Obsah (7)
§ 1043§ 1045§ 127§ 128§ 134§ 136§ 1050KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8.november 2024 Võru kohtumaja Võrus, Vabaduse tn 13 Kriminaalasja number 1-24-4227 (kohtueelses menetluses nr 2326105
§ 1043
alusel tsiviilhagi (tl 3-3 pöördel) süüdistatava A.Zutsu vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju 500 euro ja mittevaralise kahju 3000 euro nõudes, kokku 3500 euro nõudes. Varaline kahju on tekkinud seoses ravimite ostmise ja arsti visiitidel käimisega ning moraalne kahju on tekkinud, sest saadud trauma järgselt oli raskendatud ja häiritud tavapärane toimetulek. Hagiavalduse kohaselt 2.09.2023 kella 22.00 paiku XXX XXX külas XXX tee 28 XXX ja XXX vahelisel alal asuvas bangalos, olles alkoholi tarvitanud, lõi A.Zuts 2-3 korral lahtise käega ja rusikaga tahtlikult ja tugevajõuliselt A.Fa pähe ja vastu vasakut silma. Oma tahtliku tegevusega põhjustas A.Zuts kannatanu A.F-ile tervisekahjustuse, mis järgnenud tüsistustega põhjustas pikaajalise tervisekahjustuse kestvusega vähemalt 4 kuud, s.o vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise, operatsioonide järgselt tekkis silma siserõhu tõus. Kohtuistungil jäi kannatanu oma tsiviilhagi juurde. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlevad tsiviilhagile täies ulatuses vastu. Kuna A.Zuts ennast süüdi ei tunnista, on põhjendamatu ka kannatanu poolt esitatud hagi. Lisaks on kannatanu varaline nõue tõendamata. Mittevaralise kahju on kindlustusandja kannatanule hüvitanud. Kohus leiab, et kannatanu tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
§ 1043
sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
§ 1045
lg 1 p 2 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.
§ 127
lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
§ 127lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja 14
(22)tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.
§ 128lg 1 sätestab hüvitatava kahju liigid.
Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline.
§ 128
lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.
§ 128
lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
§ 128
lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
§ 134
lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.
§ 134
lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
§ 136
lg 1 järgi kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Järelikult peab kohus tuvastama, kas isikule on kahju tekitatud, kas kahju on õigusvastane, kas kahju on tekitanud süüdistatav ja kas esineb põhjuslik seos süüdistatava teo ja tekkinud kahju vahel. Kohus leiab, et esineb
§-s 1043 sätestatud kahju hüvitamise alus. Nagu kohus eespool tuvastas (otsuse põhjendused süüdistuse osas), põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest kannatanule tervisekahjustuse, kui ta 2.09.2023 õhtul XXX XXX külas asuvas bangalos lõi A.Fa tahtlikult vähemalt 2–3 korral nii lahtise käe kui rusikaga pea sh näo ja vasaku silma piirkonda. A.Zutsu löökide tagajärjel tekkis kannatanul vähemalt 4 kuud kestev tervisekahjustus vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu näol. Seega on A.Zuts toime pannud
§ 1045lg 1 p 2 mõttes õigusvastase teo.
Esineb ka põhjuslik seos kahju tekitanud isiku teo ja kannatanul tekkinud kahju vahel. Kui süüdistatav ei oleks kannatanut löönut, poleks kannatanul tervisekahjustust, sellega seotud ravikulusid ja transpordikulusid tekkinud. Süüdistatav ei ole tõendanud
§ 1050lg 1 kohaselt tal süü puudumist kahju tekitamisel.
Kuna süüdistatava löökide tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustuse ning tal tekkis varaline kahju, on kannatanul tulenevalt
§ 128
lg-st 3 õigus varalise kahju hüvitamisele, samuti tulenevalt
§ 134lg-st 2 õigus mittevaralise kahju hüvitamisele.
Kohtuistungil täpsustas kannatanu, et varalise kahju nõudest moodustab transpordikulude hüvitamise nõue 300 eurot (sh ka parkimine silmakliiniku juures) ja 200 eurot on ravimite ostmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue. Kannatanu ütluste kohaselt käis ta silma ravimas SA Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus. Alates 2.09.2023 on kannatanu silmale tehtud kaks operatsiooni – esimene 7.septembril ja teine operatsioon oli 1,5–2 kuud hiljem. Kannatanu on sõitnud XXX st Tartusse arstide vastuvõttudele ja operatsioonidele kokku 9–10 korda, sh operatsioonidele kaks korda ning ühel korral oli erakorraline pöördumine. Kannatanu kodust silmakliinikusse ja tagasi on umbes 170 km. Sõitudeks kasutas 2021.aasta 2-liitrise bensiinimootoriga sõidukit Toyota RAV4. Kütusekuluks arvestas 8 liitrit bensiini 100 km kohta ning 1 liitri kütuse hinnaks 1,6 eurot. Kannatanul kütusetšekke alles ei ole. 15
(22)Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et kannatanu pöördus 6.09.2023 silmaarsti vastuvõtule PMA ASi ning kannatanu sai saatekirja silmakliiniku valvearstile. Seejärel pöördus kannatanu 6.09.2023 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi silmaarsti vastuvõtule dr Voronini suunamisel. Ka järgmised seitse korda (7.09, 11.09., 18.10., 26.10., 30.10., 12.12.2023, 30.01.2024) on kannatanu käinud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus, sh 7.09. ja 26.10.2023 silmaoperatsioonil. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtuvalt viibis kannatanu silmaarstil viimati 30.01.2024 ning soovitati vastuvõtule ja uuringutele tagasi pöörduda 3–4 kuu pärast (s.o hiljemalt 2024.aasta mai lõpus). Kohtul puudub alus arvata nagu poleks kannatanu arsti ettekirjutusi järginud ning peab eluliselt usutavaks, et kannatanu käis silmaarsti vastuvõtul millalgi ka 2024.aasta kevadel või suve alguses (peale ekspertiisiakti koostamist 19.04.2024 ja enne hagiavalduse esitamist 1.07.2024). Kohtu hinnangul on ekspertiisiakti ja kannatanu ütlustega kogumis tõendatud, et kannatanu käis ühel korral, s.o 6.09.2023 silmaarsti vastuvõtul dr Voronini juures PMA AS-is ning üheksal korral silmaarstide vastuvõttudel ja operatsioonidel SA Tartu Ülikooli silmakliinikus. Kannatanu ütluste kohaselt seoses vaidlusaluse sündmusega müüs ta oma kodu aadressil XXX , XXX-i maha ja kolis 2023.aasta oktoobris elama praegusesse elukohta aadressil A.F-i kinnistu, XXX-i. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes asjaolu osas, millal ta elukohta vahetas. Arvestades süüdistatava elukohti ravi perioodil (xxxx maakonnas) ja silmakliiniku asukohta (Tartu linnas), ei saanud kannatanu silmakliinikusse minna jalgsi, vaid pidi silmaarsti vastuvõttudele ja operatsioonidele sõitma mingisuguse transpordiga. Kohus loeb kannatanu ütlustega tõendatuks, et kannatanu sõitis silmakliinikusse oma autoga. Kuna on tõendatud, et kannatanu käis silmaoperatsioonide ja raviga seoses korduvalt silmakliinikus ning kannatanu elukoht ei asu silmakliiniku lähedal, vaid teises maakonnas, on kannatanul transpordikulude tekkimine ka eluliselt usutav. Et mootorsõiduk vajab liikumiseks kütuse tankimist, on üldiselt teadaolev asjaolu. Et SA Tartu Ülikooli Kliinikum juures on parkimine tasuline, on samuti üldiselt teadaolev asjaolu (millel peatub kohus põhjalikumalt veel edaspidi). Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks jätta kannatanu transpordikulud hüvitama ainuüksi põhjusel, et tal pole kütusetšekke ja parkimistasu kviitungeid kohtule esitada. Internetis on avalikult kättesaadav PMA AS veebileht https://pma.ee/team-member/dr-janvoronin/, millelt nähtub, et dr J.Voronin töötab silmaarstina XXXX kliinikus. Kuna see teave on igaühele ligipääsetav ja pärineb usaldusväärsest allikast, peab kohus võimalikuks tugineda viidatud teabele KrMS § 60 lg 3 alusel (RKKKo 3-1-1-28-12, p 8.2). Kohtu arvates on ekspertiisiakti ja PMA AS veebilehe andmetega kogumis usaldusväärselt tõendatud, et kannatanu pöördus 6.09.2023 silmakaebustega esmalt PMA ASi XXX kliinikkuse dr Voronini vastuvõtule, kes suunas ta edasi erakorralisele vastuvõtule SA Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikusse. Seega pärast XXX kliinikus silmaarsti juures käimist sõitis kannatanu edasi Tartusse SA Tartu Ülikooli silmakliiniku valvearsti vastuvõtule. Kuna XXXX asuv kliinik jäi nö tee peale, arvestab kohus 6.09.2023 silmaarstide vastuvõttudel käimise eest sõidukulu ühel korral edasi-tagasi sõidu (kannatanu kodust silmakliinikkuse ja tagasi) eest. Kuna kannatanu käis Tartus silmakliinikus kokku üheksa korda, on põhjendatud hüvitada kannatanule sõidukulu üheksa korra eest. Kohus loeb kannatanu ütlustega tõendatuks, et kannatanu sõitis Tartusse silmakliinikkuse enda sõiduautoga Toyota RAV4 (2021.aasta), mis on 2-liitrise bensiinimootoriga. Kannatanu ütluste kohaselt kulus 100 km kohta 8 liitrit bensiini maksumusega 1,6 eurot 1 liiter. Arvestades sõitudeks kasutatud sõiduautot, loeb kohus mõistlikuks kütusekuluks 8 liitrit 16
(22)bensiini 100 km kohta. Kohtu arvates ka kütusehinda 1,6 eurot liitri bensiini kohta võib mõistlikuks pidada, sest üldiselt teadaolevalt on ühe liitri bensiini hind viimase aasta jooksul sellisesse hinnaklassi jäänud. Kohus eespool tuvastas, et kannatanu on sõitnud Tartusse silmakliinikusse kahest erinevast elukohast. Hindamaks kannatanu sõidukulu põhjendatust on oluline kindlaks teha, millise vahemaa kannatanu sõitudeks läbis, sh mitu sõitu tegi kannatanu eelmisest ja mitu sõitu praegusest elukohast. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et kannatanu käis silmaarstide vastuvõttudel ja operatsioonidel kuni 2023.aasta septembri lõpuni kolmel erineval kuupäeval. Kuna kannatanu vahetas elukohta 2023.aasta oktoobris, siis järelikult kolme esimese sõidu ajal elas kannatanu XXX teel ning ülejäänud kuue sõidu ajal elas kannatanu oma praeguses elukohas XXX külas. Internetis on avalikult kättesaadav kaardirakendus Google maps (google.com/maps), mille andmetest nähtuvalt on XXXlt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi, sh silmakliiniku juurde maad ca 76 km (edasi-tagasi 152 km) ja XXXlt ca 78 km (edasi-tagasi 156 km). Kohus peab kaardirakenduse andmeid usaldusväärseteks. Kohtu arvates on kannatanu avaldatu, et tema kodust silmakliinikusse ja tagasi on umbes 170 km, veidi liialdatud. Kohtu hinnangul, arvestades kannatanu elukohti silmakliinikumis käimise ajal, läbis kannatanu silmakliinikusse edasi-tagasi sõitmiseks 1392 km (152 km x 3 + 156 km x 6). Arvestades, et iga läbitud 100 km kohta kulus 8 liitrit bensiini maksumusega 1,6 eurot liitri kohta, on kannatanul kulunud kütuse peale kokku 178,18 eurot (1392 km : 100 km x 8 l x 1,6 eurot). Kannatanu ütluste kohaselt hõlmab transpordikulu hüvitamise nõue ka parkimistasu, sest silmakliiniku ümbruses on parkimine tasuline. Parkimise maksumust ei ole kannatanu osanud öelda. Päris ukse ette kannatanu ei parkinud, vaid parkis parkimismaja lähedale. Parkimise eest tasus kannatanu mobiilimaksega (parkimise alustamiseks saatis sõnumi). Silmakontrollides käimise peale kulus umbes tund. Internetis on avalikult kättesaadav SA Tartu Ülikooli Kliinikumi veebileht https://www.kliinikum.ee/patsiendile/parkimine/, millelt on leitav info parkimiskorralduse ja parkimistasu kohta (kehtib alates 1.07.2024). Praegu kehtiva hinnakirja kohaselt on enamikes parkimistsoonides 30 minuti maksumus 0,75 eurot, s.o 1 tunni maksumus on 1,50 eurot. Kannatanu nõuab parkimistasu eest hüvitist perioodi eest september 2023 (mil toimus esimene visiit) – 1.07.2024 (hagiavalduse esitamiseni), kuid sel perioodil kehtinud hinnakiri ei ole kliinikumi veebilehelt kättesaadav. Kohtu arvates võib kannatanule parkimistasu hüvitada praegu kehtiva hinnakirja alusel. Üldiselt teadaolevalt on SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ümbruses olnud parkimine tasuline juba aastaid. Kuna parkimistasud tõusevad pigem aeglaselt, ei saanud kohtu arvates ka varem kehtiva hinnakirja alusel olla parkimistasu palju väiksem. Praegu kehtiva hinnakirja järgi on osades tsoonides parkimise algusaja fikseerimisel parkimiskellaga osa parkimisaega tasuta. Kannatanu ütluste kohaselt saatis ta parkimise alustamiseks sõnumi. Kohtul pole alust kannatanu avaldatus kahelda. Seega algas parkimiskoha eest tasu arvestus koheselt pärast parkimist. Kohus on eespool tuvastanud, et kannatanu käis silmakliinikus üheksa korda, mistõttu on põhjendatud hüvitada kannatanule parkimistasu üheksa korra eest. Kannatanu ütluste kohaselt kulus tal silmakontrollides käimise peale umbes üks tund. Silmaoperatsioonidele kulunud aega ei ole kannatanu kohtuistungil täpsustanud, mistõttu saab operatsioonidel käimisega seoses hüvitada parkimistasu samuti ühe tunni eest. Kohtu arvates saab kannatanu ütluste ja parkimise hinnakirja alusel kogumis lugeda tõendatuks, et kannatanu 17
(22)on silmakliinikus käimisega seoses tasunud parkimise eest kokku 13,50 eurot (9 x 1,5 eurot). Seega leiab kohus, et kannatanu transpordikulude hüvitamise nõue on põhjendatud summas 191,68 eurot, millest 178,18 eurot on kütusekulu ning 13,50 eurot on parkimistasu, ning see tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista. Kannatanu ütluste kohaselt kulub tal silmavigastusega seotud ravimite peale ühes kuus kokku 62 eurot, millest 12 eurot kulub ühe ravimi peale ja 50 eurot kuulub teise ravimi peale. Tegemist on silmatilkadega, mida ta tarvitab alates 2023.aasta septembrist. Kannatanu ei ole esitanud kohtule ravimite ostmist tõendavaid kviitungeid. Kannatanu on esitanud kohtule väljatrüki Terviseportaalist temale arsti poolt kirjutatud ravimite ja nende väljaostmise kohta ajavahemikul 6.10.2023 – 6.07.2024 (tl 49-51) ning 31.10.2024 väljatrükid ravimite maksumusest apteekide veebilehtedelt (tl 52-54). Terviseportaali väljatrükist nähtub, et arst on kannatanule välja kirjutanud ning kannatanu on korduvalt välja ostnud järgmisi silmade raviks (glaukoom, klaaskeha haigusseisundid) mõeldud ravimeid: Diacarb kahel korral, Cosopt seitsmel korral, Oftan Dexa-Chlora kahel korral, Taflotan neljal korral. Kannatanu ütluste kohaselt on ühe retsepti peal olnud mitu ravimit. Et kannatanule on ravi käigus määratud eelnevalt nimetatud ravimeid, nähtub ka ekspertiisiakti kirjeldavast osast. Väljatrükid ravimite maksumuse kohta apteekide veebilehtedelt tõendavad, et Taflotan silmatilgad maksavad 48,30 eurot, Oftan Dexa-Chlora silmatilgad maksavad 3,97 eurot (Haigekassa 50% soodustusega, piirhind 5,45 eurot) ning Cosopt silmatilgad maksavad 9,25 eurot. Ravimi Diacarb maksumuse kohta ei ole kannatanu tõendeid esitanud. Kuigi ravimite hinnad veebiapteekides 31.10.2024 seisuga ei tõenda nende maksumust ravimite ostmise ajal, pole kohtu arvates ravimite hindade suurusjärk viimase aasta jooksul oluliselt muutunud. Seetõttu võib väljatrükkides märgitud hindadest lähtuda hindamaks kannatanul tekkinud kulu suurust seoses ravimite ostmisega. Kannatanu ütluste, Terviseportaali väljatrüki ning väljatrükkidega ravimite maksumusest veebiapteekides kogumis loeb kohus tõendatuks, et kannatanu on kuni hagi esitamisele eelnenud ajavahemikul (september 2023 – 1.07.2024) tarvitanud silma raviks ravimeid ning ravimite ostmise peale on kulunud igakuiselt mitukümmend eurot, s.o kokku isegi suuremas summas kui on kannatanu nõutud 200 eurot. Kuna kannatanu nõuab 200 euro hüvitamist, mõistab kohus ravimitega seotud kulude hüvitisena süüdistatavalt välja 200 eurot. Kannatanu nõuab süüdistatavalt mittevaralise kahju 3000 euro hüvitamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.06.2013 otsuses asja nr 3-2-1-73-13 p-s 13 märkinud järgmist: „/…/ Kolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. /../ Kolleegium on juhtinud tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 32-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuse p 14). /…/“ Kannatanu ütluste kohaselt on ta mittevaralise kahju hüvitise nõude suuruse puhul arvestanud 18
(22)nii saamata jäänud töötasu kui hingeliste kannatustega. Pärast kannatanu tekitatud silmavigastust oli tema igapäevaelu häiritud ja raskendatud, ei saanud teha tavapäraseid majapidamistöid. Nii esimese kui teise silmaoperatsiooni järgselt pidi olema töölt eemal kuu aega (kokku 2 kuud). Ta võis küll ringi liikuda, kuid operatsioonide järgselt ei tohtinud teha füüsilist tööd, raskeid asju tõsta, kummardada ega muud moodi pingutada. Peale esimest operatsiooni kuni teise operatsioonini ei näinud silmast midagi, kõik oli hägune. Peale teist operatsiooni nägemine taastus. Esimese operatsiooni järgselt kuni käesoleva ajani peab tarvitama silmatilku, et silmarõhku kontrolli alla hoida ja et silm ei muutuks häguseks. Silma on jäänud õli, mida pandi esimese operatsiooni järgselt. Aeg-ajalt käivad mingid täpikesed silmas ringi, mis häirivad tavaelu. Kord poole aasta järel peab käima silmaga kontrollis. Kui kõik on korras, lõpeb tilkade panemine ära. Viimati käis kontrollis 1,5–2 kuud tagasi ja siis pikendati retsepte. Nagu kohus eespool tuvastas, A.Zuts tekitas kannatanu löömisega viimasele vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse vasaku silma võrkkesta rebendi ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõusu näol. Kohus on eespool tuvastanud sedagi, et kannatanu vasakut silma opereeriti kahel korral ning kannatanu on silma raviga seoses pidanud käima mitmeid kordi silmaarsti vastuvõttudel. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtuvalt toimus esimene silmaoperatsioon üldnarkoosis, millest võib järeldada, et tegemist ei olnud lihtsa operatsiooniga. Kuna silm on väga õrn elund, loeb kohus kannatanu ütlustega tõendatuks, et mõlema operatsiooni järgselt pidi kannatanu olema mõnda aega töölt eemal ning tema igapäevane elu oli häiritud ja raskendatud. Kuigi süüdistatava ütluste kohaselt pärast kannatanu operatsiooni 1,5–2 nädalat hiljem nägi tema xxxxxxx XXX XX (kus kannatanu töötab) autot kannatanu õuel, ei lükka see ümber kannatanu väidet, et ta operatsioonide järgselt kuu aja jooksul oma töökohustusi siiski täita ei saanud. Ka üldiselt teadaolevalt on igasuguse operatsiooni järgselt vaja taastumiseks aega. Kohus loeb kannatanu ütlustega tõendatuks, et silm ei ole päris terve veel ka käesoleval ajal, sest kannatanu peab jätkuvalt tarvitama ravimeid ning kord poolaastas pöörduma silmaarsti vastuvõtule kontrolliks ja edasise ravi üle otsustamiseks. Seda kannatanu väidet kinnitab ka ekspertiisiakti kirjeldavas osas märgitu, et edaspidi on vaja kontrollis käia ja soovitav teha uusi uuringuid. Kannatanu ütluste kohaselt on ta mittevaralise kahju nõude esitamisel arvestanud ka töölt eemalviibimise tõttu saamata jäänud töötasuga. Samas hagiavalduses ei ole kannatanu oma nõuet sisustanud saamata jäänud töötasuga, vaid asjaoludega, et trauma järgselt oli raskendatud ja häiritud tavapärane toimetulek. Kohtu arvates on mõistetav, et osaline sissetuleku kaotus (mida töövõimetushüvitis ei kata) mõjub hingeliselt rusuvalt ja tekitab muret perekonna toimetuleku pärast. Seega kaudselt on võimalik ka mittevaralise kahju suuruse puhul arvestada tervisekahjustusest tingitud töölt eemaloleku ja sissetuleku kaotusega, ent vaid aspektist, kas ja kuidas see mõjutas kannatanu hingelisi üleelamisi. Saamata jäänud töötasu nõue ei saa olla mittevaralise kahju nõue ning selgesõnalist saamata jäänud töötasu nõuet pole kannatanu hagis ega kohtuistungil tegelikult esitanudki. Riigikohtu analüütiku Marin Sedmani poolt 2020. aastal koostatud kohtupraktika kordusanalüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018-2020. aastal“ (avalikult kättesaadav Riigikohtu veebilehel https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/10_Mittevaraline_kriminaal.pdf ) nähtub, et seoses raske tervisekahjustuse tekitamisega (KarS § 118) on väljamõistetud mittevaralise kahju keskmine hüvitis 4153 eurot ja mediaan 3000 eurot. Sealjuures on just silmavigastuste puhul (mille tagajärjel kannatanu kaotas ühest silmast nägemise) on hüvitised olnud 15 000 eurot (Harju Maakohtu 20.02.2019 otsus), 3000 eurot (Harju Maakohtu 10.04.2019 otsus), 19
(22)2000 eurot (Viru Maakohtu 3.04.2019 otsus). Seoses raske tervisekahjustuse tekitamisega ettevaatamatusest (KarS § 119) on väljamõistetud mittevaralise kahju keskmine hüvitis 11 000 eurot ja mediaan 10 000 eurot. Viimasel juhul on kõrge keskmise ja mediaani tinginud tööõnnetuse asjades väljamakstud suured hüvitised, mistõttu ei ole võimalik analüüsi keskmisest hüvitisest ja mediaanist käesoleval juhul lähtuda. Kohtupraktika analüüs KarS § 119 asjades ei sisalda käesoleva kriminaalasjaga sarnaste asjaoludega kohtuotsuseid. Ka võib nentida, et analüüsides käsitletud kohtupraktikast tuleneb, et hüvitise suurus oleneb sageli menetluse liigist või kannatanu taotletust, sest kohus ei saa kannatanu taotletust suuremat hüvitist välja mõista. Arvestades kannatanul süüdistatava löökide tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse raskusastet (vasaku silma võrkkesta rebend ja irdumise ning operatsioonide järgselt silma siserõhu tõus) ja kannatanu seisundit hiljem (kannatanul oli kaks operatsiooni, on pidanud käima mitmeid kordi silmaarsti vastuvõttudel, ei saanud mõnda aega teha füüsilist pingutust nõudvaid igapäevatoimetusi ning palgatööd, peab kontrollis käima ja tarvitama ravimeid siiani), ei saa kannatanu valu ja kannatusi ning tema toimetuleku ja heaolu langust lugeda väga väikeseks. Seda enam asjaolu valguses, et üldine elatustase võrreldes juba eespool viidatud kohtupraktika analüüside tegemise ajaga on tõusnud, mida samuti tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, mistõttu võib väljamõistetud hüvitis ületada mõnevõrra aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut (RKKKo 1-16-5540/42, p 31). Kuna elatustase on käesolevaks ajaks tõusnud, võib teatud juhtudel praegu KarS § 119 sätete alusel süüdi tunnistamise puhul juba rääkida sarnase suurusjärguga hüvitistest kui mitmed aastad tagasi KarS § 118 asjades. Samas ei loe kohus mittevaralise kahju suurust ka nii suureks kui leiab kannatanu ise, kuna raske silmavigastuse tekitas süüdistatav kannatanule ettevaatamatusest. Kohtu arvates ei saa tervisekahjustuse tekkes teha mingeid etteheiteid kannatanule. Ekspertiisiaktis kirjeldatud ravi käik ei viita kuidagi asjaolule, et kannatanu oleks peale silmavigastuse saamist oma seisundit kuidagi halvendanud. Kannatanu on käinud peale vigastust regulaarselt arsti vastuvõttudel, kasutab talle ettenähtud ravimeid. Nagu kohus eespool leidis, pole süüdistatav kannatanu löömist ja viimasele tervisekahjustuse tekitamist tunnistanud. Seega ei anna süüdistatava suhtumine kannatanusse alust mittevaralise kahju hüvitist vähendada. Kohus peab põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitiseks 2 500 eurot. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal süüdistatava poolt 2.09.2023 tekitatud silmavigastuse ajal vabatahtlik õnnetusjuhtumi kindlustus. Kindlustus on talle kahjuhüvitisena hüvitanud 2000 eurot. PZU Kindlustus AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali 5.06.2024 vastusest nõudekirjale ja kahjujuhtumi nr 1244616 otsusest (tl 24-27) nähtub, et PZU Kindlustus on kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste alusel hüvitanud valuraha 2000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas süüdistatavalt väljamõistetavast mittevaralise kahju hüvitisest tuleb maha arvata kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse alusel välja makstud hüvitis või mitte. Kaitsja leiab, et see tuleb maha arvata, kannatanu arvates mitte. Õigusalases kirjanduses (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2016, P. Varul jt, § 127 lg 5, komm 4.12.) on leitud, et „Kolmandate isikute maksed, mis tehakse lepingust 20
(22)või seadusest tuleneva kohustuse alusel (nt ravikindlustushüvitis, kahjustatud isiku poolt sõlmitud kahjukindlustuse hüvitis) ei kuulu üldjuhul kasuna kahjuhüvitisest mahaarvamisele. Näiteks ravikindlustuse eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Sama kehtib kahjustatud isiku enda poolt sõlmitud kahjukindlustuse kohta. /…/ Isiku surma või talle tervisekahjustuse tekitamise korral ei kuulu kannatanu poolt sõlmitud elu- või õnnetusjuhtumikindlustusest saadud hüvitised mahaarvatava kasu hulka.“ Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetavast mittevaralise kahju hüvitisest ei tule maha arvata kannatanule õnnetusjuhtumikindlustuse alusel välja makstud hüvitist, sest tegemist on kannatanu vabatahtlikult sõlmitud kahjukindlustusega, mille eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine. Seega tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 2 500 eurot. Kõike eespool öeldut arvesse võttes rahuldab kohus osaliselt kannatanu tsiviilhagi A.Zutsu vastu
§ 1043
, § 1045 lg 1 p 2, § 127 lg 4, 6, § 128 lg 3, 5, § 134 lg 2, 5 ja § 136 lg 1 alusel. Kohus mõistab A.Zutsult kannatanu kasuks välja varalise kahju hüvitise 391,68 eurot ning mittevaralise kahju hüvitise 2 500 eurot, kokku 2891,68 eurot. Otsuse põhjendused menetluskulude osas, muud otsustused KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega KrMS 175 lg 1 p 9 kohaselt kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo puhul on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 8.12.2023 määruse nr 113 „Töötasu alamäära kehtestamine“ kohaselt alates 1.01.2024 töötasu alamäär kuus on 820 eurot. Seega sundraha suurus käesolevas asjas on 1,5 x 820, s.o 1230 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt on menetluskuluks kohtuarstliku ekspertiisi kulu 155 eurot (tl 155). KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks süüdistatavale riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud kokku 1883,68 (sh kohtueelses menetluses 579,50 eurot – tl 34-40 ja kohtus 1304,18 eurot – tl 55-60). KrMS § 180 lg 1 alusel mõistab kohus A.Zutsult kõik menetluskulud (kokku 3268,68 eurot) riigituludesse välja. Arvestades menetluskulude suurust, peab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel võimalikuks määrata süüdistatavalt riigituludesse väljamõistetavate menetluskulude tasumise ositi pikema aja jooksul. Süüdistatav kohtuistungil avaldas, et menetluskulude tasumise ühekuuline tähtaeg pole talle jõukohane, kuna tervislikel põhjustel saab ta vähe töötada. Kannatanu on taotlenud enda teavitamist A.Zutsu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, juhul kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule. Seega tuleb seda KrMS § 313 lg 1 p 10 1 kohaselt otsuse resolutiivosas märkida. Seda vaatamata asjaolule, et käesoleva kohtuotsusega jääb süüdistatavale mõistetav vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Vangistuse täitmisele pööramine pole välistatud edaspidi kui A.Zuts peaks katseajal toime panema mõne uue tahtliku kuriteo. 21
(22)Kohtumenetluse käigus on tõendina asja juurde võetud CD-R kannatanu tehtud videosalvestistega (tl 32). Kuna see on niikuinii juba toimikus, puudub vajadus salvestiste asja juurde jätmise kohta otsustuse tegemiseks (RKKKo 1-18-5732/226, p 125). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg Rahvakohtunikud Riita Serikova ja Ilmar Kesselmann 22
(22)