Obsah (7)

§ 42§ 153§ 41§ 29§ 65§ 101§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel (Põhineb osaliselt hagi õigeksvõtul) Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 6. november 2023, Tallinnas, Tallinna Koht

§ 42lg 1), millise olukorraga ei ole antud juhul tegemist.

Käenduslepingu p 4.1 ei ole lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Kusjuures määravaks on asjaolu, kas on kaldutud kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Hageja hinnangul ei ole käenduslepingu p-ga 4.1 kaldutud kõrvale üheski seaduses sätestatud olulisest põhimõttest. Nimelt sätestab

§ 153lg 1 p 1 eelduse, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega.

Poolte vahel puudub vaidlus, et käendusega tagatud kohustus ei ole tänaseks lõppenud. Kostja I kui põhivõlgnik ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja ees ja on seda tunnistanud. Samuti ei ole tänaseks lõppenud hageja ja kostja I vaheline müügileping (müügilepingu p 6.1). Sellest tulenevalt ei saa olla ebamõistlikult kahjustav käenduslepingu tingimus, mis sätestab lepingu mitmekordse pikenemise ning mille kohaselt ei lõppe käendusleping automaatselt teatud aja möödudes, vaid esitada on vaja kirjalik tahteavaldus ja kontrollida kostja I kui põhivõlgniku kohustuste olemasolu (käenduslepingu p-d 4.1 ja 6.1). Juhul, kui pooltevaheline müügileping oleks lõppenud ja tagatavat kohusust enam ei eksisteeriks, oleks lõppenud ka käendus. Seega ei ole käenduslepingu p 4.1 tühine tüüptingimus.

1. Samuti tuleb arvesse võtta, et käesoleval juhul ei ole kostja II nõrgem lepingupool, keda tuleks ebamõistlikult kahjustavate ja ebaõiglaste lepingutingimuste pealesurumise eest kaitsta. Hageja on sõlminud kostjaga I müügilepingu, mille kohaselt võib kostja I osta hagejalt 30 000 euro eest kaupa viisil, et selle eest tasutakse 45 päeva hiljem. Seejuures on hageja sõlminud kostjaga II käenduslepingu kostja I kohustuste tagamiseks. Seega on antud olukorras nõrgemaks lepingupooleks hoopis hageja, kes on sõlminud kostjatega lepingud, uskudes, et viimased täidavad oma kohustused hageja ees pärast hageja võetud riski ja juba kantud kahju (müües kostjale I kaupa selle eest koheselt tasu saamata). Seejuures on tähelepanuväärne, et kostjale I müüdud kauba arvelt on tulu teeninud nii kostja I kui ka kostja II, kes on kostja I ainuke juhatuse liige ja osanik. Kostja I on nimetatud kauba tänaseks kätte saanud. Ka kostja II on kostja I ettevõtlusest saanud tulu (nt saades kostja I osanikuna suuremaid dividende vms). Samal ajal kostja II vastutust aga võtta ei soovi. Hageja hinnangul ei 4 saa tüüptingimuste regulatsiooni eesmärk olla võlausaldaja kahjustamine olukorras, kus käendaja ei ole tegelikkuses nõrgem osapool. Vastavat hageja seisukohta kinnitab ka asjaolu, et nii õiguskirjanduse kui ka Riigikohtu praktika kohaselt ei peeta isikut, kes on sõlminud käenduslepingu huvist oma ühingu majandustegevuse vastu, tarbijaks. Järelikult, kostja II antud käendus, mis ei saaks kehtida niikuinii kauem kui tagatav kohustus ja mis on antud enda äriühingu kohustuste tagamiseks, ei saa olla kostjat II ebamõistlikult kahjustav. Seega on käenduslepingu p 4.1 kehtiv.
2. Isegi, kui käenduslepingu p 4.1 oleks antud juhul tühine (millega hageja ei nõustu), kuuluks kohaldamisele seadus (

§ 41

). Seaduse kohaselt kehtib aga eeldus, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega (

§ 153lg 1 p 1).

See tähendab, et kui käenduslepingu p 4.1 oleks tõepoolest tühine tüüptingimus, tuleks kohaldada seadust, mille kohaselt on käendusleping kehtiv kuni käendatava kohustuse lõppemiseni. Kuivõrd käendatav kohustus (s.o kostja I kui põhivõlgniku kohustus hageja ees) ei ole tänaseks lõppenud, on kehtiv ka kostja II antud käendus.

1. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks põhivõlg summas 14 372,22 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 815,37 eurot, viivis võlgnetavalt põhisummalt 14 372,22 eurot alates 11.02.2023 lepingulise määraga 0,05 % päevas iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja I vastuväited hagile
2. Kostja I hageja nõudele vastu ei vaidle ja võtab nõude õigeks. Kostja II vastuväited hagile
3. Kostja II vaidleb hagile vastu. Kostja II on seisukohal, et käendusleping on korra pikenenud ning seejärel lõppenud, mistõttu ei vastuta kostja II käenduslepingu alusel põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Käendusleping pikenes ühekordselt ning lõppes 10 aasta möödumisel käenduslepingu sõlmimisest ehk enne põhivõlgniku hagis nõutava võlgnevuse tekkimist. Kuna käendusleping oli võlgnevuse tekkimise hetkeks lõppenud, puudub õiguslik alus võlgnevuse sissenõudmiseks kostjalt II. Kostja II seisukoht, mille kohaselt ei tulene käenduslepingust kokkulepet lepingu korduva pikenemise kohta, tugineb eelkõige järgneval: käenduslepingu sõnastus ei sätesta mitmekordset pikenemist; õiguspraktikas kasutatakse lepingu mitmekordse pikendamise kokkuleppe väljendamiseks sõna „igakordselt“, mida käenduslepingus kasutatud ei ole; poolte tahe ei olnud suunatud lepingu pikenemine mitmekordselt; käenduslepingu p 4.
4. on seadusega vastuolus ning tühine.
5. Käenduslepingu p 4.
6. sisaldab eeldust – kui kumbki lepingupool ei teata enne käenduslepingu lõppemisetähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi käenduslepingu pikenemist – ja tagajärge – pikeneb käenduslepingu kehtivusperiood järgmise viie aasta võrra. Vaidlus puudub, et kumbki pool ei ole teavitanud oma soovist käendusleping lõpetada ehk viidatud sättes märgitud eeldus on täidetud. Seega saabus käenduslepingu lõppemisel tagajärg – leping pikenes veel viieks aastaks. Küll aga ei reguleeri käendusleping seda, mis peaks juhtuma pärast täiendava 5 aasta möödumist. Kuna tegemist on lepingu tähtajaga, siis võib eeldada, et pärast täiendava 5 aasta möödumist leping lõpeb. Ükski käenduslepingu punkt ega käenduslepingu punkti 4.
7. lauseosa ei viita, et käendusleping võiks pikeneda korduvalt või kasvõi kaks korda. Käendusleping sätestab selgelt, et 5 aasta möödumisel ja poolte tegevusetuse korral pikeneb lepingu viieks aastaks, kuid ei midagi enamat.
8. Kostja II hinnangul kinnitab viidatud sätte grammatiline tõlgendus üheselt, et esialgne 5-aastane periood pikeneb tegevusetuse korral järgmise 5 aasta võrra, kuid ei näe ette regulatsiooni, et selline pikenemine võiks toimuda mitmekordselt. 5
9. Kostja II hinnangul on õiguspraktikas levinud kaks pikenemise automaatset viisi – lepingud pikenevad automaatselt kas ühekordselt või mitmekordselt. Juhul, kui pooled soovivad lepingut pikendada rohkem kui korra ehk mitmekordselt, siis sõnastatakse vastav säte selliselt, et see sisaldaks sõna „igakordselt“, mis üheselt viitab soovile korrata igakordsel eelduste täitmisel kaasnevat tagajärge. Kui sõna „igakordselt“ lepingus puudub, siis ei ole tuvastatav ka poolte tahe lepingut mitmekordselt pikendada.
10. Vastavalt

§ 29

lg-le 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kostja II on avaldanud ja kinnitab ka käesolevaga oma arusaama käenduslepingu p-st 4.1, mille kohaselt pikeneb leping maksimaalselt korra ja kehtib sõlmimisest maksimaalselt 10 aastat. Seega puudub vaidlus, et kostja II tahe oli leppida kokku lepingu maksimaalselt ühekordses pikenemises, mitte korduvas pikenemises.

1. Antud vaidluse kontekstis on hageja loomulikult asunud eitama käenduslepingu p 4.
2. tegelikku sisu ja mõtet. Küll aga aitavad hageja tegelikku tahet välja selgitada teised hageja poolt kasutatavad lepingud ja nende sõnastus. Siinkohal viitab kostja II hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingule, millest põhinõue tuleneb. Viidatud müügilepingu p 6.
3. sätestab, et juhul, kui kumbki pool enne lepingu tähtaja möödumist ei teata soovist leping lõpetada, siis „pikeneb leping igakordselt järgmiseks aastaks“. Seega, võrreldes hageja poolt koostatud ja kasutatavat müügilepingut ja käenduslepingut on üheselt tuvastatav, et hageja ise on samuti pidanud võimalikuks kahte erinevat sõnastust lepingu automaatse pikenemise kohta, mis erinevad üksteisest üksnes sõna „igakordselt“ kasutamise poolest. Teisisõnu, hageja mõistab samuti, et kui poolte soov on pikendada lepingut korduvalt, tuleb lisada lepingusse sõna „igakordselt“, mis viitab pikenemise korduvusele. Käenduslepingusse ei ole aga hageja sõna „igakordselt“ lisanud, mis viitab, et ka hageja ei ole tegelikkuses soovinud käenduslepingu mitmekordset pikenemist. Vastupidisel juhul puudub põhjus, miks teeb hageja vahet ja kasutab kahte erinevat lepingu pikenemise regulatsiooni.
4. Asjaolu, et hageja kasutab müügilepingus sõna „igakordselt“ kinnitab lisaks veel kostja II eelmist argumenti, mille kohaselt kasutataksegi õiguspraktikas lepingu mitmekordse pikenemise saavutamiseks sõna „igakordselt“.
5. Kostja II on seisukohal, et käenduslepingu p 4.
6. on tüüptingimus, mis on olemuselt ebamõistlik ning seeläbi tühine. Asjaolu, et tegemist on hageja poolt koostatud ja kasutatava tüüptingimusega tõendab eelkõige asjaolu, et käenduslepingu põhi on kättesaadav hageja kodulehel ehk hageja kasutab sama lepingut kõikide käendajate puhul. 24.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg-s 3 toodud loetelu tarbijat kahjustavate tüüptingimuste osas sisaldab muuhulgas tingimust, milles nähakse ette, et tähtajaline leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt enam kui üheks aastaks, kui teine lepingupool seda ei taotle.

1. Viidatud sätete koosmõjust tulenevalt leiab kostja II, et käenduslepingu p 4.
2. on oma sisult ebamõistlik ja seeläbi tühine. Viidatud säte kehtestab käendaja kui füüsilisele isikule varalise vastutuse, mida käendaja peab taluma 5 aastat ning seda üksnes põhjusel, et tal ei olnud meeles lepingu lõpetamise soovist teada anda. Käenduse viieaastane pikenemine on ebamõislikult pikk ning mõjutab käendaja kui füüsilise isiku igapäevaelu ning finantsvõimekust oluliselt määral, mistõttu ei tohiks sellise kohustuse seadmine toimuda automaatselt, pelgalt seetõttu, et isik on tegevusetu ega 6 avalda eraldi soovi lepingu lõpetamiseks. Samast loogikast on kantud eelpool viidatud piirang tarbijatele, mille kohaselt on kokkulepe lepingu automaatseks pikenemiseks enam kui aasta võrra automaatselt tühine.
3. Kokkuvõtlikult on kostja II seisukohal, et käenduslepingu sõnastus, õiguspraktika ega poolte tahe ei anna põhjust järeldada lepingu pikenemist rohkem kui 5 aasta võrra. Seda eriti olukorras, kus hageja on ise oma lepingutes teinud vahet lepingu automaatselt pikenemisel ühekordselt ja mitmekordselt ning käendusleping ei sisalda viidet lepingu mitmekordseks pikenemiseks. Ühtlasi on käenduslepingu p 4.
4. kostja II hinnangul tühine, kuna seob füüsilisest isikust käendaja ebamõislikel tingimustel viieks aastaks põhikohustusega, mis olulisel määral mõjutab füüsilise isiku finantsvõimekust ja toimetulekut. Kohtuotsuse põhjendused
5. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostjate vastustega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg-tele 1 ja 3 rahuldab kohus hagi, kui kostja kohtule esitatud avalduses võtab hageja nõude õigeks. Kohus leiab, et asjas on seadusest tulenevalt põhjendatud osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsuse tegemine, kuna kostja I on 04.02.2023 esitatud vastuses hagi õigeks võtnud. Hageja palub kostjalt I välja mõista põhivõla summas 14 372,22 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised summas 815,37 eurot ja viivised võlgnetavalt põhisummalt 14 372,22 eurot alates 11.02.2023 lepingulise määraga 0,05 % päevas iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Nimetatud nõuete osas teeb kohus õigeksvõtul põhineva otsuse ja mõistab vastavad summad kostjalt I hageja kasuks välja.
7. Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 3 jätab kohus kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest välja kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osa.
8. Kooskõlas TsMS § 468 lg 1 p-ga 1 on hagi õigeksvõtul põhinev otsus tagatiseta viivitamata täidetav. Seega on käesolev otsus tagatiseta viivitamata täiendatav osas, millega kostjalt I on hageja kasuks välja mõistetud põhivõlg summas 14 372,22 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 815,37 eurot ja viivis võlgnetavalt põhisummalt 14 372,22 eurot alates 11.02.2023 lepingulise määraga 0,05 % päevas iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
9. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet kostja II osas, kuna kostja II on hageja nõudele vastu vaielnud.
10. Asjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja II sõlmisid 17.08.2012 käenduslepingu (tlk 28-29), mille kohaselt on käendaja vastutuse maksimaalne piirmäär 90 000 eurot (lepingu p. 6.6). Kostja II kohustus hageja ees solidaarselt koos kostjaga I vastutama hageja ja kostja I vahel sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu punkti 4.1 kohaselt jõustub käendusleping sõlmimise momendist ja kehtib viis aastat. Juhul, kui kumbki lepingupool ei teata enne käenduslepingu lõppemise tähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi käenduslepingu pikenemist, pikeneb käenduslepingu kehtivusperiood järgmise viie aasta võrra. 7
11. Kostja II vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et käendusleping lõppes 17.08.2022 ega ole pärast nimetatud kuupäeva täiendavalt pikenenud, alternatiivselt leiab kostja II, et käenduslepingu punkt 4.1 on tühine.
12. Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja II vahel 17.08.2012 sõlmitud käendusleping ei ole lõppenud ning kostja II vastutab kostjaga I solidaarselt võlgnevuse tasumise eest järgmistel põhjustel.
13. Antud juhul on hageja ja kostja II erineval seisukohal, kuidas käenduslepingu punkti 4.1 peaks tõlgendama. Käenduslepingu punktis 4.1 on sätestatud, et käendusleping jõustub sõlmimise momendist ja kehtib viis aastat. Juhul, kui kumbki lepingupool ei teata enne käenduslepingu lõppemise tähtaja saabumist kirjalikult, et nad ei soovi käenduslepingu pikenemist, pikeneb käenduslepingu kehtivusperiood järgmise viie aasta võrra.
14. Hageja leiab, et käendusleping pikenes iga viie aasta järel, kuni üks lepingu pooltest ei andnud teada kirjalikult, et ei soovi lepingu pikenemist. Kostja II aga leiab, et käendusleping pikenes üksnes ühekordselt viieks aastaks ning on lõppenud. Kohus märgib, et võttes arvesse, et pooltel on erinev arusaamine, mida käenduslepingu punktis 4.1 on kokku lepitud, tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (

) §-st 29, mis käsitleb lepingu tõlgendamist.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg-st 4 tulenevalt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Riigikohus on lahendis nr 2-20-11960 p-s 12.1 asunud seisukohale, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut

§ 29

lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt (kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest). Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada

§ 29lg-s 5 märgitud asjaoludega (vt RKTKo 12.03.2019 2-15-16682/73 p 13).

37. Kohus leiab, et olukorras, kus pooled leppisid käenduslepingu punktis 4.1 kokku, et leping pikeneb viieks aastaks, kui kumbki pool ei ole teada andnud, et soovib lepingu lõppemist, pidi mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma, et leping pikeneb igakordselt pärast viie aasta möödumist, kuni ei ole kirjalikult teatatud, et soovitakse käenduslepingu lõppemist. Kohus võtab siinkohal arvesse, et käendusleping oli kostjaga II sõlmitud selleks, et tagada kostjale I 17.08.2012 ostu-müügilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees, mis tähendab, et mõistliku isiku seisukohast pidi käendusleping kehtima, kuni kehtis ka kostjaga I sõlmitud ostu-müügileping. Sama põhimõte tuleneb ka

§ 153lg 1 p-st 1, mille kohaselt käendus lõppeb tagatud kohustuse lõppemisega.

Kui kostja II oleks hagejale teada andnud, et kostja II soovib hagejaga sõlmitud käenduslepingu lõppemist, oleks hageja saanud vastavalt sellele lõpetada kostjaga I sõlmitud ostu-müügilepingu. Mõistliku isiku vaatepunktist ei ole alust eeldada, et hageja oleks nõus kostjale I jätkuvalt võimaldama kauba müümist järelmaksuga olukorras, kus hageja majanduslikke huvisid ei taga enam kostjaga II sõlmitud käendusleping. Nimelt on ka Riigikohus lahendis nr 2-19-7502 p-s 12 rõhutanud, et lepingu objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada

§ 29lg 5 p-des 4–6 märgitud asjaoludega.

Eelkõige tuleb

§ 29

lg 5 p 4 järgi lepingu 8 tõlgendamisel arvestada mh lepingu olemust ja eesmärki (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-09, p 11). Kohus on seisukohal, et antud juhul seisnes hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu olemus ja eesmärk selles, et nimetatud lepinguga pidi kostja II tagama kostjale I ostu-müügilepingust tulenevaid kohustusi, kuni kostjaga I sõlmitud ostu-müügileping kehtib. Eeltoodust tulenevalt kohus ei nõustu kostja II seisukohaga, et käendusleping pikenes ainult ühe korra ning lõppes seetõttu 17.08.
3. Kohtu hinnangul ei väära nimetatud seisukohta ka asjaolu, et käenduslepingu punktis 4.1 ei ole kasutatud mõistet „igakordselt“. Kohtu hinnangul kannab sama tähendust lepingu punktis 4.1 kasutatud väljend „järgmise“, kuna selliselt on võimalik aru saada, et kuni lepingut pole lõpetatud, pikeneb see uuesti järgmiseks viieks aastaks.
4. Kohus on kostjale II 22.05.2023 e-kirjas (tlk 54) selgitanud, et kostjal II võimalik tõendada, et käendusleping on lõppenud, kui kostja II esitab tõendid selle kohta, et kostja II on enne 17.08.2017 või 17.08.2022 kuupäeva saabumist esitanud hagejale kirjaliku avalduse käenduslepingu lõpetamiseks. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja II nimetatud tõendeid esitanud, seega on kohus seisukohal, et 17.08.2022 käendusleping on kehtiv ning kostja II vastutab sellest tulenevate kohustuste eest.
5. Kohus märgib, et kostja II on täiendavalt esitanud vastuväited, et käenduslepingu punkt 4.1 on

§ 42

lg 1 alusel tühine, kuna see on tüüptingimus, mis on oma olemuselt ebamõistlik, sest käendaja peab taluma finantsiliselt koormava käenduslepingu viieaastast pikenemist, kui tal ei ole meeles käenduslepingut õigeaegselt lõpetada. 40.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. 41. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ilme asjaolusid või tõendeid, mis võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et käenduslepingu punkti 4.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega ning see oleks kostja II suhtes ebamõistlikult kahjustav. Nagu kohus on eelnevalt käsitlenud, on käenduslepingu mõte ja eesmärk see, et kostjaga I sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevad kohustused oleksid kostja II poolt tagatud. Võttes arvesse, et kostja II oli kostja I ainus osanik ja juhatuse liige, s.o kostja I potentsiaalsest tulust sai kasu kostja II, ei olnud ebaproportsionaalne tingimus, et ka kostja II pidi kostja I kohustuste eest vastutama. Samuti ei ole kohtu hinnangul ebamõistlik tingimus, et kuni kehtib kostjaga I sõlmitud ostu-müügileping, kehtib ka kostjaga II sõlmitud käendusleping. Samas oli kostjal I siiski võimalik vastava avalduse tegemisega käendusleping soovi korral lõpetada, kuid kostja II ei ole seda teinud eelduslikult lähtudes teadmisest, et sellisel juhul lõpetaks hageja suure tõenäosusega ka kostjaga I sõlmitud ostu-müügilepingu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et käenduslepingu punkt 4.1 ei ole tühine, kuna see ei ole kostja II suhtes ebamõistlikult kahjustav ning sellega seotud õigused ja kohustused ei ole 9 tasakaalust väljas. Seega on kostja II vastuväited hageja nõudele põhjendamatud ning hageja nõue kuulub ka kostja II osas rahuldamisele. 42.

§ 65

lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

§ 65

lg-st 2 tulenevalt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Kohus on seisukohal, et antud juhul vastutab kostja II kooskõlas

§ 65

lõigetega 1 ja 2 solidaarselt kostja I kohustuste täitmise eest, kuna selliselt on käenduslepingu punktis 1 (tlk 28) kokku lepitud. Seega tuleb kostjalt II solidaarselt kostjaga I välja mõista põhivõlgnevus 14 372,22 eurot. Kostja II ei ole põhivõlgnevuse suurusele ega selle tekkimise arvutuskäigule vastu vaielnud. 43. Hageja on esitanud kostja II vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt II viiviseid põhivõlgnevuselt summas 14 372,22 eurot ostu-müügilepingu punktis 5.4 sätestatud määras. Kohus märgib, et

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt II nõuda viivist ostu-müügilepingu punktis 5.4 kokku lepitud viivisemääras (tlk 38 pöördel), mis on 0,05% päevas. Hageja soovib viivise väljamõistmist 08.02.2023 seisuga summas 815,37 eurot. Kostja II ei ole viivise suurusele ega arvutuskäigule vastu vaielnud, mistõttu kohus mõistab kostjalt II solidaarselt kostjaga I välja 08.02.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 815,37 eurot.

1. Hageja nõuab kostjalt II hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt II tuleb solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 14 372,22 eurot määraga 0,05% päevas alates 11.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 17 810,52 eurot. Menetluskulud
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest 10 samuti solidaarselt. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
4. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.
5. a määrusega nr 2-23-2363 11