tn - Sirbi tn ristmikul, kus E.Z , juhtides mootorsõidukit Tesla Model X reg. nr XXX, ei andnud teed peateel liikunud ja sõidueesõigust omanud sõidukile (jalgratturile) ja toimus kokkupõrge (liiklusõnnetus). E.Z rikkus sellega liiklusmärgi 221 „Anna teed“ nõudeid ja

rikkumisega tekitas varalise kahju jalgratta omanikule ja kerge tervisekahjustuse A. P.. Oma tegevusega rikkus E.Z LS § 17 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 sätestatud süüteo. Menetlusalune isik selgitas kohe pärast sündmust, et ta oli lõpetamas manöövrit, kui tema vasakpoolse esiotsa juurde jõudis jalgrattur, kes kukkus. Kokkupõrget ei toimunud. 3

1. Kaebaja esitas
2. oktoobril
3. a väärteoportokollile vastulause, milles leidis, et väärteoprotokoll on koostatud ja esitatud ennatlikult, sest kõik juhtumi asjaolud ei ole välja selgitatud. Kaebaja hinnangul on jäänud hulgaliselt kõrvaldamata kahtlusi seoses teise õnnetuses osalenud juhi (jalgratturi) käitumisega juhtumi eelselt ja sündmuse ajal, st välja ei ole selgitatud, milliseid liiklussätteid jalgrattur ise rikkus.
4. Vaidlust ei ole selles, et
5. septembril
6. a väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas fikseeriti liiklusõnnetusena juhtum, milles osalesid sõiduki Tesla Model X reg. nr XXX juhina menetlusalune isik E.Z ning jalgrattur A. P.. Vaidlust ei ole ka selles, et jalgrattur A. P. liikus sõiduteel mööda Tähe tänavat ja E.Z-i juhitud sõiduk liikus Sirbi tänaval ja sooritas parempööret Tähe tänavale.
7. Väärteoasjas koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab väärteoetteheites märgitud sündmuse aega ja kohta ning sündmuses osalenud isikuid, tekkinud kahju ja vigastusi. Liiklusõnnetuse skeemi abil on võimalik tuvastada sõidukite liikumissuunda ja paiknemist. Sündmuskoha vaatlusprotokollile on lisatud fototabel, millest nähtub sündmuskoht erinevatest suundadest vaadatuna. Fotol nr 1 on vaade liiklusõnnetuse sündmuskohale Maaameti kaardil Tartumaal Tartu linnas Tähe tn 119A juures. Foto nr 4 arvatavast kokkupõrkekohast Tähe tn Sirbi tn ristmikul. Mõõdulatt on pandud esiotsa peale paremasse nurka ehk kõrvalistuja poolsesse nurka. Fotol nr 2 on vaade sündmuskohale Sirbi tn poolt Tähe tn poole ja sõiduauto Tesla reg.nr XXX asukoht pärast liiklusõnnetuse toimumist. Fotol nr 3 on vaade sündmuskohale Tähe tn Aardla tn poolt Sirbi tn poole, mis oli ühtlasi jalgratturi liikumise suund. Fotodelt on näha, et Tähe tänav, kuhu E.Z parempööret tegi, on kahesuunalise liiklusega sõidutee. Suunavööndeid eraldab teekattemärgis- katkendjoon. Sõiduk paikneb esiotsaga sõidurea keskel, rehvid on pööratud Tähe tänava suunas. Sama pilt on näha ka E.Z-i
8. veebruari
9. a taotlusele lisatud fotodelt sündmuskohal.
10. Kohtu hinnangul on vaidlus esmalt selles, kas toimus üldse liiklusõnnetus, ehk kas E.Z-i juhitud sõiduki ja A. P. juhitud jalgratta vahel toimus kokkupõrge. LS § 2 p 32 kohaselt on liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju.
12. veebruaril
13. a toimunud kohtuistungil selgitas menetlusalune isik E.Z , et
14. septembril
15. a tegi ta pööret Sirbi tänavast paremale Tähe tänavale. Kuna vasakult möödus temast sõiduautode kolonn ja traktor oli üpriski kaugel, siis ta ei näinud selles ohtu, vaid alustas hästi aeglaselt pööret. Enne manöövri alustamist ei olnud jalgratturit lähedal sõitmas näha. Kui ta oli oma sõidurea keskel, manöövrit lõpetamas, siis nägi järsku hirmunud jalgratturit enda ees auto vasaku esinurga juures, mille politsei on kokkupõrke kohaks märkinud. Ta ei ole kindel, kas pidurdas tema või auto, aga kokkupõrget ei olnud tunda, kuigi jalgrattur kadus pildilt, oli pikali. Tema auto oli sel ajal peaaegu telgjoone lähedal. E.Z selgitas pikalt, milline on Tesla ohusüsteem ehk väidetavalt ei oleks sõiduk lubanud tal edasi liikuda kui manöövri sooritamise ajal oleks sõiduk tuvastanud, et jalgrattur on ohtlikult lähedal. Menetlusalune isik rõhutas, et auto esiotsal ei olnud jälgi kokkupõrkest. Autol, mis oli õrna tolmukihi all, ei olnud näha ka mingit riivamist, kriimu ega pehmet tolmu maha pühkimist. Kõik oli ühtlase tolmukihi all, millest saab järeldada, et kokkupõrget ei toimunud. Pärast sündmust tuli ta autost kohe välja, et jalgrattur üles aidata. Kohale tuli abistama ka kopajuht, kes kutsus politsei ja ka kiirabi.
16. Tunnistaja A. P. versioon erines menetlusaluse isiku omast. Tema selgitas, et sõitis mööda Tähe tänavat, peateel, paiknes tee paremas servas. Ta nägi, et paremalt poolt tuli auto, mis sõitis talle otsa. Kaitsja küsimusele, et kas ta ise pidurdas, vastas A. P., et tema sõidab rahulikult, ei ralli, kuna liiklus on tihe. Tema ei pidurdanud sellepärast, et teadis, et on peateel ja lootis, et auto jääb seisma. Kokkupõrkest sai pihta jalgratta tagumine ratas. Ta ei mäleta kumma nurgaga auto ratta pihta sõitis. Kokkupõrge oli nii tugev, et see lükkas teda ratta seljast maha, ta lendas ja ta kukkus keset teed. Täpsemalt vastassuunavööndisse vasakule 4 küljele. Sõiduki juht tuli tema juurde ja küsis, kas saab aidata. Seejärel saabusid kaks meest, kes kutsusid kiirabi ja politsei.
17. Vaatamata sellele, et menetlusalune isik kokkupõrget ei tajunud, leiab kohus, et kokkupõrge toimus ja see on tõendatud. Sündmust nägi vahetult pealt tunnistaja J. N., kes rääkis kohtus, et tema liikus teleskooplaaduriga Tähe tänaval oma baasi poole aadressil Tähe
18. Enne Sirbi tänavat märkas ta, et tema ees liigub jalgrattur. Samamoodi läheneb Sirbi tänavalt, ehk kõrvalteelt peatee suunas, musta värvi sõiduauto. Kui ta õigesti mäletab, oli see Tesla. Sõiduauto Tesla sõitis kõrvalteelt ette peateele, õnnetuseks otsa jalgratturile. Sõiduauto tabas jalgratta tagumist ratast, mis oli täiesti deformeerunud.
19. Menetlusalune isik rõhutas, et tema juhitud sõidukil ei olnud ühtegi märki, mis kokkupõrkele viitaks. Selles iseenesest vaidlust ei olegi, et need märgid puuduvad. Kohus leiab, et isegi kui mootorsõidukil ei ole silmnähtavaid kahjustusi, siis ei tähenda see, et kokkupõrget ei toimunud. Kui kokku saavad mõlema liikuri rehvid omavahel või ühe rehv teise plekiga või kui löögi saab hoopis inimese keha, siis võibki juhtuda, et teravaid mõlke ja muid suuremaid kahjustusi ei ole, sest antud juhul olid kiirused väikesed ja isegi madalal kiirusel on inimene koos jalgrattaga kerge ja vähekaitstud, mistõttu võib kukkuda, veereda, lennata mitu meetrit ka väiksest löögist. Küll aga jäi uuritud tõendite järel selgusetuks, millise auto nurgaga võis kokkupõrge toimuda. Ükski tunnistaja täpselt ei mäleta ega ei tea, kus kokkupõrke koht oli sõiduki puhul. Tunnistaja J. N. pidas võimalikuks, et ilmselt selle ninaosaga, kuhu mõõdulatt on pandud (sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotol nr 5), tabas auto jalgratta tagumist ratast paisates jalgratturi tee telgjoone lähedusse. Kindlat vastust ei osanud anda jalgrattur, kelle hinnangul tabas auto jalgratast juhipoolse nurgaga. Kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et sündmuskohal käinud avariipolitseinik ei leidnud nühkejälgi auto värvi osade peal. Seega on kõrguse latt pandud tõesti esiotsa peale paremasse nurka ehk kõrvalistuja poolsesse nurka, kuigi jalgrattur ise mäletab, et pigem võis see kokkupõrge olla vasakul pool. Hiljem politseiametnikud arvasid, et kokkupõrge pidi olema juhipoolse nurgaga. Ühtegi nähtavat jälge sõidukil ei olnud.
20. Praegusel juhul aga ei ole asja lahendamise seisukohalt kohtu arvates oluline selgitada välja konkreetne kokkupõrke koht. Sündmuste käigust on võimalik ka seda kindlaks tegemata aru saada. Vahetult uuritud tõenditest tuleneb, et E.Z , juhtides mootorsõidukit Tesla reg.nr XXX, ei veendunud enne peateele suundumist ja manöövri sooritamist selle ohutuses ning rikkus „anna teed“ märgi nõuet peateel liikunud jalgratturi suhtes, mistõttu sõitis ette sõidueesõigust omavale jalgratturile. Kohtu arvates ei ole antud juhul tõenäoline, et jalgrattur oleks ise sõitnud otsa autole, kuivõrd vigastada sai jalgratta tagumine ratas. Kui jalgrattur ise oleks sõitnud autole otsa, oleks loogiline, et jalgratta vigastused oleksid mujal.
21. Liiklusõnnetuse tagajärjel on A. P. tekkinud varaline kahju ja tervisekahjustus. Varaline kahju on tõendatud A. P. ja tunnistaja ütlustega. A. P. sõnul oli pärast liiklusõnnetust tema jalgratas sõidukõlbmatu, tagumine ratas oli kõver. Tagumine ratas oli deformeerunud ka tunnistaja J. N. sõnul. Sündmuskohal, pärast liiklusõnnetust, on jalgrattast tehtud foto (Foto nr 6), millelt küll jalgratta vigastuse ulatus täpselt ei selgu, kuid kohtul ei ole põhjust A. P. ja tunnistaja ütlustes kahelda.
22. Tartu Ülikooli Kliinikumi teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (haigusjuht nr 20240925-401530/01-40-40339) tõendab A. P. tervisekahjustuse tekkimist. Dokumendis on fikseeritud, et
23. septembril
24. a kell 13.45 toimus Tähe ja Sirbi nurgal Tartus liiklusõnnetus, kus kannatajaks oli jalgrattur A. P.. Vigastustena on kirja pandud vasaku õla põrutus ja vasaku küünarnuki marrastus. Ambulatoorse epikriisi väljavõttest A. P. terviseportaalist on näha, et kiirabiautosse suutis A. P. ise minna, oli adekvaatselt kontaktne, hingas vabalt, kõneles täispikkade lausetega. Kaebas valu vasakus käes ja vasak rangluu piirkonnas, nähtavat deformatsiooni ei olnud. Küünarnukil pindmine marrastus. Patsiendile väljastatud haigusleht
25. septembrist kuni
26. oktoobrini
27. a. Vaidlust selles ei ole, et A. 5 P. sellised vigastused olid ja need tekkisid asfaldile kukkumisest. Kuivõrd kohus on leidnud, et kokkupõrge sõiduki ja jalgratta vahel leidis aset, siis on usutav, et selle tagajärjel paiskus A. P. jalgratta seljast maha ja sai kirjeldatud vigastused.
28. LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka menetlusaluse isiku poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele isikule varalise- ja tervisekahju tekitamisega.

§ 14

lg 2 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist.

§ 17

lg 1 kohaselt peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja reguleerija märguannetest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. veebruari 2011 määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 7 p 3 selgitab märgi 221 „Anna teed” tähendust. Väärteoasja materjalide kohaselt ei andnud mootorsõiduki juht teed peateel liikunud ja sõidueesõigust omanud jalgratturile ja toimus kokkupõrge. Tõendatud on, et A. P. on saanud kahju autojuhi hooletu käitumise tõttu.
2. Mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6) ning tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab karistusõiguslikult üksnes isik, kellele on põhjustatud tagajärg ka õiguslikult omistatav. Nimelt ei piirdu karistusõigus pelgalt naturalistliku kausaalsuse tuvastamisega teo ja tagajärje vahel. Viimane on materiaalse tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-30-13, p 13,
7. juuni
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-56-13, p 11). Põhjuseid, miks ei ole tagajärg vaatamata nn naturalistlikule põhjuslikkusele teo toimepanijale siiski omistatav, on mitmeid. Liiklusõigusesse puutuvalt on kriminaalkolleegiumi senises praktikas viidatud näiteks võimalusele, et tagajärje omistamise võib välistada kaasliikleja (sh kahju kannatanu enda) ebakorrektne käitumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuni
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-03, p 12). Samuti võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud, kui kahju kannatanu asetas ise mõne enda õigushüve ohtu, millest johtuvalt pole põhjust tagada tema kahjustada saanud õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Liiklusõnnetuse puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest näiteks juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda

s sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-23-13, p 6).
3. Viidatud kohtulahendites on ühemõtteliselt selgitatud, et tagajärje omistamise võib välistada ka kannatanu enda ebakorrektne käitumine ning enda õigushüvede ohtu asetamine, mistõttu tuleb vaieldamatult kaasata saabunud tagajärje õigusliku omistamise analüüsi ka kannatanu käitumine vaatluse all olevas liiklussituatsioonis. Seega on oluline teha kindlaks, kelle liiklusnõudeid eirav käitumine tingis koosseisupärase tagajärje saabumise. Teisisõnu tuleb liiklusõnnetuse osapooleks eespool viidatud Riigikohtu praktika tähenduses lugeda isikut, kelle

s kehtestatud nõudeid eirav käitumine oli potentsiaalselt kohane oluliselt mõjutama koosseisupärase tagajärje saabumist.

1. Menetlusalune isik ja tema kaitsja on kogu menetluse vältel teinud mitmeid etteheiteid A. P. käitumisele. Menetlusaluse isiku hinnangul aitas kannatanu ise kaasa oma kahju tekkimisele. Esmalt märgib menetlusalune isik, et kindlaks ei ole tehtud jalgratturi trajektoor ja liikumiskiirus. Ta ei mõista, kust jalgrattur nii kiiresti tema auto ette ilmus. Menetlusalune isik pidas võimalikuks, et jalgrattur sõitis keset teed, telgjoone lähedal või siis sedavõrd suure kiirusega, et ta ei jõudnud takistusele reageerida ja vältida otsasõitu. A. P. sõnul ta tõepoolest 6 ei pidurdanud kui märkas E.Z-i juhitud sõidukit. Seda seetõttu, et ta teadis, et liigub peateel ja lootis, et auto jääb seisma.
2. E.Z-i kahtlused on kohtu jaoks lükatud ümber eelkõige tunnistaja ütlustega. Nagu A. P. ise, kinnitas ka tunnistaja, et jalgrattur liikus tee paremas servas. Distants tee servast ei olnud rohkem kui 1 meeter. Tunnistaja sõnul liikus jalgrattur tema sõidukist aeglasemalt. Oma sõiduki kiiruseks hindas ta 23-26 km/h ja enda sõnul hakkas jalgratturile järele jõudma. Sündmuskohal tehtud fotodelt on näha, et E.Z-i juhitud sõiduk, paiknes sõiduraja keskel, mitte telgjoone lähedal. Kokkupõrke tulemusena paiskus jalgrattur tee telgjoone lähedale, mitte ei kukkunud sinna. Seega ei saa A. P. heita ette ei kiiruse ületamist ega ka vale sõidutrajektoori valikut. Kuivõrd sõiduk tabas jalgratta tagumist ratast, võib eeldada, et jalgratas oli sõidukist möödumas ja pidurdamine selles olukorras õnnetust ära hoidnud ei oleks. Jalgratas liikus peateel ja omas sõidueesõigust.
3. Teiseks märkis menetlusalune isik korduvalt, et jalgratturil puudus turvavarustus, jalgrattakiiver, helkurvest, põlve- ja käekaitsmed vms vahendid, mille abil ennast nähtavaks teha. Kannatu kinnitas, et rattakiivrit ta ei kandnud. Kiivri kandmine on küll soovituslik, kuid ei oleks praegusel juhul hoidnud ära liiklusõnnetust ega kukkumisest tekkinud vigastusi. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli ilm selge, tegemist oli valgel ajal toimunud sündmusega, kus jalgrattur oleks pidanud olema autojuhile märgatav.
4. Kolmas etteheide A. P. puudutab tema terviseseisundit õnnetuse toimumise ajal, eelkõige võimalikku alkoholijoovet. Menetlusalune isik väidab, et siis, kui nad koos laadurijuhiga kannatanut muru peale istuma panid, oli tunda jääknähtude lõhna. Nagu oleks keegi mitu päeva joonud. Ta ei maininud seda politseile ega näinud, et kannatanul oleks joovet mõõdetud. Kaitsja on pidanud võimalikuks ka muid terviseprobleeme ja viidanud, et ka teatud ravimite manustamise järel ei tohiks liikluses osaleda. Kohtu arvates ei ole põhjust viimasel väitel pikemalt peatuda, tegemist on oletustega. Mis puudutab menetlusaluse isiku väidet, et A. P. oli alkoholijoobes, siis ei ole see tõendamist leidnud. Sündmuskohal ei ole keegi peale menetlusaluse isiku alkoholi lõhna tundnud või alkoholijoobe tunnustele viidanud. Ükski meditsiiniline dokument ei näita, et A. P. oleks joove tuvastatud. A. P. kinnitas kohtuistungil, et kiirabiautos talle alkoholijoobe kontroll teostati, kuid joovet ei tuvastatud. Ta kinnitas, et ei tarvita alkoholi ja ei olnud seda ka õnnetuse päeval tarvitanud. Tunnistaja J. N. kinnitas, et kannatanu juures ta midagi ebatavalist ei märganud, kannatanu oli adekvaatne, alkoholilõhna ei tundnud.
5. Kohtuväline menetleja selgitas, et politsei lähtub alkoholijoobe kontrollimisel KorS § 37 lg 1 p 1, mis sätestab, et politsei võib joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi. Joobeseisundi kontrollimisele võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund. Siinkohal on avariipolitseinik kohapeal tuvastanud, et üks osaline eiras anna teed märki, teine osaline sai autolt löögi. Sel hetkel, tuvastanud menetlusaluse isiku, teostas ka alkoholijoobe kontrolli. Sündmuskohal ei ole menetlusalune isik ega ükski teine juhtinud politsei tähelepanu sellele, et jalgratturil oleks olnud alkoholijoobele viitavad tunnused. Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu sellele, et Politsei- ja Piirivalveameti infotelefoni numbrile 730 88 00 helistades võis E.Z saada info, et kõigil liiklusõnnetuses osalejatel alati kontrollitakse joovet. See on tegelikult sündmuskohal viibiva politseiametniku hinnata. Asja lahendamise seisukohalt see, millist infot telefonikõnes menetlusalusele isikule anti, tähendust ei oma.
6. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et praeguses asjas A. P. etteheiteid teha ei saa. Menetlusaluse isiku ja tema kaitsja sõnul on asjas jätkuvalt palju kõrvaldamata kahtlusi. Sellega seoses märgib kohus, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel 7 aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus 4-24941). Praegusel juhul ei toeta kohtus uuritud tõendid menetlusaluse isiku seisukohti.
9. E.Z-ile etteheidetud väärteo toimepanemine on seega tõendatud, menetlusalune isik täitis LS § 223 lg 1 objektiivse koosseisu. Subjektiivse koosseisu osas märgib kohus, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteo puhul karistatav ka ettevaatamatusest toime pandud tegu. Kohtu hinnangul oli E.Z liiklusnõuete rikkumisel hooletu KarS § 18 lg 3 mõttes. Menetlusalusel isikul jäi mingil põhjusel märkamata peateel liikuv jalgrattur. Ta ei andnud talle teed, sõitis tee peale välja ja toimus kokkupõrge, mille tagajärjel sai jalgrattur nii varalise kui tervisekahju.
10. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
11. Menetlusalune isik on palunud kohtul kaaluda ka otstarbekuse kaalutlustel menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, kuna E.Z ei ole enam kui 30 aasta jooksul teinud ühtegi avariid ja puudub igasugune mõistlik ja põhjendatud avalik huvi tema isiku karistamise osas.
12. Kohus ei pea võimalikuks VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel menetlust lõpetada. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist. Kohtu arvates ei ole tegemist vähetähtsa rikkumisega. Hinnates E.Z-i süü suurust, siis on see keskmine, kuna põhjustatud on mõlemad LS § 223 lg 1 sätestatud tagajärjed, s.o nii varaline kahju kui tervisekahjustus. Rõhutada tuleb sedagi, et otstarbekuse kaalutlustel lõpetamist saab kasutada reeglina vaid juhul, kui eesmärgiks on hoiduda teatud juhtudel karistuse kohaldamisest, ennekõike kui see ei ole üld- ega eripreventiivsetel eesmärkidel tingimata vajalik või kui see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Praegusel juhul aga on kohtu arvates vajalik E.Z-i ennekõike eripreventiivsetel eesmärkidel karistada ja see ei ole selgelt mittemõõdukas. Tõsi, E.Z-i ei ole karistatud samaliigilise väärteo eest, kuid tal on kehtiv karistus samuti liiklussüüteo eest, mis näitab, et E.Z ei ole liikluses osaledes alati tähelepanelik ja teistega arvestav. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et ta ei tunnista oma süüd ja leiab, et õnnetuse põhjustas A. P., kes soovis temalt õnnetuse lavastamise kaudu uut jalgratast välja petta. Seega ei saa ühtlasi praegusel juhul rääkida ka sellest, et E.Z-i puhul puudub stigmatiseeriv efekt, mille puudumisel reeglina ka otstarbekuse kaalutlustel menetlusi lõpetatakse. Teisisõnu kannab karistus teatavasti endas riigi poolt väljendatavat hukkamõistu isiku toimepandud süüteo suhtes ja kohus leiab, et see on praegusel juhul vajalik. Karistus
13. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 36.

§ 223

lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. 8

1. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
2. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati E.Z-i rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, mis on oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema liikluskäitumisega. Isikul ei ole samalaadseid karistusi, kuid on kehtiv karistus kiiruseületamise eest. Menetlusalune isik on küll esitanud vastulause, kuid ei ole väljendanud kahetsust, vaid leidnud, et ta ei ole õnnetuse põhjustamises süüdi, vaid tema hinnangul jalgrattur sõitis liiga kiiresti, oli joobes ja liikus sõidutee telgjoone juures. Seega leidis kohtuväline menetleja, et asjas kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine ning kuna samalaadsed rikkumised varasemalt puuduvad, siis võib määratav rahatrahv olla sanktsiooni keskmisest madalamas määras.
3. Kohus tuvastas, et E.Z-i süü on keskmine. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Seega peaks ka karistus olema sanktsiooni keskmises määras, kuid kohus VTMS § 132 p 2 alusel menetlusaluse isiku olukorda raskendada ei saa. Seega jääb üle vaid nentida, et karistust muutma ei pea. Arvesse saab võtta, et A. P. tekitatud kahju ei olnud suur ja menetlusalusel isikul samalaadseid rikkumisi ei ole. Hea on seegi, et vahetult pärast liiklusõnnetust oli E.Z abivalmis, tundis muret kannatada saanud jalgratturi tervise pärast ning pakkus abi, sh aitas tema ratta transportimisel. Samas ei ole ta väljendanud kogu menetluse kestel kahetsust, vaid leiab, et liiklusõnnetuse põhjustamises on süüdi jalgrattur. Selge, et kõik liikluses osalejad peavad olema hoolikad ja kaasliiklejatega arvestama, kuid jalgratturi osas kohus liiklusnõuete rikkumisi ei tuvastanud. Autojuhil seevastu oli võimalus õnnetus ära hoida, kui ta oleks peateele liikudes oma manöövri ohutuses veendunud. Jalgrattur on autoga võrreldes liikluses alati nõrgem pool. Ehk et karistuse vähendamiseks kohtu arvates põhjust ei ole.
4. Kokkuvõttes jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri
5. novembri 2024.a otsuse väärteoasjas nr 2780,24,015356 muutmata ja E.Z-i kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Marek Vahing Kohtunik 9