Obsah (8)

§ 407§ 444§ 468§ 173§ 163§ 177§ 174§ 138

act OÜ väljamõistmiseks Hagi hind 3887 eurot 64 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046; asukoht XXX, 10617, XXX), lepinguline esindaja S.I (e-post ) Koht

) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte toimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Teadanne avaldati

1. aprillil 2025 ja dokumendid loeti kättetoimetatuks
2. mail
3. Kohus on kohustanud kostjat kohtule kirjalikult vastama, hoiatades, et kirjaliku vastuse tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole hagile vastanud.
4. Kohus leiab, et
5. novembril 2025 esitatud alternatiivne nõue kostja vastu on põhjendatud ning kuulub tagaseljaotsusega rahuldamisele (

§ 407lg 1).

Kohus leiab, et sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Leping sõlmiti

1. novembril 2022 ja selle sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%. Lepingutes märgitud krediidi kulukuse määr 48,9% 3000 euro suuruse krediidi puhul on võrdne lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud kolmekordse krediidikulukuse määraga, s.o 48,90%, ning seega VÕS § 4062 lg-ga 1 kooskõlas.
2. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate 3 maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidi info), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3). KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto 4 väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet.
3. Hageja
4. veebruari
5. a esitatud hagi kohaselt kontrollis esialgne krediidiandja isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Tulenevalt lepingu tingimuste p-st 3.4.
6. pidi kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja ta ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lepingu tingimuste p 10.4.11 kohaselt kinnitas kostja, et ta kasutab laenu tavapärase tarbimise eesmärgil, mitte kriitilise olukorra ega kriitiliste vajaduste tõttu. Lepingu p 3.4.12 kohaselt kinnitas kostja, et ta on teadlik laenu võtmisega seotud kohustustest, millel võib olla negatiivne mõju tema rahalisele olukorrale, ja ta on selles osas vajaduse korral konsulteerinud finantsnõustajatega. VÕS § 14 lg 2 ja § 403 4 lg 3 teine lause kohustavad krediidivõtjat esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe oma andmete osas. Lepingu p 3.4.16 kohaselt kinnitas kostja, et ta on esitanud krediidiandjale kõik õiged andmed oma majandusliku olukorra ja laenu kasutamise eesmärgi kohta. Kohtu hinnangul ei saa eespoolesitatud selgitust kostja maksevõime kontrollimise kohta pidada piisavaks, et pidada krediidiandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte järginuks. Kohus on
7. novembri
8. a kirja punktis 3 teinud hagejale ettepaneku esitamaks täiendavad tõendid ja selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja ei ole neid esitanud ning tõendamiskoormis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas on krediidiandjal (VÕS § 4034 lg 13). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034).
9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid (nt võla sissenõudmisega seotud kulusid, kahjuhüvitist, tasu nõudekirjade ja meeldetuletuste eest) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on
10. novembril 2025 esitanud kostja vastu ka alternatiivse nõude juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Alternatiivse nõude kohaselt nõuab hageja VÕS § 4034 lg 7 alusel kostjalt väljastatud krediidisumma jääki 2367 eurot 49 senti (väljastatud krediit 3161 eurot, millest maha arvestatud kõik laekumised 793 eurot 51 senti) ja seadusjärgset intressi kuni lepingu ülesütlemiseni summas 75 eurot 95 senti. Samuti nõuab kostja viivist VÕS §-s 113 sätestatud viivist alates
11. oktoobrist 2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus rahuldab need hageja nõuded tagaseljaotsusega. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Kohus mõistab viivise kooskõlas

§-ga 367 kohtuotsuse tegemise seisuga. Käesoleva otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 579 eurot 25 senti (perioodi

1. oktoober 2023 –
2. detsember 2023 eest 51 eurot 37 senti, perioodi
3. jaanuar 2024 –
4. juuni 2024 eest 147 eurot 16 senti, perioodi
5. juuli 2024 –
6. detsember 2024 eest 145 eurot 80 senti, perioodi
7. jaanuar 2025 –
8. juuni 2025 eest 130 eurot 90 senti ja perioodi
9. juuli 2025 –
10. detsember 2025 eest 104 eurot 2 senti).

§ 444lg 3 osas kohus ei põhjenda otsust osas, millises ta hageja nõuded rahuldas.

1. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kostjalt sissenõudmiskulude summas 35 eurot väljamõistmiseks. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbija vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral muid tasusid krediidiandjale ei võlgne. Hageja nõuab kostjalt tüüptingimuste ja hinnakirjaga kehtestatud sissenõudekulu väljamõistmist, milline nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus andis
2. novembri 2025 kirja punktis 6 sissenõudekulude hüvitamisega seonduvat. Hageja 5 ei ole täpsustanud oma nõuet ega esitanud kohtule andmeid, mis võimaldaksid praegusel juhul tema nõude rahuldada.
3. Kohus tunnistab

§ 468lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 11.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hageja alternatiivse nõude, s.o u 65% ulatuses hageja algsest nõudest. Kohus jätab

§ 163lg 1 alusel menetluskulud 65% ulatuses kostja ja 35% ulatuses hageja kanda.

12.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on taotlenud hagiavalduses menetluskuludena riigilõivu 455 eurot väljamõistmist kostjalt. Muude menetluskulude väljamõistmist ei ole hageja taotlenud. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtu hinnangul on riigilõiv summas 455 eurot menetluskuluna põhjendatud ja vajalik (

§ 174lg 1).

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele vastavalt menetluskulude jaotusele riigilõiv 295 eurot 75 senti (455 / 100 * 65). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik 6