Obsah (11)

§ 1§ 4062§ 403§ 416§ 401§ 415§ 113§ 35§ 42§ 406§ 1132

Tsiviilasi nr 2-23-12012 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anastassia Stalmeister Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 24. september 2024 Tsiviilasja nr 2-23-

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult osaliselt põhjendatud ja hagi saab tagaseljaotsusega osaliselt rahuldada.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud 2 Tsiviilasi nr 2-23-12012 faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale Ametlike Teadaannete kaudu kätte toimetatud
3. juunil
4. Lisaks on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue edastatud kostjale tema e-posti aadressidele ja xxx
5. detsembril
6. Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama, hoiatades, et kirjaliku vastuse tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole hagile vastanud.
7. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja ja Bigbank AS-i vahel
8. märtsil 2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr CL-EEC-20006804, mille alusel sai kostja laenu 8750 eurot intressimääraga 19,4% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel 60 kuu jooksul. Kostja laenu tagastamise kohustuse rikkumise tõttu ütles laenuandja lepingu üles
9. aprillil
10. Laenuandja loovutas
11. juulil 2022 nõude hagejale.
12. Kohus selgitab, et tegemist on võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 403

4 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 13). 6.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Märtsis 2020. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (vt Eesti Panga kodulehelt , seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 61,83% aastas.

Kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr oli lepingu kohaselt 21,54% aastas. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping

4062 lg 1 alusel tühine.

1. Järgmisena kontrollib kohus, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 800 eurot ning väljaminekuks 0 eurot. Laenuandja on analüüsinud kostja pangakonto väljavõtte ja on saanud teada, et kostja palk on 800 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud (sh minimaalsed majapidamiskulud 250 eurot), koos laenu osamaksega 230 eurot 35 senti, tuludest maha ning arvestas, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 319 eurot 65 senti (800–250–230,35). Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Laenuandja on kontrollinud ka maksehäireregistreid, kostjal lepingu sõlmimise ajal aktiivsed maksehäired puudusid. Hageja on esitanud kostja pangakonto väljavõtte nelja kuu kohta, millest nähtub töötasu 800 eurot (neto). Kostja pangakontost muid laenutagasimakseid laenu väljastamise hetkel ei nähtu. Laenuandja arvestas mõistliku kuluga majapidamisele. Seega ei ole laenuandja kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
2. Laenuandja on enne lepingu ülesütlemist
3. veebruari
4. a hoiatusega andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni
5. märtsini
6. Kuivõrd kostja kohustust ei täitnud ütles laenuandja lepingu üles
7. aprillil
8. Seega on laenuandja lepingu

§ 416lg-s 1 sätestatud korda järgides üles öelnud.

Hageja on kostjat nõude loovutamisest teavitanud. Kostja 3 Tsiviilasi nr 2-23-12012 on tagastanud laenu osaliselt, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista tasumata põhivõlgnevus

§ 401lg 1, § 402 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel summas 8117 eurot 54 senti.

Selles osas tuleb hagi rahuldada. 9. Lisaks põhinõudele, nõuab hageja intressi ja viivist samas määras, s.o 19,4% aastas, väljamõistmist. Tarbijalt ei või

§ 415

lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (RKTKo 14.01.2009. a, nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingust tulenev viivise kokkulepe on

§ 35lg 1 mõttes tüüptingimus.

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42

lg 3 p 5).

§ 42

lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on

§ 406

2 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (

§ 4062

lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kohus juba leidis eespool, et lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61%. Seega ei ületanud kokkulepitud intressimäär 19,40% aastas kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ning kokkulepitud intressimäär on lubatav. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et nii intress, kui ka viivis on 19,40% aastas. Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 19,40% aastas. Hageja intressi ja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Kohus mõistab viivise kooskõlas TsMS §-ga 367 kohtuotsuse tegemise seisuga.

1. Hageja taotleb sissenõudmiskulu 50 eurot väljamõistmist. Hageja sissenõudmiskuludeks on tasuliste kirjade saatmine järgmiselt:
2. novembril 2022 kulu 25 eurot,
3. novembril 2022 kulu 5 eurot,
4. jaanuaril 2023 kulu 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses 4 Tsiviilasi nr 2-23-12012 tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus selgitab, et sätte tarbijakaitselist iseloomu arvestades tuleks "meeldetuletuskirja" mõista kitsendavalt. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk

-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta. Kuna mõistes sisaldub sõna "kiri", ei saa meeldetuletuskirjaks pidada nt telefonikõnes edastatud teadet. Meeldetuletuskirja võib saata posti teel, aga ka nt e-posti või SMS-iga. Meeldetuletuskirjaks ei loeta võlgnevuse märkimist või võlgnevuse meeldetuletamist järgmise kuu arvel (vt Varul, P. jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016. § 1132, p 5. a). Kuivõrd muude kuludena on hagiavalduses märgitud peamiselt telefonikõnedega seotud kulud, mis ei lähe

§ 1132

järgsete meeldetuletuskirjade alla, tuleb hageja nõue sissenõudmiskulu osas rahuldada vaid osaliselt, s.o summas 35 eurot.

1. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.
3. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja on taotlenud hagiavalduses menetluskulude 1248 eurot, s.o riigilõivu 910 eurot ning õigusabikulu 338 eurot, väljamõistmist. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 139 lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on riigilõiv põhjendatud kulu. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja. Hagejat on menetluses esindanud TsMS § 218 lg 1 kohane esindaja. Kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust (RKTKm 06.05.
4. a, nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohus leiab, et esindaja ajakulu 2 tundi on põhjendatud ja vajalik. Kohus peab esindaja tunnitasu suurust 169 eurot (käibemaksuta) mõistlikuks. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest 5 Tsiviilasi nr 2-23-12012 kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik 6