← Eesti

3-22-1009/47

Obsah (7)§ 61§ 59§ 2§ 230§ 38§ 62§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 62 lg 3 p 2). Ekspertiis on kõige aeganõudvam ja kulukam viis tõendite kogumiseks. Asjas on kogutud hulgaliselt dokumente kaebaja tervisliku seisundi kohta, sh kajastavad need erinevate eriteadmistega isikute (tervishoiutöötajate) arvamusi. Eksperdiarvamus on üks tõend kõigi tõendite hulgas. Kuna vaidluse all on kaebaja tervislik seisund ja arstide otsused minevikus, ei saa ekspertiis luua juurde faktilisi asjaolusid, vaid ekspert annaks hinnangu minevikus loodud dokumentide alusel.

  1. Tartu Halduskohus jättis
  2. novembri
  3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. 3.
  4. Tõendatud ei ole, et kaebajal on vaidlusalusel perioodil tekkinud psüühikahäire, mida tal varem ei esinenud. Psüühikahäire süvenemist ei saa tuletada üksnes sellest, et kaebaja ravi on aja jooksul muudetud, sh ravimi annuseid suurendatud. Kohus ei näe põhjust teha etteheiteid kaebajale antud psühhiaatrilisele ravile. Kaebaja väide, et psüühikahäire ravi kahjustas tema füüsilist tervist, ei leidnud kinnitust. Kaebaja soovi saada statsionaarset või alternatiivset ravi ei olnud arstil kohustust arvestada. Põhjuslikku seost ei ole võimalik psüühikahäire puhul kontrollida, kuna ei ole tõendatud kaebajal täiendava psüühikahäire tekkimine või olemasoleva süvenemine. 3.
  5. Peavalud tekkisid kaebajal enne Tartu Vanglasse saabumist. Kaebaja kurtis juba
  6. juunil 2020 Tallinna Vanglasse saabumisel pidevaid peavalusid. Seda, kas kaebaja peavalud muutusid Tartu Vanglas viibimise ajal tugevamaks, ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha. Kohtu hinnangul tuleneb kaebaja tervisedokumentidest, et arstid on pidanud seda usutavaks. Kohus mõistab tõendeid nii, et psühhiaater käsitles kaebaja väidetud peavalusid oma pädevuse piirides. Psühhiaatri määratud ravist oli abi, kuna
  7. veebruari
  8. a seisuga oli valu taandunud. Perearstiga rääkis kaebaja peavalust
  9. oktoobril 2021, arst lisas diagnooside hulka peavalu RHK-10 järgi koodiga R
  10. Arst registreeris kaebaja neuroloogi vastuvõtule ning määras ravimi vajaduse korral võtmiseks. Neuroloogi vastuvõtul
  11. veebruaril 2022 kurtis kaebaja
  12. aastal alanud progresseeruva iseloomuga peavalusid. Diagnoos jäi samaks. Neuroloog suunas kaebaja kompuutertomograafia uuringule, mis tehti
  13. aprillil 2022, kuid kaebaja oli uuesti neuroloogi vastuvõtul
  14. juunil
  15. 3.
  16. Tõendatud on, et kaebajal esines
  17. oktoobril 2021 folaadivaegus. Arst määras kaebajale vajaliku vitamiini kohe, kui folaadivaegus kindlaks tehti. Kaebaja ei ole selgitanud ja kohtule ei ole äratuntav, mil viisil on toiduga saadava vitamiini puudus seostatav väidetavate vigadega psüühikahäire või peavalude ravimisel. Puudub põhjuslik seos. 3.
  18. Tõendatud ei ole kaebaja maksa talitluse halvenemine või maksakahjustuse tekkimine. Tervisekaardi järgi oli
  19. oktoobril 2021 kaebaja analüüsides näitaja ASAT 44 (norm < 40). Vangla arsti selgituse põhjal ei tähenda selline üksiku näitaja väike kõrvalekalle normist, et tegemist on tervisehäirega.
  20. mail 2023 oli näitaja normi piirides. Kuna maksa talitluse halvenemine või maksakahjustuse tekkimine kaebajal ei ole tõendatud, ei ole võimalik kontrollida põhjuslikku seost vangla tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel. 3.
  21. Väide, et kaebaja tervislik seisund ei paranenud, on osaliselt vale ja osaliselt ennatlik. Inimese ravimisel ei saa nõuda või eeldada kindla tulemuse saavutamist. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et mõne terviseprobleemi põhjuse või sellele lahenduse leidmine võib võtta aega, eriti kui probleem võib kuuluda mitmesse meditsiinivaldkonda. 3

(9)3-22-1009
  1. Tartu Ringkonnakohus jättis
  2. detsembri
  3. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde kaebaja
  4. novembri
  5. a avaldusele lisatud kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 2024-41 ja jättis asja materjalide juurde võtmata ning tagastas kaebajale kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 24E-AOK00010-
  6. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 4.
  7. Halduskohtu otsuses välja toodud hagiavaldused näitavad, et kaebaja olevat väitnud pärast Tartu Vanglasse saabumist tekkinud ja süvenenud psüühikaprobleemide olemasolu juba vanglasse tulemise ajal. Kaebaja kaebused seoses psüühikahäirega on jäänud pärast Tartu Vanglasse paigutamist ligikaudu samaks. 4.
  8. Halduskohus selgitas õigesti, et tervisekaardi (anamneesi) puhul tuleb eristada selles dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja objektiivse uurimise tulemusi (arsti hinnangut) (sotsiaalministri
  9. septembri
  10. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kordˮ (määrus nr 56) § 40 p-d 1 ja 4). Anamneesi kantud patsiendi kaebused tõendavad seda, et patsient sellised kaebused arstile esitas, kuid mitte seda, et arst kinnitas nende esinemist. 4.
  11. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt ei viita ravimiannuste suurendamine tingimata terviseseisundi halvenemisele. Ravi määramine on igal konkreetsel juhul individuaalne ja arsti otsus põhineb nii toimeaine kui ka ravimi koguse mõju hindamisel. 4.
  12. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kaebajal oleks ravimite annuse suurendamise tõttu tekkinud tervisekahjustus või kaebajal varem diagnoositud haigus oleks ägenenud või raskenenud. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal esines
  13. novembril 2021 võetud vereanalüüsides ühe maksanäitaja tõus. Õige ei ole kaebaja väide, et korduvaid vereanalüüse ei peetud vajalikuks.
  14. novembri
  15. a anamneesis märkis arst: „Arvestades kerge maksanäitaja tõusu, uus kontroll 2 kuu möödudes,“ ning lisas: „Tõenäoliselt on tõus seotud pikaajalise NSAID raviga.“
  16. juuli
  17. a vastusele lisatud arsti selgitusest nähtub, et
  18. oktoobri
  19. a sissekandes märgitud maksanäitaja tõusul ei olnud kliiniliselt tähtsust. Kliiniliselt oluliseks näitaja tõusuks loetakse väärtuste mitmekordset tõusu, mitte ühe analüüsi minimaalset tõusu. Arst vaatab kõiki määratud analüüside vastuseid koos patsiendi kaebuste ning objektiivse leiu ja uuringute tulemustega. Ühe analüüsi põhjal diagnoose ei panda.
  20. novembril 2021 esinenud muutus ei vajanud korduvanalüüsi. 4.
  21. Asjaolust, et halduskohus pidas iseenesest usutavaks, et kaebajal on peavalud, ei järeldu, et need on pidevad. Halduskohus tegi tervisekaardi andmete põhjal kindlaks, et psühhiaatri määratud ravist oli abi, kuna
  22. veebruari
  23. a seisuga oli valu taandunud. 4.
  24. Pole alust pidada kaebaja kompuutertomograafia tegemiseni kulunud aega ebamõistlikult pikaks. Tervisekaardi andmetest ei nähtu, et kaebaja oleks sel ajal pidevat peavalu või ravimite toime puudumist kurtnud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  25. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused, rahuldada kaebus ning mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Samuti palub kaebaja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja põhjendab oma taotlusi/kassatsioonkaebust järgmiselt. 5.
  26. Ringkonnakohus ei ole tõendeid hinnates juhindunud

§ 61lg-st 1 ning on lahendi tegemisel lähtunud vaid ühe poole esitatud tõenditest ja jõudnud seetõttu väära lahendini. 4

(9)3-22-1009 5.
  1. Kaebaja tervise halvenemine, sh psüühiliste probleemide süvenemine, on fikseeritud kaebaja haigusloos, sh
  2. septembri
  3. a haigusjuhu A16726 2021 anamneesis ja
  4. oktoobri
  5. a haigusjuhu A17945 2021 anamneesis. Seda, et vangistuse ajal tugevnesid kaebaja peavalud, tõendavad haigusloo väljavõtted:
  6. veebruari
  7. a haigusjuht A1721 2021;
  8. novembri
  9. a haigusjuht A23192 20 ja
  10. novembri
  11. a haigusjuht A23445 20 ning dokumentaalselt fikseeritud asjaolu, et kaebaja valuvaigistava ravimi annust tõsteti. Annuse suurendamine tõendab omakorda seda, et kaebaja peavalud tugevnesid. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha seda, kas kaebaja peavalud on vaadeldava perioodi jooksul muutunud tugevamaks või mitte. 5.
  12. Psüühikahäire süvenemist tõendab asjaolu, et ravimi annuseid suurendati. 5.
  14. oktoobri
  15. a anamneesist nähtub, et kaebaja analüüsides on fikseeritud folaadi defitsiit. Raviarst on märkinud ravipäevikusse, et maksanäitaja tõus on seotud pikaajalise NSAID-raviga; anamneesist ja analüüside tulemustest nähtub, et kaebaja maksanäitaja tõus jätkus. Seega on võimalik kontrollida ebaõige ravi ja maksanäitaja tõusu vahelist põhjuslikku seost. Meditsiinilised epikriisid tõendavad, et kaebaja tugevnenud peavalude raviks olid määratud NSAID-ravimite liiga suured annused, mis põhjustasid ASAT-i näitaja tõusu. 5.
  16. Ühtegi uuringut peavalude põhjuste väljaselgitamiseks ei ole õigeaegselt tehtud. Vangla arst suurendas
  17. augustil 2021 kaebaja ravimite annuseid, kuid jättis kontrollimata ravimite mõju organismile. Psüühiliste probleemide süvenemise tõttu kahekordistati duloksetiini ja gabapentiini sisaldavate ravimite annuseid. Ühtki alternatiivset ravivõtet ei ole kohaldatud. Vangla arst ei püüdnud leida muid efektiivsemaid ravivõtteid ega selgitanud erinevaid ravivõimalusi. Vaatamata maksanäitaja tõusule suunati kaebaja uuele kontrollile alles kahe kuu pärast. Nõuetekohase ravi korral tulnuks maksanäitajat järjepidevalt jälgida või määrata kaebaja statsionaarsele ravile. 5.
  18. Kaebaja esitatud tõendid kogumis kinnitavad, et Tartu Vanglas osutatud tervishoiuteenus ja ravi ei vasta tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg-s 1 sätestatud eesmärgile leevendada ja taastada tervist. Vastustaja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi. Vangla arstide hooletus on põhjustanud kaebajale füüsilisi ja hingelisi kannatusi.
  19. Tartu Vangla palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja toob esile järgmised tähelepanekud. 6.
  20. Määruses nr 56 sätestatud erinevate anamneesi sisu puudutavate normide (nt § 40) kohaselt kantakse anamneesi patsiendi kaebused ning andmed, mis võivad olla pärit varasematest toimingutest. Anamneesiga saab tõendada eeskätt patsiendi tervishoiutöötaja poole pöördumise fakti ja haiguse eelloona tuvastatut. Kuna peavalu ei ole üldjuhul objektiivselt kontrollitav, tuleb seda võtta kui kaebaja avaldatut. Sarnaselt tuleb käsitleda kaebaja väiteid stressi, apaatia, sundmõtete jms kohta. 6.
  21. TTKS § 2 lg-s 1 on tervishoiuteenuse eesmärgid sõnastatud alternatiivsetena, st vaevuste leevendamine ning terviseseisundi paranemine ei pruugi toimida korrelatsioonis. On üldteada, et kõiki terviseprobleeme ei pruugi saada terveks ravida. Sellist käsitlust toetab võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 2, mis üldjuhul keelab lubada patsiendile tema paranemist. Kaebaja etteheited, et tegeleti tema sümptomite leevendamise, mitte peavalu põhjuste kõrvaldamisega, kuuluvad selliste olukordade alla. 5
(9)3-22-1009 6.3. Kaebaja on korduvalt vanglas viibinud ning peavalud algasid väidetavalt seitsme aasta eest. Ei ole usutav, et kui tegemist oleks olnud probleemiga, mille algpõhjused on kõrvaldatavad, oleks vahepeal vabaduses viibimise ajal jätnud kaebaja need ravimata. Põhjendatud pole väited, et vanglas ei püütud valu põhjust välja selgitada. Kaebaja on suunatud kompuutertomograafiasse, kus objektiivseid kõrvalekaldeid ei tuvastatud. Kaebaja pole välja toonud tõendeid, mis raviviga kinnitaksid. Tõendamiskoormis lasus patsiendil (

§ 59lg 1 ja VÕS § 770 lg 3).

6.

  1. Ravimite mõju ei jäetud hindamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et uuringuid oleks pidanud tegema tihedamalt, kui seda tehti. Maksanäitaja ASAT muutus
  2. oktoobri
  3. a uuringus oli marginaalne ega vajanud arsti hinnangul täiendavat käsitlemist. Hiljem näit normaliseerus. Folaadi defitsiit on kompenseeritud. Tervishoiuteenuse osutamine on seda komplitseeritum, mida rohkem eriilmelise probleeme patsiendil esineb. Ebamugavad nähtused on ravi kõrvaltoime. Kaebaja pole tõendanud, et tekkinud oleksid (ülemäärased) kõrvaltoimed, mida keskmiselt hoolikas tervishoiutöötaja oleks kohustatud vältima. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tuleb tühistada, kuna kohtud eksisid uurimiskohustuse täitmisel (

§ 2

lg 4 esimene lause) ja tõendite kogumisel (

§ 59

lg 3), ja asi saata tagasi halduskohtusse uueks läbivaatamiseks (

§ 230lg 1 ja lg 5 p 3).

  1. Sissejuhatuseks märgib kolleegium järgmist. 8.
  2. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 kohustab riiki kaitsma vabadusest ilma jäetud isikute füüsilist heaolu, tagades neile muu hulgas vajaliku arstiabi (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoja otsus asjas Kudła vs. Poola, 30210/96, p 94; suurkoja otsus asjas Blokhin vs. Venemaa, 47152/06, p 136). EIK on korduvalt leidnud, et asjakohase arstiabi puudumine võib kujutada endast kinnipeetava sellist kohtlemist, mis läheb vastuollu EIÕK artikliga 3 (nt EIK suurkoja otsus asjas Blokhin vs. Venemaa, 47152/06, p 136). Viidatud sättega ei pruugi olla kooskõlas see, kui puudub psüühiliste terviseprobleemidega vangide terviklik ravistrateegia (vrd nt EIK otsus asjas Strazimiri vs. Albania, 34602/16, p-d 108–112). Seejuures ei ole tingimata piisav ainult juurdepääs tervishoiutöötajatele, konsultatsioonidele, diagnoosi panemisele ja ravimite väljakirjutamisele, et ravi saaks pidada asjakohaseks ja rahuldavaks konventsiooni tähenduses (EIK suurkoja otsus asjas Rooman vs. Belgia, 18052/11, p 147 ja otsus asjas Hummatov vs. Aserbaidžaan, 9852/03 ja 13413/04, p 116). Ametiasutused peavad tagama, et kinnipeetava tervisliku seisundi ja tema ravi kohta peetakse kinnipidamise ajal põhjalikku arvestust ning diagnoos ja ravi on kiired ja täpsed (vrd ka EIK otsus asjas Melnik vs. Ukraina, 72286/01, p-d 104–106). Kui kinnipeetava tervisliku seisundi laad seda nõuab, on vaja tagada regulaarne ja süstemaatiline tervisekontroll ning terviklik ravistrateegia. 8.
  3. Kaebaja paljasõnaline väide, et talle ei ole meditsiinilist abi osutatud, abi on viibinud või muul viisil puudulik, ei ole üldjuhul piisav selleks, et tõendada EIÕK artikli 3 võimalikku riivet. Kaebus peaks muu hulgas sisaldama piisavaid asjaolusid tervise seisundi ja taotletud, osutatud või keeldutud meditsiinilise ravi kohta ning võimaluse korral tõendeid, mis lubavad tuvastada tõsiseid puudujääke kaebaja ravis (EIK otsus asjas Krivolapov vs. Ukraina, 5406/07, p 76). 8.
  4. Hindamaks seda, kas meditsiiniline abi oli piisav, peab kohus juhinduma nõuetekohase hoolsuse testist. Pelgalt asjaolu, et kaebaja tervislik seisund on halvenenud, ei ole piisav, et tuvastada riigi positiivsete kohustuste rikkumine EIÕK tähenduses, kui pädevad haldusorganid on võtnud õigel ajal 6

(9)3-22-1009 kasutusele kõik mõistlikult võimalikud meditsiinilised meetmed, püüdes kohusetundlikult takistada haiguse arengut (EIK otsus asjas Goginashvili vs. Gruusia, 47729/08, p 71). 9. Kolleegiumi arvates on praeguses asjas üks peamisi küsimusi kaebaja tervislikku olukorda puudutavate faktiväidete tõendamise ja tõendamiskoormusega seonduv. Menetlusosalisel tuleb tõendada neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (

§ 59lg 1 esimene lause).

Kaebajal tuleb üldjuhul esitada enda väiteid kinnitavad tõendid koos kaebusega (

§ 38

lg 1 p 8), kuid täiendavaid tõendeid on võimalik esitada ka hiljem, eelmenetluse ajal (vt RKHKo 3-3-1-20-16, p 14). Selleks annab kohus eelmenetluse käigus menetlusosalisele täiendava tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks (

§ 62lg 1).

Kui menetlusosalisel pole võimalik tõendeid esitada, tuleb kohtul vajadusel koguda tõendeid ise (

§ 2lg 4), et isiku õigused ei jääks kaitseta.

9.1. Kolleegium on tõendamiskoormuse jaotust käsitlenud töövõime ja puude raskusastme hindamisega seotud lahendis, mille seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas. Kolleegium leidis selles asjas, et kohus peab lähtuvalt uurimisprintsiibist ise olema aktiivne ja kaebajat abistama ning sellises olukorras on juba haldusorganil põhjust kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud töötaja kaasamist menetlusse (RKHKo 3-17-1110/84, p-d 21 ja 22). Üldjuhul tuleb eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul kohtul olla aktiivsem (vt ka RKHKo 3-3-1-80-05, p 8). Seega ei pane

§ 59lg 1 ja VÕS § 770 lg-d 3 ja 4 tingimata tõendamise põhiraskust kaebajale.

Lisaks, olukorras, kus vaidlus puudutab EIÕK art 3 võimalikku rikkumist ning selle tagamise kohustus on vanglal, võib tõendamiskoormus nõuetekohase arstiabi tagamise tõendamisel osaliselt üle minna vanglale (vt ka EIK suurkoja otsus asjas Blokhin vs. Venemaa, 47152/06, p 140). 9.2. Kaebaja väidete hindamisel ei saanud kohus nende põhistatuse korral tugineda üksnes vastustaja esitatud tõenditele, vaid pidi vajadusel abistama kaebajat täiendavate tõendite (nt teise eriarsti arvamuse) kogumisel. Ilma halduskohtu abita ei pruugi kaebajal olla selleks muud võimalust (vt RKHKm 3-25-675/23, p 13). Kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise, tellides vajadusel ekspertiisi. Ettepaneku tegemisel selgitab kohus, milliseid asjaolusid on vaja tõendada. (

§ 59

lg 3) See, et kaebajal oli vandeadvokaadist esindaja, ei võta kohtult ära kohustust selgitada, milliseid tõendeid on vaja esitada. Kolleegium märgib, et kohtud ei ole kõrvaldanud kolleegiumil tekkinud kahtlust, et praegusel juhul võis esineda raviviga. Kui epikriisis on fikseeritud, et kaebaja tervisenäitajates võib esineda murekoht ja hiljem seesama tervisehäire on tekkinud, ei saa kohus seda asjaolu ignoreerida, et selgitada, kas ravivea esinemise kahtlus on põhjendatud, kas terviserike on tekitanud kahju ning kas nende vahel esineb põhjuslik seos. 10. Kolleegium rõhutab, et eelnev ei tähenda seda, et alati, kui kinnipeetav pole raviga rahul ja pöördub kohtusse, peab määrama ekspertiisi. See on vajalik vaid põhjendatud juhtudel. Kolleegium on varem märkinud, et täiendava arvamuse kogumise vajadus tekib siis, kui kaebaja seab vastustaja esitatud väited põhjendatult kahtluse alla (RKHKm 3-25-675/23, p 13). See tähendab, et kui kaebaja on enda väiteid usutavalt põhistanud ning muud tõendid ei aita välja selgitada võimalikku kahju tekitamist tervisele ja põhjuslikku seost tervishoiuteenuse osutamise ning tekkinud kahju vahel, siis on kohtumenetluses sobivaks tõendiks ekspertiisi korraldamine, millest halduskohus praeguses asjas keeldus. Kolleegium rõhutab, et võimalikke ravivigu on ilma eksperdiarvamuseta keeruline tõendada. Eksperdiarvamus on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamus, mida saab kõrvutada teiste tõenditega, sh vajadusel teise eksperdi arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt RKHKo 3-17-1110/84, p 22). Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (samas, p 24, vrd RKHKo 3-3-1-44-14, p 19). 7

(9)3-22-1009
  1. Praeguses asjas on kohtud piirdunud peamiselt vangla arstide koostatud anamneeside ja vangla arsti selgitustega nende anamneeside kohta, kusjuures kohtud on samal ajal leidnud, et anamneesi kantud patsiendi kaebused tõendavad seda, et patsient sellised kaebused arstile esitas, kuid mitte seda, et arst kinnitas nende esinemist. Määruse nr 56 § 40 ei ütle aga, et anamnees on ainult patsiendi kaebuse subjektiivne kirjeldus. Vastupidi, see peab mh sisaldama ka objektiivset uurimist, erialaspetsiifilist lokaalset staatust (status localis), esialgselt diagnoositud haiguse nimetust, kavandatavat uuringute ja ravi plaani (vt § 40 p-d 3–8), mistõttu anamnees sisaldab mitte ainult patsiendi väiteid, vaid ka arsti meditsiinilisi märkmeid.
  2. Välised sõltumatud eksperdid pole kaebaja väiteid ravivigade kohta hinnanud, samuti pole hinnatud peavalude tekkimise ja süvenemisega seonduvat kaebaja raviskeemi seisukohalt. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja välja toonud, et tema seisund halvenes ravimite (eriti põletikuvastased valuravimid, ka Ketipinor, Duloxetine ja Gabagamma) suurte annuste tõttu. Valu võib olla raske hinnata, seda enam tuleb hinnata tegelikku ravivajadust ja -kasutust (vt RKHKo 3-23-705/54, p 16).
  3. Kohtud on leidnud, et seoses folaadivaeguse tõttu asjakohase ravi määramisega (anamnees) ei ole alust kahelda arstide selgituses ega raviveas. See hinnang jääb paljasõnaliseks, kuivõrd kohtutel endil puudub sellise arvamuse jaoks vajaminev ekspertteadmine. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kas tegemist oli ebaoluliste muutustega kaebaja tervisele või mitte.
  4. Kuigi ringkonnakohus leidis, et kompuutertomograafia uuringule viimiseks kulunud aeg polnud ebamõistlik, tuleb täiendavalt välja selgitada põhjuslik seos ravimite annuste tõstmise ja valude suurenemise vahel ning see, kas ja kuidas mõjutasid uuringute tulemused kaebaja raviplaani. Viivitus võis tingida õigeaegse ravi korrigeerimata jätmise ja ravivea ning seeläbi tervisekahju.
  5. Kolleegiumi hinnangul eksis seega praeguses asjas halduskohus, kui tugines otsuses üksnes vangla arstide seisukohtadele ja jättis kaaludes ekslikult ekspertiisi korraldamata olukorras, kus kaebaja seadis põhjendatult kahtluse alla vangla väited. Seda viga ei parandanud ka teistes kohtuasjades kasutatud ekspertiisimaterjalid, mis võeti praeguse asja juurde ja mis käsitlesid otsuse punktides 1.4 ja 1.5, st
  6. aastal toodud juhtumitele eelnevat ajavahemikku, st kaebaja varasemat terviseseisundit. Tõendamata on see, kas psüühikahäired ja peavalud süvenesid vangistuse ajal. Erialaeksperdi arvamus on kohane tõend ka selleks, et tõendada võimalikke ravivigu ning sellest tingitud vaevuste süvenemist.
  7. Kuivõrd praeguses asjas on kohtud uurimiskohustuse täitmisel ja tõendite kogumisel teinud vigu, ei võta kolleegium täiendavaid seisukohti kaebuse sisu suhtes. Tõendite hindamine on oluline selleks, et selgitada välja riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaldamise eeldused (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2 ning § 9 lg 1).
  8. Kolleegium tühistab seega haldus- ja ringkonnakohtu otsused menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning saadab asja tagasi halduskohtule uueks menetlemiseks. Menetluskulude jaotuse otsustab halduskohus asja edasisel lahendamisel.
  9. Rahuldada tuleb vandeadvokaat Marina Kelpmani
  10. novembri
  11. a taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks taotluses märgitud ulatuses. Määrata tuleb riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 alusel tema poolt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu kassatsiooniastmes esindatavale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 112 eurot 84 senti (koos käibemaksuga). 8
(9)3-22-1009 19. Kohtulahendi avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.