kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamisel lähtub kohus põhimõttest, et ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige tuvastatud faktidest ning aset leidnud sündmustest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosuss. Kohus asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud süütegude toimepanemises on tõendamist leidnud. Süüdistatava poolt toimepandud kuritegude objektiivne ja subjektiivne külg on tuvastatud kõikide kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega nende kogumis. Kohtu hinnangul on kõik antud kriminaalasjas kohtulikul uurimisel kogutud tõendid lubatavad. Süüdistus KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi (07.04.2018 episood) Kohtus uuritud tõendite pinnalt on kinnitamist leidnud, et süüdistatav U.H pani toime talle inkrimineeritud kuriteo. Nimelt nähtub süüdistatava enda kahtlustatavana antud ütlustest, et läks 2018 aasta aprillis kuu alguse poole Xxx XXX-sse, kuna soovis sularaha varastada. Pärast seda, kui oli valvelauas olnud naisterahvale esitlenud end kui xxxle vajalikku töötajat, sai valvetöötaja käest üldvõtme ning läks Xxx XXX kontoriruumidesse, kuhu sisenes lukustamata uste avamise teel ja võttis sealt sularaha, mida oli vaja võlgnevuste tasumiseks. Tunnistas, et proovis valvetöötajalt saadud üldvõtmega ühte ust avada, kuid võti läks katki ja ust lahti ei saanud. Kohtueelses menetluses antud süüdistatava ütlused kattuvad ka tunnistaja E R ütlustega, et 07.04.2018 kell 04.18 sisenes xxxsse meesterahvas, kes tutvustas ennast kui ventilatsioonifirma töötajat ja palus tunnistaja käest võtmeid. Tunnistaja andis meesterahvale võtme, mis avab xxxmajas kõik uksed. Tunnistaja nägi videokaameratest, kuidas meesterahvas liikus mööda koridori, mõne aja pärast tuli ta tagasi ja ütles et võti murdus raamatupidamise ukseluku sisse, meesterahvas lahkus kella 05.35 paiku. Kuigi kohtueelses menetluses väitis U.H , et ei võtnud süüdistuses näidatud summat ehk 475 eurot, siis kohtus kinnitas süüdistatav, et tegelikult oli varastatud sularaha summa suurem. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-08 kohaselt süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Karistusregistri väljavõttest ja Harju Maakohtu 04.05.2016.a kohtuotsusest nähtub, et U.H on 2016 aastal karistatud KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi (kokku 9 varguse episoodi, neist kaheksas on varguse objektiks sularaha, süüteod on toime pandud 2015.a). Lähtudes süüdistatava karistusandmetest leiab kohus, et U.H poolt varavastaste süütegude toimepanemine on kujunenud tema elatusallikaks, ta sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt ning püüab järjepidevalt leida ebaseaduslikke lahendusi enda varalise seisundi parandamiseks. Kuigi 07.04.2018.a eelnenud episoodile aset leidnud vargused toimusid 2015. aastal, ei pannud U.H rohkem kui kahe aasta jooksul vargusi toime mitte sellepärast, et ta oleks enda harjumuspärasest käitumisest vahepeal loobunud, vaid seetõttu, et viibis ajavahemikul 25.11.2015 kuni 18.02.2018 vangistuses. Arvestades, et juba vähem kui kahe kuu möödumisel vangistusest vabanemisest jätkas ta varguste toimepanemist, viitab süüdistatava käitumine kohtu hinnangul selgelt sellele, et varastamine on saanud U.H elustiiliks, mistõttu peab kohus tema käitumist varguse toimepanemisel süstemaatiliseks KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes. Samuti on tõendamist leidnud, et U.H pani varguse toime sissetungimisega. U.H-l puudus õiguslik alus siseneda Xxx XXX ruumidesse ning võõrasse hoonesse sisenemine õnnestus tal üksnes valvetöötaja eksitamisega. Kuna U.H ütlustest nähtuvalt pani ta varguse toime kindla sooviga varastada sularaha ehk saada varastatust rahalist kasu võlgnevuste tasumiseks, on tema käitumises tuvastatav võõra vallasasja omastamise eesmärk ning vargus on toime pandud kavatsetult. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud süüdistuses näidatud ajal ning kohus ning selle pani toime süüdistatav. U.H 4 tuleb süüdi mõista võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on pandud toime süstemaatiliselt ja sissetungimisega, s.o KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistus KarS § 200 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi (22.04.2018 episood) Kohtus uuritud tõendite pinnalt on kinnitamist leidnud, et süüdistatav U.H pani toime talle inkrimineeritud kuriteo. Nimelt nähtub süüdistatava enda kahtlustatavana antud ütlustest, et 22.04.2018.a hommiku poole või lõuna paiku läks ta xxx majja, sisenes võõrasse korterisse ning läks magamistuppa, kus nägi voodis naisterahvast ja küsis naisterahva käest sularaha. Kuigi kohtueelses menetluses andis U.H ütlusi, et raha küsimise ajal ta naisterahvast noa andmisega ei ähvardanud ning küünarnukki kannatanu pea peale ei pannud, siis kohtuistungil tunnistas U.H , et tema küünarnukk oli kannatanu ligidal ning ka ähvardamine võis olla nii nagu kannatanu ütles. Kannatanu E S ütluste kohaselt tuli korterisse tunginud mees tema juurde, pani oma küünarnuki kannatanu pea peale ning lausus, et kui ta liigutab, siis saab nuga. Kuivõrd süüdistatava ja kannatanu ütlused on aset leidnud sündmuse käigu osas suuresti kattuvad (U.H sissetungimine, tema poolt sularaha küsimine, kannatanu poolt sularaha asemel ehete ja krediitkaardi pakkumine), puudub kohtul alus kahelda kannatanu ütlustes ka osas, mis puudutavad sularaha küsimise viisi, st kannatanule pea peale küünarnuki panemist ning noaga andmise ähvardamist. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et aset leidnud sündmust piisavalt üksikasjalikult kirjeldada suutnud isik hakkaks teatud detaile või tema jaoks hirmutavaid olukordi välja mõtlema. Nimetatud kohtu veendumust kinnitavad ka kannatanu ja süüdistatava kokkulangevad ütlused osas, et kannatanu hakkas sularaha asemele pakkuma ehteid ja krediitkaarti ning süüdistatava ütluste kohaselt andis kannatanu isegi kaardi pin-koodi. Ainult isik, kes tunneb tõsist hirmu enda elu ja tervise pärast ning kes tajub ohtu reaalsena, püüab leida kõikvõimalikke võimalusi teda rünnanud isiku esitatud nõudmiste täitmiseks ja seega endale suunatud vägivalla tõrjumiseks. Just küünarnuki pea peal hoidmine ja noa andmisega ähvardamine võisid kannatanus tekitada sellise vahetu hirmu enda elu ja tervise pärast, et ta oli valmis loobuma kõigest, mida pidas teda rünnanud isiku jaoks väärtuslikuks, lootuses seeläbi tema suhtes suunatud vägivalla lõpetamist. Nagu kohus eespool märkis, ei välistanud taolist käitumist ka süüdistatav ise, selgitades kohtuistungil, et ta oli alkoholijoobes ning tegutses mõtlematult. Kannatanu ja süüdistatava ütlused langevad kokku ka osas, et U.H küsis sularaha, kuid sularaha ta ei saanud. On usutav, et U.H ei saanud sularaha just seetõttu, et rahakotis raha ei olnud. Vastupidisel korral ei oleks kannatanu hakanud süüdistatavale sularaha asemel muid väärtust omavaid esemeid pakkuma. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b) vägivalda kasutati asja hõivamiseks (RK otsus nr 3-1-1-12-09, p 7). Kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav U.H kasutas oma tahte kindlustamiseks kannatanu E Si suhtes vägivalda, asetades voodil lebava kannatanu pea peale oma küünarnuki ning ähvardades E Si verbaalselt, öeldes viimasele, et kui liigutab, siis „saab ta nuga“. Süüdistatava eesmärgiks oli saada kannatanu vara – sularaha. Tajudes enda tervisele ja elule vahetut ohtu, pakkus kannatanu U.H-le sularaha puudumise tõttu ehteid ja krediitkaarti. Seega on röövimise objektiivne koosseis täidetud, sest süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda ning seda kasutati kannatanule kuulunud vara hõivamiseks. Kohus nõustub süüdistuses märgituga, et vägivallaga toimepandud võõra vallasja äravõtmine jäi U.H poolt lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, kuna E Si rahakotis raha ei olnud. Nagu kohus eespool märkis, ei oleks kannatanu sularaha olemasolu korral hakanud süüdistatavale pakkuma ei ehteid ega krediitkaarti. Kannatanu käekotist rahakoti võtmist on jaatanud ka süüdistatav ise, selgitades, et nägi rahakotis krediitkaarti. Järelikult pidi süüdistatav uurima ka rahakoti sisu eesmärgiga leida sularaha, kuna vastasel juhul ei oleks ta märganud rahakotis olnud asju. Kohtu hinnangul pani U.H teo toime kavatsetult. U.H ütluste kohaselt sisenes ta võõrasse korterisse eesmärgiga saada sularaha, mille eest tasuda võlgnevusi. Seega on tema käitumises tuvastatav võõra vallasasja omastamise eesmärk Kasutades selle eesmärgi saavutamiseks 5 täiesti kaitsetu isiku suhtes vägivalda ning hoides teda enda meelevallas, pidi U.H võimalikuks pidama ka süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamist. U.H ütluste kohaselt seisis ta korteri esikus, kui kuulis magamistoast naisterahva häält. Selle asemel, et korterist lahkuda, otsustas U.H aga mitte lihtsalt isikuga rääkida, vaid teda hirmutada ja vägivalda kasutada. Seega oli tema käitumine sihipärane ning õigusvastasele tegevusele suunatud. Asjaolu, et U.H pärast kuriteo sooritamist enda käitumist muutis (näitas enda ID-kaarti ning kannatanult midagi ei võtnud), ei muuda tema tahtlust varasema käitumise osas. Kuna U.H-l puudus õiguslik alus siseneda teisele isikule kuuluvasse eluruumi ning võõrasse korterisse sisenemine õnnestus tal üksnes seetõttu, et korteri uks oli lukustamata, on selleski episoodis tõendamist leidnud, et U.H pani kuriteo toime sissetungimisega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et U.H pani toime sissetungimisega võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, s.o KarS § 200 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja tegutses tahtlikult. Tsiviilhagi
lg 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS §-le 1045 lg 1 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (p 5). Käesoleval juhul on kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase tegevuse tagajärjel ja käesoleva otsusega mõistab kohus isiku varguse toimepanemises süüdi, mistõttu vastutab isik tema poolt tekitatud kahju eest. Seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud ning varaline kahju tuleb kuriteo toimepannud isikult kannatanu kasuks välja mõista. SA Xxx XXX on esitanud tsiviilhagi summas 515 eurot. Nimetatud summa koosneb SA Xxx XXXst U.H poolt varastatud sularahast ja xxx OÜ-le osutatud teenusest, mis oli vajalik U.H tegevuse tagajärjel lukusüdamikust murdunud võtme eemaldamiseks. Käesolevas kriminaalasjas kattuvad toimepandud süüteo (varguse) kohta käivad ja esitatud tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hagi aluseks olev sündmus ja kannatanule tekitatud kahju on tõendatud kriminaaltoimiku materjalidega, mille alusel kohus asub seisukohale, et varalise kahju tekitamise eest vastutab vastavalt süüteo asjaoludele süüdistatav. Samuti ei saanud süüdistatava ja tema kaitsja eest jääda varjatuks see asjaolu, millele kannatanu tsiviilhagi oli rajatud. Antud juhul on tegemist õiguslikult lihtsa nõudega, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Seetõttu oli süüdistataval ja tema kaitsjal kohtueelse menetluse lõpuleviimisel saadud andmete alusel mõistlik võimalus hinnata kannatanu tsiviilhagi põhjendatust ning esitada soovi korral sellele omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Eeltoodud põhjustel on kohtul võimalik kannatanu tsiviilhagi olemasoleval kujul läbi vaadata ja täielikult rahuldada. Seega SA Xxx XXX tsiviilhagi 515 eurot tuleb rahuldada ning see kuulub väljamõistmisele täies ulatuses. Kohus asub seisukohale, et vastavalt omaks võetud kohtupraktikale kohaldatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui need ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Kuivõrd süüdistatav tunnistas tsiviilhagi täies ulatuses, siis kohalduvad TsMS § 440 lg 1 sätted, mille kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, siis rahuldab kohus hagi esitatud kujul. Karistuse mõistmine KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma 6 süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-13-11, p 9). Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-1811, p 8.1). Samuti näitavad süü suurust mitme kuriteo toimepanemine, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus ja tagajärje raskus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-76-12, p 7). Karistuse mõistmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Süüdistatav U.H pani toime KarS § 199 lg 2 p 8,9 ja § 200 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-24-07, p 8). Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, kui need ei ole karistusregistrist kustutatud ja need on uue kuriteoga seotud (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03 p 14). U.H on isik, keda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, s.h analoogse varavastase kuriteo toimepanemise eest, tema karistatuse andmed ei ole karistusregistrist kustunud. Süüdistatava karistusregistri andmetest on näha, et 2016 aastal on teda karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest ning analoogse kuriteo on süüdistatav pannud toime ka 2014.a. Ta on kandnud ka reaalset vangistust, kuid järeldusi oma käitumisest seniajani teinud ei ole, seega mõistetud vabadusekaotuslikud karistused ei ole tema õiguskuulekust taganud. Käesoleval juhul süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 8,9 inkrimineeritav kuritegu on varavastane kuritegu, KarS § 199 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eesmärgiks on saada varalist kasu teiste isikute arvelt enda majandusliku olukorra parandamiseks. Selline teo iseloom viitab süüdlasel endal legaalsete sissetulekute ebapiisavusele, millest saab järeldada, et isik ei ole oma majandusliku olukorra tõttu rahalise karistuse kandmiseks piisavalt maksevõimeline. Süüdistatava ebapiisavaid rahalisi vahendeid kinnitab ka tema 2017 aasta keskmise päevasissetulek, milleks oli 0 eurot ning karistusregistri andmete kohaselt (tl 99-101) on kõik temale väärteokorras määratud rahatrahvid tasumata. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate kriminaalmenetluskulude näol. Olukorras, kus süüdistataval puuduvad rahalised vahendid, ei ole ka objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik kohaldada sanktsioonis ettenähtud kergemat karistuse liiki ning süüdistatavat tuleb karistada vangistusega. Kuna käesoleval juhul on tegemist ühe episoodiga ja raskendavad asjaolud puuduvad, U.H on tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud ning oma süüd tunnistanud, samuti avaldanud valmisolekut esitatud tsiviilhagi täies ulatuses tasuda, leiab kohus, et süüdistatavale on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistust. KarS § 200 lõike 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on seadusandja karistusena ette näinud kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Süüdistatava teo olemus ehk kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine ning talle noa andmisega ähvardamine kannatanu enda kodus ning ajal, mil kannatanu lebas voodis, olles seega täiesti kaitsetu ning süüdistatava meelevallas, välistavad karistuse mõistmise miinimummääras. Süüdistatav, sisenedes talle võõrasse eluruumi, jätkas enda eesmärgipärast õigusvastast tegevust isegi siis, kui sai teada kannatanu olemasolust. U.H teadis täpselt, milleks ta võõrasse korterisse sisenes ning kuidas alustatud kuritegu lõpuni viia. Kuritegu jäi 7 lõpule viimata üksnes seetõttu, et kannatanul puudus süüdistatava jaoks oluline vara - sularaha. U.H käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning enda ebastabiilse käitumise ja kuritegelike hoiakutega ohustab ta kaaskodanike elu, tervist ja turvatunnet. Küll aga arvestab kohus karistuse mõistmisel U.H puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ning raskendavate asjaolude puudumist, mistõttu peab kohus põhjendatuks määrata karistuseks siiski sanktsiooni miinimummäära lähedane vangistus. Siinjuures võtab kohus arvesse ka U.H käitumise pärast seda, kui röövimine jäi katsestaadiumisse – U.H palus kannatanu käest vabandust, võimaldas kannatanul enda kui röövija tuvastamist ning U.H lahkus korterist midagi kaasa võtmata. Seega arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikut, karistust kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et U.H tuleb karistada vangistusega 4 aastat. Lõpliku karistuse mõistmisel kuritegude kogumi eest peab kohus põhjendatuks kohaldada üksikkaristustest raskeima suurendamist KarS § 64 lg 1 alusel, kuna see vastab süüdistatava süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. KarS § 64 lg 1 alusel mõistab kohus liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 4 aastat ja 6 kuud vangistust, mida tuleb
lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 3 aastat vangistust. Kohus ei nõustu kuidagi kaitsja seisukohaga, nagu võiks U.H käitumisele otsida vabandusi seoses U.H võimalike alkoholiprobleemidega ning mida muuhulgas võtta aluseks, et kaaluda süüdlase suhtes vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmist, allutades ta käitumiskontrollile ning kohustades teda oma alkoholiprobleemiga tegelema. Juhul, kui U.H tõesti tunneb, et tema õigusvastane käitumine on seotud sõltuvusainetega, saab ta probleemiga tõsiselt tegeleda ka pärast vangistusest vabanemist, välistamaks edasised süüteod. Lähtudes aga U.H poolt toime pandud kuritegude tehioludest, U.H varasemast karistatusest, uute kuritegude toimepanemisest peale vanglast vabanemist vähese aja möödumisel ning õiguskorra kaitsmise huvidest, on kohus veendunud, et U.H karistusest tingimisi vabastamine tema allutamisega käitumiskontrollile ei ole põhjendatud ning tal tuleb asuda reaalset vangistust kandma. Antud juhul puudub kohtul ka veendumus, et U.H võimalik alkoholijoove oli kuriteo toimepanemise tõukavaks asjaoluks ning ta ei mõistnud täiel määral, mida ta teeb või milleks ta võõrasse korterisse sisenes. U.H teadis täpselt, et tahab korterist varastada sularaha, ta on enda ütlustes piisava üksikasjalikkusega kirjeldanud nii majja sisenemist, korteri esikus seismist, korteri sisustust, teo toimepanemist ning enda käitumist pärast seda, mistõttu ei saa kuidagi väita, et isik ei oleks alkoholijoobe tõttu enda teo keelatusest aru saanud või ei oleks ta võimalikke tagajärgi osanud ette näha. Kohtu hinnangul on U.H käitumine kuritegelik ning võimalik alkoholijoove on üksnes otsitud vabandus enda vastutuse vähendamiseks. Kuna KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistus karistusaja hulka ning U.H oli kinni peetud 26.04.2018, tuleb karistusaja alguseks lugeda nimetatud kuupäev. Menetluskulud
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on menetluskuludeks
lg 1 p 4, 9 kohaselt: määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavatele ilmselt üle jõu. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole ka kinnipidamisasutuses karistuse kandmine asjaoluks, mis võiks tingida menetluskulude vähendamise.
lg 1 p 4, 9 alusel tuleb U.H-lt välja mõista süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära, s.o 1250 eurot ja kaitsjatasu summas 510 eurot. Kohus võimaldab isikul tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kuivõrd isik viibib kohtuotsuse tegemise ajal vangistuses ning tal tuleb hüvitada ka tsiviilhagi (
lg 3,
Kohtu määratud 12 -kuulise tähtaja ületamisel loetakse 8 maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid
lg 1 p 13 kohaselt peab kohus lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohus leiab, et CD-plaat, mis asub kriminaalasja materjalide juures, tuleb kohtuotsuse jõustumisel jätta
4 DNA proovi ja 2 želatiinijälge jalatsijälje fragmentidega, mis on hoiul PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas, tuleb kohtuotsuse jõustumisel
Juhindudes
§-dest 175, 179, 180, 238 lg 2, 315, 318, 319 kohus otsustas: Süüdi tunnistada U.H KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi ja karistuseks mõista vangistus 1 aasta. Süüdi tunnistada U.H KarS § 200 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõista vangistus 4 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõista kuritegude kogumi eest liitkaristuseks U.H-le vangistus 4 aastat 6 kuud.
lg 2 kohaselt vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks mõista U.H-le vangistus 3 aastat. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates KarS § 68 lg 1 kohaselt eelvangistuses karistusaja hulka, lugeda karistuse kandmise alguseks 26.04.2018.a.
lg 1 ning VÕS § 1043 ja 1045 alusel rahuldada tsiviilhagi ning välja mõista U.H-lt SA Xxx XXX (konto nr xxx Swedbank) kasuks varalise kahju katteks 515 (viissada viisteist) eurot.
lg 1 p 4, 9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista U.H-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud – süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1250 eurot ja kaitsjatasu 510 eurot. Menetluskulud tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank või EE502200221014193355 Swedbank või EE873300333499990003 Danske Bank või EE401700017002872300 Luminor Pank.
lg 3 alusel makseinfo menetluskulude tasumiseks lisatakse kohtuotsusele eraldi dokumendina. Kriminaalmenetluse kulude tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega tehakse avalikult teatavaks ka kohtu kantselei kaudu ja kättesaadavaks e-toimiku süsteemi kaudu koos lahendiga. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõendid: - CD-plaat, mis asub kriminaalasja materjalide juures - jätta kohtuotsuse jõustumisel
lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde; - 4 DNA proovi ja 2 želatiinijälge jalatsijälje fragmentidega, mis on hoiul PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas – hävitada kohtuotsuse jõustumisel
Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega ning vahistatud süüdistataval või tema kaitsjal kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast 15 päeva jooksul. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 23.08.2018.a. Kui on esitatud apellatsiooniteade, siis kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav 27.09.2018.a. 9 kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.