; § 202 lg 1 ja § 25 lg 1, 2 § 215 lg 2 p 1, 2 järgi; R.K süüdistus
ja § 199 lg 2 p 4 järgi; N.I süüdistus
lg 1 ja § 25 lg 1, 2 - § 215 lg 2 p 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
järgi 11-aastase vangistusega,
lg 1 järgi 4-kuulise vangistusega ja
lg 1, 2 - § 215 lg 2 p 1, 2 järgi 9-kuulise vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 11 aastat vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega.
alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja hakati I.F-i karistusaega arvestama alates
järgi 10-aastase vangistusega ja
lg 2 p 4 järgi 6-kuulise vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 10 aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega.
mai 2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 9 kuud 18 päeva vangistust võrra ja mõisteti R.K-le lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 10 aastat 9 kuud 18 päeva vangistust.
alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja hakati R.K karistusaega arvestama alates
oktoobri 2008 õhtul kella 20.30 ajal Tartus XXX-XX maja teisel korrusel I.F-i poolt üüritavas toas isikute grupis koos tungisid tahtliku tapmise eesmärgil kallale sama maja esimesel korrusel elavale I.L. . R.K lõi voodi peal istuvale I.L. kirvega ühel korral kuklapiirkonda, mille tagajärjel kannatanu voodi kõrvale kukkus. Seejärel lahkusid R.K ja I.F toast, kuid kui nad mõne aja pärast tagasi tuppa tulid, lõi R.K maaslamavale I.L. jalaga mitmel korral näo- ja kõhupiirkonda. Seejärel lahkusid R.K ja I.F uuesti toast ning kui nad mõne aja pärast tagasi tuppa tulid, nägid nad, et kannatanu oli vahepealse aja jooksul põlvedele tõusnud ja toa ukse poole liikunud. Seda nähes lõi I.F kannatanut mitmel korral jalaga kehasse ja vähemalt kahel korral kirvega peapiirkonda. Peksmisega tekitasid I.F ja R.K I.L. järgmised vigastused, millesse kannatanu kohapeal suri: peaajupõrutus, parempoolne kõvakelmealune verevalum, ämblikvõrkkestaalused verevalumid parema otsmiku-oimusagara pinnal, verevalumid kõõlustanul ja paremas oimulihases, põrutushaavad juustega kaetud peanahal, pindmine raiehaav paremal pool kuklapiirkonnas, nahaalused verevalumid otsmikul ning mõlema silma laugudel, vasakpoolse V-VIII roide murd verevalumitega ümbritsevates pehmetes kudedes ning rinnakelmevigastusega VI roide murru kohal. Samuti arutas maakohus I.F-ile
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, omastas 11. oktoobril 2008 kella 20.30 paiku Tartus XXX-XX majas vahetult pärast enda ja R.K poolt toimepandud tapmist I.L. kuuluva mobiiltelefoni №kia 6070 maksumusega 1990 krooni, mille R.K oli pärast tapmist kannatanu toast varastanud. Veel arutas maakohus I.F-ile
lg 1, 2 - § 215 lg 2 p 1, 2 järgi esitatud süüdistus selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud vargusi ja omastamise, 11. oktoobril 2008 peale kella 22.05, pärast seda, kui oli koos R.K-ga tapnud I.L. ja omastanud R.K poolt I.L. lt varastatud mobiiltelefoni, isikute grupis koos N.I-ga proovis omavoliliselt kasutada Tartus XXX-XX maja hoovil asunud I.L. kuuluvat sõiduautot Ford Sierra, registreerimismärgiga XXX XXX , milleks N.I purustas kirvega sõiduauto juhipoolse ukseklaasi ja süüteluku ni ng lõhutud süüteluku juhtmetega üritas auto mootorit käivitada, kuid see ei õnnestunud. Starteri abil õnnestus N.I sõiduautoga siiski garaaži sõita, kusjuures I.F istus garaažisõitmise ajal tema kõrval esiistmel. Kui N.I ja I.F olid autoga garaaži sõitnud, sulges I.F garaažiuksed seestpoolt. Garaažis üritasid N.I ja I.F uuesti süüteluku juhtmete abil autot käivitada, kuid see ei õnnestunud, samuti ei õnnestunud neil kõrvaldada roolilukku. I.F end süüdi ei tunnistanud. R.K tunnistas end süüdi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R.K ja I.F andnud I.L. peksmise ja süüdistatavate hilisema käitumise osas erinevaid ja teineteisele vastuolulisi ütlusi. Kohus oli seisukohal, et I.F-i ütlused ei ole usaldusväärsed, küll aga pidas kohus usaldusväärseteks R.K ütlusi. I.F-i ütlusi ei saa lugeda eluliselt usutavateks. I.F-il oli alates hetkest, mil R.K I.L. kallale läks, võimalus sündmuskohalt ära 3 minna või abi otsida või juhtunust hädaabi numbrile teatada. I.F käitus hirmunud isikule vastupidiselt. Ta jätkas koos R.K-ga alkoholi tarvitamist ja ööbis koos temaga majas. I.F teatas peale I.L. tapmist kell 22.02 E.V. , et peab tapmise pärast Eestist lahkuma, ja kutsus kell 22.07 N.I appi I.L. sõidukit käima saama. I.F-i jutt, et N.I tahtis sel õhtul hirmsasti koos tema ja R.K-ga viina juua, kusjuures laip oli kõrvaltoas, ei ole samuti eluliselt usutav. R.K kinnitas kohtus, et autot oli vaja käima saada selleks, et I.L. surnukeha majast eemale toimetada. N.I rääkis kohtus, et kui I.F ja R.K talle toimunust rääkisid, siis seda ei räägitud, kes konkreetselt mida tegi, seega rääkijad selgitasid olukorda selliselt, et see, mida oli tehtud, tehti koos. Samuti ei ole I.F tunnistajate E.B. , E.M. ja E.R. juuresolekul püüdnudki selgitada, et tema tapmisest osa ei võtnud. Ekspert Jana Tusovi ütluste järgi saab ta öelda mõne kehapiirkonna konkreetse löökide arvu ja mõne piirkonna kohta orienteeruva. Juustega kaetud peanahale pea tagapinnale oli löödud kolm lööki, näo piirkonda vähemalt kaks tugevat lööki, lööke võis olla ka rohkem. Otsmiku piirkonna vigastus võis olla nii löögi kui kukkumise tagajärg. Vasakule poole rindkeresse oli löödud vähemalt kaks tugevajõulist lööki, kuid võis olla ka rohkem. Pea piirkonnas oli vähemalt kaks põrutushaava ja üks raiehaav, viimane võis olla tekitatud kirvega. Raiehaava sai põhjustada olukorras, kus kannatanu oli kas istuvas asendis või kõhuli lamavas asendis. R.K ütlused löökide arvu ja asukoha kohta on vastuolulised. Teo toimepanemise ajaks olid süüdistatavad ära joonud vähemalt 1,5 liitrit viina. Kohtueelsel uurimisel on R.K väitnud, et lõi I.L. umbes viiel korral selja piirkonda. Kohtus kinnitas R.K , et lõi esmalt kirve päraga enam kui ühe korra selja piirkonda ja teisel korral jalaga pea ja rindkere piirkonda. I.F on kinnitanud, et kui R.K esmalt I.L. ründas, siis lõi ta teda kahel korral. R.K poolt kohtueelsel uurimisel nimetatud löökide arv ei ole kooskõlas ka eksperdi arvamusega, sest seljapiirkonnas ei ole sellist löökide arvu tuvastatud. Seega ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mitmel k orral R.K esimesel korral kannatanut lõi, kuid lööke oli vähemalt kaks. Kohus oli seisukohal, et R.K tahtlus I.L. rünnates oli suunatud sellele, et lüüa teda selja piirkonda, kuid asend, milles kannatanu oli, tingis olukorra, et löögid võisid tabada nii pea kui ka kehatüve piirkonda. Teisel korral peksis R.K I.L. enda sõnul jalaga ja ka ekspert on tuvastanud vigastusi, mida sai sellisel moel tekitada. R.K ütluste kohaselt lõi I.F kolmandal korral I.L. kirvega, kuid millisesse konkreetsesse piirkonda, seda R.K ei näinud. Ekspert on tuvastanud, et I.L. on pea piirkonda tekitatud vähemalt kolm haava, kaks neist põrutushaavad ja kolmas raiehaav. Seega, kui R.K lõi kannatanut kirvega kahel korral, ei saanud ta põhjustada pea piirkonda kolme vigastust. Ekspert kinnitas, et ka roide murdu vasakul pool abaluu joonel sai põhjustada kirvesilmaga lüües. Täpset löökide arvu ja seda, kes konkreetselt millise vigastuse põhjustas, välja selgitada ei ole võimalik. Kuid nii loogikareeglite kui ka tuvastatud vigastuste põhjal saab järeldada, et vigastusi, mis põhjustasid koostoimes I.L. surma, tekitasid nii R.K kui ka I.F , lüües korduvalt kannatanut kirvega ja R.K ka jalaga. Isik, kes lööb kannatanut kirve ja jalaga pea- ja rindkere piirkonda, ning isik, kes sellist löömist pealt näeb, kuid sellele vaatamata ka ise kannatanut kirvega lööb, peab pidama võimalikuks või vähemalt möönma, et sellise tegevuse tagajärjeks võib olla kannatanu surm. Seega R.K ja I.F panid tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tõendamist on leidnud ka R.K süü I.L. mobiiltelefoni №kia 6070 varguses ning I.F-i süü varastatud telefoni omandamises ja hoidmises. R.K ütlused mobiiltelefoni varguse kohta on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega. I.F-i ütlused, et I.L. andis talle paar päeva enne tapmist oma vana telefoni, on ennastõigustavad ja paljasõnalised. Sellise versiooni esitas süüdistatav alles kohtus. Kuivõrd kohus ei pidanud I.F-i ütlusi telefonide vahetusse minemise kohta usaldusväärseteks, siis tugines kohus R.K 4 ütlustele, kes kinnitas, et ta kas andis telefoni I.F-ile või jättis tema käeulatusse ja viimane võttis telefoni ise. Antud juhul, kus isikud on eelnevalt vara omaniku tapnud, seejärel on üks kaasosalistest tema vara ära võtnud, kusjuures I.F teadis, et telefon ei ole R.K oma, pidi ta aru saama, et talle antud või lauale asetatud telefon on süüteolist päritolu. I.F-ile on esitatud süüdistus
Teo kirjelduses on ekslikult kasutatud sõna omastamine, kuid kohus oli arvamusel, et süüdistus on terviklik. Süüdistuses ei heideta I.F-ile ette tema valduses olnud mobiiltelefoni enda kasuks pööramist, vaid R.K poolt eelnevalt varastatud telefoni omandamist ja hoidmist. Süüdistuse faktilised asjaolud on kajastatud õigesti, samuti on tegu õigesti kvalifitseeritud
Kohus pidas usaldusväärseteks R.K ütlusi, et I.L. sõiduautot oli vaja käima saada selleks, et toimetada laip majast eemale. I.F-i ütlused, et auto vastu tundis huvi vaid N.I, ei ole usaldusväärsed ega kooskõlas teiste isikute ütlustega. I.F tegutses aktiivselt selle nimel, et kui auto käivitamine õues ei õnnestunud, siis auto garaaži toimetada. I.F tegi lahti aia värava. Alles seejärel sai N.I starteri abil tagurdada auto garaažiuste eest eemale ja I.F sai seestpoolt avada garaažiuksed. Seejärel sai N.I sõita garaaži ja I.F sulgeda garaažiuksed. Kohus ei pidanud usaldusväärseteks I.F-i ütlusi, et soovis tagada vihma mittesattumist auto salongi. Teiste süüdistatavate ütluste kohaselt istusid kõik kolmekesi autosse, kuid kuna N.I autot käima ei saanud, siis lülitas ta starteri välja. N.I ja I.F tegutsesid koos selle nimel, et sõidukit ajutiselt kasutada, tõenäoliselt selleks, et surnukeha minema toimetada. Arvestades teopanuseid ja tegutsemise eesmärki, olid nad kaastäideviijad ja nende tegevus jõudis katse staadiumisse. I.F-i on varem kriminaalkorras karistatud 11 korral, nii tingimisi mõistetud karistusega kui ka korduvalt reaalse vangistusega. Väärteokorras on I.F-i karistatud kaheksal korral. R.K-d on varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral, sh korduvalt reaalse vangistusega. Viimati karistati R.K-d Tartu Maakohtu poolt 5. juunil 2007
Karistuse kandmiselt vabanes R.K ennetähtaegselt
Omastamine ja omandamine on erinevad süüteod ning omastamist käsitleb
. Seega on süüdistus ebaselge – jääb arusaamatuks, millist konkreetset I.F-i süütegu on silmas peetud. Samuti süüdistuses toodud süüteo asjaolude kirjeldusest ei nähtu, et I.F oleks turustanud kannatanu telefoni. Isikut ei saa süüdi mõista teos, milles teda ei süüdistata. Kuna süüdistus ei käsitle ka neid asjaolusid ja tegusid, millega väidetavalt on toime pandud omandamine ja hoidmine, siis on süüdistus ebaselge. R.K ütlustest ei nähtu, et ta oleks selgitanud I.F-ile , et telefon, mille ta oma ütlustel I.F-ile jättis, on varastatud I.L. eluruumist. Kohus on põhjendamatult pidanud I.F-i ütlusi ebausaldusväärseteks. I.F selgitas, et kannatanu telefon №kia 6070 sattus tema kätte ekslikult, kuna ta enda teada võttis kasutusele mobiiltelefoni (№kia 6080 või 6085), mille oli saanud I.L. lt kasutamiseks mõni päev enne tema surma, kusjuures I.L. oli lubanud I.F-il selle telefoni endale võtta. I.F-i hoidis eelnimetatud telefoni №kia 6080 või 6085 XXX-XX teisel korrusel kapis. Kuna I.F-i telefoni SIM-kaart oli mingil hetkel paigutatud R.K mobiiltelefoni ja viimane nõudis oma telefoni tagasi, siis võttis ta R.K-d elefonist oma SIM-kaardi ja paigutas selle 7 mobiiltelefoni, milline oli I.F-i teadmata R.K poolt varastatud ja jäetud I.F-i kasutuses oleva eluruumi lauale. I.F ei kontrollinud, mis telefoniga on tegemist. Seega puudub I.F-i eos subjektiivne teokoosseis tahtluse puudumise tõttu.
lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik toime panna üksnes tahtlikult ja
lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule (s.o et tegemist on varastatud asjaga), ei pane tegu toime tahtlikult.
lg 1, 2 – § 215 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava süüteo koosseisu tunnuste puudumise tõttu. I.F ei ole kasutanud I.L. sõiduautot. Ta ei osalenud auto küljeklaasi purustamises, ei istunud autos hetkel, kui autoga sõideti garaaži, ei üritanud garaažis autot käivitada ega roolilukku kõrvaldada (samuti ei lükanud autot). I.F-i ainsaks tegevuseks süüdistuse kohaselt oli garaažiuste sulgemine, mis iseenesest ei kujuta võõra vallasasja omavolilist kasutamist. R.K kaitsja palub tühi stada maakohtu otsuse R.K-le karistuse mõistmise osas ja mõista R.K-le kergema karistuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei arvestanud kohus R.K karistusmäära valikul
Süü suuruse hindamisel tulnuks rohkem arvesse võtta kergendavaid asjaolusid, eeskätt aktiivset süüteo avastamisele kaasaaitamist. Nii kohtueelses menetluses kui kohtus andis R.K põhjalikke ja tõeseid ütlusi süüteo toimepanemise asjaolude kohta. Suures osas tema ütluste alusel osutus võimalikuks taastada pilt toimunud kuriteosündmusest. R.K kahetses siiralt kuriteo toimepanemist. I.F eitas süüdistuse kõiki punkte ega kahetsenud midagi. R.K karistus tapmise süüdistuses on ainult ühe aasta vangistuse võrra lühem I.F-i karistusest. Samas ei tuvastanud kohus I.F-i karistust kergendavaid asjaolusid. R.K karistusmäära valikul oleks vaja rohkem arvestada süüdistatava käitumisega pärast kuritegu, s.o kriminaalmenetluse ajal. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamise oluliseks eelduseks on süüdistatava arusaamine toimepandud kuriteo raskusest ja kahetsus. R.K mõjutamine edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest oleks teostatav ka lühema vangistuse kohaldamisega. R.K-le mõistetud karistus on mittevastav kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 8 R.K palub tühistada tema suhtes täitmisele pööratud tingimisi karistus, mis oli talle mõistetud 5. juunil 2007
Kehtiva seaduse järgi ei karistata kriminaalkorras alkoholijoobes sõidu eest, kui joove ei ole üle 1,5 promilli, ning tema joove ei ületanud 1,5 promilli ja oli määratletud kerge joobena. Samuti R.K kahtleb, kas on õige mõista ta süüdi
R.K on korduvalt kinnitanud, et lõi I.L. sellepärast, et I.L. tungis kallale I.F-ile . R.K ei läheks võõrale inimesele põhjuseta kallale. Kuna ainult I.F väidab, et R.K läks I.L. põhjuseta kallale ning kohus ei pidanud I.F-i ütlusi usaldusväärseteks ja on pidanud usaldusväärseteks R.K ütlusi, siis jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus asuda seisukohale, et R.K tungis I.L. kallale ilma põhjuseta. I.F tahab kogu süü R.K kaela ajada. R.K tunnistab, et lõi kannatanut korduvalt kirvega selga ning jalaga kõhu ja pea piirkonda, kuid ta ei tapnud teda ära ja tal polnud seda plaaniski. Peale R.K löömist oli I.L. elus ja liikumisvõimeline, kuna oli neljakäpukile tõusnud, mis näitab, et R.K ei saanud talle üliraskeid vigastusi tekitada. I.F, nähes, et I.L. on neljakäpukile tõusnud, läks talle uuesti kallale ja hakkas teda peksma, peale mida I.L. suri. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatavad ja nende kaitsjad mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt I.F-i õigeksmõistmist ning R.K-le esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud I.F-ile ja R.K-le esitatud süüdistusi ning põhjendatult leidnud, et need on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus ei nõustu R.K apellatsioonis esitatud taotlusega, mille kohaselt tuleks tema kriminaalasi, kus ta tunnistati süüdi
§-de 424 ja 329 järgi tühistada, sest käesolevaks hetkeks on seadus muutunud ja enam ei kuulu kriminaalkorras karistamisele isikud, kelle alkoholijoove sõiduki juhtimise ajal oli vähem kui 1,5 promilli. Tulenevalt nimetatust ei olnud maakohtul ka alust liita tema karistusele
muudatus seisnes selles, et kui kuni 01.07.2009 nägi dispositsioon ette mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, siis alates 01.07.2009 vaid mootorsõiduki või trammi juhtimist joobeseisundis. Lisaks sellele, alates 01.07.2009 kehtiva LS § 20 lg 31 lg 1 ja 2 järgi loetakse isik alkoholijoobes olevaks, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi või teatud erandlike eritunnuste olemasolul, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi. Kuna
sätestas kriminaalvastutuse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis(sealhulgas alkoholijoobes) nii enne 01.07.2009 kui pärast seda, siis LS §-is 20 lg 3 1 lg 1 ja 2 sisalduv alkoholijoobe määratlus kuulub ringkonnakohtu arvates nende muudatuste hulka, mida peab silmas liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4. Niisiis ei kohaldata viidatud muudatusi ka nende süüdimõistetute suhtes, kelle osas kohtuotsus jõustus enne 01.07.2009 ja kelle alkoholijoove ei vasta LS §-is 20 lg 31 lg 1 ja 2 kirjeldatule. Ringkonnakohtu arvates pidaski seadusandja, kehtestades
muudatuse tagasiulatuva jõu puudumise silmas just LS §-is 20 lg 31 lg 1 ja 2 sätestatut, kuivõrd varasema karistatuse nõude eemaldamine dispositsioonist muudab
koosseisu raskemaks ja selle tagasiulatav jõud on nagunii
Ülaltoodust tulenevalt ning arvestades asjaolu, et R.K-d karistati
mail 2007, siis ei kuulu Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 järgi selle seaduse § 2 punktis 4 sätestatud karistusseadustiku § 424 muudatus tema suhtes tagasiulatuvalt kohaldamisele. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ka R.K-d aotlus muuta tema poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsiooni. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et R.K lõi kannatanut kirve silmaga pea piirkonda vähemalt kahel korral. Seejärel lõi süüdistatav kannatanu I.L. t korduvalt ka jalaga näo ja keha piirkonda. Maakohus leidis, et kuigi R.K oma ütluste kohaselt ei soovinud I.L. surma, tuleb tema tegevus, lähtudes toimepandud teo objektiivsest küljest, kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase otsustusega. Ringkonnakohus leiab, et juhtudel, mil isikule on tekitatud taolised kehavigastused, mis konkreetselt seavad ohtu tema elu, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Seega olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib põhjusliku seose katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõtt es. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda eelkõige siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (n. korduv löömine rusika või muu esemega isiku elutähtsatesse piirkondadesse). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et R.K lõi I.L. kahel korral kirvesilmaga pähe ning seejärel korduvalt jalgadega pea ja rindkere piirkonda. Tekitatud vigastused olid selle tekitamise momendil eluohtlikud. Ringkonnakohus leiab, et juba R.K eelpool kirjeldatud tegevuse, s.o nn välise teopildi alusel, saab teha tõsikind la järelduse, et süüdistatav soovis kannatanut tappa. Sellele viitavad otseselt sooritatud löökide arv ning sisuliselt kaitsetu ja vastupanu mitteosutava kannatanu valimatu peksmine. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava nn sisemine teopilt viitab samuti süüdistatava tahtlusele kannatanu tappa. 10 Isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Seejuures kaudse tahtluse ja kergemeelsuse võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. Eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Seega tunneb isik nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse puhul ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub selle saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, s.t see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskud a, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Ringkonnakohus leiab, et R.K kujutas endale ette põhjuslikku seost I.L. kirvega löömise ning tema korduva jalaga löömise ja kannatanu surma saabumise võimalikkuse vahel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli R.K kuriteo toimepanemise ajal 24 aastane täiskasvanu. Ringkonnakohtul ja ka kriminaalasja varasemalt menetlenud isikutel ei ole tekkinud kahtlust R.K võimes oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Ringkonnakohus leiab, et R.K , arvestades tema elukogemust ja haridustaset, oli ja on võimeline aru saama, et teist isikut kirvega pähe lüües ja seejärel teda jalaga pähe ja rindkeresse pekstes, võib saabuda isiku surm. Ringkonnakohus leiab, et vastupidise väite korral ei oleks võimalik rääkida R.K süüdivusest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõi R.K kannatanut kirve ja jalaga korduvalt, mis ringkonnakohtu arvates näitab tema tagajärge suhtumise intensiivsust. Samas puudus R.K-l igasugune alus lootmaks, et tema taolisele tegevusele ei või järgneda kannatanu surm, sest pärast korduvaid löömisi kirve ja jalaga ei olnud ta enam võimeline kontrollima sündmuste edasist kulgu. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel on tuvastamist leidnud R.K-d ahtlus I.L. tapmiseks ning maakohus on süüdistatava õigustatult süüdi tunnistanud kaudse tahtlusega toimepandud tapmises. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on R.K-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi
§-s 56 ettenähtud asjaoludega. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid R.K-le mõistetud karistuse kergendamist ringkonnakohtule ei esitatud. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu R.K kaitsja apellatsioonis esitatud väide nagu ei oleks maakohus R.K-le karistuse mõistmisel arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Maakohtu kohtuotsuse põhisosast nähtuvalt on kohus R.K-le karistuse mõistmisel nimetatut, kui süüdistatava karistust kergendavat asjaolu
11 Ringkonnakohus leiab, et käsitledes I.F-i süüküsimust on maakohus andnud hinnangu kõigile I.F-i kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väidetele. Nii on maakohus põhjendatult leidnud, et I.F-i väide nagu oleks ta pärast I.L. tapmist tundnud hirmu R.K ees, ei ole eluliselt usutavad. Maakohus on ka veenvalt põhjendanud, millele kohtu taoline otsustus tugineb (III kd tl 159). Ringkonnakohus nõustab täiel määral maakohtu sellesisulise seisukohaga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud tõepärasteks nimelt R.K ütlused ning kohtu taolise arvamuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale ka jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et R.K ütlusi ei muuda ebausaldusväärseteks asjaolu, et süüdistatav ei ole kohtueelsel uurimisel ega ka maakohtus osanud konkreetselt väita, mitu korda ta I.L. kirvega lõi. Samas ei ole R.K ei kohtueelsel uurimisel ega ka kohtuistungitel eitanud, et ta lõi kannatanut kirvesilmaga ning lõi teda seejärel ka jalga pähe ja rindkeresse. Ühtlasi langevad R.K ütlused kokku kannatanul esinenud vigastustega. Ringkonnakohus ei nõustu I.F-i kaitsja apellatsioonis esitatud väitega nagu tuleks R.K poolt antud I.F-i süüstavaid ütlusi vaadelda rõõnana. Ringkonnakohus leiab, et rõõnaks ei saa lugeda mitte igasuguseid kaassüüdistatava ütlusi lähtudes seejuures üksnes ütluste andja menetlusseisundist. Alles süüdistatavate ütluste hindamise tulemusel ja teiste tõenditega kõrvutamisel saab kohus jõuda järeldusele, kas neid ütlusi saab käsitada rõõnana - see on teise isiku alusetu süüstamisena. Võrreldes I.F-i ja R.K ütlusi, on need suures osas kokkulangevad nii tegevuse osas mis toimus enne kui ka pärast I.L. tapmist (varasem alkoholi tarvitamine,
lt varastatud mobiiltelefon oli alates 11. oktoobrist kelle 20 30-st I.F-i valduses ja kasutuses. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, peab I.F-i selgitusi I.L. lt varasemalt saadud ja R.K poolt varastatud telefoni äravahetamise kohta, ennastõigustavateks ja paljasõnalisteks. Pealegi on R.K kinnitanud, et telefoni mille ta I.L. toast varastas, andis ta I.F-ile või pani viimase toas lauale, kust I.F selle võttis. Seega kinnitavad R.K ütlused üheselt, et I.F sai oma valdusse nimelt selle telefoni, mille R.K oli I.L. toast varastanud. Pealegi ei ole eluliselt usutav, et I.F saanuks telefonid ära vahetada, sest tema enese ütluste kohaselt oli varasemalt I.L. lt laenuks saadud telefon köögina kasutatava toa kapis, kuid tema kasutuses olnud telefoni s.o I.L. varastatud telefoni ta ju kapist ei võtnud. Ringkonnakohus leiab , et I.F-i süüdistuses
§-de 25 lg 1,2 ja 215 lg 2 p 1,2 järgi ei ole vaidlust selle üle, et
Aarne Sarjas Maarika Kuusk 14 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.