Obsah (9)

§ 4062§ 4034§ 403§ 104§ 94§ 416§ 195§ 108§ 113

act OÜ hagi O.F vastu võlgnevuse nõudes Hagihind 3551,79 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: B2 Impact OÜ (end OK Incure OÜ, registrikood 11542046) lepinguline esindaja D S (epost xxx) K

(võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 7. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-21-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist 2 tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 31.10.2020 lepingu sõlmimise ajal 20,52%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 60,96% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr

§ 4062lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

8.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. 9.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 pd 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
3. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
4. Hageja selgituste kohaselt hinnati kostja 30.10.2020 taotluse (dtl 85-86) esitamisel kostja maksevõimelisust laenulepingu sõlmimisel kostja kontoväljavõtte ja Creditinfo andmebaasi alusel ning tuvastati, et tema keskmine sissetulek on 516,28 eurot ja finantskohustused 250 eurot kuus. Kostja märkis netosissetulekuks 650 eurot, igakuised kohustused 355 eurot. Kostja töötas 3 täistööajaga X AS-is (dtl 87-88)). Kostja märkis, et elab üürikorteris, ülalpeetavaid ei ole, igakuised kohustused on 355 eurot, sh krediitkaardilaen ja hüpoteek ning elamiskulud 150 eurot.
5. Kostja kontoväljavõtte perioodil 03.07.2020-31.10.2020 (dtl 90-95) analüüsist nähtub, et kostja keskmiseks sissetulekuks saadi 516,28 eurot, saadud laenud keskmiselt 52 eurot kuus, maksed eraisikutelt 40 eurot kuus, sularaha sissemaksed 66,67 eurot kuus. Kuludena tuvastati ühes kuus keskmiselt: pangatasud 40,45 eurot, sularaha väljavõtmised 303,33 eurot, kategooriata kulud 37,60 eurot, laenumaksed 250,04 eurot, telekommunikatsioon 10,33 eurot, kindlustus 2,81 eurot, maksed toidupoodides 70,60 eurot ja kommunaalarvete tasumine 4,47 eurot. Tuvastati ka laenukohustus 4 võlausaldaja ees.
6. Hageja on selgitanud, et andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel. Analoogilised toimingud olid läbi viidud ka krediidilimiidi suurendamisel. Kostja esitas 03.02.2021 krediidikonto taotluse limiidiga kuni 2500 eurot (dtl 96-97). Kostja ei muutnud andmeid võrreldes eelmise taotlusega. Lepingu periood on jäänud samaks. Creditinfo andmebaasi vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid (dtl 98). Krediidiandja analüüsis kostja arvelduskonto väljavõtet perioodil 06.10.2020 – 03.07.2021 (dtl 99-105). Krediidiandja tuvastas, et kostja keskmine netosissetulek on 711,94 eurot, finantskohustused on 300 eurot. Uueks tagasimakseks limiidi suurendamisel oli 113 eurot. Eeltoodust tulenevalt tekkis krediidiandja põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab tagastada krediiti kokkulepitud tingimustel.
7. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud ei 30.10.2020 lepingu sõlmimisel ega ka 03.02.2021 lisakrediidi väljastamisel välja kostja kohustuste tegelikku ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust, sh igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Kontoväljavõtte analüüsil on kajastatud makseid küll kulugruppide kaupa eristatud, kuid esitatust ei nähtu, et vastavat oleks sisuliselt analüüsitud ega arvesse võetud.
8. Nähtuvalt konto väljavõttest (dtl 90-95) on kostja kulutused seonduvalt kohustustega suuremad, kui hageja on oma arvutustes välja toonud (keskmiselt 276,48 eurot perioodil). Hagi kohaselt oli kostja märkinud sissetulekuks 650 eurot, igakuiseks kohustuseks 355 eurot. Kontoväljavõtte kohaselt laekus juulis 2020 töötasu ja puhkuseraha kokku 1048,84 eurot, juulis laekus 392,42 eurot, septembris 568,38 eurot, oktoobris 651,04 eurot. Seega oli igakuine sissetulek juunis 765,15 eurot, augustis 329,42 eurot, septembris 568,38 eurot, oktoobris 651,04, s.o 03.07.2020-27.10.2020 kokku 2660,68 eurot ja keskmiselt (2313,99/4) 665,17 eurot. Konto väljavõttel kajastuvad järgmised finantskohustuste täitmised
9. a: juulis kokku 275,19 eurot, augustis 193,99 eurot, septembris 362,84 eurot ja oktoobris 193,30 eurot. Keskmised laekumised on seega nelja kuu jooksul 256,33 eurot, mis on võlausaldaja arvestatud keskmisest suurem.
10. Esitatust ei nähtu, et teavet oleks kogutud kostja olemasolevate kohustuse põhiosa ja intresside suuruse, lepingu(te) kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Kohtule esitatud konto väljavõttest nähtub läbivalt, et kostja kontol püsivalt vahendeid märkimisväärses ulatuses ei ole. Hageja on arvestanud kohustusteks väiksema summa, kui kostja on seda ka ise märkinud.
11. Kohus on seisukohal, et hageja väited on seega vastuolulised ning kogutud andmed ei olnud piisavad ega usaldusväärsed selleks, et lugeda

§ 4034 sätestatud kohustus nõuetekohaselt täidetuks.

Laenu anti matemaatilise tehte puhul, arvestades sissetulekut ja kostja esitatud teavet kohustuste kohta, samas nende tegelikku suurust ja võimalikku ajas suurenemist kontrollimata. Millised kohustused kostjal selleks ajaks tegelikult olemas olid, krediidiandja välja ei selgitanud. Samuti ei selgitanud krediidiandja välja kostja tegelikke igakuiseid kulutusi. Kui keskmine sissetulek oli 665,17 eurot kuus ning igakuine laenukohustus vähemalt 256,33 eurot kuus, siis sai 4 isikul endal jääda elamiseks üle maksimaalselt 408,84 eurot. Sellest kulust tuli kanda kontoväljavõttest nähtuvalt veel pangatasud (10,45 eurot kuus) ja kindlustus (2,81 eurot kuus) telekommunikatsiooni kulud (10,33 eurot). Ülejäänust 385,25 eurot ei piisa ilmselgelt enda eluaseme rentimiseks, kommunaal-, toidu-, ravi- ja transpordikulude kandmiseks, rõivaste ja jalanõude soetamiseks, ettenägematuteks kuludeks, rääkimata krediidi tagastamisest.

1. Krediidiandjale pidi oma majandustegevusest tulenevalt olema teada, et paljud inimesed võtavad laene korraga mitmetelt krediidiandjatelt ning selline käitumine on jätkuv. Sellisel viisil satub inimene varem või hiljem makseraskustesse, sest mingil hetkel ei suuda ta uute laenude võtmise kaudu eelmisi ära tasuda. Konto väljavõtte kaudu on siiski võimalik tuvastada selliseid asjaolusid, samuti viited teiste kontode olemasolule. Antud juhul nähtub kontoväljavõttest, et kostjal oli ca 650 euro suuruse sissetuleku juures juba varasem laenukohustus vähemalt kolme krediidiandja ees. Kohtu hinnangul oleks juba ainuüksi see pidanud olema laenuandja jaoks piisavaks hoiatuseks ning tooma kaasa põhjalikuma kontrolli tegelike kohustuste üle. Saab eeldada, et sellises olukorras kogub krediidiandja täiendavat teavet (seda kasvõi tarbijalt endalt täpsustusi küsides).
2. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus nii 30.10.2020 lepingu sõlmimisel kui ka 03.02.2021 krediidilimiidi suurendamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Kohtu järeldusi ei muuda ka asjaolu, et ka pärast limiidi suurendamist tegi kostja tagasimakseid tähtaegselt peaaegu 1 aasta jooksul. Teada ei ole, kas kostja tegi tagasimakseid vabade vahendite arvelt või võttis varasemate laenukohustuste täitmiseks uusi laene (millisele võimalusele viitab selgelt see, et vaidlusalune laen on võetud juba mitmenda laenuna ja ilmselgelt tarbimiskulude katmiseks). 23.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

§ 403

4 lg-s 7 sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 403

4 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud hagejale mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt teavet ei küsitud (sh teavet varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta), ei saakski kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolu järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

24.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise hetkel oli

§ 94-järgne intressimäär 0%.

25.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult 5 või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. Kohtule on esitatud lepingu ülesütlemise teatis (dtl 72), mille kohaselt on krediidiandja palunud kostjal tasuda tekkinud võlgnevuse summas 341,89 eurot ning on kostjat teavitanud, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, siis loeb krediidiandja lepingu lõppenuks 07.02.
3. Krediidikontolepingu kohaselt kohustus kostja tegema tagasimakseid tasudes igakuiselt minimaalse osamakse, mis koosneb krediidi tagasimaksest (1/60 kasutusele võetud krediidist) ja kasutusse võetud krediidilt igakuiselt arvestatud intressist (dtl 27-59). Hagiavalduses välja toodud andmete kohaselt olid kostjal lepingu ülesütlemise teatise saatmise seisuga tasumata 16.11.2022, 16.12.2022 ja 16.01.2023 osamaksed ning kostja ei tasunud neid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul. Seetõttu leiab kohus, et lepingu ülesütlemise teate saatmise seisuga oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 07.02.
4. 28.

§ 195

lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 29. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus krediidi kasutamiseks lõppenud. Hagiavalduse kohaselt sai kostja krediiti kokku 2620 euro ulatuses ning kostjalt on lepingu täitmisena laekunud kokku 1934,31 eurot (dtl 75), mis tuleb arvestada tasutuks põhivõla katteks. Seega jääb lepingu põhiosa jäägiks 685,69 eurot (2620 – 1934,31). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 685,69 eurot. Kuna

§ 94

-järgne intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. 30.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 31. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud viivise väljamõistmist perioodi 07.02.2023 kuni 14.09.2023 eest. Kohus mõistab kostjalt välja viivise põhinõudelt 685,69 eurot

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras summas 45,54 eurot vastavalt järgmisele arvestusele: 32. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade saatmisega kogusummas 35 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab

§ 4034

lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise 6 nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. 33. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ning isik, kes hagejale nõude loovutas, aitas kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna sõlmis vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes tarbijaga krediidilepingu (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp Kohtunik 7