← Eesti

2-17-5033/22

Obsah (7)§ 630§ 632§ 187§ 376§ 232§ 438§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Tsiviilasi (number ja avaldus) nr 2-17-5033 K.K. hagi Õ.K. vastu suurendamise nõudes 27. juuli 2017 asend

§ 630

kohaselt on kohtumenetluse poolel kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega.

§ 632

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Lk 1/

(9)Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (

§ 187lg 6).

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED NING VASTUVÄITED KOSTJA SEISUKOHTADELE

  1. Hageja on 29.03.2017 esitanud kohtusse hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks ning nõudnud kostjalt elatist miinimumsummas, s.o 235 eurot kalendrikuus (tl 1-4). Hagiavaldusele on tõendina lisatud hageja sünnitunnistus (tl 5).
  2. Hageja esitas kohtule 10.04.2017 täiendatud hagiavalduse, milles täpsustas, et taotleb muuta hageja ja kostja vahel 02.09.2015 sõlmitud kompromissis kokkulepitud igakuise elatise suurust ning mõista kostjalt alates 01.04.2017 hageja kasuks välja elatis miinimumsummas, s.o 235 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärast (tl 11-14). Elatise suurendamise nõude on hageja esitanud põhjusel, et lapse isa M.K. on tasunud kuni 2016.a. oktoobrini lapsele 120 euro kuus, kuid seejärel laekumised katkesid.
  3. aasta jaanuaris on kohtutäituri vahendusel lapsele elatisena jõudnud 201,75 eurot, veebruaris 3,05 eurot ja märtsis 106,44 eurot. Seega ei ole isa hageja ja kostja vahelise kompromissi eeldusi täitnud ja täitemenetlus ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna M.K.l puudub vara, mille arvel kohustust täita. Täiendatud hagiavaldusele on lisatud poolte vahel 31.08.2015 tsiviilasjas nr 215-9535 sõlmitud kompromiss (tl 16-17).
  4. Hageja on kostja 02.05.2017 seisukohale vastanud 24.05.2017 (tl 54-57) ja leidnud, et kostja poolt märgitud igakuised püsikulutused on üle paisutatud kulutustega ning selliseid kulutusi on võimalik kuu lõikes piirata, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Samuti leiab hageja, et arusaamatu on kostja väide, et ta peab toetama ka teisi lapselapsi, kuivõrd antud juhul ei ole oluline vanaemaks olemine, vaid see, kas laste vanem täidab talle seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja täidab teiste lapselaste ülalpidamiskohustust. Ka C.M.K.le igakuiste maksete tegemine on kostja kõlbeline kohustus, kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendeid, et ka tema puhul oleks täidetud asenduskohustuse tekkimise eeldused ning et kostjalt on lapselapse ülalpidamist nõutud. Hageja on seisukohal, et kostjal on piisavad rahalisi vahendid hagejale seadusega kehtestatud alammääras elatise maksmiseks. Kostja vastuses esile toodud kulutused on hageja hinnangul paisutatud ning ka juhul kui pidada kulutusi vastavas suuruses reaalseks, on kostjal võimalik igakuiseid kulutusi piirata, kahjustamata seejuures enese tavapärast ülalpidamist. Samuti peab hageja vajalikuks rõhutada, et tegemist on asenduskohustusega ning kostjal säilib regressinõue kostja poja M.K. vastu.
  5. Hageja esitas kohtu nõudel pärast kohtuistungit 20.07.2017 lõpliku õigusliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja (tl 89-92). Hageja soovib oma nõuet täpsustada ja muuta kohtul kohtulahendit tsiviilasjas nr 2-15-9535 selliselt, et mõistab kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise selles ulatuses, mida M.K. ei ole hagejale tähtaegselt tasunud, kuid mitte rohkem kui seadusega kehtestatud elatise alammäär, mis käesoleval ajal on 235 eurot kuus, alates hagi Lk 2/

(9)esitamisest kuni K.K. täisealiseks saamiseni 08.11.2025.a. Lisaks taotleb hageja täiendavalt, et kohtuotsuse efektiivseks täitmiseks oleks kostjal õigus saada kohustuse täitmiseks teavet hageja seaduslikult esindajalt L.R.ilt ja kohtutäiturilt. Kokkuvõttes jääb hageja varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde, paludes kohtult hagiavaldus täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED
  1. Kostja on 02.05.2017 kohtule kirjalikult vastanud (tl 22-26) ning avaldanud, et ta vaidleb vastu taotletud elatise suurendamisele. Kostja leiab, et temalt miinimumelatise väljamõistmine kahjustaks tema enda tavalist ülalpidamist. Kostja igakuise sissetuleku moodustavad Maksu- ja Tolliametilt saadav netotöötasu 1192 eurot ja töövõimetuspension 219 eurot. Kokku 1411 eurot. Kostja igakuised püsikulutused on kokku 1364 eurot. Kostjal on tuvastatud 50% ulatuses töövõimekaotus (tl 34). Kostja tervislikust seisundist tulenevalt peab kostja järgima kindlaid toitumisreegleid, sööma kvaliteetset (dieet)toitu, käima regulaarselt perearsti ja eriarstide vastuvõtul ning tarvitama valuvaigisteid jt käsimüügiravimeid lisaks haigekassa poolt rahastatavale ravile, mis kõik mõjutab tema kulutuste suurust. Kord aastas on vajalik sanatoorne ravi. Kostja pojal M.K.l on kokku kolm alaealist last (teised lapsed sündinud XXXX.a., XXXX.a.), kes kõik isa haiguse tõttu on vajanud ja vajavad kostjapoolset rahalist abi. Lisaks on kostja teisel X ka laps, st kostja neljas lapselaps, kellele kostja on samaväärne X kui M.K. lastele. Samuti aitab kostja tasuda oma ametliku abikaasa V. K.(elab eraldi) kui sügava puudega 100% töövõimetu isiku hoolduskulusid. Kostja sissetulekutest miinimumelatise, mille suuruseks käesoleval ajal on 235 eurot, maha arvamisel peaks kostja vältimatult vähendama oma seniseid püsikulutusi, s.h kulutusi, millest oleneb nii tema enda kui teiste tervis ja elukvaliteet. Kostja on esitanud kohtule tõendi, millest nähtub kostja kompromissjärgse kohustuse täitmine (tl 27). Kostja selgitas, et M.K. ei ole makseid tegemata jätnud pahatahtlikult, vaid põhjuseks on tema raske haigestumine, mille tõttu ta on alates 25.10.2016 kuni käesoleva ajani olnud vaheaegadeta töövõimetuslehel, s.h viibinud korduvalt SA TÜ Kliinikumis haiglaravil (tl 28). Mingid muid sissetulekuid M.K.l ei ole ta oma praeguse tervisliku seisundi juures võimeline teenima.
  2. Kostja on hageja 24.05.2017 vastusele esitanud kirjaliku seisukoha 08.06.2017 (tl 60-63) Kostja leiab, et seaduses sätestatud võimalus asenduskohustusena makstud elatis tulevikus M.K.lt tagasi nõuda ei vähenda iseenesest kuidagi kostja käesoleva aja vajadusi ja kohustusi, mis seonduvad tema enda elulaadi ja ülalpidamisega. Kostja toob välja, et kahele pojale on M.K.lt kohtu poolt välja mõistetud elatis kuni nende 18-aastaseks saamiseni (vastavalt kuni 25.06.2019 ja kuni 08.11.2025) ning mõlema elatise osas esinevad võlgnevused on kohtutäiturite menetluses. Elatisenõuded on eesõigusnõuded, mistõttu kostjal tekiks võimalus oma tagasinõude täitmiseks alles pärast kõigi elatisenõuete, s.h võlgnevuste, rahuldamist. Kostja ei nõustu hageja hinnanguga, mille kohaselt kostja poolt näidatud igakuised kulutused toidule 250 eurot, esmatarbekaupadele, isiklikule hügieenile, riietele, jalanõudele ja kultuurilisele tegevusele 150 eurot ja ühekordsed ettenägematud kulutused 200 eurot on ülepaisutatud ning nende piiramine ei kahjustaks kostja enese tavalist ülalpidamist. Kostja on oma kõiki kulutusi tõendanud ja põhjendanud. Samuti leiab kostja, et väär on hageja väide, et teisele lapsele C.M.e igakuiste maksete tegemine on vaid kostja kõlbeline kohustus. Hageja seaduslikule esindajale on teada, et M.K.lt on C.M.K. ülalpidamiseks elatis juba enne hageja sündimist kohtuotsusega välja mõistetud. Kostja on esitanud kohtule ka vastava kohtuotsuse väljavõtte (tl 68). Kostja leiab, et hagi rahuldamine kahjustaks lisaks kostja enda tavalise ülalpidamisele kindlasti ka M.K. ülejäänud laste huve, kes kostjalt hageja kasuks miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuksid hagejast oluliselt vähem kindlustatuks. Samuti toob kostja välja asjaolu, et C.M.K., kes samuti elab M.K.st eraldi, ning tema ema suhtlevad kostjaga vahetult, ta saab lapselast erinevalt hagejast näha ning lapselapse elus ka muul viisil osaleda. Lk 3/
(9)
  1. Kostja esitas kohtu nõudel pärast kohtuistungit 20.07.2017 kohtule lõppseisukohad ning menetluskulude nimekirja (tl 98-100). Kostja jääb kõikide oma varasemates menetlusdokumentides esitatud seisukohtade ja nende põhjenduste ning tõendite juurde. Kostja palub kohtul jätta menetluskulud poolte endi kanda.
  2. Kostja esitas 20.07.2017 lähtuvalt hageja uuendatud nõudest seisukoha ka hageja 20.07.2017 lõppseisukohale (tl 96-97). Kostja ei nõustu hageja menetlusdokumendi punktis 2.1 toodud nõude täpsustusega,. Kostja arvates ei ole tegemist mitte haginõude täpsustamisega, vaid hagi aluse ja eseme üheaegse muutmisega, mis

-st tulenevalt ei ole lubatud. Hageja on varasemas menetluses toonud hagi alusena välja asjaolu, et M.K. ei ole tsiviilasjas sõlmitud kokkulepet täitnud, s.o igakuuliselt hagejale 150 euro suuruses summas elatist maksnud. Käesolevalt ei tugine hageja enam väitele, et M.K. on tsiviilasjas nr 2-15-9535 sõlmitud kompromissi eeldusi rikkunud, vaid nõuab kostjalt elatist sõltumata sellest, kas M.K. varasemat kokkulepet täidab või mitte (hagi aluse muutmine). Hagi esemeks oli seni kostjalt hageja kasuks miinimumelatise väljamõistmine. Käesolevalt on kostjalt väljamõistetava elatise suurus seatud sõltuvusse võimalikust M.K. poolt makstavast elatisest (hagi eseme muutmine). Seejuures soovib hageja panna kostjale K.K. poolsete maksete kontrollimise kohustuse, näitamata, millisel õiguslikul alusel selline nõue põhineb. Selline kohustus oleks kostjale ka ülemäära koormav, samuti ei ole kostja M.K. elatisevõla täitemenetluses menetlusosaline, kes oleks kohtutäiturilt õigustatud täitemenetlust puudutavat teavet taotlema ja saama. Hageja muudetud nõue on tingimuslik ja ebaselge ning ei oleks kohtuotsuse resolutsioonina vormistatult ka täidetav. POOLTE SEISUKOHAD 09.05.2017 ISTUNGIL 9.Kohtuistungil mõlemad pooled oma varasemalt kirjalikult esitatud seisukohtade, nõuete ning õiguslike põhjenduste juurde. Kohus tegi menetlusosalistele ettepaneku arutada kompromissi sõlmimise võimalust. Hageja leidis kohtuistungil, et asja on võimalik lahendada kompromissiga samadel tingimustel, mis varem oli sõlmitud, aga tuues juurde, et kuna lapse isal pole võimalik maksta, siis võiks see kompromiss olla 170 eurot kuus (tl 85). Lõplikuks hageja seisukohaks jäi kohtuistungil, et hageja on nõus langetama elatise summa langetama 130 eurole (tl 86). Hageja esindaja avaldas istungil, et tema netosissetulek kalendrikuus on 430 eurot, millele lisandub 100 eurot lapsetoetust. Kostja leidis, et on nõus elatise summaga 75 eurot kuus, kuna rohkem pole võimalik maksta (tl 85). Kostja hageja poolt välja pakutud summaga s.o 130 eurot ei nõustunud ning märkis, et 100 eurot oleks tema jaoks viimane piir (tl 86). Pooled nõustusid hagi lahendamisega kirjalikus menetluses. KOHTU PÕHJENDUSED 10.Esmalt märgib kohus hageja poolt 20.07.2017 kohtule esitatud nõude täpsustamise osas, et kohus nõustub kostja seisukohaga, et antud juhul ei ole tegemist mitte haginõude täpsustamisega, vaid hagi muutmisega, mis

§ 376lg-st 1 tulenevalt ei ole lubatud.

Samuti on kohus vastavat pooltele selgitanud ka pärast kohtuistungit vormistatud 13.07.2017 korraldava määruse põhjendustes, märkides, et tähtaja jooksul tuleb esitada üksnes õiguslikud seisukohad ning Lk 4/

(9)nõuete muutmine ning täiendavate asjaolude esitamine ei ole lubatav (vt RKTKo 22.09.2014 nr 3-2-1-67-14, p 38; RKTKo 11.06.2014 nr 3-2-1-40-14, p 15). Kohus on seisukohal, et vanavanemate ülalpidamiskohustus saabki iseenesest olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. 11.Asjas toimunud eelmenetluse järel pidas kohus võimalikuks asi sisuliselt lahendada. Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning hinnanud

§ 232

lg 1 järgi poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 12.Kohtu päringust kohtute infosüsteemi (KIS) nähtub, et M.K.lt on tsiviilasjas nr 2-08-29602 Tartu Maakohtu 18.11.2008 otsusega välja mõistetud elatis hageja ülalpidamiseks alates 10.07.2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni 2200 krooni (s.o 140,61 eurot), kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära. Samuti nähtub KIS-ist, et Tartu Maakohtu 02.09.2015.a määrusega on tsiviilasjas nr 2-15-9535 lõpetatud K.K. ja Õ.K. vahel menetlus kompromissiga ning kinnitatud poolte vahel sõlmitud kompromiss, millega kostja kohustus hagejale tasuma tema ülalpidamiseks igakuiselt alates 01. september 2015 kuni K.K. täisealiseks saamiseni 50 eurot. Kohtule esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et kostja on nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud (tl 27). Vastupidist ei ole väitnud ka hageja. 13.Üksnes

§-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). 14.Lapse ülalpidamise asenduskohustuse sätestab PKS §

  1. Riigikohus on 19.10.2011.a. lahendis nr 3-2-1-75-11 selgitanud, et PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. Vanavanematel võib oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida siiski PKS § 106 lg 2 alusel, mille esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. 15.Praeguses asjas ei ole vaidlust, et hageja on kostja lapselaps. Hageja elab X. Tartu Maakohtu 02.09.2015.a määrusega on kinnitatud poolte vahel sõlmitud kompromiss, millega kostja kohustus hagejale tasuma tema ülalpidamiseks igakuiselt alates
  2. september 2015 kuni K.K. Lk 5/

(9)täisealiseks saamiseni 50 eurot. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et lapse X M.K. on kuni 2016 oktoobrini tasunud lapsele 120 euro kuus, kuid seejärel laekumised katkesid. Kohtutäituri vahendusel on 2017. aasta jaanuaris laps isalt elatisena saanud 201,75 eurot, veebruaris 3,05 eurot ja märtsis 106,44 eurot. Seega ei ole isa kompromissi tingimusi täitnud ja täitemenetlus ei ole viinud soovitud tulemuseni. 16.Kohus asub seisukohale, et täitemenetluses ei ole hagejale laekunud elatist ulatuses, milles lapse isal on kohustus seda hagejale maksta. Täitemenetlus ei ole viinud elatise saamiseni täitmisavalduses esitatud ulatuses. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11 (p 19), et vanavanema(te)lt asenduskohustuse korras elatise väljamõistmiseks on alust ka juhul, kui teiselt vanemalt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud ja kui seda lahendit on täidetud üksnes osaliselt, s.o lapse vajadusi silmas pidades ebapiisavas ulatuses. 17.Seega on kohus seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas on tõendamist leidnud, et ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isikult ülalpidamise saamine on raskendatud, hageja isa vastu suunatud kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemusteni. Seega on täidetud PKS § 105 lg 2 ja PKS § 106 lg 2 rakendamise eeldused ning praegusel juhul on vanavanemal tekkinud alaealise lapselapse ülalpidamise asenduskohustus. Kuna eeldused kostjatelt asenduskohustusena elatise saamiseks on täidetud, tuleb kohtul järgmisena tuvastada väljamõistetava asenduskohustuse suurus. 18.Hageja on taotlenud asenduskohustusena kostjalt väljamõistetud elatise suurendamist elatise miinimumsummani, põhjendades seda asjaoluga, et M.K. ei ole nõuetekohaselt täitnud hageja ning kostja vahelise varasema kompromissi eeldust ja tasunud hagejale igakuiselt 120 eurot. Kostja toob välja, et lapse isa ei ole jätnud makseid tegemata pahatahtlikult, vaid isik on raskelt haigestunud. 19.Kostja põhilisteks vastuargumentideks on asjaolud, et temalt miinimumelatise väljamõistmine kahjustaks tema enda tavalist ülalpidamist ning kostja X M.K.l on kokku X alaealist last, kes kõik isa haiguse tõttu on vajanud ja vajavad X- (kostja-) poolset rahalist abi. Samuti märgib kostja, et M.K. ei ole makseid tegemata jätnud pahatahtlikult, vaid põhjuseks on tema raske haigestumine, mille tõttu ta on alates 25.10.2016 kuni käesoleva ajani olnud vaheaegadeta töövõimetuslehel, s.h viibinud korduvalt SA TÜ Kliinikumis haiglaravil. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega vanavanem vabaneb ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd tema varaline seisund ei võimalda PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda, mistõttu tuleb kohtul järgnevalt hinnata kostja võimalusi hagejale ülalpidamist anda. Tartu Ringkonnakohus on 22.02.2017.a lahendis tsiviilasjas nr 2-16-1961 sedastanud, et vanavanematel ei ole muuhulgas PKS § 102 lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat lisasissetulekut, milline kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p 15, 3-2-1-160-12 p 17). 20.Kostja on märkinud oma igakuiseks sissetulekuks netotöötasu 1192 eurot ja töövõimetuspensioni 219 eurot s.o kokku 1411 eurot kuus (tl 24). Kostja märgib oma igakuisteks püsikulutusteks autolaen - 119 eurot, ajakirjanduse tellimine – 15 eurot, kulutused transpordile Lk 6/
(9)(sõit töökohta ja tagasi marsruudil X-X-X ja töövälised sõidud) - 250 eurot, telefon - 10 eurot, internet - 10 eurot, kommunaalkulud (elekter, prügi, küte, vesi) - 100 eurot (1/2 kostja elukohas oleva elamu kommunaalkuludest, kus kostja elab koos elukaaslasega), ravimid, arstide visiiditasud, hambaravi - 40 eurot, toit – 250 eurot, esmatarbekaubad, isiklik ja koduhügieen, riided, jalanõud ja kultuuriline tegevus – 150 eurot, ühekordsed ettenägematud kulutused – 200 eurot, C. M. K. – 50 eurot ja K.K.le (L.R.) – 50 eurot. Kokku on kostja kulutused 1364 eurot (tl 24). Kostja igakuiste kulutuste suurus ei ületa kostja sissetuleku suurust. Kohus asub seisukohale, et kostja igakuiste püsikulutuste mõistlikkuses ei ole suuremas osas alust kahelda. Küll leiab kohus, et kostja märgitud igakuine püsikulu - ühekordsed ettenägematud kulutused (200 eurot), ei saa lugeda mõistlikuks püsikuluks. 21.Seega arvestades kostja sissetulekuid ja varalist seisundit, on kohus jõudnud seisukohale, et kostja on võimeline enda tavalist ülalpidamist kahjustamata hagejale osaliselt ülalpidamist andma ning ta ei vabane PKS § 102 lg 1 alusel täielikult oma lapselapsele elatise tasumise asenduskohustuse täitmisest. 22.Hageja esindaja on kohtuistungil avaldanud oma netosissetulekuks 430 eurot, millele lisandub lapsetoetus 100 eurot. Tuginedes kõige uuemale kõrgema kohtu praktikale (Tartu Ringkonnakohtu 22.02.2017.a. lahend tsiviilasjas nr 2-16-1961) märgib kohus, et asenduskohustuse puhul ei ole põhjendatud kohaldada automaatselt PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise määra (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o
  1. aastal 235 eurot). Põhjendatud ei ole eeldada, et vanematel kulub iga lapse ülalpidamiseks ühe kuupalga alammäära ulatuses vahendeid (s.o 470 eurot kuus, lähtudes eeldusest, et mõlemad vanemad panustavad lapse ülalpidamisse võrdses ulatuses). Selline eeldus ei vasta sotsiaalteaduslike uurimuste tulemustele ega Eesti sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Samuti ei ole kohtu hinnangul hageja seadusliku esindaja avaldatud sissetulekuid arvestades loogiline, et kogu tema sissetulek kuluks üksnes hageja ülalpidamiseks. Lapsele tehtavad kulutused ei saa ületada vanema varalisest seisundist lähtuvat tavapärast määra. Ringkonnakohus on eelnimetatud lahendis osundanud ja ka Riigikohus on 09.06.2017.a lahendis nr 3-2-1-35-17 viidanud 2013.a. novembris Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüsile“. (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf). Nimetatud analüüsi kohaselt oli 2010-
  2. aastatel keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012.a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012- 2016 toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 2,3 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud 6,44 euro võrra ning
  3. a lõpu seisuga sai keskmiseks lapse ülalpidamiskuluks lugeda 286,44 eurot. Kohus ümardab nimetatud summa 290 euroni, mida peab mõistlikuks keskmiseks ülalpidamiskuluks ühele lapsele kuus. Kohus on seisukohal, et osa hageja vajadustest on ilmselt kaetud ka riikliku toetusega (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16). Alates 01.01.2017.a kehtiva perehüvitiste seaduse § 2 kohaselt on seaduse eesmärk toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Alates
  4. aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 50 eurot kuus. Lk 7/
(9)Seega tuleb hageja ülalpidamiskohustuse kandjatel katta täiendavalt kulud 240 (290-50) euro ulatuses. Kui jätta pool sellest summast, s.o 120 eurot (240:2) lapse ema kanda, siis tuleb hageja isapoolsetel vanavanematel, sealhulgas kostjal, kanda kahe peale 120 eurot. Samas on menetluses avaldanud, et kostja abikaasa on sügava puudega ja 100% töövõimetu ning kostja on osalenud ka tema hoolduskulude kandmisel. Vastava asjaolu kohta, st abikaasa hoolduseks makstavate summade kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Samas ei ole hageja kostja väitele ka vastu vaielnud ning abikaasa (sh lahuselava) toetamis- ning ülalpidamiskohustus on sätestatud ka PKS § 15 lg-s 1 ning PKS § 16 lg-s
  1. Kohus tuvastab, et kostjal endal on määratud kuni 31.03.2018 töövõimetus 50% ulatuses (tl 34). Vaatamata sellele on kostja sissetulekuteks 1411 eurot kuus (sh netotöötasu 1192, millele lisandub töövõimetuspension). Seega on kohus seisukohal, et osavõlgnikuna tuleb kostjal PKS § 105 lg 3 kohaselt lähtuvalt tema ning tema toetatava abikaasa sissetulekutest ning abivajadusest kanda asenduskohustus üksi. Samas tuleb asenduskohustuse puhul arvestada PKS § 105 lg 3 järgi ka kostja ning ülalpidamist saama õigustatud isiku suhteid, mis kohtule esitatud andmete kohaselt on rajanenud siiani üksnes ülalpidamise nõudmisele. Muud lähedased suhted hageja ning kostja vahel puuduvad, mistõttu annab see kohtu hinnangul aluse kostja asenduskohustust mõningal määral, s.o 20 euro ulatuses, vähendada. Samuti on kostja poolt kohtule esitatud 26.02.2007.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-06-19052 (tl 68), et hageja isalt on välja mõistetud elatis ka C.M.K. ülalpidamiseks summas 191,73 eurot (s.o 3000 krooni) kuus. Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid, et kostjalt on C-M. K. nõudel asenduskohustusena elatis kohtu poolt välja mõistetud ei välista menetluses esitatud asjaolud, et selline nõue on PKS § 106 lg 2 alusel tekkinud. Asjaolu, et kostja on C-M.K. ees nõus asenduskohustust oma võimaluste piires vabatahtlikult täitma ei tähenda erinevalt hageja lepingulise esindaja seisukohast kohtu hinnangul seda, et vastavat kohustust ei ole kostjal üldse tekkinud. 23.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagiavalduses väljatoodud asjaolud annavad aluse hagi osaliseks rahuldamiseks ja elatise suuruse muutmiseks. Kohtuotsuse põhjendustele tuginedes tuleb muuta Tartu Maakohtu 10.06.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-9535 Õ.K.lt välja mõistetud elatise suurust ja välja mõista Õ.K.lt K.K. kasuks alates
  2. juuli 2017 kuni K.K. täisealiseks saamiseni (08.11.2025.a.) asenduskohustusena igakuiselt kalendrikuu
  3. kuupäevaks elatis summas 100 (ükssada) eurot kalendrikuus. Sealhulgas tuleb kostjal, arvestades asjaoluga, et ta on tasunud ka menetluse ajal hagejale elatist 50 eurot kuus, tasuda perioodi eest alates 01.04.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja kasuks hüvitisena ühekordne täiendav summa 150 eurot (3 x 50). 24.Kohus selgitab, et hageja vanema ülenejal sugulasel ehk M.K. vanemal Õ.K.l tuleb elatiskohustust lapse vanema asemel täita juhul, kui lapse vanem ei ole kogu väljamõistetud elatist jooksva kuu eest eelmise kuu lõpuks ära maksnud. Kui M.K. maksab tähtaegselt kogu ettenähtud elatise, asenduskohustust täita vaja ei ole, kuid vanavanema poolt makstud osas loetakse vanema kohustus lapse ees täidetuks ja selles osas läheb nõudeõigus vanema vastu lapselt üle vanavanemale. MENETLUSKULUD 25.Vastavalt

§ 438

lg-le 2 otsustab kohus kohtuotsuse tegemisel menetluskulude jaotuse ning menetluskulude rahalise suuruse.

§ 163lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt Lk 8/

(9)hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab hagi rahuldamise ulatuse tulemusi ning kompromissläbirääkimiste ebaõnnestumise põhjusi arvestades, et põhjendatud on jätta tsiviilasjas menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadi Aavik kohtunik Lk 9/
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.