Obsah (7)

§ 121§ 214§ 114§ 63§ 68§ 323§ 306

1-06-11995 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-06-11995 (05265000615) Kohtukoosseis Aarne Sarjas; Ma

§-de 214 lg 1; 121 ja 114 p 1 järgi Viktor Rekonini süüdistus

§-de 114 p 1 ja 323 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. juuni 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava A.O kaitsja Karl Saavo, süüdistatava Viktor Rekonini kaitsja Valli Murde Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav A.O elukoht: XXXX XXXXX, isikukood: XXX, töökoht: puudub varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo Süüdistatav Viktor Rekonin elukoht: XXXX XXXXX, isikukood: 37805246556, töökoht: puudub varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja advokaat Valli Murde. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. juuni 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-11995 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. oktoobrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. novembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. juuni 2007 otsusega mõisteti A.O süüdi ja karistati

§ 121

järgi 6-kuulise vangistusega,

§ 214

lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega ja

§ 114

p 1 järgi 13-aastase vangistusega.

§ 63

lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning mõisteti liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 13 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning loeti A.O-l kandmisele kuuluvaks 12 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust, vangistuse kandmise aja algusega tema vahistamisest, s.o alates 5. maist 2006. Sama kohtuotsusega mõisteti Viktor Rekonin süüdi ja karistati

§ 114

p 1 järgi 13aastase vangistusega.

§-de 65 lg 2 ja 74 lg 5 alusel suurendati mõistetud karistust Põlva Maakohtu 17. oktoobri 2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 5 kuud 28 päeva vangistust – võrra ning mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste järgi 13 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning loeti V.

Rekoninil kandmisele kuuluvaks 13 aastat 5 kuud 23 päeva vangistust, vangistuse kandmise aja algusega tema vahistamisest, s.o alates 5. maist 2006. Kohus mõistis A.O ja V. Rekonini õigeks

§ 114p 1 järgi osaliselt, s.o V.K.

tapmises piinaval viisil. A.O mõisteti õigeks

§ 121järgi osaliselt, s.o V.K.

väärkohtlemises, V. Rekonin mõisteti õigeks

§ 323järgi, s.o I.K.

suhtes vägivalla toimepanemises. Maakohus arutas muuhulgas A.O-le ja V. Rekoninile

§ 114p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et nad 8.

novembril 2005 kella 19.30-23.00 vahel Põlva maakonnas Räpina vallas Linte külas maja nr 1 korteris nr 14 mõrvasid V.K. piinaval ja julmal viisil: A.O lõi lõike-torkeriistaga kannatanut rindkeresse ning V. Rekonin lõikas läbi kannatanu kõri ja lõi lõike-torkeriistaga kannatanut selga. Kuriteo käigus tekitati kannatanu V.K. kokku 11 kehavigastust seljal, rindkerel ja kaelal, kusjuures surma põhjustasid seitse torke-lõikehaava 2 seljal ja rindkerel: neli vasakusse rinnaõõnde tungivat haava vasakul pool seljal koos XII roide murruga, kolm haava rindkerel, millest üks paremasse rinnaõõnde tungiv haav rinnaku kohal rinnakupidet läbistav ning kopsu ülasagarat vigastav, üks vasakusse rinnaõõnde tungiv haav vasakul rinnaku kõrvaljoonel II roidevahemikus ning kopsu ülasagarat vigastav ja üks kõhuõõnde tungiv haav paremal pool roidekaare all rinnaku kõrvalrangluu keskjoone vahel IX roiet ja vahelihast läbistav ja maksa vasakut sagarat vigastav. Tapmine on toime pandud piinaval ja julmal viisil, kuna kannatanut on löödud lõiketorkeriistaga korduvalt elutähtsatesse organitesse, on läbi lõigatud kannatanu kõri, on tekitatud palju kehavigastusi elutähtsates organites, millega on teo laadist tulenevalt põhjustatud kannatanule suurt valu ning sellise tegevusega on avaldatud hoolimatut ja küünilist suhtumist inimelu kui väärtuse suhtes. Süüdistatavad ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt leidis kohtus tõendamist, et 8. novembril 2005 kella 20 ja 22 vahel tapsid A.O ja V. Rekonin V.K. julmal viisil viimase kodus – Linte külas 1-14, millega panid toime

§ 114p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohus luges tuvastatuks, et V.K. surnukeha leidmisest teati kiirabile ja politseile

1. novembril 2005 kella 13 paiku.
2. novembri 2005 päeval ja õhtul kella 20 paiku oli V.K. elus.
3. novembril 2005 kella 20 ajal tuli võõrastest K. korterisse V.K. juurde A.O ning viimased tarvitasid ka alkoholi. Seega on oluline tuvastada isik või isikud, kes võisid V.K. tappa ajavahemikus
4. novembri kella 20-st kuni
5. novembri kella 13-ni. J.K. suri
6. jaanuaril
7. Kuna teised menetlusosalised prokuröri taotlusele vastu ei vaielnud, siis kohus avaldas KrMS § 291 p 1 alusel kõik tunnistaja J.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Seega on tunnistaja J.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlused käsitletavad lubatava tõendina, kuid küsimus on nende usaldusväärsuses. Eelmärgitud tunnistaja on kohtueelsel uurimisel üle kuulatud viiel korral:
8. ja
9. novembril 2005,
10. aprillil ning
11. ja
12. mail
13. Esimesel korral on tunnistaja märkinud, et
14. novembril 2005 tarvitasid V.K. juures alkoholi tema sõbrad, s.o V. Rekonin, I.K. ja kolmas mees, keda ta ei tundnud. Kõigil järgmistel kordadel on tunnistaja kinnitanud, et õhtul tulid V.K. juurde V. Rekonin ja A.O ning lahkusid umbes kella 22 paiku. Võrreldes J.K. kõiki kohtueelsel antud ütlusi omavahel, leidis kohus, et J.K. ütlustes olulised vastuolud puuduvad, ta on ainult oma ütlusi järk-järgult täiendanud, põhjendades seda korduvalt kartusega V. Rekonini ja A.O ees enda ja oma abikaasa elu pärast, kuna enne lahkumist ähvardas V. Rekonin teda kaebamaminemise korral tapmisega. Ka puuduvad vastuolud J.K. ja I.K. ütluste vahel. Viimane on kinnitanud, et käis
15. novembril 2005 V.K. juures alkoholi tarvitamas, kuid lahkus lõuna paiku, kui sinna tulid A.O ja V. Rekonin. Samuti puuduvad sisulised vastuolud J.K. ja I.K. ning K.T. ja U.P. ütluste vahel. I.K. viibimist V.K. pool
16. novembril 2005 õhtul kella 20-st ei ole kinnitanud lisaks J.K. le ka A.O ise. Seega saab järeldada, et I.K. ei olnud
17. novembril 2005 kella 20 ajal enam V.K. pool. Kõigist tunnistaja J.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlustest nähtub, et
18. novembril 2005 oli V.K. juures ka V. Rekonin. Taolist asjaolu on eitanud mõlemad süüdistatavad. A.O ütluste kohaselt oli ta
19. novembril 2005 kella 17-20 vahel koos sõbranna A.J. , siis läks koju ning kella 20 paiku helistas talle V.K. , kutsudes enda poole. A.O isa – V.K. – on kinnitanud, et tema tööpäev lõppes kell 17, peale tööd oli ta kogu aeg kodus ja A.O saabus koju kella 22 paiku. Ka kinnitas L.K. , et poeg tuli koju 22 paiku. Samuti 3 kinnitavad kohtus avaldatud jälitusprotokollid, et
20. novembril 2005 ei ole V.K. kuuluvalt mobiiltelefonilt Ericsson R520m helistatud A.O telefoninumbrile 53626827 ning ka vastupidi. Seega ei saa lugeda usaldusväärseks A.O väiteid, et ta
21. novembril 2005 kella 20 paiku viibis kodus ja V.K. kutsus teda telefoni teel enda poole. Järelikult läks A.O
22. novembril 2005 kell 20 ajal V.K. poole enda või mõne kolmanda isiku initsiatiivil. Arvestades, et tunnistaja K.K. väitel saabus ta juba kell 16.30 Linte külas maja juurde, kuhu väidetavalt kella 17 ajal tuli ka A.O ning kus viimane pidi olema A.J. koos vähemalt paar tundi, aga K. Kõivik seal A.O ei näinud, siis on mitteusaldusväärsed ja ebaõiged kas A.J. , A.O ja K.K. ütlused tervikuna või nende ütlused A.O ja A.J. kokkusaamise kohta või siis A.J. ja K.K. ütlused V. Rekonini kodu suunas sõitmise kohta. Samas, isegi kui lugeda viimased ütlused õigeks, siis ka need ei kinnita veel V. Rekonini jalgrattaga sõitmist Linte külast Naha külla, kuna seda said tunnistajad oletada vaid hetkelise nägemistaju pinnalt ajal, kui väljas oli juba pime. Tunnistaja N.R. on kinnitanud, et
23. novembril 2005 tuli V. Rekonin koju kell 20, sest töö olevat tal lõppenud kell 19.30, ja läks magama kell
24. V. Rekonini ütluste kohaselt jõudis ta
25. novembril 2005 jalgrattaga koju kell 19.55, kodus oli õde ja hiljem tuli ema. Kuna V. Rekonini ja N.R. ütluste vahel on oluline vastuolu – süüdistatava väitel polnud koju saabumise hetkel ema veel kodus, seetõttu ei saanud viimane näha poja kojujõudmist, siis ei ole N.R. ütlusi tervikuna võimalik lugeda usaldusväärseteks, kuna need on antud pojale fiktiivse alibi loomiseks ja ei vasta tegelikkusele. Kannatanu I.K. ütluste kohaselt rääkis V. Rekonin talle
26. novembril 2005 alkoholi tarvitamise ajal Linte bussipeatuses V.K. tapmise ajaoludest, sh seda, et A.O oli V.K. kõri läbi lõiganud ning siis lõid nad mõlemad V.K. it korduvalt noaga, ka olevat V. Rekonin ja A.O ähvardanud J.K. noaga, sest viimane oli A.O käes näinud nuga. V. Rekonini väidete kohaselt ei kohtunud ta üldse
27. novembril 2005 I.K. . Kohus leidis, et V. Rekonini taolist väidet ei saa lugeda usaldusväärseks. Tunnistaja V.S. (I.K. ema) kinnitas, et
28. novembri 2005 hommikul tuli V. Rekonin I.K. juurde ja viimased läksid koos ära. Neid ütlusi saab lugeda usaldusväärseks, kuna puudub oluline põhjus neis kahelda. Antud tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei kahanda ka tunnistaja J.T. ütlused, mille kohaselt tuli V. Rekonin tööle
29. novembril 2005 kella 8-ks ega saanud alkoholi tarvitada. V. Rekonin on väitnud, et jõudis tööle juba kell 7.
30. Kuna J.T. ja V. Rekonini ütlused viimase tööletuleku aja osas on erinevad, ka ei olnud J.T. süüdistatava vahetuks juhiks, kes oleks pidanud jälgima tema töödistsipliinist kinnipidamist, samas on J.T. pidanud võimalikuks töötaja lahkumist töökohast puhkepauside ajal, samuti on U. Parmasoni kinnitusel OÜ X töötajatel võimalik töö juurest ära käia, siis ei saa J.T. eelmärgitud välistust lugeda usaldusväärseks. Ka on V. Rekonini otsene ülemus – tunnistaja E.P. – kinnitanud, et tema V. Rekonini tööletulekut
31. novembril 2005 ei kontrollinud, tööpäev algas küll kell 8, kuid neil on ettenähtud 15-minutiline paus kell 10 ja lõuna kell 12-13, peale selle on OÜ X töötajad ka tööajal Linte bussipeatuses alkoholi tarvitanud. Samuti ei ole võimalik I.K. ja V. Rekonini kokkusaamist
32. novembril 2005 välistada viimase ütluse alusel, et ta ei suhtle I.K. , kuna V. Rekonin on tunnistanud alkoholi tarvitamise juhtu koos I.K. . Kuigi tunnistaja S. L. väitel on I.K. müüdud Linte kauplusest alkoholi ka alates kella 8.30, ei saa lugeda usaldusväärselt tõendatuks, et
33. novembril 2005 tarvitasid I.K. ja V. Rekonin just Linte kauplusest ostetud alkoholi ja V. Rekonin rääkis V.K. tapmisest just Linte bussijaamas. Samas tuleb lugeda usaldusväärseks I.K. ütlused selles, et V. Rekonin rääkis talle V.K. tapmise asjaoludest, kuna talle edastatud informatsioon on sisulises vastavuses ka teiste 4 tõenditega, eeskätt J.K. ja E.L. ütlustega. Arvestades, et I.K. ise
34. novembri 2005 õhtul V.K. toas ei viibinud, siis ei olnud tal võimalik taolist informatsiooni ilma V. Rekoninilt kuulmata kuskilt saada. Ka langeb I.K. edastatu kokku J.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlustega V.K. kuulunud kollaka peaga pussnoa kohta ning ka ekspertiisiaktis märgitud V.K. vigastustega üldiselt. Asjaolu, et I.K. ütlused ei lange kokku ekspertiisiaktis märgitud V.K. tekitatud vigastuste järjekorraga, kinnitab veelkord, et I.K. pidi V.K. tapmise asjaolude kohta kelleltki kuulma ja sündmust ta ise vahetult tajunud ei ole. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia eksperdiarvamused kinnitavad, et I.K. on üldiselt võimeline tajutut adekvaatselt edastama vaatamata sellele, et ta võis informatsiooni saamise ajal olla alkoholijoobes. Tunnistaja E.L. kinnitas, et
35. a novembris viibis ta Põlva arestimaja kambris koos A.O-ga ja viimane rääkis talle V.K. i, kes oli tema lapsepõlvesõber, tapmisest koos V. Rekoniniga ning V.K. emast kui võimalikust pealtnägijast. Samas viitas E.L. mainitud kambrikaaslase asemel hoopis V. Rekoninile, kuid hiljem parandas, et tunneb A.O siiski ära hääle järgi. Arvestades, et A.O ja E.L. oli samas kambris koos vaid kahel päeval ning teistkordselt kohtusid alles kohtuistungil
36. jaanuaril 2007, siis pidas kohus loomulikuks, et tunnistaja ei suutnud temaga juhuslikult kokkusattunud isikut rohkem kui aasta möödudes enam välimuse järgi ära tunda, vaid oli seda võimeline tegema hääle, mis teatavasti on igal inimesel ainulaadne, kuulmise järgi. Ka kinnitas E.L. , et tal on hea kuulmismälu. Kohus leidis, et A.O väited, et ta on kinnine inimene, kes oma asju teistele ei räägi, kuid ta võis E.L. rääkida talle esitatud kahtlustusest ja viimane ei pruukinud vene keelest piisavalt aru saada, ei ole usaldusväärsed ega põhjendatud. Sel ajal (14.-
37. november 2005) ei ole menetleja esitanud A.O-le kahtlustust selles, et ta tappis V.K. koos V. Rekoniniga ning et samasse tuppa oleks ootamatult tulnud tapetu ema. Kohus luges E.L. tunnistuse A.O poolt talle V.K. tapmise asjaoludest rääkimise osas usaldusväärseks, kuna taolisi asjaolusid oskas rääkida vaid sündmuskohal viibinud isik ning tema ütlused on üldjoontes kokkulangevad teiste tõenditega, eeskätt J.K. ja I.K. ütlustega. Ka ei kahtle kohus E.L. ütlustes vaatamata sellele, et ta otsustas teatada prokurörile endast kui tunnistajast ligi aasta pärast A.O-lt teabe saamist, sest ta kandis samal ajal karistust kinnipidamiskohas ning on usutav selgitus, et ta südametunnistus hakkas valutama lapsepõlvesõbra tapmisest kuuldes ja lõpuks otsustas selle ära rääkida. Seega luges kohus tuvastatuks, et
38. novembril 2005 viibisid V.K. toas, s.o Linte külas 1-14 asuvas korteris, kella 20-22 nii A.O kui V. Rekonin. Surnu kohtuarstliku eksperdiarvamuse kohaselt võis V.K. surm saabuda mitte rohkem kui 1,5 ööpäeva enne kohtuarstlikku lahangut. Ekspert T. Vaas on kohtule kinnitanud, et lahanguga alustati
39. novembril 2005 kell 9.50, V.K. surma saabumise ligikaudne ajavahemik määrati esmaste koolnumuutuste alusel, mis fikseeriti surnukeha lahangul, V.K. surm võis saabuda
40. novembril 2005 kella 20-23 vahel. Kohus leidis, et nii eksperdiarvamus kui ka ekspert T. Vaasi ütlused on vastuoludeta, lubatavad ja usaldusväärsed tõendid. Kuna surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis määrati V.K. surma saabumise ligikaudne ajavahemik esmaste koolnumuutuste alusel surnukeha lahangul ja ekspert sündmuskoha vaatlusest
41. novembril 2005 osa ei võtnud, siis oli eksperdil kohtuistungil võimalik oma arvamust täpsustada ja pidada võimalikuks surma saabumise aega ka
42. novembril 2005 kella 20-23 vahel. Seega on ekspert pidanud võimalikuks, et V.K. surm võis saabuda
43. novembri 2005 õhtul, s.o ajal kui V.K. juures olid süüdistatavad. 5 Surnu kohtuarstlik eksperdiarvamus ja ka ekspert T. Vaasi ütlused viitavad võimalikkusele, et tapetu XII roide lähedale torke-lõikehaava põhjustanud isik oli füüsiliselt tugev ja et torkelõikehaavade morfoloogiliste iseärasuste põhjal tekitati haavad kahe erineva noaga. Antud arvamuse õigsust kinnitavad ka teised tõendid. Nii on kohtueelsel uurimisel kinnitanud tunnistaja J.K. , et tuppa sisenedes nägi ta poega diivanil, mille tekk oli verega, poja juures seisis A.O , käes kollaka peaga pussnuga, ning laua juures seisis V. Rekonin. Kannatanu I.K. ja tunnistaja E.L. on kinnitanud, et neist esimene kuulis V. Rekonini ja teine A.O käest, et A.O ja V. Rekonin lõid korduvalt V.K. it noaga ja lõpuks lõikasid viimase kõri läbi. Isiku läbivaatuse protokoll ja molekulaargeneetika eksperdiarvamus kinnitavad, et
44. novembril 2005 A.O jope parempoolse ülemise kolmandiku seljaosa verekahtlasest määrdumisest võetud proov näitas DNA jälgi rohkem kui ühelt isikult, kusjuures DNA profiilis oli esindatud suur osa V.K. il esinevatest alleelidest. Kuna A.O ei oska seletada, kuidas nimetatud määrdumine tema jope seljaosale võis tekkida ning A.O ja V.K. varasema konflikti käigus V.K. ninast või huulest jooksma hakanud veri ei saanud loodusseadusi arvestades kuidagi A.O jope seljaosale sattuda, siis antud määrdumise olemasolu kinnitab täiendavalt A.O seotust V.K. tapmisega. Arvestades eelmärgitud tõendeid, luges kohus usaldusväärseks, et V.K.
45. novembril 2005 kella 20-22 vahel 17 noahaava tekitamisel kasutasid A.O ja V. Rekonin kahte erinevat torke-lõikevahendit, s.o kollaka ja musta käepidemega nuga. Kahe erineva noa olemaolu ja nende kasutamisega on põhjendatav ka V.K. tekitatud haavade rohkus ning samalaadsete morfoloogiliste iseärasustega torke-lõikevigastuste eraldi paiknemine tapetu seljal ja rindkerel. Kohtul ei õnnestunud tuvastada, kumb süüdistatavatest tekitas V.K. üheksa Πkujulise nurgaga ja kumb viis M-kujulise nurgaga torke-lõikehaava ning kes neist tekitas kolm lõikehaava. Kohtul ei ole alust kahelda J.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlustes, et A.O ja V. Rekonin lahkusid V.K. juurest
46. novembril 2005 kella 22 paiku. Samas ei ole usaldusväärselt leidnud kinnitust A.O kojujõudmine kella 22 ajal, kuigi seda fakti on kinnitanud A.O vanemad ja tema sõbranna A.J. . Tunnistaja K.K. ütluste kohaselt nägi ta A.O prügi välja viimas juba kella 21 paiku. Kuigi A.O kojujõudmise faktil ei ole käesoleva süüdistuse kohalt olulist tähtsust, märkis kohus, et antud tunnistajate ütlustes esineb vastuolusid ning on seetõttu kaheldavad. Kohus ei kahtle selles, et J.K. avastas abikaasa I.K. V.K. elutuna alles
47. novembri 2005 lõuna paiku. Nimetatud asjaolu kinnitavad muu hulgas J.K. vastused K. Tilgandile ja V. Rekoninile – poega ei ole kodus – kui viimased soovisid
48. novembril 2005 enne lõunat V.K. iga kokku saada. Sellega soovis J.K. vältida eelkõige joomingu jätkumist korteris. Hinnates tõendeid kogumis, luges kohus usaldusväärseks: a) tunnistaja J.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlused selles, et
49. novembril 2005 kella 20 paiku tulid V.K. juurde A.O ja V. Rekonin; hiljem nägi ta poega diivanil pikali, päevatekil verd ja A.O käes tema pojale kuulunud kollase peaga pussnuga; A.O ja V. Rekonin lahkusid nende korterist kella 22 paiku; ta kartis A.O ja V. Rekoninit; peale viimaste enam kedagi nende pool ei käinud;
50. novembril 2005 lõuna paiku avastasid abikaasaga V.K. elutuna; nende korterist oli kadunud kollaka ja musta peaga nuga; b) kannatanu I.K. ütlused selles, et V.K. il oli kollaka peaga nuga;
51. novembril 2005 rääkis V. Rekonin talle V.K. tapmisest noaga, milles osales ka A.O ; c) tunnistaja E.L. ütlused selles, et
52. a novembris 6 rääkis A.O talle Põlva arestimaja kambris V.K. tapmisest noaga, milles osales ka V. Rekonin. Antud ütlused on sisult kattuvad ja kooskõlas teiste usaldusväärseks loetud tõenditega, mistõttu alust nende õigsuses kahelda ei ole isegi vaatamata sellele, et J.K. l ja I.K. oli kalduvus alkoholismile, J.K. ja V.K. vahel esines konflikte, J.K. teavitas teisi V.K. surmast alles järgmise päeva lõuna paiku, I.K. ja E.L. on varem kriminaalkorras karistatud ning V. Rekonin on varem takistanud I.K. ühe naisterahva ahistamist. Märgitud asjaolud ei ole puutumises sooritatud kuriteoga ega viita millegagi J.K. , I.K. ja E.L. valeütlustele ega ka J.K. ja I.K. seotusele V.K. tapmises. Ka on J.K. suutnud menetlejale veenvalt põhjendada oma varasemate ütluste täpsustusi, kuna tal oli suur kartus A.O ja V. Rekonini ees ning ta ei osanud arvata, et poeg võidakse oma kodus ära tappa. Arvestades, et V.K. it rünnati kiiresti, esmalt selja tagant ja siis eest, kõik 17 haava asusid piirkondades, kus paiknevad inimese elutähtsad organid, ja ei ole reaalne, et vaid üks süüdistatavatest kasutas samaaegselt kahte nuga, siis leidis kohus, et süüdistatavad olid tapmise kaastäideviijateks. Kuna kõik tekitatud vigastused paiknesid elutähtsate organite piikonnas, sh oli läbi lõigatud ka kõri mitmest kohast, siis soovisid süüdistatavad V.K. it tappa ja see oli nende eesmärgiks. Järelikult panid süüdistatavad tapmise toime kavatsetusega. Taolist tapmise viisi tuleb lugeda julmaks. Tekitatud vigastused ei pruukinud põhjustada V.K. suurt valu ega kauakestvaid füüsilisi kannatatusi. Kuna kohtul ei ole võimalik teiste tõenditega antud kahtlust kõrvaldada, siis asus kohus seisukohale, et A.O ja V. Rekonin ei ole tapnud V.K. it piinaval viisil. Kohus leidis, et süüdistatavad tapsid V.K. isiklikel ajenditel alkoholi tarvitamise käigus. Sellist järeldust kinnitavad uuritud tõendid, mille kohaselt on varem olnud A.O ja V.K. vahel alkoholi tarvitamise ajal nii sõnalisi kui ka füüsilisi konflikte, kuid süüdistatavad on omavahel sõbrad. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu A.O kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt A.O süüdimõistmises

§ 114

p 1 järgi ning mõista uue otsusega A.O antud kuriteoepisoodis õigeks süüdistuse tõendamatuse tõttu. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt ning jättes kõrvaldamata vastuolud. V.K. tapmise aeg ei ole kohtuotsuses õigesti määratletud. Vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 515 teostati V.K. surnukeha lahang

1. novembril
2. Akti arvamuse punkti 5 kohaselt võis V.K. surm saabuda mitte rohkem kui 1-1,5 ööpäeva enne lahangut. Ekspert T. Vaas selgitas kohtus, et lahang algas
3. novembril 2005 kell 9.
4. Lahutades lahangu aja algusest 24-36 tundi, pidi V.K. surm saabuma ajavahemikus
5. novembri kella 21.50 kuni
6. novembri kella 9.
7. Kohtu küsimusele, kas V.K. surm võis saabuda
8. novembril 2005 kella 20-23 vahel, vastas ekspert, et surm võis saabuda ka sel ajal. Samas märkis ekspert, et surma aeg on toodud ekspertiisiakti punktis
9. Kuna kohtuarst-ekspert T. Vaas kohtuistungil ei loobunud ekspertiisiaktis toodud V.K. surma saabumise aja määratlusest, ei ole otsuses täpsema kellaaja märkimine tapmise ajana põhjendatud. 7 Kohus on vastuoluliselt hinnanud kannatanu I.K. ütluste usaldusväärsust. Kohus on lugenud ebausaldusväärseks I.K. ütluste põhilised postulaadid: selle, et
10. novembri hommikul ostis I.K. koos V. Rekoniniga Linte poest pudeli viina, jõi seda koos V. Rekoniniga Linte bussipeatuses ja seal rääkis V. Rekonin talle V.K. tapmisest eelmisel õhtul. Tunnistaja K.T. avaldas, et käis V.K. surnukeha peale lahangut ära toomas. Lahangut teinud arst rääkis talle V.K. vigastustest. K.T. rääkis nendest vigastustest teistele Linte küla elanikele. V.K. surnukeha ei olnud sugulaste ega tuttavate eest varjatud, tema vigastustest said peale surma teada paljud inimesed. Sellega ongi seostatavad vastuolud I.K. ütlustes, kes küll teadis üldisi andmeid koolnu vigastuste kohta, kuid kirjeldas nende tekitamist omaenda kujutluspiltide järgi. Kohus mõistis V. Rekonini õigeks

§ 323järgi, s.o I.K.

suhtes vägivalla toimepanemises. Kohus märgib, et nimetatud vägivallategude toimepanemisele viitavad vaid kannatanu I.K. ütlused ning I.K. ei ole kohtus andnud ühesuguseid ütlusi tema suhtes toimepandud vägivallategude osas. Olles nimetanud I.K. ütlusi tema isiksusest tulenevalt kaheldavateks, loeb kohus siiski usaldusväärseks I.K. ütlusi V.K. tapmisega seotud episoodis. Kuni jääb vastuseta küsimus: millal, kus ja mis asjaoludel V. Rekonin rääkis I.K. V.K. tapmisest, ei saa I.K. ütlusi tervikuna lugeda usaldusväärseks. I.K. tuleb tunnistajana tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohus on tõendina arvestanud tunnistaja J.K. vastuolulisi ja ebausaldusväärseid ütlusi. Esimesel kolmel ülekuulamisel (

1. ja
2. novembril 2005,
3. aprillil 2006) kirjeldas J.K.
4. novembri 2005 õhtusi sündmusi erinevalt. Vastuolud seisnevad selles, kuidas ta nägi või kuulis külaliste tulekut poja V.K. juurde, kas kuulis või ei kuulnud külaliste lahkumist, mis kellaajal sulges korteri välisukse jne. Samuti kirjeldas tunnistaja täiesti erinevalt
5. novembri hommikusi sündmusi – mis ajal ärkas, mida hommikul tegi, kuidas avastas V.K. toas põrandal lamamas. Neid vastuolusid ei saa põhjendada hirmuga V. Rekonini ja A.O ees, kuna tegemist on sündmuste üldise kirjeldamise, mitte tapmise asjaoludega.
6. mail 2006 antud ütluste kohaselt läks J.K.
7. novembri õhtul poja tuppa õlut küsima. Ta nägi, et Viktor lebab diivanil, selili või kõhuli, seda ei mäleta. Tunnistaja nägi kohe, et diivanil olnud päevatekk on verine. Poja juures seisis A.O , kellel oli käes kollase peaga pussnuga. V. Rekonin seisis eemal laua juures. J.K. ehmus väga ja läks oma tuppa. A.O ja V. Rekonin lahkusid umbes kella 22 ajal. Enne lahkumist astus J.K. ja tema abikaasa tuppa V. Rekonin ning ähvardas, et kui J.K. kaebama läheb, siis tapab ära.
8. mai 2006 ülekuulamisel avaldas J.K. , et käis
9. novembri õhtul poja toas kaks korda. Esimesel korral nägi poja toas V. Rekoninit ja A.O , viimasel oli käes nuga ja näha oli ka verd. Veidi hiljem tahtis tunnistaja teist korda poja tuppa minna, aga ust hoiti seestpoolt kinni. Kas tunnistaja käis teist korda poja toas, ütlustest ei nähtu. Samuti ei nähtu, kas ja millal ähvardas V. Rekonin J.K. ära tappa. J.K. tütar, kannatanu G.K. avaldas kohtus, et viibis ema juures seoses V.K. matustega. Emaga oli tal usalduslik läbisaamine. Kui J.K. oleks teadnud poja tapjate nimesid, oleks ta need tütrele avaldanud. Tunnistaja N.J. avaldas kohtus, et K. perekonnatuttavana tundis ta hästi J.K. t. J.K. oli ülbe ja uhke iseloomuga, mitte kartlik inimene. Eeltoodust ilmneb, et vastuolud J.K. ütlustes ei ole tingitud mitte hirmust A.O ja V. Rekonini kättemaksu ees, vaid asjaolust, et tegelikult ta ei teadnud poja tapjate nimesid. Vastuolud on erinevate protokollide lõikes olulised ja ulatuslikud. Apellant viitab Riigikohtu otsustele kriminaalasjades nr 3-1-1-127-06, 3-1-1-98-02 ja 3-1-189-06 ning leiab, et apelleeritav otsus tugineb suures ulatuses J.K. vastuolulistel ütlustel, mille õigsust kohtuistungil kontrollida ei olnud võimalik, ning kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. 8 Kohus on tõendina arvestanud tunnistaja E.L. ebausaldusväärseid ütlusi. E.L. ei tundnud kohtuistungil ära A.O. See kinnitab, et tunnistaja kokkupuude A.O-ga oli väga lühiajaline ja pealiskaudne. E.L. ütlused olid üldsõnalised, nendest ei ilmne midagi muud peale fakti, et A.O tappis koos V. Rekoniniga V.K. i. Väide, et kohus loeb E.L. tunnistuse usaldusväärseks, kuna taolisi asjaolusid oskas talle rääkida vaid sündmuskohal viibinud isik, ei arvesta, et E.L. ei andnud oma ütlusi mitte peale kohtumist A.O-ga , vaid rohkem kui aasta hiljem kohtuistungil. Vangistuses karistust kandva tunnistaja tõi istungile ja viis sealt ära kriminaalpolitsei, kes tegeles V.K. tapmise uurimisega. On põhjust eeldada, et üldised andmed V.K. tapmise fakti kohta ja kahtlustatavate nimed kuulis tunnistaja mitte A.O-lt , vaid kolmandatelt isikutelt või ametkonnalt, kellel lasub kohustus teostada kohtueelset menetlust. KrMS § 68 lg 5 kohaselt tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahenditut tõendiallikat ei saa üle kuulata. A.O on kõnealuse fakti suhtes üle kuulatud ja eitab E.L. ennast süüstavate andmete avaldamist. A.O isiku läbivaatuse protokoll ja molekulaargeneetika eksperdiarvamus ei kinnita A.O seotust V.K. tapmisega. V.K. verd võis sattuda A.O jope seljaosale ka
10. novembri 2005 konflikti ajal. Loodusseadustega vastuolus on verekahtlase määrdumise sattumine jope seljale nii noaga kui ka rusikaga löömise käigus. Seega tugineb A.O süüdimõistmine

§ 114p 1 järgi suures osas tunnistajate I.K.

, J.K. ja E.L. ütlustele. Kuna üksikult võetuna on kõigi nende ütlused vastuolulised, ebausaldusväärsed ja paljuski tuletatud, ei saa nende tõendamisväärsust ka kokkuliidetuna lugeda küllaldaseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. V. Rekonini kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse V. Rekonini süüdimõistmise osas ning teha uue otsuse, millega mõista V. Rekonin

§ 114p 1 järgi õigeks.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole kohtuotsus vaidlustatavas osas piisavalt motiveeritud ning kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Kohus, hinnates tunnistajate J.K. , I.K. ja E.L. ütlusi, jättis arvestamata asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning eiras kriminaalmenetlusõiguse sätteid.

1. novembril 2005 antud ütluste kohaselt ei mäletanud tunnistaja J.K. , kes võisid olla eelmisel päeval, s.o
2. novembril 2005, tema poja juures. Kannatanu G.K. (J.K. tütar) kinnitas kohtus, et „ema ei rääkinud, kes konkreetselt tappis, arvan kui oleks ema teadlik, siis oleks mulle öelnud.“ Tunnistaja N.J. (kes hoolitses J.K. ja tema abikaasa eest) ütluste kohaselt on J.K. „väga ülbe ja uhke“ ning tunnistaja ei usu, et J.K. oleks olnud kartlik. Seega on väär kohtu järeldus, et J.K. näol on tegemist kartliku isikuga ning et J.K. on suutnud veenvalt põhjendada oma varasemate ütluste täpsustusi. J.K. kuritarvitas alkoholi. Ta ei suutnud eeluurimisel iseseisvalt ilmuda ülekuulamisele, mistõttu kahel viimasel korral toimetati ta politseisse sundtoomisega. Siinjuures tekib tõsine kahtlus selle kohta, mis seisundis oli J.K. kahel viimasel ülekuulamisel. Arvamust, et ta oli pidevalt joobeseisundis, kinnitab ka asjaolu, et alates
3. jaanuarist 2007 ei olnud võimalik teda toimetada kohtuistungile isegi sundtoomise korral. Isik, kes kuritarvitab alkoholi, degradeerub kui isiksus. Joobeseisundile on iseloomulik mälestuste ebatäpsus ning lünklikkus ning 9 joobeseisund alandab võimet ümbruse igakülgseks adekvaatseks tajumiseks ning tajutu meeldejätmiseks (kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 15/33 p 2 ja 3). Ülaltoodust tulenevalt ei ole J.K. eeluurimisel antud ütlused usaldusväärsed oma muutlikkuse tõttu. Riigikohus on asunud kriminaalasjas nr 3-1-1-3-07 seisukohale, et kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. I.K. kohtus antud ütluste ebausaldusväärsust faktiliselt kinnitab kohus ise, kui loeb usaldusväärseteks osa tema ütlustest. Kui kohus loeb isiku ütlusi ühes episoodis usaldusväärseteks, siis peab ta põhjendama, miks ta loeb mitteusaldusväärseteks sama isiku ütlusi teises episoodis, seda enam, et I.K. kohtus antud ütlused olid niivõrd ebakindlad, et kohus oli sunnitud määrama kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tema ütluste õigsuse kontrollimiseks psühholoogilises aspektis. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Põlva Maakohtu
4. oktoobri 2005 otsusega on V. Rekoninit karistatud

§ 306

lg 1 järgi, s.o teise isiku poolt esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise eest. Kohus jättis arvestamata ka selle, et V. Rekonini ja I.K. suhted on alati olnud väga pingelised, mida nad ka ise kinnitasid. Kui nõustuda, et

1. novembril 2005 V. Rekonin ja I.K. kohtusid bussijaamas, siis ei saadud V. Rekoninit üle kuulata
2. novembril 2005 kell 14.48, sest I.K. ütluste kohaselt olid nad joonud hommikul kella 09.00 paiku kahe peale terve pudeli Lauaviina. I.K. ei suutnud põhjendada oma ütluste vastuolulisust. Kohus luges I.K. ema V.S. ütlused, millised kinnitavad I.K. ütlusi V. Rekoniniga kohtumise kohta, usaldusväärseteks, jättes arvestamata, et V.S. mälu on väga valikuline – ta mäletas 2,5 aastat hiljem seda, et
3. novembril 2005 kell 7-8 hommikul tuli nende juurde V. Rekonin, kuid ei mäletanud, kas tema poeg I.K. lõpetas kooli või ei. Samuti ei suutnud ta selgitada, miks
4. novembri 2005 kuupäev talle meelde jäi. Ülaltoodust tulenevalt on väga kahtlane kohtu järeldus, et V. Rekonin avaldas I.K. tapmise toimepanemise asjaolusid. Lisaks ei saa tulenevalt KrMS § 68 lg 5 I.K. ütlusi pidada tõendiks, sest tema kinnituse kohaselt sai ta tapmise asjaoludest teadlikuks V. Rekonini vahendusel, viimane kui tõendiallikas on aga üle kuulatud isiklikult. E.L. ilmnes tunnistajana kohtuliku uurimise käigus
5. jaanuaril 2007, s.o 2,5 aastat peale sündmust. Kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 81 sätteid – kui kohus otsustas teostada äratundmist hääle järgi, siis pidi ta esitama äratundmiseks A.O hääle koos vähemalt kahe sellega sarnase objektiga. E.L. ütluste puhul on tegemist lubamatu tõendiga. Ka E.L. ütluste kohta on kohaldatavad KrMS § 68 lg 5 sätted, seega ka selle tunnistaja ütlused ei ole tõend, sest vahetut tõendiallikat on võimalik üle kuulata. Seega on otsus rajatud mittelubatavatele tõenditele, samuti ei anna need ei eraldi ega ka koos oma kahtlustatavuse tõttu võimalust lahendada KrMS § 306 lg 1 loetletud küsimusi. Kohus jättis tuvastamata kuriteo subjektiivse külje, kuriteo motiivi. Arusaamatuks jääb, milline pidi olema “isiklik ajend“, et tekitada V.K. nii hulgalisi vigastusi. Kohus pidi kohaldama KrMS § 7 lg 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks, sest kriminaalasjas puuduvad veenvad tõendid, mille alusel saaks teha süüdimõistva kohtuotsuse V. Rekonini osas. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. 10 Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, tunnistajad A.T. ja P.P. ning prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
6. Süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt A.O ja V. Rekonini õigeksmõistmist. Apellatsioonides esitatud taotlusest lähtudes, hinnates veelkordselt kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab ringkonnakohus, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on A.O ja V. Rekonini süüditunnistamisel

§ 114

p 1 järgi tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (III kd lk 301-305). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega A.O ja V. Rekonini süü tõendatuse kohta

§ 114

p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Samas on kohus andnud hinnangu ka kõigile süüdistatavate ja nende kaitsjate poolt esitatud kaitseversioonidele ning need kohtuotsuses veenvalt ümberlükanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega nagu ei saaks J.K. ütlusi lugeda usaldusväärseteks nendes esinevate vastuolude tõttu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tugines maakohus tõendite hindamisel J.K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele (kd 1, tl 86-89, 90-91, 92-95, 98-101, 104-109). Kaitsjate väited nimetatud ütluste ebausaldusväärsuse kohta on ringkonnakohtu arvates põhjendamatud, sest J.K. ütlusi on maakohus hinnanud kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning sellest tulenevalt õigustatult jõudnud järeldusele, et J.K. ütlusi tuleb lugeda usaldusväärseteks. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonides esitatud väitega, et J.K. ütlustes, mis on antud erinevatel ülekuulamistel, esineb teatud erinevusi, kuid need ei ole põhimõttelist laadi. Ringkonnakohtu arvates on J.K. ütlused, mis on antud kuriteo toimepanemise asjaolude kohta, ühetaolised ning neis puuduvad vastuolud. Nii on J.K. juba oma esimesel ülekuulamisel

1. novembril 2005 andnud ütlusi, et
2. novembril 2005 tarvitas tema poeg V.K. alkoholi koos I.K. ja V. Rekoniniga, kusjuures koos nendega oli ka keegi kolmas meesterahvas.
3. novembril 2005 antud ütlustes täpsustas J.K. , et
4. novembril 2005 kella 21.30 paiku kuulis ta kuidas tema pojale tulid külalised. Ta kuulis küllatulnute hääli ning häälte järgi tundis ta ära V. Rekonini ja A.O . Ta tundis pojale külla tulnute hääled kindlasti ära, sest V. Rekonin ja A.O käisid tihti tema poja juures alkoholi tarvitamas. Samasisulisi ütlusi on J.K. andnud ka
5. aprillil 2006 toimunud ülekuulamisel ning kinnitanud, et tema poja juurde tulid nimelt V. Rekonin ja A.O . Samas on J.K. täpsustanud, et
6. novembril 2005 käisid juba päevasel ajal poja juures I.K. ja V. Rekonin, kes tarvitasid koos alkoholi, kuid mõne aja pärast viimased lahkusid nende elukohast. J.K. on andnud nimetatud ülekuulamisel ütlusi ka selle kohta, et järgmisel päeval, s.o 9 novembril 2005, enne kui ta läks poega viimase tuppa vaatama, käis nende elukohas V. Rekonin ning küsis tema poja järele. Kuna J.K. ei soovinud, et V. Rekonin tema pojaga koos jälle alkoholi tarbima hakkaks, valetas ta V. Rekoninile, et poega ei ole kodus.
7. mail 2006 andis J.K. ütlusi, et
8. novembril 2005 õhtul, umbes kella 20.00 paiku tulid tema pojale külla V. Rekonin ja A.O . Mõne aja möödudes, soovides pojalt õlut saada, 11 vaatas ta poja tuppa. Momendil kui ta tuppa vaatas, oli V.K. diivanil pikali ja tema juures seis A.O , kellel oli käes pussnuga. Samuti ta märkas, et diivanil olnud päevatekk on verine. A.O-l käes olnud kollase peaga pussnuga kuulus V.K. ile. Pärast toimunut jäi see pussnuga kadunuks. V. Rekonin ja A.O lahkusid nende elukohast umbes kella 22.00 paiku. Enne lahkumist tuli tema tuppa V. Rekonin ning ähvardas teda ja tema abikaasat, et juhul kui nad peaks nähtust kellelegi rääkima, siis ta tapab nii J.K. kui ka tema abikaasa. J.K. kinnitas, et peale V. Rekonini ja A.O
9. novembril 2005 õhtul keegi kolmas nende korteris ei käinud. Samasisulisi ütlusi andis J.K.
10. mail 2006 toimunud ülekuulamisel, kinnitades oma varem antud ütluste õigsust. J.K. selgitas, et esimestel ülekuulamistel ei julgenud ta kõigest talle teadaolevast rääkida seetõttu, et V. Rekonin oli teda ähvardanud tapmisega ning ta kartis V. Rekonini ja A.O kättemaksu. Alles pärast seda, kui süüdistatavad võeti vahi alla, julges ta rääkida kõigest mida ta
11. novembril 2005 õhtul nägi. Ülaltoodud ütlustest nähtub, et J.K. on oma ütlustes, millised ta on kohtueelsel uurimisel andnud, järjekindlalt kinnitanud, et
12. novembri 2005 õhtul viibisid tema pojaga koos V. Rekonin ja A.O ning kedagi teist peale süüdistatavate poja juures sellel õhtul ei käinud. J.K. ütluste usaldusväärsust suurendab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et A.O ise ei eita enda viibimist
13. novembril 2005 kella 20.00 alates V.K. elukohas. Arvestades nimetatud asjaolu, puudus ringkonnakohtu arvates J.K. l igasugune tõsiseltvõetav põhjus, miks ta pidanuks valetama V. Rekonini viibimise kohta
14. novembril 2005 nende elukohas. Ringkonnakohtu arvates ei muuda J.K. ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et
15. mail ja
16. mail 2006 on ta erinevalt varemantud ütlustest, avaldanud, et nägi
17. novembril 2005 A.O seismas oma lamava poja juures pussnuga käes ning märkas, et diivanikate oli verine. J.K. on
18. mail 2006 toimunud ülekuulamisel selgitanud, et varasemalt ei rääkinud ta kõigest sellest, mida ta
19. novembril 2005 nägi, seetõttu, et kartis V. Rekonini ja A.O poolset kättemaksu. Ringkonnakohus leiab, arvestades asjaolu, et J.K. ja süüdistatavad elasid ühes külas ja J.K. oli eakas naisterahvas, et tema poolt esitatud põhjendus, miks ta ei rääkinud esmastel ülekuulamistel kõike talle teadaolevat, igati mõistetav ning veenev. J.K. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseteks ka asjaolu, et J.K. tarvitas alkoholi. J.K. ütlused on protokollitud kohtueelse menetleja poolt ning ringkonnakohtul puudub alus arvata, et kohtueelne menetleja oleks nimetatud ütluste fikseerimisel rikkunud menetlusnorme. Seega on V. Rekonini kaitsja poolt esitatud sellesisuline kahtlustus vaid kaitsja subjektiivne arvamus, mis ei ole kriminaalasjas millegagi kinnitamist leidnud. Ringkonnakohus leiab, et A.O kaitsja viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-127-06 ei ole käesoleva kriminaalasja materjalidest tulenevalt põhjendatud. Nimetatud Riigikohtu otsuses käsitletakse juhtu, kus üks süüdistatavatest oma õigustest lähtuvalt keeldus ütlusi andmast ning kohus avaldas tema ütlused KrMS §-st 294 lähtudes. Käesolevas kriminaalasjas avaldas maakohus J.K. ütlused KrMS § 291 p 1 alusel kuna J.K. on surnud ja seega puudus igasugune võimalus talle küsimuste esitamiseks ning maakohus on õigesti hinnanud nimelt J.K. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väidetega, nagu tuleks I.K. poolt antud ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendite hulgast välja jätta. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on I.K. kohtus andnud ütlusi, et
20. novembri 2005 hommikul kohtus ta V. Rekoniniga ning toimunud jutuajamise käigus avaldas talle V. Rekonin, et A.O olevat eelmisel õhtul läbi lõiganud V.K. kõri. I.K. ütluste kohaselt 12 väitis V. Rekonin, et esmalt lõikas A.O läbi V.K. kõri ja seejärel olevat nii V. Rekonin kui ka A.O löönud kannatanule mõlemad veel noahoope kehasse. Neid oli näinud V.K. ema ning nad ähvardasid viimase ära tappa, kui ta peaks kellelegi toimunust kaebama. Samasisulisi ütlusi on I.K. andnud ka kohtueelsel uurimisel, kus ta oma ülekuulamisel on väitnud, et V.K. elukohas toimunust rääkis talle V. Rekonin
21. novembri 2005 hommikul. Seega puudub alus väiteks, et I.K. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need, tema poolt antud ühetaolised ütlused on kokkulangevad J.K. ütlustega (tema ja V. Rekonini viibimine
22. novembril 2005 lõuna ajal V.K. elukohas, V. Rekonini ja A.O viibimine
23. novembril 2005 V.K. toas, J.K. ähvardamine süüdistatavate poolt), aga ka V.K. il esinevate vigastuste paiknemisega ( V.K. kõri oli läbilõigatud, tal esines hulgaliselt noahaavu). Põhjendamatu on apellatsioonides esitatud väide, et kuivõrd kohus ei lugenud I.K. ütlusi tõepärasteks V. Rekoninile esitatud süüdistuses

§ 323järgi, siis on ebausaldusväärsed ka I.K.

ütlused, mis on antud seoses V.K. tapmisega. Kohtuotsuses nähtuvalt ei ole maakohus jätnud I.K. ütlusi V. Rekonini süüdistuses

§ 323

järgi tõendite hulgast kui ebausaldusväärseid välja, vaid lugenud need kaheldavateks ning leidnud, et kuivõrd neid ei kinnita teised kriminaalasjas kogutud tõendid, tuleb tekkinud kahtlused tõlgendada V. Rekonini kasuks. Samas on maakohus, hinnates I.K. ütlusi V. Rekonini ja A.O süüdistuses

§ 114

p 1 järgi kogumis teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, õigustatult leidnud, et neid tuleb pidada usaldusväärseteks. Kuidagi ei tõenda I.K. ütluste ebausaldusväärsust ringkonnakohtus ütlusi andnud A.T. ütlused. A.T. ütluste kohaselt tema ise V.K. tapmise asajaoludest midagi ei tea. Ta teab vaid kinnitada, et ühel päeval, enne V.K. surma käisid I.K. ja V.K. tema pool ja nad tarvitasid alkoholi. Täpset kuupäeva ta enam ei mäleta, kuid see oli 2005 aastal enne V.K. surma. Veel teab ta kinnitada, et vahetult enne kohtuistungit kuulis ta pealt, kuidas I.K. ütles oma emale, et ta kohtus räägiks seda, mida I.K. on talle rääkinud. Mida I.K. oma taolise ütlusega konkreetselt mõtles, seda A.T. öelda ei oska. Eeltoodust nähtuvalt ei anna A.T. poolt ringkonnakohtus antud ütlused mingit informatsiooni V.K. tapmise asjaolude kohta ning tema ütluste alusel ei ole võimalik kuidagi hinnata I.K. ütluste usaldusväärsust. Apellatsioonides seatakse kahtluse alla ka E.L. ütluste usaldusväärsus põhjusel, et E.L. ei tundnud kohtuistungil ära A.O , kes oli talle kinnipidamisasutuses viibides rääkinud V.K. tapmise asjaoludest ning nimetatud asjaolud avaldas J.L. rohkem kui aasta peale nendest teadasaamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, arvestades E.L. ja A.O kohtumise ja kohtuistungil toimumise vahele jäävat ajavahemikku ja nende põgusat koosviibimist, et tunnistaja ei pruugi temaga lühikest aega koosviibinud süüdistatavat välimuse järgi enam ära tunda. Samas leiab ringkonnakohus, et ainuüksi asjaolu, et E.L. ei tundnud A.O ära välimuse vaid hääle järgi, et muuda veel tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Ka ei muuda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et ta avaldas talle teadaoleva alles pikema ajavahemiku möödudes. Apellatsioonides viidatu, et tegemist võib olla tunnistajaga, kes V.K. surmaga seotud asjaoludest võis kuulda eeluurimist läbiviinud ametnikelt on põhjendamatu, sest sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks kohtueelne menetleja ei kuulanud E.L. üle vahetult pärast seda, kui ta oli viibinud A.O-ga kinnipidamiskohas ühes kambris. Apellatsioonides esitatud sellesisulisi väiteid ei kinnita ka ringkonnakohtus ülekuulatud P.P. ütlused. P.P. ütluste kohaselt teab ta, et E.L. töötab politsei alluvuses, on nende informaator vanglas. P.P. ütluste kohaselt ta nägi, kuidas E.L. viidi pärast tunnistuste andmist V. Rekonini ja A.O süüasjas arestimajast välja ja tagasi tulles olid tal seljas uued riided. Pärast seda 13 kinnitas E.L. , et talle osteti need riided sellest eest, et ta andis tunnistusi V. Rekonini ja A.O vastu. Ringkonnakohus leiab, et P.P. ülaltoodud väited on vaid tema subjektiivne arvamus ning seega paljasõnalised, sest kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis neid väiteid kinnitaksid. Seetõttu ei saa P.P. subjektiivsest arvamusest tulenevad ütlused olla aluseks E.L. ütluste tunnistamisel ebausaldusväärseteks. Aarne Sarjas Mati Kartau 14 Tiit Lõhmus