Obsah (10)

§ 407§ 444§ 468§ 162§ 177§ 175§ 138§ 144§ 174§ 4842

Tsiviilasi nr 2-24-127897 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anastassia Stalmeister Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. jaanuar 2025 Tsiviilasja nr 2-24-1

) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ning kuulub täies ulatuses tagaseljaotsusega rahuldamisele (

§ 407lg 1).

Tagaseljaotsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata (

§ 444lg 3).

1. Kohus leiab, et sõlmitud lepingud vastavad tarbijakrediidilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima lepingu kehtivust alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Kohus leiab, et kostja avaldused lepingu sõlmimiseks on tehtud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (VÕS § 404 lg 1). Kostja tahteavaldused sisaldasid kohustuslikku teavet VÕS § 404 lg 2 mõttes. Leping sõlmiti
2. augustil 2020 ja selle sõlmimise ajal oli Eesti Panga avaldatud eraisikute tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52%. Lepingutes märgitud krediidi kulukuse määr 38,16% on väiksem, kui lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud kolmekordne krediidikulukuse määr, s.o 61,56%, ning seega VÕS § 4062 lg-ga 1 kooskõlas.
3. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st
4. Kostja esitas laenutaotluse laenusummale 3300 eurot. Kostja märkis enda sissetulekuks 800 eurot (neto), ülalpeetavad puuduvad. Hageja kontrollis kostja maksevõimet, analüüsis kostja pangakontot. Kostja kontoväljavõttest nähtus, et kostja keskmine netopalk seitsmel lepingueelsel kuuel kuul oli 871 eurot 20 senti kuus. Krediidiandja tuvastas kostja olemasolevaid finantskohustusi summas 84 eurot kuus. Kostja tulu oli olemasolevaid kohustusi arvestades uue laenukohustuste (124 eurot 22 senti kuus) tasumiseks piisav. Kostja olemasolevad ja uue lepinguga tekkinud finantskohustused olid kokku 208 eurot 22 senti kuus, mis tema faktilisest, tema kasutuses olnud sissetulekust moodustas 23,91%. Kostja konto ei olnud arestitud ja seal ei olnud makseid inkassofirmadele, kohtutäituritele ega muud finantsprobleemidele viitavat. Krediidiandja kontrollis kostja võimalikke maksehäireid, tehes selleks päringu maksehäireregistritesse. Maksehäireregistri päringute vastuste kohaselt ei olnud kostjal maksehäireid, ka mitte minevikus eksisteerinud, kuid lõppenud maksehäireid. Kohus ei ole tuvastanud vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist krediidiandja poolt (VÕS § 4034).
5. Laenuandja on enne lepingu ülesütlemist
6. oktoobri
7. a hoiatusega andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kuivõrd kostja kohustust ei täitnud, ütles laenuandja lepingu üles
8. oktoobril
9. Seega on laenuandja lepingu VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud korda järgides üles öelnud. 3 Tsiviilasi nr 2-24-127897 Kostja on tagastanud laenu osaliselt, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista tasumata põhivõlgnevus VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel.
10. Lisaks põhinõudele, nõuab hageja intressi ja viivise väljamõistmist. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (RKTKo 14.01.
11. a, nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 406 2 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kohus juba leidis eespool, et lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52%. Seega ei ületanud kokkulepitud intressimäär 29,90% aastas kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ning kokkulepitud intressimäär on lubatav. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud viivise määr 24,15% aastas kõrgem, kui seadusjärgne määr, kuid madalam, kui kokkulepitud intressimäär. Kuivõrd VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab nõuda viivist kokkulepitud intressimääras, mis praegusel juhul oleks 29,90%, siis on hageja viivisenõue 24,15% aastas, s.o 0,067% päevas, põhjendatud. Hageja intressi ja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Kohus mõistab viivise kooskõlas

§-ga 367 kohtuotsuse tegemise seisuga.

1. Hageja taotleb sissenõudmiskulu 25 eurot väljamõistmist. Hageja sissenõudmiskuludeks on nelja tasulise kirja saatmine lepingu kehtivuse ajal ja ühe kirja saatmine pärast lepingu lõppemist. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 4 Tsiviilasi nr 2-24-127897 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus selgitab, et sätte tarbijakaitselist iseloomu arvestades tuleks "meeldetuletuskirja" mõista kitsendavalt. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk VÕS-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta. Kuna mõistes sisaldub sõna "kiri", ei saa meeldetuletuskirjaks pidada nt telefonikõnes edastatud teadet. Meeldetuletuskirja võib saata posti teel, aga ka nt e-posti või SMS-iga. Meeldetuletuskirjaks ei loeta võlgnevuse märkimist või võlgnevuse meeldetuletamist järgmise kuu arvel (vt Varul, P. jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura
2. § 1132, p
3. a). Hageja palub mõista sissenõudmiskulu kokku viie meeldetuletuskirja eest summas 25 eurot. Hageja nõue on põhjendatud.
4. Kohus tunnistab

§ 468lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 12.

§ 162

lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt

§ 175

lg-le 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib

§ 144

ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 13. Hageja taotles riigilõivu 455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ning esitamise kulu 20 eurot ja õigusabikulu 134 eurot 20 senti (koos käibemaksuga) väljamõistmist. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 126 eurot 53 senti ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 328 eurot 47 senti, kokku 455 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist hagimenetluses summas 134 eurot 20 senti (koos käibemaksuga) ning maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot. Tulenevalt

§ 4842

kohaselt kuulub hagejale hüvitamisele maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude katteks 20 eurot. Kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust (RKTKm 06.05.2015. a, nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohus leiab, et esindaja õigusabiteenuse hind 110 eurot hagi koostamise eest on põhjendatud ja vajalik. Kohus peab esindaja tasu suurust 110 eurot (käibemaksuta) mõistlikuks. 5 Tsiviilasi nr 2-24-127897 Hageja taotleb menetluskulu väljamõistmist koos käibemaksuga.

§ 174

lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole hageja käibemaksukohustuslane. Seega on kohtu hinnangul alus hageja kasuks menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 609 eurot 20 senti. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Anastassia Stalmeister kohtunik 6