← Eesti

2-15-3686/181

Obsah (6)§ 63§ 55§ 136§ 137§ 73§ 109

Tsiviilasi nr: 2-15-3686 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2019, Tallinn Tsiviil

§ 63

lg 1 järgi haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab selle hüvitama. Eeltoodust tulenevalt, selleks, et hagi oleks edukas tuleb hagejal esile tuua ja tõendada, et kostja rikkus pankrotihalduri kohustusi, hagejale on tekkinud kahju, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. 35. Pankrotihalduri põhikohustused ja õigused sätestab

§ 55

.

§ 55

lg 1 järgi haldur kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse, lg 2 kohaselt haldur peab oma kohustusi täitma korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve, lg 3 p 1 järgi haldur selgitab välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. 36. Asjas ei vaielda selle üle, et 07.04.2011 võlausaldajate üldkoosolekul (II kd, tlk 36-40) otsustati lõpetada hageja tegevus, samas jätkates vee-ettevõtte tegevust kuni selle tervikvara müügini. Seega pidi pankrotihalduri tegevus olema suunatud hagejale kuulunud vee-ettevõtte müümisele.

§ 136

lg 1 järgi pankrotivara müük toimub enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Asjas puudub vaidlus, et võlgnikule kuulunud vee-ettevõtte müügiks korraldati enampakkumine. Vee-ettevõtte müügi enampakkumise teade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 23.09.2011 (IV kd, tlk 89-90). Enampakkumise alghinnaks määrati 20 000 eurot. 17.10.2011 toimunud vee-ettevõtte avalikul suulisel enampakkumisel alghinnaga 20 000 eurot osales kaks isikut. Ostupakkumisi ei tehtud. Seega väljakuulutatud ajal enampakkumine nurjus. 37. 17.10.2011 toimus pankrotitoimkonna koosolek (II kd, tlk 54-56; IV kd, tlk 208-210). Toimkond võttis vastu otsused, mille järgi täpsustati vee-ettevõtte müügitingimusi. 20.12.2011 toimus pankrotitoimkonna koosolek (II kd, tlk 57-60), kus haldur selgitas, et pakkumise on teinud Väike-Peetri külaselts hinnaga 5 000 eurot. Toimkond otsustas 7

(11)Tsiviilasi nr: 2-15-3686 anda ka teisele võimalikule ostuhuvilisele võimaluse oma pakkumise tegemiseks tähtajaga 16.01.
  1. 26.01.2012 toimus pankrotitoimkonna koosolek (II kd, tlk 6163; IV kd, t lk 97-99). Haldur selgitas, et pakkumised vee-ettevõtte omandamiseks on esitanud Väike-Peetri külaselts ja ettevõtjate grupp (esindaja ES). Pakkumised on erinevad ja neid on keeruline võrrelda. Seetõttu otsustas toimkond, et halduril tuleb pakkumiste esitajatele saata ettepanek pakkumiste täpsustamiseks ja lõpliku pakkumise esitamiseks, arvestades toimkonna poolt vastu võetud täiendavaid müügilepingu tingimusi. Toimkond otsustas, et lõplike pakkumiste tähtajaks on 31.01.2012 kell 14.00 ning ettevõtte müük otsustatakse 31.01.2012 kell 16.00 toimuval toimkonna koosolekul. 26.01.2012 tegi haldur pakkujatele ettepaneku pakkumiste täpsustamiseks ja anti ette tingimused, millest lähtuda (II kd, tlk 64-65). 31.01.2012 toimus pankrotitoimkonna koosolek (II kd, tlk 66-71; IV kd, tlk 100-105). Koosolekul anti ülevaade laekunud pakkumistest ning toimkond võttis vastu otsused vee-ettevõtte ostu-müügilepingu koostamise kohta. Toimkonna otsuse kohaselt kohustati pakkujaid tasuma ostuhind tasumise kohustuse tagamiseks notari kontole ning anti pankrotihaldurile õigus sõlmida vee-ettevõtte ostu-müügileping pakkujaga, kes notari kontole ostuhinna tasub. 10.02.2012 teavitas haldur toimkonda, et tähtajaks 09.02.2012 täitis 31.01.2012 toimkonna otsuse kohased tingimused üks pakkuja – Väike-Peetri külaselts, kes tasus notari deposiitkontole 17 511 eurot (II kd, tlk 72-73). Eeltoodust nähtuvalt oli pankrotihalduril pankrotitoimkonna 31.01.2012 otsuse järgi heakskiit tehingu tegemiseks Väike-Peetri külaseltsiga.
  2. 06.03.2012 sõlmis pankrotihaldur hageja esindajana vee-ettevõtte müügilepingu Väike-Peetri külaseltsiga (IV kd, tlk 110-141). Kostja teavitas müügilepingu sõlmimisest pankrotitoimkonda 07.03.2012 (II kd, tlk 81). Müügilepingu edastas kostja pankrotitoimkonnale 08.03.2012 (II kd, tlk 82-83). 07.03.2012 toimus pankrotitoimkonna koosolek (IV kd, tlk 146-147). Toimkond taunis halduri tegevust vee-ettevõtte müümisel, põhjusel, et toimkond andis nõusoleku tehingu sõlmimiseks ainult juhul, kui vaid üks pakkuja tasub ostusumma deposiiti. Toimkond pidas vajalikuks, et haldur selgitaks tehingu tagamaid võlausaldajate üldkoosolekul. 14.03.2012 toimus võlausaldajate üldkoosolek (IV kd, tlk 148-160), kus haldur selgitas vee-ettevõtte müügiprotsessi ja tehinguga seonduvaid asjaolusid. Võlausaldajate üldkoosolek kiitis tehingu heaks. 39.

§ 137

lg 1 järgi võlausaldajate üldkoosolek võib teha haldurile ettekirjutuse müüa vara enampakkumiseta, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu, lg 2 kohaselt kui üldkoosolek ei ole haldurile teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, kuid haldur leiab, et vara müük enampakkumiseta annab suuremat kasu, võib pankrotivara enampakkumiseta suuremat kasu andval viisil müüa pankrotitoimkonna nõusolekul. Käesolevas asjas ei olnud pankrotihalduril tehingu tegemiseks võlausaldajate üldkoosoleku ettekirjutust, samas oli pankrotitoimkond andnud selge õiguse haldurile tehingu tegemiseks, kui ostupakkumisi teinud isikutest tasub notari deposiiti raha vaid üks pakkujatest. Pankrotitoimkonna 31.01.2012 koosolekul toimkonna poolt määratud tähtajaks oli deposiiti kandnud ostusumma vaid üks pakkujatest. Seega oli pankrotihalduril olemas pankrotitoimkonna heakskiit tehingu tegemiseks. Kuna 14.02.2012 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul andis üldkoosolek tehingu tegemisele tagantjärgi heakskiidu on ringkonnakohus seisukohal, et kostja ei ole hagejale kuulunud vee-ettevõtte müügitehingu tegemisega oma kohustusi rikkunud. 40. Hageja on tuginenud ka sellele, et pankrotihaldur varjas ilma õigusliku aluseta kuni 08.05.2015 apellandi ja võlausaldajate üldkoosoleku eest pankrotitoimkonna 17.10.2011 protokolli, seega rikkus pankrotihaldur pankrotiseadusest tulenevaid 8

(11)Tsiviilasi nr: 2-15-3686 kohustusi. 25.09.2015 koondhagis sisaldus väide, et nimetatud toimkonna protokolli varjati V.S eest (IV kd, tlk 80) ja seisukoht, et nimetatud protokolli olemasolu varjati hageja eest tõi hageja esile ka 11.07.2017 menetlusdokumendis. 17.10.2011 pankrotitoimkonna koosolekul (II kd, tlk 54-56) võttis toimkond vastu otsused, mille järgi täpsustati vee-ettevõtte müügitingimusi. Hageja etteheite pankrotihaldurile ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud.

§ 73

lg 1 kohaselt kaitseb pankrotitoimkond pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve, valvab halduri tegevuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid. Pankrotitoimkond kontrollib, et haldur tegutseks otstarbekalt ja kooskõlas seadusega, jälgides selleks võlgniku majandustegevuse käiku, raamatupidamist ning finantsolukorda. Seega peaks pankrotitoimkond oma otsused vastu võtma kõigi võlausaldajate kaitseks. Kuidas seondub 17.10.2011 toimkonna poolt vastuvõetud otsus väidetavalt hagejale tekkinud kahjuga, arvestades, et peale nimetatud koosolekut täpsustati veel mitmel toimkonna koosolekul müügilepingu tingimusi, seda hageja väidetest võimalik tuvastada ei ole. 41. 06.02.2012 toimunud võlausaldajate üldkoosolek (IV kd, tlk 198-204) otsustas, et halduril tuleb esitada kohtule hagi 06.03.2012 sõlmitud vee-ettevõtte müügilepingu tagasivõitmiseks. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus oma kohustusi, kuna ei järginud võlausaldajate üldkoosoleku tahet. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et haldur ei oleks saanud müügilepingut

§ 109jj alustel tagasi võita, kuna see oli õiguslikult võimatu.

Üldkoosolek ei esitanud mingeid argumente, mille alusel oleks haldur

§ 55lõikeid 1 ja 2 järgides saanud lepingust taganeda.

Selliseid argumente, mille alusel saaks asuda seisukohale, et võimalik taganemisavaldus oleks omanud toimet, ei ole käesolevas asjas esile toonud ka hageja. Asjast nähtuvalt on hageja seisukohal, et taganemiseks esines piisav põhjus, kuna asi müüdi väiksema hinnaga tema väärtusest. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohus on põhjalikult esile toonud poolte väited ja hinnanud asjas esitatud tõendeid seoses veeettevõtte müügiprotsessiga avalikul ennempakkumisel ja sellele järgnevalt. Nagu asjas tuvastati ei soovinud avalikul enampakkumisel keegi vee-ettevõtet omandada. Seejärel täpsustas pankrotitoimkond korduvalt müügilepingu tingimusi ja pankrotitoimkonna määratud tähtajaks täitis müügilepingu sõlmimise eelduseks olevad tingimused vaid üks pakkuja, kellega sõlmiti ka leping. Tõendamata on, et haldur oleks saanud vee-ettevõtte müüa võlgniku ja võlausaldajate jaoks soodsamate tingimustega. Hageja tugineb sellele, et tegelikult oli teise pakkuja ES`i ja partnerite ehk Mäeotsa farmi pakkumine parem ja osutab sellele, et ta esitas selle koos 15.06.2018 teesidega vastava tõendi, kuid maakohus jättis selle ebaõigesti tähelepanuta. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohtus toimus 29.05.2018 istung, kus asja sisuline arutelu lõpetati, avati kohtuvaidlused ja anti selleks pooltele tähtaeg kirjalike seisukohtade esitamiseks. Hageja esitas uued taotlused tõendite kogumiseks ja asja juurde võtmiseks kohtuvaidluste käigus, põhjendamata, miks ta ei saanud taotlusi ja tõendeid varem esitada. Seega jättis maakohus põhjendatult hageja taotlused rahuldamata. Varasemalt ei esitanud hageja menetluses tõendit selle kohta, et Mäeotsa farmi pakkumine oli parem. 42. Ringkonnakohus osutab, et asjaoluga, mille kohaselt jäi hageja ilma temale kuulunud vee-ettevõttest ei saa tõendada hagejale tekkinud kahju, sest pankrotimenetluses olid võlausaldajad vastu võtnud otsuse lõpetada hageja tegevus ning müüa hagejale kuulunud vara. Vara müük, arvestades tasutud müügihinda ja lepinguga ostja poolt üle võetud kohustusi kolmandate isikute ees, alla selle tegeliku väärtuse, ei ole tõendamist leidnud. 43. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses hageja poolt tõendina esitatud kohtuotsus tsiviilasjas 2-15-8191 ei tõenda kostja kohustuste rikkumist ega hagejale 9

(11)Tsiviilasi nr: 2-15-3686 kahju tekkimist. Nimetatud kohtuotsuses ei ole tuvastatud, et kostja poolt sõlmitud vee-ettevõtte müügileping on tühine.
  1. Hageja leiab, et maakohtu otsus temalt menetluskulude väljamõistmiseks tuleb tühistada. Otsusega mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 11 946,80 eurot ja viivise tasumisega viivitamise korral. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoha, mille kohaselt lepingulise esindaja tunnitasu 144 eurot on põhjendatud, õigsust tuleb jaatada. Nimetatud määras lepingulise esindaja tunnitasu suurus on mõistlik.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asjaolu, et menetlusosaliseks on isik, kes omab ise õigusteadmisi, alust asuda seisukohale, et kostja ei vaja õigusabi ning jätta kostja lepingulise esindaja kulud hagejalt üldse välja mõistmata. Asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. TsMS ei sätesta sellist piirangut (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8616, p 11). Ka ei ole tsiviilasja materjalide põhjal alust asuda seisukohale, et vaidlus on lihtne ning kostja oleks hagi rahuldamata jätmise saavutanud ilma advokaadi abita.
  3. Ringkonnakohus osutab, et dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega (vt Riigikohtu 26.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Kohtule esitatava menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude ja tõendite analüüsi ning õigusliku positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks ning kliendiga läbi arutamist.
  4. Küll nõustub ringkonnakohus hagejaga selles, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel ületanud diskretsioonipiire ning seetõttu tuleb hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude suurust vähendada. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-12, p 13). Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et maakohtu diskretsiooniotsus menetluskulude väljamõistmisel on jäänud piisavalt põhjendamata, mistõttu tuleb maakohtu otsust selles osas korrigeerida.
  5. Täpsemalt on ringkonnakohus järgmisel seisukohal. Põhjendatud ei ole nõuda hagejalt hüvitist menetluskulude kohta seisukoha koostamise eest, sest vastaspoole menetluskuludele arvamuse esitamine ei eelda õigusteadmiste olemasolu. Sellise arvamuse saab anda ka menetlusosaline ise. Kui menetlusosaline soovib vastuse koostamiseks kasutada oma esindaja poolt pakutud teenust, siis ei too see selles osas kaasa vastaspoole hüvitamise kohustust.
  6. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja nõudnud esindajakulude tasumist ka selle eest, et esindaja osales teises tsiviilasjas toimunud istungil kuulajana (V kd, tlk 40). Ringkonnakohus märgib, et hagejalt saab kostja nõuda vaid esindaja kulude hüvitamist, mis seonduvad käesolevas menetluses tehtud toimingutega. Samuti ei ole põhjendatud maakohtus esitatud menetluskulude tagatise andmise taotluse ja selle täiendamise eest kulude hüvitamine täies mahus, sest maakohus rahuldas taotluse vaid osaliselt. Põhjendatud ei ole lepingulise esindaja kulu ka 28.03.2016 määruskaebusele esitatud vastuse koostamise eest täies mahus, sest tegemist oli hagita menetluses läbi vaatamisele kuuluva määrusega. Ringkonnakohus toob esile, et hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt 10
(11)Tsiviilasi nr: 2-15-3686 menetlusosaliselt välja mõistetaks (Riigikohtu
  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-18-11, p 19). Samuti ei ole põhjendatud nõue lepingulise esindaja kulude hüvitamise eest 09.05.2017 ja 09.03.2018 esitatud taotluste koostamise tõttu, sest need kostja taotlused jäeti ringkonnakohtu poolt rahuldamata.
  3. Nõustuda tuleb hagejaga osaliselt ka selles, et ülepaisutatud on kulud erinevatel aegadel esitatud vastuste/teeside koostamise eest. Kuigi menetluslik olukord on tinginud selle, et kostjal on tulnud korduvalt vastuseid esitada on nende sisu suures osas kattuv, mistõttu ei ole täies mahus selles osas lepingulise esindaja kulud põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et lepingulise esindaja poolt osutatud teenuse ajakulu tuleb hinnata dokumentide sisu, nende tutvumiseks või koostamiseks tehtud eeldatava töömahu alusel ning käesoleval juhul, arvestades eeltoodut on ajakulu esitatud liiga suurena.
  4. Arvestades eeltoodut, asja keerukust ja menetluse asjaolusid, leiab ringkonnakohus, et maakohus mõistis põhjendamatult hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 11 946 eurot. Põhjendatud menetluskulude suuruseks tuleb kõiki asjaolusid arvesse võttes lugeda maakohtu otsuse tegemise seisuga 6 000 eurot Menetluskulude jaotus
  5. Kuigi apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, siis arvestades menetluse asjaolusid ja juhindudes TsMS § 178 lg-s 4 sätestatust tuleb poolte menetluskulud käesolevas ringkonnakohtu menetlusetapis jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel on kostja vastanud ka apellatsioonkaebuse väidetele rahalise kindlaksmääramise kohta ning ka kostjal puudub õigus saada selle eest menetluskulude hüvitist. Samuti arvestab ringkonnakohus sellega, et kostja poolt esitatud taotlus jäi rahuldamata ning kuna apellatsioonkaebusele koostatud vastus ja seisukoht dokumentaalse tõendi vastuvõtmise kohta vormistati istungi suhtes väikese ajavahega, siis ei ole põhjendatud täies ulatuses istungi ettevalmistamise kulu. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetlusetapis ringkonnakohtu menetluses oli põhjendatud kulude suuruseks 1400 eurot.
  6. Ringkonnakohus andis hagejale 24.09.20118 määrusega menetlusabi ja vabastas hageja osaliselt riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis puudub alus riigilõivu riigituludesse väljamõistmiseks (riigikohtu lahend 3-2-1-19-13, p 15). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm Krista Kirspuu kohtunik kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.