KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 8. aprill 2026 Tsiviilasja number 2-24-16151 Tsiviilasi FIVE

) § 218 lg 3 järgi võlausaldaja avalduse alusel täiendava likvideerimise läbiviimiseks. Ka ei ole avaldaja avaldanud selget seisukohta, kas ta on nõus vajadusel finantseerima pankrotimenetlust. Olukorras, kus ei ole teada kustutatud ühingu võimalik vara ega see, kas vara puudumisel on seni ainus teadaolev võlausaldaja nõus pankrotimenetlust finantseerima, ei ole põhjendatud täiendava likvideerimismenetluse algatamine. Kui pankrotimenetluses ei leita isikut, kes oleks nõus kulud kandma, tekib raugemise olukord ning võlausaldaja nõue jääb ikkagi rahuldamata. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole likvideerimismenetluse algatamise eeldused täidetud. Avaldaja kui võlausaldaja nõudel ei ole põhjendatud läbi viia puudutatud isiku likvideerimist

§ 218lg 3 alusel.

MÄÄRUSKAEBUS 3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse ning palub saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks või, alternatiivselt teha ringkonnakohtul uus määrus, millega rahuldada avaldaja avaldus puudutatud isiku likvideerimiseks. Maakohtu määrus on õigusvastane ja puudulikult põhjendatud.

§ 218

lg 3 alusel ei ole täiendava likvideerimise algatamise eelduseks see, et võlausaldaja peab esitama tõendid oma nõude rahuldamise tõenäosuse kohta. Piisab, kui ilmneb, et likvideerimine võib olla toimunud viisil, mis kahjustab võlausaldajate huve, või kui ilmnevad asjaolud, mis vajavad täiendavat kontrollimist. Käesoleval juhul ei oleks võinud osaühingut registrist kustutada, kuna osaühingu likvideerija ei teavitanud avaldajat likvideerimismenetluse algatamisest.

§ 218

lg 1 kohaselt peavad kõik likvideerijad kinnitama, et osaühingu võlausaldajate nõuded on rahuldatud või selleks vajalik vara on 2 hoiustatud. Kaebaja on esitanud tõendid ja kirjeldanud asjaolusid, mille kohaselt pidi puudutatud isiku likvideerija olema avaldaja nõudest teadlik ning seetõttu viitab likvideerija tegevus pahatahtlikule käitumisele. Kuna avaldaja ei olnud teadlik puudutatud isiku likvideerimismenetlusest ega saanud seetõttu oma nõudeid antud menetluses esitada, on avaldaja õigusi rikutud. Kui avaldajal puudub teave puudutatud isiku varalise seisu kohta enne likvideerimist, ei saa temalt eeldada finantseerimisotsuse tegemist teadmata asjaolude põhjal. Just täiendava likvideerimise käigus tulebki selgitada välja puudutatud isiku tegelik varaline seis. Alles seejärel saab võimalikuks hinnata pankrotimenetluse vajalikkust ja selle võimalikku rahastamist.

1. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
3. Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata määruskaebusele
4. juulil 2025 lisatud dokumendid, kuna need on avaldaja juba maakohtu menetluses esitanud. Samuti on avaldaja lisanud määruskaebusele vaidlustatud maakohtu määruse, mille lisamine määruskaebusele ei ole vajalik.
5. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Avaldaja taotleb puudutatud isiku täiendavat likvideerimist osaühingu võlausaldajana. Osaühingu täiendavat likvideerimist reguleerivad täpsemalt

§ 218lg-d 2 ja 3.

Eelviidatud paragrahvi teine lõige sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad.

§ 218

lg 3 reguleerib osaühingu võlausaldaja õigust taotleda osaühingu täiendavat likvideerimist, nähes ette, et võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist korraldada üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja taotlust täiendavaks likvideerimiseks ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta mõjuva põhjuseta jättis oma nõude likvideerijatele õigel ajal esitamata. Eeltoodust tuleneb, et täiendava likvideerimise eelduseks on olukord, kus registrist kustutatud osaühingul on mingi vara, millega registrist kustutamise ajal ei arvestatud. Täiendav likvideerimine annab võimaluse sõltuvalt võlausaldajate olemasolust kas jaotada see vara osanike vahel või rahuldada selle arvel võlausaldaja rahuldamata jäänud nõue (vt ka RKTKm 29.10.2025, 2-23-8034/16, p 12). Seega täiendava likvideerimise eesmärk on jaotada seni jaotamata jäänud vara selliselt, nagu seda oleks tehtud osaühingu likvideerimisel enne ühingu registrist kustutamist (vt RKTKm 04.02.2026, 2-24-8398/14 p 17). Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus avaldajaga, et arvestades

§ 218

lg-s 3 sätestatut piisab võlausaldaja avalduse alusel täiendava likvideerimise algatamiseks sellest, kui ilmneb, et 3 likvideerimine võib olla toimunud viisil, mis kahjustab võlausaldajate huve või kui ilmnevad asjaolud, mis vajavad täiendavat kontrollimist. Täiendava likvideerimise eesmärk ei ole puudutud isiku varalise seisu väljaselgitamine. Likvideerimise läbinud juriidiline isik on üldjuhul varatu. Avaldaja ei ole ka määruskaebuses näidanud ära, et puudutatud isikul oleks vara, mille arvelt oleks võimalik tema nõue rahuldada. Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudub

§ 218

lg-st 3 tulenev alus rahuldada avaldus ning viia avaldaja avalduse alusel läbi puudutatud isiku täiendav likvideerimine.

1. Kui likvideerija on rikkunud oma kohustusi, saab esitada tema vastu kahju hüvitamise nõude. Juriidilise isiku likvideerimist reguleerivad normid on ühtlasi juriidilise isiku võlausaldajate kaitsenormideks, mille rikkumine on õigusvastane võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 7 alusel ning võib kaasa tuua likvideerijate isikliku vastutuse juriidilise isiku võlausaldajate ees. Likvideerijad kannavad riisikot selle eest, et kõigi teadaolevate võlausaldajate nõuded saaksid kas rahuldatud või tagatud. Nõude põhjendamatuse kohta antava hinnangu ebaõigsusega kaasnevate tagajärgede eest vastutavad likvideerijad isiklikult (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 43, p 3.1.1, 3.1.3).
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Asja materjalidest ei nähtu hüvitatavaid menetluskulusid.
3. Riigilõivuseaduse § 59 lg-te 15 ja 5 alusel tuli avaldajal tasuda määruskaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Avaldaja maksis 70 eurot. Avaldajal on õigus taotleda enam tasutud riigilõivu 20 euro tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1). Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh ära näidata andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.
4. Kuna maakohus lahendas avaldaja avalduse sisuliselt, on maakohus ekslikult oma määruse p-s 8 märkinud, et avaldajal on TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel õigus taotleda maakohtus tasutud riigilõivu tagastamist. Maakohtus tasutud riigilõiv ei kuulu tagastamisele. (allkirjastatud digitaalselt) 4