Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bigbank AS (laenuandja) ja kostja A.M 11.07.2017 laenulepingu nr XXX, mille kohaselt laenuandja andis kostjale laenu summas 5080 eurot (dtl 13-19). Pooled leppisid kokku, et laenulepingu intressimäär on 29,9% aastas, kostja tasub igakuiselt maksegraafiku alusel Bigbank AS arvelduskontole, lepingu sõlmimisel tasub kostja lepingutasu 76,20 eurot, mis tasaarvestatakse laenu väljastamisel. Krediidikulukuse määr on lepingu kohaselt 35,38%. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu eritingimustele kohaldatakse poolte kokkuleppel ka krediidiandja üldtingimusi, mis on välja toodud lepingus (dtl 13-19). Pärast poolte vahel sõlmitud laenulepingu allkirjastamist, tasus krediidiandja kostja arveldusarvele 5003,80 eurot (dtl 48). Kostja kohustus lepingu alusel saadud laenu tagastamata perioodil 15.08.2017–15.08.
2 lg-s 1 sätestatud määra, s.o ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimelt oli Eesti Panga veebilehe andmetel 11.07.2017 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,92% aastas, mis tähendab, et kolmekordseks määraks on 56,76%. Poolte vahel sõlmitud lepingu nr XXX kohaselt oli intressimäär 29,90% aastas ja krediidi kulukuse määr 35,38% aastas. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediidisummas on 5080 eurot, krediidileping kehtib 60 kuud, intress 29,90% aastas, lepingutasu 76,80 eurot, eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamatult ja täies mahus (dtl 18). Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 7.
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Selleks tuleb krediidiandjal järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet (
). Kohus leiab, et hageja ei ole täitnud ja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
Kohtu hinnangul kinnitavad esitatud tõendid ja asjaolud, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll enne tarbijakrediidilepingu nr XXX sõlmimist oli ebapiisav. Hageja on kinnitanud kohtule, et esialgne võlausaldaja on lähtunud laenuandmisel üksnes kostja laenutaotlusest ja konto väljavõttest (dtl 4, 20-21, 25-30). Esiteks peab kohus oluliseks, et hageja ei ole esile toonud, et krediidiandja oleks teabe saamiseks kasutanud andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) või küsinud teavet kostjalt endalt (
Kohus ei saa nõustuda krediidiandja analüüsi tulemustega kostja krediidivõimelisuse kohta. Hageja ei ole selgitanud, et milliste andmete pinnalt on krediidiandja jõudnud järeldusele, et kostja oli lepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 11.07.2017 lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelikke kulude suurust, sh igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Kostja on laenutaotluses märkinud 4 kuu sissetulekuks 650 eurot ja olemasolevateks 3 kohustusteks Omarahast võetud laen (jääk 300 eurot), kuumakse suurus 77 eurot. Kostja on esitanud konto väljavõtte perioodi 01.03.2017–09.07.2017 kohta (dtl 25-30). Kohus on seisukohal, et nelja kuu kontoväljavõte ei ole piisav, et saaks tekkida veendumus, et kostja suudab kogu lepingu kehtivuse perioodi jooksul lepingust tulenvaid kohustusi täita. Hageja on puuduste kõrvaldamisel kopeerinud kostja laenutaotluse ja täiendanud, et laenu väljastamisel on arvestatud kostja sissetulekuna töötasu summas 650 eurot ning laenu kohustusena omaraha kuumaksega 77 eurot. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostja tasus igakuiselt Elisa Eesti AS-i ja Tele2 Eesti arveid, lisaks tegi kostja igakuiselt väljamaksed eraisikutele (nt märtsis 100 eurot, aprillis 200 eurot, mais 80 eurot, juunis 90 eurot, juulis kokku 600 eurot – selgitusega võla tagasimakse) ning juulis laekus kostja kontole eraisikutelt kokku 400 eurot. Lisaks nähtub ka kostja konto väljavõttelt, et märtsis 2017 sai kostja omarahalt krediiti juurde summas 138 eurot ja juulis 205,90 eurot. Hageja viitab hagiavalduses, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2017) oli arvestuslik elatusmiinimum 207,23 eurot. Hageja poolt esitatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta esitatud andmetest ei nähtu, et kostjalt oleks küsitud mistahes andmeid temal juba olemasolevate kohustuste kohta, sh millised on kostja regulaarsed püsikulud esmavajalikule ja majapidamiskulude kohta. Lisaks esitatud andmetest ei nähtu, kui palju oleks jäänud krediidivõtjale raha kätte sissetulekutest pärast krediidi võtmist. Samuti ei nähtu, et teavet oleks kogutud kostja olemasolevate kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingu kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. 8. Kuna krediidiandja on rikkunud vastustundliku laenamise põhimõtet, on selle tulemusena sõlmitud tarbijakrediidileping osaliselt tühine, s.o kokkuleppelise intressi osas.
4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks
lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt
Hagiavaldusest ja poolte vahel sõlmitud lepingust järelduvalt on muu tasuna käsitletav laenulepingu tasu 76,80 eurot. 9. Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu kokku summas 5080 eurot, kohustusega tasuda igakuiselt põhiosast ja intressist koosnevaid makseid, kokku 60 osamakset. Kostja on teinud tagasimakseid perioodil 15.08.2017–18.05.2020 kokku summas 5085,55 eurot (24.09.2025 hagiavalduse lisana 7 esitatud maksete väljavõte, dtl 49-54). Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks tagastatud kogu põhivõlgnevus. Hagiavaldusest nähtub, et kostja on teinud Intrum Estonia AS-ile makseid summas 883 eurot (24.09 hagiavalduse p 2.1, dtl 6). Tsiviilasjas esitatud asjaoludest ja tõenditest järeldub, et kostja on krediidiandjale tasunud kohustuste täitmisena rohkem kui on põhinõude suurus (5080-5085,55= 5,55 eurot ning Intrum Estonia AS-ile tasutud summa 883 eurot). Sellest tulenevalt on kostjal õigus alusetult tagastatu tagastamist (
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei saa lugeda lepingut ülesöelduks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.