Obsah (6)

§ 78§ 762§ 792§ 80§ 76§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Janek Laidvee Otsuse tegemise aeg ja koht 18.01.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-1919 Haldusasi O.G kaebus tühistada Rahandusmi

) tõlgendus (sh seadusandja tahte kujunemine) viitab sellele, et tegelike kasusaajate ajalooliste andmete jätkuv avaldamine äriregistri infosüsteemis ei põhine seaduslikul alusel, vaid avaldada võib üksnes kehtivaid tegelike kasusaajate andmeid. 2) Asjassepuutuva EL õiguse normistik (direktiivi 2015/849 1 art 30 lg 5 kui ka direktiiviga 2018/8432 muudetud sõnastus) näeb ette, et avaldamisele võivad kuuluda üksnes kehtivad tegelike kasusaajate andmed, kuid seegi on Euroopa Kohtu praktika valguses piiratud (Euroopa Kohtu 22.11.2022 otsusega liidetud kohtuasjades C-37/20 ja C-601/20 tunnistati direktiivi 2018/843 art 1 p 15 kehtetuks osas, milles see näeb ette, et liikmesriigid peavad tagama, et nende territooriumil registreeritud äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelikke kasusaajaid käsitlev teave on igal juhul üldsusele kättesaadav) ning igal juhul on EL õigusega ja kohtupraktikaga vastuolus

§ 78lõikes 1 toodud olukord, kus tegelike kasusaajate andmeid avaldatakse üldsusele.

Ajalooliste tegelike kasusaajate andmete avaldamine üldsusele on EL õiguse ja kohtupraktika alusel välistatud. Eesti Vabariik on tegelike kasusaajate andmete avaldamise sätestanud märksa laiemalt, mis on vastuolus EL 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/849,

1. mai 2015, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/ EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ . 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/843,
2. mai 2018, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/679 (edaspidi: isikuandmete kaitse üldmäärus või IKÜM) ning ületab

-i aluseks olevates direktiivides sätestatud liikmesriigi lubatud pädevust. Direktiivi 2015/849 pole võimalik tõlgendada sedasi, et liikmesriik võiks andmeid avaldada suuremas ulatuses, kui see on direktiivis ette nähtud. 3) Vastustaja seisukohad on vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusega. Mistahes õiguslik alus kaebaja isikuandmete avaldamiseks seoses tema tegelikuks kasusaajaks olekuga lõppes hiljemalt hetkel, mil kaebaja ei olnud enam XXi tegelik kasusaaja. Samast hetkest alates tekkis kaebajale subjektiivne õigus nõuda vastustajalt IKÜM artiklis 17 sätestatud õiguse olla unustatud rakendamist. Võttes aluseks

§ 78

lõike 1 ning direktiivi 2015/849 art 30 lõike 5, lõppes vastustaja õiguslik alus kaebaja andmete avaldamiseks hiljemalt hetkel, mil kaebaja polnud enam XXi tegelik kasusaaja (st 04.05.2023). 4) Vastustaja viidatud

§ 762

lõike 1 alusel antud rahandusministri 06.04.2023 määrus nr 22 „Tegelike kasusaajate andmekogu asutamine ja põhimäärus“ (edaspidi: TEKSA põhimäärus) ületab seaduses sätestatud volitusnormi ning on seetõttu õigustühine. Isegi kui

§ 762

lõige 1 oleks intra legem määruse andmiseks piisavalt täpne, oleks sedasorti delegatsiooninorm põhiseaduse §-st 3 tuleneva parlamendireservatsiooni põhimõttega vastuolus. Mõlemal juhul viib järeldus selleni, et vastustaja ei saanud taotluses toodud palvest ajalooliste tegelike kasusaajate andmete avalikustamise lõpetamiseks määrusele tuginedes keelduda. 6. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Rahandusministeeriumi selgitav vastuskiri nr 1.4-1/4039-2 ei ole käsitletav haldusaktina, vaid menetlustoiminguna, kuna sel puudub regulatiivne toime. Käesoleval juhul puudub kaebajal kaebeõigus, kuna menetlustoimingu vaidlustamise eeldused ei ole täidetud. Taotlejale õigusliku raamistiku selgitamine ei riku kaebajate mittemenetluslikke õigusi, samuti ei tingi menetlustoimingu õigusvastasus vältimatult kaebajate õigusi rikkuva haldusakti andmist või lõpliku toimingu tegemist. 2) Kaebaja nõue kohustada Rahandusministeeriumi lõpetama O.G kohta nende andmete avaldamine, mille järgi O.G on olnud XXi tegelik kasusaaja on alusetu. Tegelike kasusaajate andmekogu (edaspidi: TEKSA) toimimist reguleerivad

ja TEKSA põhimäärus.

§ 78

lõike 1 kohaselt tegeliku kasusaaja andmed ja nende kohta tehtud märked avalikustatakse äriregistri infosüsteemis. Seejuures seadus ei erista n-ö ajaloolisi ja kehtivaid tegelike kasusaajate andmeid. Nii viimati esitatud tegelike kasusaajate andmed kui ka kõik varasemalt esitatud tegelike kasusaajate andmed on tegelike kasusaajate andmed.

§ 78kohaselt on avalikud kõik tegeliku kasusaaja andmed.

3)

§ 792

lg-d 1 ja 2 näevad ette tegeliku kasusaajale õiguse taotleda esitatud andmete kättesaadavuse piiramist olukorras, kus tegeliku kasusaaja andmete avalikkusele kättesaadavus põhjustaks tegelikule kasusaajale ebaproportsionaalselt suure kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise ohu. Samuti on tegelikul kasusaajal ja tema esindajal õigus taotleda andmekogu vastutavalt töötlejalt erandkorras andmete kättesaadavuse piiramist või kui tegelik kasusaaja on alaealine või piiratud teovõimega isik, võib tegeliku kasusaaja esindaja taotleda andmete avalikkusele kättesaadavuse piiramist kuni tegeliku kasusaaja täisealiseks saamiseni või tema täieliku teovõime taastumiseni. Eelnimetatud alustel esitatud andmete kättesaadavuse piiramiseks ei ole kaebaja taotlust esitatud.

ei näe ette täiendavaid aluseid esitatud andmete kättesaadavuse piiramiseks. Vastavalt

§ 80

lg-le 1 tegeliku kasusaaja andmed kustutatakse automaatselt viis aastat pärast juriidilise isiku registrist kustutamist. Täiendavad alused andmete kustutamiseks puuduvad. Andmete avalikustamise kohtustus tuleneb 3

§ 78

lg-st 1, mille kohaselt tegeliku kasusaaja andmed ja nende kohta tehtud märked avalikustatakse äriregistri infosüsteemis. TEKSA põhimäärus kordab seaduses sätestatut. 4) Puudub vastuolu EL õiguse ja kohtupraktikaga. EL õigus ei erista kehtivaid ja ajaloolisi tegelike kasusaajate andmeid. IKÜM-st tuleneb küll üldpõhimõte olla unustatud, kuid EL õigus näeb ette ka erandid.

-i aluseks olev direktiivi 2015/849 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada kohustus säilitada tegelike kasusaajate andmeid. Direktiivi artikkel 30 lõige 10 alamlõik 3 kohaselt lõikes 1 osutatud teave peab olema riiklike registrite ja registrite sidestamise süsteemi kaudu kättesaadav vähemalt viis aastat ja mitte enam kui 10 aastat pärast äriühingu või muu juriidilise isiku registrist kustutamist. Liikmesriigid teevad omavahel ja Euroopa Komisjoniga koostööd, et kooskõlas käesoleva artikliga rakendada erinevaid juurdepääsu liike. Seega isegi pärast juriidilise isiku lõppemist ehk hetke, millest alates kindlasti ei saa enam olla juriidilisel isikul tegelikke kasusaajaid, kuna juriidilist isikut enam ei ole, tuleb jätkata andmete säilitamisega. Lisaks sellele peab see teave olema kättesaadav. Direktiivi 2015/849 art 30 lõige 5 täpsustab, et liikmesriigid tagavad, et tegelikult kasu saavaid omanikke käsitlev teave on igal juhul kättesaadav: a) pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele ilma piiranguteta; b) kohustatud isikutele klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete raames kooskõlas II peatükiga; c) kõigile isikutele ja organisatsioonidele, kes suudavad tõendada õigustatud huvi." Viidatud direktiivi kohaselt tuleb kõiki tegelike kasusaajate andmeid säilitada ja avalikustada direktiivis nimetatud isikutele vähemalt viis aastat pärast juriidilise isiku kustutamisest registrist. Kuna kohustatud isikute ja õigustatud huvi omavate isikute ringi on äärmiselt lai (hinnanguliselt sadu tuhandeid päringuid aastas), on seadusandja

sätestanud kohustuse teha andmed kõigile kättesaadavaks. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Esmalt tuleb selgitada Rahandusministeeriumi vastuskirja õiguslikku olemust. Kaebaja pöördus 05.06.2023 vastustaja poole taotlusega kõrvaldada kaebaja andmed äriregistri avalikest andmetest osas, milles need näitavad teda XXi ajaloolise tegeliku kasusaajana. Vastuskirjas ei viidata selgesõnaliselt kaebaja taotluse lahendamisele, vaid vastustaja on vastavalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadusele selgitanud, millisel õiguslikul alusel toimub tegelike kasusaajate andmete avaldamine. Vastuskirja vormistusest võib teha järelduse, et vastustaja käsitles kaebaja taotlust selgitustaotlusena ning et vastustaja ei pidanud võimalikuks kaebaja taotlust rahuldada, leides, et andmete avaldamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Kohtu hinnangul on vastustaja kaebaja taotluse ebaõigesti kvalifitseerinud selgitustaotlusena. Kohtu hinnangul on kaebaja 05.06.2023 taotluse näol tegemist vastuväitega IKÜM art 21 ja isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 25 mõttes. IKÜM ar 21 lg-st 1 tulenevalt on andmesubjektil õigus konkreetsest olukorrast lähtudes esitada igal ajal vastuväiteid teda puudutavate isikuandmete töötlemise suhtes, mis toimub IKÜM artikli 6 lõike 1 punkti e või f alusel. IKÜM art 6 lg 1 p e kohaselt võib isikuandmeid töödelda, kui see on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks. Kohtu arvates on see IKÜM säte isikuandmete töötlemise aluseks käesoleval juhul. IKS § 25 lg 3 kohaselt on andmesubjektil õigus vastutavalt töötlejalt nõuda kogutud isikuandmete kustutamist, kui isikuandmete töötlemisel ei arvestatud isikuandmete töötlemise põhimõtteid (lg 3 p 2) või vastutav töötleja on kohustatud andmed kustutama täitmaks seadusest, kohtuotsusest, välislepingust või muust siduvast kokkuleppest tulenevat kohustust (lg 3 p 3). IKÜM art 21 lg 1
2. lausest tulenevalt ei töötle vastutav töötleja isikuandmeid edasi, välja arvatud juhul, kui vastutav töötleja tõendab, et andmeid töödeldakse mõjuval põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused, või õigusnõuete koostamise, esitamise või kaitsmise eesmärgil. IKS § 25 lg-st 6 tulenevalt on vastutav töötleja kohustatud andmesubjekti viivitamatult teavitama, kui ta keeldub isikuandmeid parandamast või 4 kustutamast või nende töötlemist piiramast, ning esitama keeldumise põhjendused. IKS § 25 lg-st 7 tulenevalt võib isik keeldumise korral oma õiguste kaitseks pöörduda AKI või kohtu poole. Kohtu hinnangul IKÜM art 21 lg 1 ja IKS § 25 lg 6 kohane keeldumine andmete kustutamisest vastab HMS §-s 51 sätestatud haldusakti tunnustele ning on seetõttu tühistamisnõude teel vaidlustatav. Kaebajal on kaebeõigus tema õigusi riivavat haldusakti vaidlustada. Rahandusministeerium on TEKSA andmekogu vastutav töötleja (

§ 762 lg 2).

8.

9. peatükk reguleerib juriidilise isiku tegeliku kasusaaja andmete kogumist TEKSA-le esitamist ja andmete avaldamist. Tegeliku kasusaaja andmed ja nende kohta tehtud märked avalikustatakse äriregistri infosüsteemis (

§ 78lg 1).

Kohus nõustub kaebajaga, et

9. ptk ei reguleeri minevikus tegeliku kasusaaja tunnustele vastanud isikute isikuandmete avaldamist. Tegeliku kasusaaja mõiste

§ 9

mõttes eeldab kehtivate sidemete ja seoste olemasolu

alla langevate juriidiliste isikutega, mitte minevikku jäänud sidemeid ja seoseid. Seega kohtu arvates

9. ptk ei reguleeri nende isikute isikuandmete töötlemise tingimusi, kellel puuduvad kehtivad seosed ja sidemed konkreetse juriidilise isikuga, st kes enam pole konkreetse juriidilise isiku tegelikud kasusaajad. Ka vastutaja on ise tunnistanud, et seadus ei erista n-ö ajaloolisi ja kehtivaid tegelike kasusaajate andmeid.

§ 9

peab silmas olemasolevaid sidemeid juriidilise isikuga, mitte mistahes ajal minevikus eksisteerinud seoseid. Ka

§ 80

lg 1 norm andmete kustutamise kohta on neutraalne, seal räägitakse tegelike kasusaajate andmete, st seaduse mõttes kehtivaid seoseid omavate isikute, andmete kustutamisest. Seega ei puuduta

§ 78

lg-st 1 tulenev avalikustamise kohustus ajaloolisi tegelikke kasusaajaid, mistõttu ei laiene ka

§-s 79 2 tulenevad avaldamise piirangu erisused käesolevale olukorrale. Ka puudutab

§ 80

neid isikuid, kes olid juriidilise isiku registrist kustutamisel tegelikud kasusaajad, st mitte kaebajat. Teistsugust lähenemist ei paku TEKSA põhimäärus, mis sarnaselt

-ga ei erista olemasolevaid ja ajaloolisi tegelikke kasusaajaid. Andmete kustutamisel on tehtud viide

§-le 80 (vt TEKSA põhimääruse § 13).

1. Kaebaja on õigesti leidnud, et ka EL õigusest ei tulene kohustust teha kättesaadavaks ajalooliste tegelike kasusaajate isikuandmed. Nii direktiivist 2015/849 kui ka direktiivist 2018/843 tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada asjakohase, täpse ja ajakohastatud teabe kogumine tegelikult kasu saavate omanike kohta (art 30 lg 1). Direktiivi 2018/843 põhjenduste p-s 38 on rõhutatud, et „/…/ Lisaks tuleks kättesaadavaks teha üksnes isikuandmed, mis on ajakohased ja käsitlevad tegelikult kasu saavaid omanikke/…/, st direktiiv ei nõua isikuandmete avaldamist mistahes ajaperioodil juriidilise isikuga seotud isikute kohta. Asjakohasus tähendab kohtu arvates seda, et liikmesriikidel tuleb tagada, et avaldatakse tegelikke seoseid omavad isikud, minevikus äriühinguga seotud isikute avaldamist direktiiv ei nõua. Kaebaja on asjakohaselt tähelepanud juhtinud Euroopa Kohtu 22.11.2022 otsusele liidetud kohtuasjades C-37/20 ja C-601/20, millega Euroopa Kohus tunnistas kehtetuks direktiiviga 2018/843 ümber sõnastatud artikli 30 lg 5 esimese lõigu punkti c, mis nägi ette, et liikmesriigid peavad tagama, et nende territooriumil registreeritud äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelikke kasusaajaid käsitlev teave on igal juhul üldsusele kättesaadav. Euroopa Kohus leidis, et muudetud direktiivi sõnastus ei ole kooskõlas EL põhiõiguste harta artiklitega 7 ja
2. Halduskohtu hinnangul on selge, et kui vastav EK järeldus käib juriidilise isikuga kehtivaid seoseid omavate tegelike kasusaajate kohta, siis on see kahtlusteta ülekantav ka isikutele, kes sellist staatust omasid minevikus. Selliste isikute isikuandmete piiramatu kättesaadavaks tegemine avalikkusele ei ole nõndasamuti ühitatav EL põhiõiguste hartaga. Seetõttu ei ole vastustaja tegevus kaebaja taotluse lahendamisel kooskõlas EL õigusega. 5 10.

§ 80

lg 1 kohaselt tegeliku kasusaaja andmed kustutatakse automaatselt viis aastat pärast juriidilise isiku registrist kustutamist. Direktiivi 2018/843 artikkel 30 lg 10 sõnastuse kohaselt lõikes 1 osutatud teave peab olema riiklike registrite ja registrite sidestamise süsteemi kaudu kättesaadav vähemalt viis aastat ja mitte enam kui 10 aastat pärast äriühingu või muu juriidilise isiku registrist kustutamist. Euroopa Kohtu 22.11.2022 otsuse valguses ei saa viidatud sättest tuleneda õigust avalikustada ajalooliste kasusaajate andmed automaatrežiimil kuni 10 aastat. Direktiivi põhjendustes on viidatud vajadusele leida tasakaal rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimuses eksisteeriva üldise avaliku huvi ning andmesubjekti põhiõiguste vahel (direktiivi 2018/843 põhjenduste p 34). Seega juhul, kui liikmesriik soovib minna kaugemale sellest, mida EL direktiivid nõuavad, tuleb esmalt analüüsida, kas see on isikuandmete kaitse põhimõtete valguses üleüldse võimalik ning kui on võimalik, tuleb tagada see, et valitud meetod (kõigile avaldamine vs avaldamine nt tõendatud õigustatud huvi korral) oleks andmesubjekti õigusi kõige vähem riivavam. Sellist analüüsi vastustaja teinud ei ole, mistõttu on tema tegevus vastuolus EL õigusega. Kohus märgib, et IKÜM on otsekohalduv, mistõttu isikuandmete vastutav töötleja ei saa seda kõrvale jätta põhjendusel, et andmekogu põhimäärus või ka seadus näeb ette kindla andmete koosseisu ja avaldamise korra. EL õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda EL õiguse sätetele (vt RKHKo 31.05.2023, 3-20-240/47, p 25 ja seal viidatud praktika). Vastustajale kui isikuandmete vastutavale töötlejale tulenevad vahetult kohustused EL õigusest ning neist ei saa mööda minna siseriiklikele õigusnormidele viidates. Käesoleval juhul kohus tuvastas, et ka siseriiklikud õigusnormid ei kohustanud vastustajat registris andmeid avaldama viisil, nagu seda praktikas seni tehakse.

1. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada. Kohus tühistab 28.07.2023 vastuskirja nr 1.4-1/4039-2 „Vastuskiri tegelik kasusaajate ajalooliste andmete muutmise teemal“, mis sisuliselt on käsitletav isikuandme kustutamise taotlusest keeldumisena IKÜM art 21 lg 1 ja IKS § 25 lg 6 mõttes. Vastustaja on IKÜM art 21 lg-st 1 ja IKS § 25 lg-st 6 tuleneva kaalumise kohustuse jätnud täitmata. Kohus ei saa seda teha haldusorgani eest. Kohus ei saa seega antud hetkel otsustada, et kaebaja isikuandmed tuleb registrist kustutada, vaid kohustamisnõue tuleb rahulda viisil, et vastustaja on kohustatud O.G 05.06.2023 taotluse üle uuesti otsustama.
2. Kaebaja on kaebuses esitanud taotluse avaldada asjas tehtav lahend ilma O.G nimeta, vanuseta, päritoluriigi andmeteta ning mistahes muude andmeteta, mis võimaldavad O.G tuvastamist, sh mitte avaldada kohtulahendis andmeid XX AS kohta. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ning HKMS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel tuleb asendada kaebaja nimi ning XX AS (või lühendina XX) tähemärgiga. Muid kaebajat tuvastada võimaldavaid andmeid kohtulahend ei sisalda.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb vastustajalt 29.12.2023 menetlusdokumendi kohaselt menetluskulude välja mõistmist, mis koosnevad õigusabikuludest 4742,6 eurot (käibemaksuta), riigilõivust 20 eurot ning kohtumääruse tõlkimisega seotud kuludest summas 32 eurot (käibemaksuta). Kokku taotleb kaebaja seega menetluskulude hüvitamist summas 4742,6+20+32=4794,6 eurot. Kohtu arvates on taotletav õigusabikulu liialt suur. Tegemist ei ole mahuka õigusvaidlusega, menetlus oli kirjalik ning vastustaja on esitanud üksnes vastuse kaebusele, millele on tulnud kaebajal seisukoht esitada. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatud õigusabikulu käesolevas asjas ületada 3000 eurot (käibemaksuta). Kaebaja 30.09.2023 arvest nr 202301952 ja arve spetsifikatsioonist nähtuvalt on kaebaja kandnud tõlkekulusid 32 eurot (käibemaksuta). Tõlkekulu seondub kohtumääruse tõlkimisega. Riigikohus on leidnud, et tõlkekulude väljamõistmiseks peab olema tõendatud tõlkekulude kandmise vajadus ja seos kohtumenetlusega, ka peab olema teada toimingule kulunud aeg ning tõlketeenust osutanud isik (RKHKo 21.06.2012, 3-3-1-26-12, p 35). Käesoleval juhul sisaldub tõlkekulu kaebaja 6 esindaja advokaadibüroo arvel, täpsemalt on teadmata kes oli tõlkijaks ning miks esines vajadus just konkreetse menetlusdokumendi tõlkimiseks (kaebajal oli esindaja ning menetluses osalemine eeldab eelduslikult tihedamat esindajaga suhtlemist kui konkreetne kohtudokumendi tõlge). Seega pole kohtule äratuntav menetluskulu vajalikkus ja põhjendatus (HKMS § 109 lg 6), mistõttu jääb see kulu kaebaja enda kanda. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv summas 20 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 3020 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7