KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Ülle Polluks 25.3.2026, Jõhvi Haldusasja number Haldusasi 3-25-2735 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalvea

) § 241 lg 2 p 2, § 16 ja § 243 alusel alates 17.07.2025, kuna X.X. viibis alates 24.10.2021 kuni elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamiseni väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud.

1. X.X. esitas vaide, milles ta palus tunnistada kehtetuks PPA 17.07.
2. a otsus nr 15.3-3.4/1169-
3. 3-25-2735
4. PPA jättis 07.08.
5. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/173 X.X.-i vaide rahuldamata.
6. X.X. esitas 18.08.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles PPA 17.07.
7. a otsuse nr 15.3-3.4/1169-3 ja 07.08.
8. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/173 tühistamist ning esialgse õiguskaitse korras PPA 17.07.
9. a otsuse nr 15.3-3.4/1169-3 kehtivuse peatamist kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kaebuse kohaselt esineb esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus, kuna kaebaja soovib olla kohtuasja arutamise juures, toetada peret ja viibida neile lähedal ning asuda sügisest Eestis tööle (dtl 1-32).
10. Tartu Halduskohus võttis 19.8.2025 määrusega kaebuse menetlusse.
11. Tartu Halduskohus jättis 27.08.2025 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (dtl 46-49). Määruse põhjendused: Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine halduskohtumenetluse ajaks ei too kaebajale kaasa selliseid negatiivseid tagajärgi, mille heastamine positiivse kohtuotsusega osutuks hiljem võimatuks või oluliselt raskendatuks. Kaebaja viibimine Eestis viimase viie aasta jooksul oli olematu. Kaebaja ei tõendanud ega põhistanud usutavalt, et võrreldes eelmise viie aastaga on olukord muutunud ja tema Eestis elavad perekonnaliikmed või ta ise vajavad pidevalt kohalolekut. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta kavatseb lähiajal asuda Eestis tööle. Kaebaja õde elab Eestis ning saab vajadusel ema toetada. Kaebaja väide, et tal on Venemaal poeg, kellele on määratud puue, kinnitab pigem, et kaebaja ei viibi ka tulevikus Eestis senisest tihedamini. Kaebajal on esindaja, kelle kaudu ta saab osaleda halduskohtumenetluses.
12. X.X. esitas määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.08.
13. a määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus.
14. Tartu Ringkonnakohus jättis 13.10.2025 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Määrus jõustus 14.10.
15. Määruses leiti, et kaebaja väide, et ta kavatseb
16. a sügisesel Eestis tööle asuda, on endiselt tõendamata. Kaebaja põhjendas tõendite esitamata jätmist sellega, et töölepingut ei oldud jõutud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise hetkeks veel sõlmida, sõlmimine pidi toimuma alles 2–3 kuud hiljem. Kohus ei pea kaebaja väidet usutavaks, kuna kaebaja teatas juba 26.10.
17. a e-kirjas PPA-le, et hakkab alates novembrist tööle oma õe firmas konsultandina. Ka on määruskaebuse esitamise hetkeks (11.09.2025) sügis juba käes, kuid kaebaja ei ole endiselt esitanud tõendeid tööle asumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et emotsionaalne ja moraalne tugi on vanemas eas isikule tõepoolest oluline, kuid emotsionaalset ja moraalset tuge saab pakkuda ka virtuaalsel teel näiteks helistamise ja videokõne kaudu. Kohus märgib, et senimaani ei ole kaebaja pidanud vajalikuks ema Eestis külastada. Kaebaja ei viibinud Eestis alates 24.10.2021 kuni pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamiseni 18.09.
18. Pärast elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamist viibis kaebaja Eestis ühe korra. Kohus järeldab sellest, et kuna kaebaja ei ole senimaani füüsilist kohalolekut emotsionaalse toe pakkumiseks vajalikuks pidanud, siis ei vaja ta seda ka edaspidi. Kaebaja ei ole põhistanud, et ema on seisukorras, mis nõuab just kaebaja füüsilist kohalolekut. Seejuures elab Eestis kaebaja õde, kes saab vajadusel ema toetada.
19. Vastustaja vastas kaebusele 9.9.2025 (dtl 50-105).
20. Tartu Halduskohus määras 5.3.2026 määrusega asja lahendamisele kirjalikus menetluses ja teatas pooltele menetlustähtajad ning otsuse avalikustamise aja (dtl 111-112). 2

) muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. PPA algatas 18.09.2024 kirjaga nr 15.3-10/630-1 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse

§ 241

lõige 2 punkti 2 alusel ning andis kaebajale õiguse hiljemalt 18.10.2024 esitada kehtetuks tunnistamise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja esitas oma selgitused 26.10.2024 ja 22.11.2024. PPA 12.05.2024 otsusega nr 15.3-3.4/768- tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks alates 12.05.2025

§ 241lg 2 p 2 alusel.

22.05.2025 esitati PPA 12.05.2025 otsusele vaie, mille PPA oma 01.07.2025 otsusega nr 15.3 3.6/165 rahuldas ning saatis asja uueks otsustamiseks. Samal päeval uuendas PPA kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. 17.07.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1169-3 tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39V992571 kehtetuks alates 17.07.2025

§ 241lg 2 p 2 alusel (vt lisa 1).

28.07.2025 edastas kaebaja PPA-le vaide PPA 17.07.2025 otsuse vaidlustamiseks. Vaie registreeriti PPA-s samal päeval nr-ga 15.3-3.1/1805-1 (vt lisa 2). 07.08.2025 otsustas PPA otsusega nr 15.3-3.6/173 jätta kaebaja vaie rahuldamata HMS § 85 punkti 4 alusel (vt lisa 3, edaspidi „Vaideotsus“). Kaebaja hinnangul ei ole PPA otsused nr 15.3-3.1/2507-1 ja 15.3-3.6/173 õiguspärased HMS § 54 mõttes, kuivõrd need on tehtud kaalutlusvigadega, ei ole proportsionaalsed ning rikutud on põhjendamiskohustust. Kaebaja on selgitanud eemaloleku ajutisust ja seotust Eestiga järgnevalt: Eestis elavad tema ema ja õde, kes mõlemad on muuhulgas Eesti kodakondsed; Kaebaja ema on juba eakas vanuses, mistõttu vajab aina rohkem abi ja tuge; Kaebaja soovib Eestis püsivalt asuda, et olla lähedal oma pereliikmetele ning hakata siin tööle. Vaidlust ei esine asjaolus, et kaebaja oli otsuse tegemise hetkest viibinud Eestist eemal rohkem kui 12 kuud, kuid pikaajalise elamisloa võib kehtetuks tunnistada ainult juhul, kui puudub eemal viibimise põhjendatus. PPA kaalutluskohustus on seega hinnata, kas isik viibis Eestist eemal põhjendatult või mitte. Kaebaja palub kaebuse rahuldamist. 12. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad. Kaebaja sisuliselt märgib, et kuna

§ 241

lõige 4 annab võimaluse lugeda välismaalase Eestist eemalviibimine põhjendatuks, siis on tegemist kaalutlusnormiga. Vastustaja märgib, et PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

§ 241

lõike 2 punkti 2 alusel, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Tegemist on imperatiivse elamisloa kehtetuks tunnistamise alusega, mille puhul on erandi tegemise võimalus vaid juhul, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks (

§ 241lõige 4).

PPA tuvastas, et 18.09.2024, kui PPA algatas elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse, oli kaebaja viibinud Eestist ja Euroopa Liidu liikmesriikidest väljaspool rohkem kui kaksteist järjestikust kuud. Nimelt oli kaebaja lahkunud Eestist 23.10.2021 ning pärast seda ei olnud ta naasnud. Kaebaja otseselt ei vaidle vastu selles osas, et ta on pikemat aega viibinud eemal (kaebuse p 2.3). Sellest tulenevalt esines

§ 241lõike 2 punktist 2 tulenev alus elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. 3

§ 241

lg-st 4 tulenevalt on

§ 241lg 2 p 2 kaalutlusõigusel põhinev säte.

Seda, et see nii ei ole, on kohus jaatanud ka haldusasjas nr 3243213. Vastustaja on seisukohal, et kui PPA loeb välismaalase Eestist eemalviibimise põhjendatuks, siis ei ole alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ning kui põhjendatuks ei loeta, siis tunnistatakse elamisluba kehtetuks. Kaebaja ei toonud haldusmenetluse käigus välja selliseid asjaolusid, mille tõttu tulnuks lugeda kaebaja eemalviibimine väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike põhjendatuks. Kaebaja põhjendas enda Euroopa Liidu liikmesriikidest ja sellega seoses Eestist eemalviibimist sellega, et sõja ja Venemaa piiride sulgemise tõttu oli reisimine Eestisse äärmiselt keeruline ning lisaks diagnoositi kaebajal krooniline haigus, mis pidavat (Tartu Halduskohtu 19.05.2025 otsus haldusasjas nr 3-24-3213, p 11) põhjustama tugevat igapäevast valu (määrati puude III grupp). Selle haiguse tõttu vajas kaebaja regulaarset bioloogilist ravi ja sagedast meditsiinilist jälgimist. Kaebaja selgitas ka, et ta elab Moskvas, kus elab tema perekond, sh tema puudega poeg, kes vajab pidevat hooldust ja tuge. Ka hiljem selgitas kaebaja eemalviibimist enda terviseseisundiga, mis ei võimaldanud tal teha pikki reise ning sõjast tingitud raskustega piiriületustel. Samas põhjendas ta, et alaline elukoht Eestis annaks talle juurdepääsu vajalikule arstiabile ja võimaluse olla oma emale lähedal, kes vajab toetust. Oma 22.11.2024 selgitustega esitas kaebaja ka tõendid enda terviseseisundiga seonduvalt. Kohtule kaebusega esitatud tõendit enda poja terviseseisundi kohta ei ole kaebaja varasemalt haldusmenetluse käigus PPA-le esitanud. Vastustaja jagab PPA otsuses toodud seisukohta, et kaebaja eemalviibimine ei ole olnud ajutise iseloomuga ning ei olnud põhjendatud. Haldusmenetluse käigus esitatud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et tal puudus võimalus perioodil, mil viibis väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike ja Eestit, Eestisse saabuda. PPA ei pidanud põhjendatuks ka kaebaja väiteid piiriületuse raskendatusse kohta seoses sõjaga, sh sellega, et mingist hetkest suleti piiripunkt sõidukitele öiseks ajaks (PPA otsuse p 12; vt ka vaideotsuse p-s 14 esitatud põhjendusi). Vastustaja rõhutab, et kaebaja saabus uuesti Eestisse 24.10.2024 ning seda olenemata oma terviseseisundist või piiripunkti töökorraldusest. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et alates 24.10.2021 kuni 24.10.2024 oli tema Eestisse saabumine oluliselt raskendatud, et PPA pidanuks tema eemalviibimise lugema põhjendatuks. Seoses kaebaja enda terviseseisundiga, siis jääb vastustaja selles osas PPA otsuses (p 12) ning vaideotsuses (p 15) toodu juurde. Vastustaja on seisukohal, et PPA on korrektselt hinnanud kaebaja Eestist eemalviibimise põhjendatust sellega, kui hindas ka seda, kas Eestisse saabumine oleks olnud võimalik, sest vastasel juhul peaks lugema ükskõik mis põhjendusega eemalviibimise põhjendatuks. Asjaolu, et kaebaja ise pidas enda eemalviibimist põhjendatuks, ei ole siduv haldusorganile. PPA tegevused ega otsuse õiguspärasus ei saa olla sõltuvuses kaebaja subjektiivsest arvamusest. Vastustaja hinnangul ei omanud menetluse seisukohast otsest tähtsust kaebaja poja terviseseisund, sest poja eest saab Eesti külastamise hetkel hoolitseda ka lapse teine vanem. Lisaks on poja terviseseisundiga oluline mainida, et ainuüksi asjaolu, et puue on määratud, ei tähenda, et temal oleks reisimine takistatud või et ta vajab sellist hoolitsemist mille tõttu kaebaja ei saanud tema kõrvalt lahkuda. Ka kohtumenetluses esitatud tõend ei anna rohkemal määral aimu poja terviseseisundist. Vastustaja rõhutab, et kaebaja puhul on tuvastatud, et ta elab koos oma perega püsivalt Venemaa Föderatsioonis ning seega ei ole tema eemalviibimine olnud ajutise iseloomuga. Ka pikaajalise elaniku elamisluba antakse ennekõike selleks, et elada Eestis (

§ 230). Kaebaja küll külastas nii 2020.

a ja 2021. a Eestit neljaks päevaks (PPA otsuse p 12; PPA 25.08.2025 vastuse lisa 2), kuid kaebaja on ilmselgelt valinud Venemaa Föderatsiooni enda elukohaks. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et ta oleks soovinud oma pere Eestisse tuua. Ka kaebuses endas (p 2.15.3) toob kaebaja välja soovi Eestisse püsivalt asuda, et olla lähedal oma pereliikmete ning 4

§ 241lõike 2 punktist 2 tulenev alus elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.

16. Vaidlus on selles, kas

§ 241

lg-st 4 tulenevalt on

§ 241lg 2 p 2 kaalutlusõigusel põhinev säte.

Kohus jagab vastustaja seisukohta.

1. Kohtupraktikas on selgitatud, et pikaajalise elaniku elamisloaga seotud riigisisese õiguse sätteid tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt Nõukogu direktiiviga nr 2003/109 (vt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus nr 3-20-915/47, p 16 ja seal viidatud lahendid).

§ 241

lg 2 p 2 tugineb direktiivi 2003/109 artikkel 9 lõige 1 punktile c, mis näeb ette, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui isiku äraolek ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud. Silmas tuleb pidada, et direktiivi 2003/109 alusel antava pikaajalise elaniku staatuse alalisus on üldreegel ning selle direktiivi artikkel 9 lg 1 punkt c on erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punktis c on piirdutud selle määratlemisega, millise pikkusega äraolek liidu territooriumilt toob kaasa õiguse pikaajalise elaniku staatusele kaotuse, kusjuures äraoleku katkestamiseks ei pea asjaomase isiku kohalolek sellel territooriumil olema teatud kestuse või stabiilsusega. 5

§ 241lg 2 p 2 koostoimes § 241 lg-ga 4 on sisult selged ja ühemõttelised.

Kui isik on 12 järjestikust kuud viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike, siis esineb üldjuhul alus elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, kui ei esine just mõjuvaid põhjuseid eemalolekuks. Tegemist on imperatiivse, mitte kaalumisruumi jätva normiga. Silmas tuleb pidada ka seda, et pikaajalise elaniku staatuse säilitamiseks piisab 12 kuu jooksul pikaajalise elaniku elamisloa väljastanud riigi külastamisest kasvõi lühiajaliselt paari päeva jooksul. Selle tingimuse täitmata jätmisel saab aga eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa omaja side loa väljastanud riigiga on katkenud pikaajalise elaniku staatuse mõttes. 19. Vaidlusalusest otsusest nähtuvalt on eelnimetatud sätte kohaldamise eeldused täidetud. Haldusmenetluse käigus esitatud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et tal puudus võimalus perioodil, mil viibis väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike ja Eestit, Eestisse saabuda. Vastustaja ei pidanud õiguspäraselt põhjendatuks kaebaja väiteid piiriületuse raskendatusse kohta seoses sõjaga, sh sellega, et mingist hetkest suleti piiripunkt sõidukitele öiseks ajaks (vt. PPA otsuse p 12; vt ka vaideotsuse p-s 14 esitatud põhjendusi). Kaebaja saabus uuesti Eestisse 24.10.2024 ning seda olenemata oma terviseseisundist või piiripunkti töökorraldusest. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et alates 24.10.2021 kuni 24.10.2024 oli tema Eestisse saabumine oluliselt raskendatud, et vastustaja pidanuks tema eemalviibimise lugema põhjendatuks. Seega kaebaja puhul on tuvastatud, et ta elab koos oma perega püsivalt Venemaa Föderatsioonis ning seega ei ole tema eemalviibimine olnud ajutise iseloomuga. Ka pikaajalise elaniku elamisluba antakse ennekõike selleks, et elada Eestis (

§ 230). Kaebaja küll külastas nii 2020.

a ja 2021. a Eestit neljaks päevaks (vt. PPA otsuse p 12; PPA 25.08.2025 vastuse lisa 2), kuid kaebaja on ilmselgelt valinud Venemaa Föderatsiooni enda elukohaks. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et ta oleks soovinud oma pere Eestisse tuua. Seega on ilmselge, et kaebaja tegelik elukoht ei ole viimastel aastatel olnud mitte Eesti Vabariigis, vaid Venemaa Federatsioonis ning selle elamisloa säilitamise vajadus on seotud eelkõige Euroopa Liidu liikmesriikide külastamise võimaluse tagamise eesmärgiga. Kaebaja perekond elab Venemaa Föderatsioonis, mistõttu ei saa kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tema perekonnapõhiõigusi rikkuda. 6

§d 59 ja 60). Samuti ei ole välistatud tulevikus tähtajalise elamisloa taotlemine ja saamine, kuid see eeldab püsiva sideme olemasolu Eestiga. 21.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X.X.-i kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohtumenetluses kantud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 7