← Eesti

1-21-3082/15

Obsah (4)§ 14§ 16§ 33§ 45

Kriminaalasi nr 1-21-3082 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2021. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-21-3082 (19278001260) Kohtunik

§ 14

lg 2); - liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda (

§ 16

lg 1); - sõiduki juht peab olema tähelepanelik teel ja seeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ja vältima tema ohustamist ning talle kahju tekitamist (

§ 33

lg 1); - asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti (

§ 45lg 7). II KOHTU SEISUKOHT 1. Kohus, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et V.Y süü Kar

S § 423 lg 1 järgi toime pandud kuriteos on tõendatud.

  1. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et XXX. a kella 13.10 paiku juhtis V.Y XXX maantee
  2. kilomeetril mootorsõidukit XXX, registreerimisnumbriga XXX, sõitis kurvist väljudes vastassuunavööndisse ning põrkas seal kokku talle vastu liikunud mopeediga XXX, registreerimisnumbriga XXX. Nimetatud asjaolusid kinnitavad ennekõike süüdistatav V.Y ütlused, mille kohaselt alustas ta XXX. a umbes kella 13.00 paiku sõidukiga XXX XXX karjäärist sõitu XXX poole ning mingi aja pärast, väljudes paremkurvist, põrkas ta kokku teel vastu tulnud motorolleriga (tl 65-67). Kokkupõrget kinnitab ka V.Y poolt Häirekeskusele tehtud kõne salvestise vaatlusprotokoll, millest nähtuvalt informeeris V.Y Häirekeskust sellest, et ta sõitis XXX XXX XXX peale liikudes kokku vastu sõitnud rolleriga (tl 48-50). Liiklusõnnetuse toimumist XXX maantee
  3. kilomeetril tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototabel (tl 1, 2-16), liiklusõnnetuse skeem (tl 17-18, 19), kriminaalasja juurde võetud õiendid sõidukite registreerimise ja nende omanike/volitatud kasutajate kohta (tl 69, 70) ning tunnistaja (s.o väljakutse saanud ja sündmuskohale sõitnud operatiivmenetlusgrupi politseiametnik) A. S. ütlused (tl 60-61). Ka nimetatud tõendid kogumis kinnitavad, et XXX. a toimus XXX tee
  4. kilomeetril liiklusõnnetus, milles osalesid V.Y juhitud XXX, registreerimisnumbriga XXX, ja mopeed XXX, registreerimisnumbriga XXX, mida juhtis M. L.. V.Y poolt Häirekeskusele tehtud kõne salvestise vaatlusprotokoll täpsustab, et liiklusõnnetus toimus kella 13.10 paiku, kuna V.Y helistas Häirekeskusesse kella 13.11 ajal (tl 48-50). Kriminaalasjas ei ole vaidlust selleski, et sõidukite kokkupõrke tagajärjel sai mopeedi juhtinud M. L. lisaks muudele kehavigastustele (nt sääre- ja pindluu killunenud murrud, rebimishaavad vasakul reiel ja hüppeliigese piirkonnas, vasaku hüppeliigese nihestus, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused vasakul reiel, vasakul õla- ja küünarvarrel ning labakäel ja sõrmedel, vasaku V sõrme rebimishaav koos keskmise lüli killunenud nihkega murruga jne) ka vasaku alajäseme lahtise 3 ja kehatüve kinnise tömbi trauma vasaku jala traumaatilise eraldumisega sääre ülemisest kolmandikust, vasakpoolsete roidemurdude ja põrna rebenditega, mille tulemusena tekkis tal äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Viimati nimetatud vigastuste tagajärjel suri M. L. sündmuskohal. Viidatud asjaolud on tuvastamist leidnud eelkõige kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr XXX (tl 24-28; lisa1 fotod 29-31) ning sellega kooskõlas olevate sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 1), fototabeli (tl 2-16) ning tunnistaja A. S. ütlustega (tl 60-61) (millest samuti saab sedastada M. L. esinenud kehavigastusi, sh amputatsioon vasaku jala põlvest allapoole, ning seda, et kannatanu suri sündmuskohal vahetult pärast liiklusõnnetust). M. L. surma sündmuskohal vahetult pärast õnnetust kinnitavad ka süüdistatav V.Y (tl 65-67) ja tunnistaja K. V. ütlused (tl 109111), samuti liiklusõnnetuse skeem koos lisalehega (tl 17-18, 19).
  5. Kohus leiab, et V.Y rikkus liiklusseadusest (edaspidi

) tulenevaid ja temale süüdistuses ette heidetud hoolsuskohustusi. Siinkohal tugineb kohus eelkõige V.Y enda ütlustele (tl 65-67), lisaks aga sündmuskohal vahetult olusid hinnanud A. S. ütlustele (tl 6061), sündmuskoha vaatlusprotokollile (tl 1) ja fototabelile (tl 2-16), liiklusõnnetuse skeemile (tl 1718) ning liiklustehnilise ekspertiisi aktile nr XXX (tl 36-41).

§ 14

lg 2 kohaselt on igale liikluses osalejale pandud üldine hoolsuskohustus järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagada liikluse sujuvus, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

§ 16

lg 1 kohustab olema viisakas ja arvestada teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Lisaks on sõidukijuhile kui kõrgemat ohtu kujutavale liiklejale muuhulgas pandud täiendav nõue olla tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ja vältida tema ohustamist ning talle kahju tekitamist (

§ 33

lg 1), samuti asulavälisel teel sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti (

§ 45lg 7).

Süüdistatava V.Y ütluste kohaselt oli tee, mida mööda ta sõitis, kurviline, kitsas ja lahtise kruusaga. Seda kinnitavad sündmuskoha vaatlusprotokoll, fototabel ja liiklusõnnetuse skeem. Viidatud tõenditest nähtuvalt toimus liiklusõnnetus asulavälisel teel, mis oli suhteliselt kitsas (5,3 m laiune), tee oli kruusakattega ning lahtise kruusa sees kulgesid kummaski suunavööndis sõidukite poolt sissesõidetud rajad. Vahetult enne kokkupõrkekohta oli XXX liikumissuunas järsk kurv paremale. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli teelõigul, kus kokkupõrge toimus, lubatud suurimaks sõidukiiruseks 90 km/h. V.Y ütluste järgi sõitis ta kiirusega 60-70 km/h. Kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused enda liikumiskiiruse suurusjärgu kohta kooskõlas liiklustehnilise ekspertiisi aktiga nr XXX. Eksperdiarvamuse kohaselt oli V.Y juhitud sõiduki arvutuslik liikumiskiirus enne kokkupõrget 77 km/h, kuid tegelik kiirus oli kohtu hinnangul siiski mõnevõrra väiksem. Seda põhjusel, et ekspert on XXX kiiruse arvutamisel ekslikult võtnud aluseks liiklusõnnetuse skeemile kantud, kuid hiljem kustutamata jäänud abijoone, pidades seda 4,5 m pikkuseks pidurdusjäljeks. Tegelikkuses sündmuskohal sellist pidurdusjälge ei tuvastatud – enne kokkupõrkekohta olid teel üksnes veerejäljed (tl 1, 17, 125-126). Seda, et V.Y poolt väidetud XXX liikumiskiirus 60-70 km/h on tõepärane, kinnitab ka asjaolu, et liikluseksperdi arvamuse kohaselt oli kokkupõrke hetkel XXX arvutuslikus kiiruseks 70 km/h (need arvutused on usaldusväärsed, kuna on tehtud arvutisimulatsiooni põhjal, mitte tuginedes jälgede olemasolule ja nende tekketüübile). V.Y ütlustest ilmneb, et ta ei tea, mitmes kilomeeter see võis olla, aga kui ta väljus paremkurvist, märkas ta vastutulevat motorollerit. Nii V.Y ise, kui ka rollerijuht asetsesid oma sõidukitega sel ajal tee keskel – nad sõitsid sissesõidetud jälgedes. Kumbki võttis enda suhtes paremale poole, V.Y aeglustas ka sõidukiirust. V.Y veendus, et neil on ruumi üksteisest mööda mahtumiseks. Hetkel, kui nad kohakuti jõudsid, hakkas roller aga 4 vänderdama, võib-olla seetõttu, et teeservas oli lahtine kruus. Roller kaotas juhitavuse ja kaldus vastu V.Y sõiduki vasakut küljepeeglit, sealt edasi mööda vasakut külge ning sõitis sisse tagumisse vasakpoolsesse rattakoopasse (tl 65-67). Kohus leiab, et süüdistatav ei kirjelda ütlustes kohapeal kujunenud liiklussituatsiooni päris tõepäraselt, vaid ta püüab oma käitumist mõnevõrra õigustada. Kui V.Y väidab, et ta oli oma sõidukiga kurvist väljudes tee keskel, siis teised kriminaalasjas kogutud tõendid seda ei kinnita. Nimelt selgub vahetult pärast kokkupõrget sündmuskohal viibinud ning seal vaatlust ja mõõtmisi teostanud tunnistaja A. S. ütlustest, et sõidujälgi vaadates oli XXX kurvist väljudes vastassuunavööndis, kuna selle vasakpoolsed tagumiste rehvide jäljed olid üle telgjoone. Sõidujälgi ja vigastusi arvestades võis XXX kokkupõrke hetkel olla teega küll natuke risti (paremale poole), kuna rollerijuht tekitas vigastused XXX vasakule küljele (rohkem tagaosas), kuid asus ka veel siis üle sõidutee kesktelje. Ka liiklusekspert on leidnud, et enne kokkupõrget liikus XXX vastassuunavööndis, olles suundumas paremale (tagasi oma suunavööndisse), ning ka kokkupõrge toimus mopeedi XXX suunavööndis (arvamuse p, 1, 2, 3). Sealjuures on liiklusekspert arvuti abil konstrueerinud sõidukite paiknemise teel kokkupõrke hetkel (tl 41). Sellest järeldub, et V.Y juhitud XXX liikus vahetult enne kokkupõrget peaaegu täies ulatuses üle sõidutee kesktelje vastassuunavööndis, tee keskel asus ta kokkupõrke hetkel, siis, kui oli juba suundumas paremale poole teeserva. Kuna A. S. ütlused, liikluseksperdi arvamus ja arvutisimulatsioon sõidukite teel paiknemise kohta on kooskõlas liiklusõnnetuse skeemi, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sündmuskohal tehtud fotodega, on tegemist usaldusväärsete tõenditega, millele saab tugineda. Sellest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et paremkurvist väljudes ei olnud XXX pelgalt tee keskel, vaid liikus pea täies ulatuses üle sõidutee kesktelje, ning enne, kui ta jõudis oma suunavööndisse ümber reastuda, toimus külgkokkupõrge temale oma suunavööndis vastu sõitnud mopeediga XXX. Kohus leiab, et ohuolukorra lõi ja realiseeris V.Y, kes rikkus

§ 14lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 1, § 45 lg 7 nõudeid.

Kuna

§ 45

lg 7 sätestab, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, oleks V.Y käitumine (s.o lahtise kruusakattega teel mööda sissesõidetud rada kulgedes vastassuunavööndisse sõitmine) olnud aktsepteeritav, kui teelõik olnuks sirge ning ettepoole suure nähtavusulatusega (seda enam, et tegu oli kuiva teekattega, millel vastutulev sõiduk oleks ilmselt olnud sõiduki rataste alt üles paiskuva tolmusamba tõttu hästi nähtav juba enne, kui sõiduk ise oleks nähtaks saanud). Sellisel juhul oleks ka V.Y-l olnud võimalik piisavalt aegsasti näha endale vastu tulevat teist liiklejat ja reastuda õigel ajal ja viisil enda suunavööndisse. Tõendid, sh süüdistatava enda ütlused, kinnitavad, et V.Y sõitis välja järsust ja pimedast kurvist (kurviga piirnevalt paremal pool kasvasid suured puud, tl 2, foto nr 1) ja seega oli tema ning ka vastassuunast tuleva liikleja nägemisulatus ettepoole sõiduteele praktiliselt olematu. Ainuüksi nimetatud asjaolud oleksid pidanud V.Y-d kutsuma erilisele ettevaatlikkusele. Kui arvestada veel teelõigu kitsust (5,2 meetrit) V.Y juhitud sõiduki laiust (1,86 m, tl 69), siis see, et V.Y sõitis lubatud maksimaalselt sõidukiirusest aeglasemalt (ca 70 km/h), ei olnud hoolsuskohustuse täitmiseks ilmselgelt piisav. Objektiivsest liiklussituatsioonist saab järeldada, et lisaks ei arvestanud V.Y kurvi sõites piisavalt ka kurvis mõjuvate füüsikaliste jõududega (kesktõukejõud), samuti rataste haakuvust vähendava teekattega (kruusatee), mistõttu tema sõiduk kandus kurvis plaanitust trajektoorist tunduvalt enam vasakule poole.

  1. Kohtu hinnangul ei saa mopeedi juhtinud M. L. kokkupõrke toimumist mingilgi määral ette heita ja seda talle kasvõi osaliselt omistada. V.Y väide, et ka mopeedijuht sõitis tee keskel mööda sissesõidetud jälge, ei saa kuidagi M. L. käitumist negatiivselt (hoolsusvastasena) määratleda. Seda põhjusel, et erinevalt süüdistatavast võimaldasid M. L. sõiduvahendi mõõtmed 5 (laius 69 cm, tl 70) tal isegi tee keskosas mööda sissesõidetud jälgi liikudes jääda täies ulatuses enda suunavööndisse. Seda, et enne kokkupõrget sõitis mopeed oma suunavööndis, kinnitas ka liiklusekspert (arvamuse p 1, 2). V.Y viitas sellele, et möödasõidul hakkas mopeed vänderdama, kuid nimetatud asjaolu ei kinnita teised tõendid. Nimelt selgub A. S. ütlustest, et mopeedi vibamisest jälgi näha ei olnud ja sündmuskohal XXX juht seda ka ei maininud. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist ei ilmne samuti ühtki vihjet sellele, et mopeedijuht oleks kaotanud juhitavuse. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt surnu veres ega silma klaaskehavedelikes etanooli ei leitud (lk 24-28, arvamuse p 1), st M. L. oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kaine. Lisaks leiab kohus, et isegi, kui M. L. mopeed hakkas möödasõidul vänderdama, ei oleks see temale etteheidatav, kuna arvutisimulatsiooni kohaselt (tl 41) sai see toimuda vaid tema enda suunavööndis, üle sõidutee kesktelje ta ei kaldunud.
  2. Kohus leiab, et V.Y tegevus on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega – mopeedi juhtinud M. L. surmaga. Seda ei ole kahtluse alla seadnud ka süüdistatav ega tema kaitsja. Kui V.Y oleks olnud piisavalt tähelepanelik ja hoolas, arvestanud sõiduoludega ning liikunud võimalikult sõidutee parema ääre lähedal (enda poolt vaadatuna), oleks M. L. juhitud mopeed tema sõidukist raskusteta mööda mahtunud ja surmavate vigastustega päädinud kokkupõrget ei oleks järgnenud.
  3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et V.Y käitumises on tuvastatud KarS § 423 lg-s 1 sätestatud süüteo objektiive koosseis, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm.
  4. Kohus on seisukohal, et subjektiivsest küljest pani V.Y liiklusnõuete rikkumise toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 järgi, M. L. surma suhtus ta aga hooletult KarS § 18 lg 3 mõttes. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks V.Y pidanud ette nägema võimalust, et sõites valitud kiirusel sõidutee keskosas asuvates kruusasse sissesõidetud jälgedes ning sisenedes neid mööda järsku kurvi, võib ta liigselt kalduda vastassuunavööndisse. Ta oleks pidanud nägema ette ka seda, et juhul, kui teiselt poolt kurvi läheneb vastassuunast teine liikleja, võib tekkida liiklusohtlik olukord, seda enam, et kurv oli n-ö pime mõlemas suunas liikujale. V.Y oleks pidanud aru saama sedagi, millistes tagajärgedes selline liiklusohtlik olukord kõige halvemal juhul realiseeruda võib. Taoline ohu ettenähtavus pidi V.Y-l olema ilmne oma pikaaegse autojuhikogemuse tõttu (talle on vastava kategooria juhtimisõigus omistatud XXX. a, tl 68). Lisaks oli teelõik, kus kokkupõrge toimus, ja selle olud V.Y-le tuttav, kuna ta oli seda pidi tihti, juba mitmeid aastaid sõitnud (süüdistatava ütlused, lk 65-67). Samas soovis V.Y ilmselgelt nii ulatuslikult vastassuunavööndisse kaldumist, üldisemalt aga liiklusohtliku olukorra ja ebasoovitavate tagajärgede tekitamist vältida, kas siis oma pika autojuhtimise staažiga tekkinud oskuste või kiire reaktsiooni abil kiiresti paremsuunavööndisse ümberreastudes. V.Y hindas olukorda ja oma võimeid aga valesti, mistõttu tegelikkuses see tal korda ei läinud. Kohus on aga veendunud, et nii rasket tagajärge, nagu M. L. surm, V.Y kõigele vaatamata ette ei näinud ja võimalikuks ei pidanud. Sellist veendumust kinnitab juba ainuüksi V.Y käitumine pärast toimunud kokkupõrget (koheselt peatumine, Häirekeskusele helistamine, mopeedijuhi juurde suundumine) ja meeleseisund (Häirekeskusele tehtud kõnest on aru saada, et V.Y on tugevalt endast väljas ning isegi nutab vahepeal).
  5. Kohus ei tuvastanud V.Y tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti ei tuvastanud kohus süüdistataval vaimsete või füüsiliste võimete erisust, mis oleks võinud mõjutada tema võimet täita mootorsõidukijuhil lasuvaid hoolsuskohustusi või neist aru saada. Ka muid süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
  6. KarS § 423 lg 1 sätestab sanktsioonina rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. 6 KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui KarS-i eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel arvestab kohus sellega, et tegemist on ettevaatamatusest toime pandud liiklusseaduse sätete rikkumisega, mitte tahtlikult toime pandud kuriteoga. Samas on tema süü siiski suur, kuna teoga kaasnes üliraske tagajärg – teise inimese hukkumine. Lisaks tekkis varaline kahju (mopeedi kahjustamise tõttu). Ehkki süüdistatav rikkus nelja liiklusnõuet, ei saa rikkumise ulatuse ning seega ka süü suuruse juures seda arvestada, kuna nad on enam-vähem samasisulised ja kannavad sama põhieesmärki – hoida ära teise liikleja ohustamine ja temale kahju tekitamine. KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus seda, et V.Y on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud (lg 1 p 3). Kohtu hinnangul näitab kahetsuse siirust ka süüdistatava käitumine kohtus. Kohtuistungil oli V.Y kohati endast väljas, ta nuttis ja hoidis pisaraid tagasi. V.Y emotsioonidest järeldus, et toimunud kokkupõrge on ilmselgelt jätnud sügava jälje ka V.Y-le endale. Kahetsuse siirust näitab seegi, et väidetavalt on V.Y jõulude ajal viinud M. L. hukkumiskohale küünla (tl 107), aga ka seegi, et ta on kannatanutele tasunud varalise kahju ning vabandas kannatanute ees kohtuistungil. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et V.Y-d ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Tal ei ole ka kehtivaid väärteokaristusi (karistusregistri väljavõte, tl 71). Ka liiklusalaseid rikkumisi ei ole V.Y-l pärast toimunut olnud. V.Y käib tööl, kus teda on iseloomustatud kui väga tublit, kohusetundlikku ja usaldusväärset töötajat, kellega pole kunagi probleeme olnud ning kes saab hästi hakkama nii igapäevatöö kui konfliktsete olukordade lahendamisega (tl 58, 95). Tal on ka XXX (tl 96-97). Kõike eeltoodut arvestades võib järeldada, et toimepandud tegu on juhuslikku laadi V.Y elus ja suure tõenäosusega edaspidiselt ei kordu. Lisaks arvestab kohus karistuse mõistmisel ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Liikluses tuleb üles näidata võimalikult suurt hoolsust, et jääksid ära hukkunutega liiklusõnnetused. Seetõttu, aga ka liiklusrikkumiste suure levimuse tõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist, isegi ettevaatamatuse vormis, tuleb taunimisväärseks pidada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et V.Y puhul on kohaseks karistusliigiks vangistus. Samas eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb seda kohaldada keskmises määras. Seega tuleb V.Y-le karistuseks mõista 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb karistust vähendada 1/3, s.o 6 kuu võrra. Lõplikuks karistuseks jääb seega 1 aasta vangistust. Kohus, võttes arvesse ennekõike V.Y isikut, leiab, et tema puhul on karistuse reaalne ärakandmine ebaotstarbekas. Tegu on esimese kriminaalkaristusega ning kohtu hinnangul on võimalik tema suhtes karistuseesmärke saavutada tingimusliku karistusega. Seega leiab kohus, et V.Y-le mõistetud vangistus tuleb täies ulatuses jätta KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel täitmisele pööramata 1 aasta 6-kuulise katseajaga. Tsiviilhagi
  7. Kriminaalasjas on kannatanuteks M. L. XXX K. L. ja K. V. ning XXX A. L., kes on oma esindaja 7 J. K. kaudu esitanud tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks nii iseseisvalt kui ka M. L. pärijatena (tl 74-79). Varalise kahju hüvitamise osas jõudsid pooled kokkuleppele enne kriminaalasja kohtusse esitamist. Seetõttu täpsustasid kannatanud tsiviilhagi (tl 138-145) ja nõuavad nüüd üksnes mittevaralise kahju hüvitamist alljärgnevalt. Tsiviilhagis leitakse, et kuna M. L. ei surnud liiklusõnnetuse tagajärjel koheselt, vaid pidi enne vähemalt 10 minutit piinlema, siis tekitas V.Y M. L. valu ja kannatusi, s.o mittevaralist kahju, ning seda hinnanguliselt 40 000 euro ulatuses. Kuna M. L. suri, siis läks tema pärand, sealhulgas M. L. põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, pärimise teel võrdsetes osades üle tema XXX K. L. ja XXX A. L. Sellest tulenevalt taotlevad kannatanud K. L. ja A. L., et kohus mõistaks solidaarselt V.Y-lt ja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaalilt kui tsiviilkostjatelt välja M. L. mittevaralise kahju hüvitise summas 40 000 eurot. Lisaks leiavad kannatanud, et V.Y tekitas neile mittevaralist kahju ka vahetult. M. L. suri piinarikkalt ja kannatanud peavad sellise teadmisega edaspidiselt elama. Äärmiselt ootamatu ning sügava emotsionaalse šoki ja hingelise trauma põhjustas kannatanutele ka uudis M. L. surmast ning K. V. ja A. L. lisaks ka oma lähedase vigastatud surnukeha nägemine. Kannatanute valu ja kaotuse raskust süvendab see, et M. L. ja kannatanud olid väga lähedastes suhetes. Samas pole V.Y kannatanute ees aga vabandanud ega hüvitist pakkunud. Kuna M. L. oli võtnud oma elukoha remondiks laenu, pidid kannatanud oma hingelisele traumale vaatamata tegelema lisaks ka materiaalsete probleemidega (võtma M. L. laenu tagasimaksmiseks ise laenu). Lisaks tekkisid K. L. pärast M. L. surma stressihäired, mistõttu ta oli sunnitud võtma antidepressante (XXX). Seega on K. L. V.Y tegevuse tõttu tekkinud tervisekahjustus, mis on iseseisev õiguslik alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks VÕS § 134 lg 2 järgi. Sellest tulenevalt taotlevad kannatanud, et kohus mõistaks solidaarselt V.Y-lt ja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaalilt kui tsiviilkostjatelt mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kannatanule 15 000 eurot, s.o kokku 45 000 eurot. Samuti taotlevad kannatanud kohtul mõista solidaarselt V.Y-lt ja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaalilt kui tsiviilkostjatelt kannatanute kasuks välja viivis (põhinõudelt alates 01.12.
  8. a kuni tsiviilhagi esitamise hetkeni 3550,21 eurot ja sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 13 lg 1 teises lauses sätestatud määras) ning menetluskulud (esindamisega seotud õigusabikulud). Süüdistatava kaitsja ja tsiviilkostja AB „LIETUVOS DRAUDIMAS“ Eesti filiaali esindaja vaidlesid tsiviilhagile vastu ja palusid selle jätta rahuldamata.
  9. Kohus leiab, et kannatanute esitatud tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. Esmalt käsitleb kohus kahju hüvitamise nõuet, mille on esitanud K. L. ja A. L. M. L. pärijatena (p 11.2), ning seejärel nõuet, mille kannatanud on esitanud vahetult neile endile tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks (p 11.3, 11.4). 11.1 Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1), isik aga peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (VÕS § 127 lg 4). Õigusvastaselt tekitatud kahju korral peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele (VÕS § 1043), kusjuures kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui tegu on kannatanu surma põhjustamisega, samuti kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (VÕS § 1045 lg 1 p 1, 2). Käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et V.Y pani süüliselt toime liiklusnõuete rikkumise ning et tema tegevuse tulemusena leidis aset liiklusõnnetus, kus M. L. sai nii ulatuslikud 8 kehavigastused/tervisekahjustused, et suri sündmuskohal. Kohus tuvastas ka põhjusliku seose V.Y käitumise ning M. L. surma vahel. See loob eeldused õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks V.Y poolt. 11.2 VÕS § 134 lg 2 sätestab muuhulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sellest sättest tulenevalt on isikuks, kes kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamist nõudma, kahjustatud isik ise. Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.
  10. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-1908, p 15; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.10.
  11. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-10, p 27) on selgitatud, et VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Kuna selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, võivad selle esitada ka surnu pärijad. Seega tuleb jaatada võimalust, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude võivad surnud isiku järel esitada ka tema pärijad. Kohtu hinnangul ei tekkinud aga käesoleval juhul M. L. kehavigastuse põhjustamisest või tervise kahjustamisest mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mida oleks saanud pärimise teel K. L. ja A. L. (pärimistunnistus, tl 146-147) edasi anda. Seda eelkõige põhjusel, et ajavahemik, mille vältel M. L. pärast kehavigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, oli kohtu hinnangul väga lühike. Nimetatud asjaolu kinnitavad kogumis süüdistatava V.Y ütlused, asitõendi, s.o V.Y poolt Häirekeskusele tehtud kõne vaatlusprotokoll ning kohtuarstliku ekspertiisi akt nr XXX. Nimelt selgub V.Y ütlustest, et pärast kokkupõrget jättis ta sõiduki nii kiiresti seisma kui sai, ja helistas koheselt numbrile
  12. Seda tehes liikus ta ise rolleri poole. Ta nägi, et rollerijuht on kraavis ja elab veel (tl 65-67). Asitõendi, s.o V.Y poolt Häirekeskusele tehtud kõne vaatlusprotokolli kohaselt helistas V.Y Häirekeskusesse kell 13.11.07 ning see kõne kestis kokku 4 minutit 11 sekundit. Nähtub seegi, et kõne algul ütles V.Y M. L. kohta, et viimane on teadvusel, kuid juba enne kõne lõppu märkis ta, et nüüd kannatanu vist minestab ära (tl 48-50). Häirekeskusele tehtud kõne salvestiselt on võimalik täpsustada, et kannatanu minestamist mainis V.Y 03.09 minutit pärast telefonikõne algust. Kiirabikaardi nr XXX kohaselt anti kiirabile teade liiklusõnnetuse kohta edasi XXX. a kell 13.11, kiirabi sõitis välja kell 13.13 ning oli sündmuskohal kell 13.25 (s.o umbes 15 minutit pärast liiklusõnnetuse toimumist). Kiirabi sedastas kohale jõudes, et naispatsient on kraavis selili, surnud, elutundemärkideta, ning diagnoosis tal silmapilkse surma (R96.0) (ekspertiisiakti nr XXX lähteandmed, lk 24). Ka kohtuarst-eksperdi arvamuse kohaselt saabus M. L. surm XXX. a vahetult pärast vigastuste saamist (tl 24-28, arvamuse p 4). Lisaks leiab kohus, et isegi selle lühikese aja jooksul, mis M. L. pärast vigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, on enam kui tõenäoline, et ta ei tajunud olulist füüsilist ja hingelist valu ega mõistnud ka ümbritsevat ning tema endaga toimuvat. Seda põhjusel, et kohtuarstlikul ekspertiisil sedastati, et M. L. sai liiklusõnnetuse käigus hulgaliselt sisemisi ja välimisi kehavigastusi, millest osa olid väga ulatuslikud (ekspertiisiakti nr XXX, lk 24-28, arvamuse p 2). Lisaks tekkis M. L. saadud vigastuste tagajärjel ka äge sisemine ja välimine verejooks (ekspertiisiakti nr XXX, lk 2428, arvamuse p 1). On üldteada, et selliste ulatuslike kehavigastuste saamisel tekib kannatanul traumaatiline šokk ning et suurte arterite vigastus võib hapnikupuuduse tõttu juba kuni 5 minutiga anda teadvusekao. Seda, et see käesolevalt nii ka juhtus, kinnitab V.Y poolt Häirekeskusessesse tehtud kõne ja selle vaatlusprotokoll. Sellele osutab ka asjaolu, et Häirekeskusesse tehtud kõne taustal ei kuuldu M. L. häält, ehkki on tavapärane, et valu tundes 9 antakse sellest häälekalt märku. Eelnev annab alust järelduseks, et vahetult vigastuste saamise järgselt oli M. L. algul arusaamisvõimet pärssivas ning valu tuimestavas šokiseisundis ja sealt edasi kuni peatse surmani täielikult teadvusetu. 11.3 VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise korral ka surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohus leiab, et K. V. ja K. L. kui M. L. XXX ning A. L. kui tema XXX(praegust XXX) saab käsitleda M. L. lähedastena VÕS § 134 lg 3 mõttes. Seda enam, et nende ja M. L. vahel oli ka lähedane sotsiaalne ja majanduslik seotus: K. L. ja A. L. omasid M. L. ühist eluaset ja majapidamist ning ka K. V., kes elas umbes 5 km kaugusel, suhtles oma XXX igapäevaselt ja käis tal külas, abistas teda suuremate ostude tegemisel ning sõidutas vajadusel XXX (tl 51-53, 106-108, 109-111). Sellele vaatamata leiab kohus, et K. V., K. L. ja A. L. puudub alus nõuda M. L. surma tõttu mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 134 lg 3 alusel. Nimelt on lähedastele isikutele mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks erandlike asjaolude esinemine. See tähendab, et lähedase isiku mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimiseks ei piisa lihtsalt surma põhjustamise faktist, vaid peab esinema täiendavaid asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise väljamõistmist. Millised need täiendavad (erandlikud) asjaolud on, on iga üksikjuhtumi puhul jäetud kohtu hinnata. Kannatanud on toonud hüvitise maksmist õigustava erandliku asjaoluna esmalt seda, et nad peavad edasi elama teadmisega, et M. L. suri piinarikkalt. Kohus on seisukohal, et sellisel põhjendusel ei ole isikud õigustatud hüvitist nõudma juba ainuüksi seetõttu, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita, et M. L. suri piinarikkalt (vt p 11.2). Lisaks on kannatanud hüvitist õigustava erandliku asjaoluna nimetanud äärmiselt ootamatut ning sügavat emotsionaalset šokki ja hingelist traumat, mille põhjustas neile uudis M. L. surmast. K. V. ja A. L. põhjustas sügavat emotsionaalset šokki ja hingelist traumat lisaks ka M. L. vigastatud surnukeha nägemine sündmuskohal. Seejuures süvendas kannatanute valu ja kaotuse raskust see, et M. L. ja kannatanud olid väga lähedastes suhetes. Samuti see, et neil tekkisid M. L. surma järgselt materiaalsed probleemid ja sellega seonduvalt stress, kuna M. L. oli olnud peres XXX, lisaks oli ta eelnevalt võtnud laenu, mis vajas tagasimaksmist. Kohtul ei ole kahtlust selles, et XXX ja XXX kaotamine, eriti kui see juhtub ootamatult läbi õnnetuse, toob endaga kaasa hingelise trauma ja kaotusvalu, samuti võivad sellega kaasneda täiendavad olme- ja majanduslikud probleemid ning neist johtuv stress. Paraku üksnes nimetatud asjaolud ei anna VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigust saada mittevaralise kahju hüvitist. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks ei anna alust lähedase inimese kaotuse fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusvalu kui selline, samuti võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, kuna need asjaolud paratamatult kaasnevadki iga lähedase isiku surmaga, olgu siis väiksemas või suuremas ulatuses (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.
  13. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 17). Puutuvalt K. V. ja A. L. väidetavasse emotsionaalsesse šokki ja hingelisse traumasse, mis neil tekkis sündmuskohal pärast õnnetust M. L. vigastatud surnukeha nähes, märgib kohus järgnevat. Riigikohus on leidnud, et lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustab esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.
  14. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 17). Kohus hinnangul saab eelviidatud seisukohast järeldada, et erandlikeks asjaoludeks on siiski üksnes 10 lähedase isiku hukkumise ning sellega seotud kannatuste pealt nägemine, samuti pealtnägijal taoliste asjaolude kogemise tõttu tekkinud kohesed või siis ka hilisemad üleelamised. Seda põhjusel, et iseenesest ei ole ju vahet, kas inimene näeb oma lähedase elutunnusteta ja raskelt vigastatud (moonutatud) keha näiteks varakult sündmuskohal või hiljem muudes oludes (haiglas, surnukuuris, kirstus jne) – vaimses ja emotsionaalses plaanis on mõlemad olukorrad lähedase inimese jaoks samavõrra traumaatilised ja šokeerivad. Eelnimetatud asjaolusid käesoleval juhul aga ei esinenud. Nimelt ei viibinud K. V. ega A. L. sündmuskohal kui liiklusõnnetus toimus või kui M. L. suremas oli. Isegi, kui asuda seisukohale, et K. V. ja A. L. puhul eksisteerib ruumiline ja ajaline lähedus M. L. kahju tekitamisega, sest mõlemad jõudsid sündmuskohale varsti pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui sündmuspaik oli alles n-ö värske ja koristamata, puuduvad igasugused tõendid selle kohta, millisel määral nemad kui hukkunule lähedased isikud nägid M. L. seisundit, samuti selle kohta, millised täpselt olid nende kohesed või hilisemad üleelamised. K. V. ütluste kohaselt läks ta oma XXX külla ja sattus juhuslikult XXX juhtunud liiklusõnnetuse sündmuspaigale. Ta nägi maas XXX rollerit ja tundis selle numbrimärgi ära. Vaatepilt oli väga jube ja ta pidi seda kõike oma silmadega nägema. XXX surnukeha oli tee ääres ja katet tema peal ei olnud. Kuna sõidab pidevalt seda teed ja õnnetuspaigast mööda, siis ikka tuleb see kohutav pilt silme ette ja on raske olla (tl 109-111). A. L. ütlused on veelgi üldisemad. A. L. helistas XXX K. V., kes oli just õnnetuspaigast mööda sõitnud, ning rääkis, mis oli juhtunud. A. L. läks kohe sündmuspaigale ja nägi kõike, mis oli juhtunud. M. oli veel seal. A. L. nägi, et ta lebab kraavis (106-108). Eelkäsitletud tõenditest ei järeldu, milline olukord K. V. ja A. L. sündmuskohal tajutav oli, sest sündmuskoha vaatlusel tehtud lähifotodelt (ja kus M. L. vigastused on tõepoolest väga detailirohkelt näha) nähtuv ei pruugi kattuda kannatanute poolt sündmuskohal tajutuga – on usutav, et neid hukkunule nii lähedale siiski ei lastud. Ka K. V. ja A. L. üleelamiste kui subjektiivsete tunnuste kohta ei saa kannatanute ütluste järgi teha muud kui vaid oletusi. Kõige konkreetsem on ehk K. V. väide, et kui ta õnnetuspaigast mööda sõidab, siis ikka tuleb see kohutav pilt silme ette ja on raske olla (tl 109-111). Ka tsiviilhagi ei ole faktiliste asjaolude osas detailirohkem, pigem veelgi üldsõnalisem. Seal on sedastatud, et „kuna liiklusõnnetus toimus M. L. elukoha läheduses, siis jõudsid liiklusõnnetuse toimumispaika kiiresti ka M. L. XXX A. L. ja XXX K. V.. Nähes oma lähedase inimese vigastusi, tekkis sellest mõlemal kannatanul tõsine emotsionaalne šokk ja hingeline trauma. Sisuliselt oli tegemist olukorraga, kus kannatanud nägid pealt oma lähedase inimese surma, sest M. L. surnukeha oli veel ära viimata ja politsei poolt teostati vajalikke toiminguid“. Kohus rõhutab, et kahju hüvitamiseks vajalikke asjaolusid (iseäranis subjektiivseid asjaolusid) peavad tõendama kannatanud ise. Praegu seda tehtud ei ole. Oletustele tuginedes kohus deliktilise vastutuse asjaolusid aga tuvastada ei saa ega tohigi. 11.4 Lisaks tuginetakse tsiviilhagis K. L. eraldiseisvale õigusele esitada kahjuhüvitise nõue VÕS § 134 lg 2 alusel, kuna pärast M. L. surma tekkis tal stressihäirele, mistõttu ta oli sunnitud võtma antidepressante (XXX). Nende asjaolude tõestuseks on kohtule esitatud üksnes kliinilise psühholoogi K. E. XXX. a allkirjastatud tõend selle kohta, et K. L. on Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuse osakonna suunamisel käinud viiel korral (s.o XXX. a, XXX. a, XXX. a, XXX. a ja XXX. a) psühholoogilisel nõustamisel ning et selline nõustamine veel jätkub (tl 148149). Andmata hinnangut sellele, kas K. L. nõue saaks tekkida VÕS § 134 lg 2 alusel iseseisvalt või VÕS § 134 lg 3 alusel erandliku asjaoluna, märgib kohus vaid seda, et kohtule esitatud tõend ei ole piisav 11 tõendamaks ei VÕS § 134 lg 2 alusel tekkivat hüvitisnõuet ega ka VÕS § 134 lg 3 järgset hüvitise maksmist õigustavat erandlikku asjaolu. Nimetatud tõendi alusel on tuvastatav, et K. L. on M. L. hukkumise järgselt ohvriabi teenuse raames käinud psühholoogilisel nõustamisel, kuid sellest ei nähtu, et K. L. üldse tekkis tervisekahjustus (st nt et tal on diagnoositud psüühikahäire), samuti seda, et tervisekahjustus tekkis M. L. surmast tingitud asjaoludel, see oli V.Y tegevusega põhjuslikult seotud ning V.Y-le ka ettenähtav. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus ka K. L. nõuet rahuldada.
  15. Kuna kannatanute tsiviilhagi jääb tervikuna rahuldamata, siis KrMS § 182 lg 1 kohaselt kannavad selle menetlemisest tingitud kulud (milleks on kohtule teadaolevalt esindamisega seotud õigusabikulud) kannatanud ise. Kriminaalmenetluse kulud
  16. Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu kogusummas 707 eurot (tl 32, 42). Kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.
  17. a vastu võetud (kehtiv alates 01.01.
  18. a) määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu alammääraks 584 eurot. Seega on sundraha suuruseks 876 eurot. Menetluskulud kokku on 1583 eurot. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista V.Y-lt. Menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise või ajatamise taotlust ei ole kohtule esitatud. Asitõendid
  19. Kriminaalasjas on asitõenditeks neli CD-R plaati sündmuskohal tehtud fotodega, Häirekeskusele tehtud kõne salvestisega, ekspertiisiaktile nr XXX lisatud animatsiooniga arvutisimulatsioonist ning sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga. Kõik nimetatud andmekandjad asuvad kriminaalasja kohtutoimiku juures. Kohus leiab, et ka pärast kohtuotsuse jõustumist tuleb eelnimetatud asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.