2-18-119535 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-119535 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2023, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi Krediidikait

) § 164 lg 1 1. lause kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 170

1. lause järgi kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Hageja on hagiavaldustele lisanud Credit Invest OÜ (allkirjastanud juhatuse liige F H ) poolt 15.08.2018 nii laenusaajale kui kostjale saadetud laenulepingutest nr XXX ja nr XXX kui neis kokkulepitud kohustuste tagamiseks sõlmitud käenduslepingutest nr XXX ja nr XXX tulenevate nõuete hagejale loovutamise teated (dtl 82, 129). Teadete põhjal on need saadetud e-posti aadressidel, millest esimene on märgitud eelnimetatud laenu- ja käenduslepingutes nii Peremaakler OÜ kui I.G kontaktaadressiks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 69 lg 2
2. lause järgi eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vaidlus puudub selles, et laenusaaja ja kostja kasutasid e-posti aadressi. Riigikohtu selgituste järgi saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (RKTKo 18.04.2018 2-15-6538, p 14), kui tahteavalduse adressaadiks on füüsiline isik, saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes selle serverisse saabumisest (RKTKo 29.11.2021 2-19-14714, p 11.2). Teate kätteantuks lugemise tähtajas leppisid pooled kokku ka laenulepingus (p 12.5.3 järgi teate saatmisest 1 kalendripäeva möödumise) ja käenduslepingus (p 3.
3. järgi elektronipostiga saatmisel teate saatmisest 1 7

§ 172). 17.

Kohus lahendab järgmisena hageja 18.02.2022 hagiavalduse terviktekstis esitatud hagist osalise loobumise avalduse. TsMS § 429 lg 1 kohaselt hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus selgitab, et nõudest loobumise võib kohus vastu võtta ka kohtuotsuses, kui selleks ei esine menetluslikke takistusi. Hageja soovib laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX (taotluses ekslikult - XXX ) tulenevate nõuete osas loobuda hagist ulatuses, milles laenusaaja on nõude tasunud täitemenetluse raames ajavahemikul 25.03.2018 kuni 01.08.2019 kokku summas 1750,17 eurot. Kostja 14.03.2022 vastuses nõustub haginõuetest osalise loobumisega. Kohus märgib, et hageja on laenusaaja poolt tasutud summana märkinud samas menetlusdokumendis nii 1750,17 eurot kui 1750,07 eurot. Kuivõrd hageja on loobumise avalduses märkinud ja nõude suuruse arvestuses võtnud aluseks 1750,17 eurot, lähtub ka kohus hagist loobumise avalduse lahendamisel antud summast. Vastuseks kostjale kohus leiab, et hageja nõudest osalise loobumise taotlus ja loobumise tulemusena hageja nõude koosseisu ja suuruse muutumine on arusaadav ja jälgitav. Hageja esitatud arvestuse kohaselt on hageja nõueteks hagist loobumise avalduse esitamise hetkel (18.02.2022) põhinõue 1500 eurot, intressinõue 90 eurot, viivisenõue perioodi 01.08.2018 kuni 18.01.2019 eest 510 eurot ja lisandub täiendavalt sissenõutavaks muutunud viiviste nõue perioodi 19.01.2019 kuni 18.02.2022 eest summas 900 eurot (arvestades kostja vastutuse maksimumsummat, kuivõrd arvutatud täisviivis oleks 3381 eurot). Kohus täpsustab, et hagiasjaolude põhjal saab hagejal tekkida viivisenõue alates 02.08.2018, viivis summas 510 eurot (0,2% päevas põhinõudelt 1500 eurot) vastabki perioodile 02.08.2018-18.01.2019 (k.a) (kasutatud viivisekalkulaator.ee, mis arvestab perioodi sisse nii esimese kui viimase päeva). Kohus asub seisukohale, et hageja on õigesti kooskõlas laenulepingu nr XXX p-s 6.5 kokkulepituga arvestanud laenusaaja tasutud 1750,17 eurot esiteks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1410 eurot, teiseks intressinõude 90 eurot ja ülejäänud summa põhinõude summas 250,17 eurot katteks. Laenulepingu p 6.5 kohaselt kui laenusaajal on kohustus tasuda laenuandjale üheaegselt laenulepingust tulenevaid erinevaid summasid, kaetakse kohustuste täitmiseks tehtud maksetest esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused ja menetluskulud, seejärel viivised ja trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest ja lõpuks tähtajaks tasumata laen (dtl 6970). Lepingust tulenevate kohustuste katteks maksete tegemise tõttu loobub hageja seega käesolevaks hetkeks sissenõutavaks muutunud viiviste, intressi ja osaliselt põhivõlgnevuse nõudest. Kohus märgib siinkohal, et kuivõrd hageja loobub nõudest seoses laenusaaja kui põhivõlgniku, mitte käendaja poolt tehtud võlgnevuse tasumise tulemusena, ei vähene seeläbi käendaja vastutuse maksimumsumma. Seega on hagejal endiselt õigus pärast nõudest osalist loobumist esitada nõue kostja vastu tema vastutuse maksimumsumma ulatuses. Hageja palubki kostjalt välja mõista põhinõude summas 1249,83 eurot (1500 – 250,17) ja lisanduvad viivised, kuid kokku mitte rohkem kui 1750,17 eurot (3000 – 1249,83). 8

§ 142

lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 65

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine

§ 145

lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma (vt RKTKo 22.11.2016 3-2-1-119-16, p 14). 19. Puudub vaidlus selles, et laenuandja ja kostja vahel on sõlmitud kehtivad käenduslepingud nr XXX ja nr XXX . Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja on käenduslepingud sõlminud oma majandustegevuses, kuivõrd laenulepingute põhjal on tegemist Peremaakler OÜ juhatuse liikmega, seega on käendusleping eelduslikult sõlmitud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Samas on kehtiva õiguse kohaselt tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

§ 143

lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik.

§ 143

lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Antud juhul on käenduslepingutes kokku lepitud kostja vastutuse maksimumsummas – käenduslepingus nr XXX 7000 eurot ja nr XXX 3000 eurot. Kohus märgib täiendavalt, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 48). Kostja ei ole samas ka välja toonud ega tuginenud asjaoludele, mille põhjal saaks käenduslepingut pidada heade kommetega vastuolus olevaks, mh näiteks käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. 20. Poolte vahel puudub vaidlus laenuandja ja laenusaaja vahel laenulepingute nr XXX ja nr XXX sõlmimises ning nende alusel laenusaajal laenu saamises. Kostja vastuväited seonduvad eelkõige laenulepingute pikenemisega. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja esitanud laenulepingute p 3.10.2 kohast laenusaaja nõusolekut laenulepingu pikendamiseks, samuti puuduvad laenulepingu ülesütlemise avaldused. Seega kostja vaidlustab laenulepingute pikenemise vastavalt kuni 15.04.2018 ja 01.08.2018 ning laenusaaja poolt pärast lepingust tuleneva maksetähtaja 15.01.2017 ja 01.04.2017 saabumiste tehtud maksete arvestamist intresside katteks. Kostja väide, et laenusaaja suhtes tehtud maksekäsud kehtivad ka kostja suhtes, ei ole korrektne. Maksekäsud on tehtud ja sundtäidetavad üksnes laenusaaja suhtes. Käenduslepingust tulenevad nõuded on üle antud iseseisvaks menetlemiseks ja lahendamiseks hagimenetluses. Õige on kostja seisukoht selles osas, et nõudealus on nii laenusaaja kui käendaja (koos käsunduslepinguga) 9

§ 65lg 1).

Kohus nõustub hagejaga, et kostja 25.03.2023 vastuses (p 5, dtl 502) esitatud vastuväited hagile seoses kostjalt nõutava viivisemääraga jäävad arusaamatuks, kostja ei ole oma vastuväite põhjendamiseks esitanud ka omapoolset viivisearvestust koos viidetega tõenditele. Kohus jätab antud vastuväited tähelepanuta.

1. Mõlema laenulepingu p-i 3.10.2 kohaselt on laenusaajal õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi. Laenutagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva võrra kui laenuandja arveldusarvele on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress. Juhul, kui laenusaaja teeb makse, milles ei ole näidatud makse selgituses laenuandja selge tahe makse sooritamisel ning makse ei ole piisav, et katta kõiki sissenõutavaks muutunud summasid, s.h põhinõuet, loetakse, et makse on tehtud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Kohus leiab, et nimetatud kokkuleppega võimaldati laenusaajale sisuliselt osalist maksepuhkust, s.o maksepuhkusel olles tuli endiselt tasuda igakuiseid intressimakseid. Kohus nõustub hagejaga, et pooled ei leppinud kokku laenuandja nõusoleku vormis, s.h nimelt kirjalikus vormis. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Muuhulgas võib TsÜS § 68 lg 4 järgi tahteavalduse anda vaikimisi või tegevusetusega, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kohus asub hageja esitatu põhjal seisukohale, et laenuandja on vastavalt kokkuleppele makse tegemisel intressisummas laenulepingu pikendamise vaikimisi heaks kiitnud. Hageja ei ole välja toonud ja kostja ei ole esitanud vastuväidet, mille kohaselt laenusaaja oleks laenutähtaja pikenemisele varasemalt vastu vaielnud.
2. Laenulepingu nr XXX kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma 3500 eurot koos intressiga 210 eurot tagastama laenuandjale vastavalt maksegraafikule 15.01.
3. Poolte vahel puudub vaidlus, et laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu laenuandjale koos intressiga ei tagastanud. Laenusaaja tasus laenuandjale kokku 3360 eurot, tasudes 210 eurot 13.01.2017, 14.02.2017, 15.03.2017, 13.04.2017, 15.05.2017, 14.06.2017, 17.07.2017, 18.08.2017, 19.09.2017, 16.10.2017, 22.11.2017, 20.12.2017, 23.01.2018, 22.02.2018, 22.08.2018 ja 23.09.2018 (võlaarvestus, dtl 126). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud seda, et tasutud summade puhul oleks tegemist olnud laenu osalise tagastamisega või makstud summad tuleks arvestada muu võlgnevuse kui intressi katteks, s.h 22.08.2018 tagantjärele tehtud (ja intressi katteks arvestatud) makse. Kohus märgib, et isegi laenutähtaja pikenenuks mittelugemisel tuleks tehtud maksete võlgnevuse katteks arvestamisel lähtuda poolte vahel kokkulepitust, s.o esmajärjekorras kuuluks tasumisele sissenõutavaks muutunud viivis (viivisemääraga 0,2% päevas, mis vastab intressimäärale 6% kalendrikuus (30 kalendripäeva)). Kohus asub seisukohale, et laenuandja on perioodil 13.01.2017 – 22.08.2018 sooritatud maksed kooskõlas lepingu p-ga 3.10.2 lugenud õigesti intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Kohus leiab, et eeltoodud maksetega on tõendatud, et laenusaaja soovis laenulepingu tähtaja pikendamist. Seega on laenuleping pikenenud kuni 15.04.
4. 23.09.2018 tasutud 210 eurot arvestas hageja laenulepingu p-st 6.5 lähtuvalt viivisenõude katteks.
5. Laenulepingu nr XXX kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma 1500 eurot koos intressiga 90 eurot tagastama laenuandjale vastavalt maksegraafikule 01.04.
6. Poolte vahel puudub vaidlus, et laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu laenuandjale koos intressiga ei tagastanud. Laenusaaja tasus laenuandjale kokku summas 1440 eurot, tasudes 90 eurot 31.03.2017, 10

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 1.

lause alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

§ 82lg 7 1.

ja 2. lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus on seisukohal, et laenusaaja põhivõlgnevuse suurus ja selle kujunemine on tõendatud hageja poolt hagiavaldusele lisatud lepingute ja maksegraafikuga ning nõude kujunemine on selge ja kontrollitav. Kostja ei ole tõendanud, et laenusaaja on laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud, mille tulemusel lõpeks ka käendus (TsMS § 153 lg 1 p 1), v.a hageja poolt nõudest osalise loobumise avalduses märgitud summa laenulepingu nr XXX täitmisena 1750,17 eurot. Kostja väljatoodud Credit Invest OÜ-le tehtud makseid kogusummas 780 eurot (17.08.2018 180 eurot, 22.08.2018 210 eurot, 23.09.2018 180 eurot, 23.09.2018 210 eurot) (kostja 16.10.2019 seisukoht, dtl 365, laenuandja e-kiri, dtl 386) on hageja juba hagiavalduste esitamisel arvestanud. Eeltoodust tulenevalt on laenulepingutest nr XXX ja nr XXX tulenevad nõuded muutunud sissenõutavaks maksetähtaja saabumisega ja sellest ajast oli laenuandjal õigus nõuda viivist. Kostja vastuväited seoses laenulepingute ülesütlemisega, s.h intressi ja viivise arvestamise õigusega ei ole seega asjakohased. 25.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Laenusaaja on rikkunud kohustust tagastada tähtaegselt laen laenulepingu nr XXX summas 3500 eurot ja laenulepingu nr XXX alusel summas 1249,83 eurot. alusel

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingutes on laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud

§ 94

lg 1 sätestatust erineva intressimäära, st laenusaaja kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi 6% kalendrikuus. Laenusaajal on tasumata laenulepingu nr XXX alusel intress 210 eurot.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 11

§ 149lg 1 1.

lause), siis ei saa kostja esitada tema endaga seotud vastuväiteid laenulepingust laenusaajale tuleneva viivise tasumise kohustusele. Samuti ei ole kostja välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 162

lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks või viivisekokkuleppe tüüptingimusena laenusaaja suhtes ebamõistlikult kahjustavaks ja seega

§ 42lg 1 järgi tühiseks lugemiseks. Seega puudub alus hagis taotletud viivise vähendamiseks. Ts

MS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist 0,2% põhinõudelt päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Kohus asub seisukohale, et hagejal on õigus nõuda laenulepingus kokkulepitud viivised. Kohus täpsustab ka laenulepingu nr XXX alusel nõutava viivise osas, et hagiasjaolude põhjal saab hagejal tekkida viivisenõue alates 16.04.2018, arvestatud viivis summas 2016 eurot vastab perioodile 16.04.2018 (k.a) - 28.01.2019 (k.a), sissenõutavaks viiviseks on 1806 eurot (2016 23.09.2018 tasutud 210 eurot). 26. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tulenevalt käenduslepingutes kokkulepitust võis laenuandja laenusaaja poolt kohustuse täitmata jätmisel esitada täitmise nõude kohe ka solidaarvõlgnikuna käendajale (vt

§ 145lg 1).

Käenduslepingute p 2.

1. kohaselt juhul, kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib võlausaldaja nõuda laenulepingu täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja: 1) laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tuleneva: - põhivõlgnevuse 3500 eurot; - intressi 210 eurot; - sissenõutavaks muutunud viivised põhinõudelt 3500 eurot perioodi 16.04.2018 - 26.10.2023 eest summas 3290 eurot, arvestades käendaja vastutuse maksimumsummat 7000 eurot (arvestatud viivised on 14 140 eurot), 2) laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tuleneva: - põhivõlgnevuse summas 1249,83 eurot; - sissenõutavaks muutunud viivised põhinõudelt 1249,83 eurot perioodi 19.02.202226.10.2023 (s.o nõudest loobumisel juba arvestatud 18.02.2022 viivitatud päevade hulka) eest 1537,29 eurot; - lisanduv viivis põhinõudelt 1249,83 eurot viivisemääras 0,2 % päevas alates 27.10.2023 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 212,88 eurot. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1
3. lause kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse 12