(5)alkoholi tarvitama. Mõni aeg hiljem läksid S.C ja E.P. a voodisse, kust nad avastas J.P. a. Viimane vihastas selle vaatepildi nägemise peale, haaras S.C-l juustest ja hakkas teda juukseidpidi enda järel tirima. Tänu E.P. a sekkumisele vabanes S.C J.P. a haardest ning hakkas J.P. at enesekaitseks esmalt tabureti ja seejärel noaga lööma. Neid tegevusi pidas kohus hädakaitseõigusega kaetuks. Sellega S.C siiski ei piirdunud: mõni aeg pärast J.P. a ründe lõppu lõi S.C J.P. at noaga uuesti. Seda lööki tehes ei olnud S.C-l aga J.P. a tapmise tahtlust. Sellise tahtluse tekitas temas hoopis E.P. a, kes kihutas teda pärast viimati viidatud noalööki J.P. a ära tapma. S.C tegigi seda, lüües J.P. at korduvalt noaga. S.C-d karistati J.P. a tapmise (ja ka eelneva kehalisele väärkohtlemise) eest ning E.P. at karistati sellele tapmisele kihutamise eest. Seega tingis tapmise E.P. a: kui E.P. a ei oleks S.C-d sellisele kuriteole kihutanud, oleks S.C väga tõenäoliselt piirdunud J.P. a kehalise väärkohtlemisega – mis oli ilmselt osaliselt ajendatud ka J.P. a poolsest rünnakust tema vastu. Neil asjaoludel ei saa S.C kuriteost tuletada kuigivõrd kõrget uue kuriteo aset leidmise riski. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et tegemist oli erandliku olukorraga, mille kujunemisele aitas kaasa halbade asjaolude kokkulangemine ning E.P. a väga tugev mõju. E.P. aga S.C vangla iseloomustuse kohaselt enam ei suhtle. Ka pole alust arvata, et S.C elus oleks praegu mõni teine E.P. a sarnane inimene.
- Maakohus leidis, et S.C väitel ta oma kuritegu valeks ei pea. Maakohtu istungil S.C siiski tunnistas, et tegemist oli paha teoga, see ei olnud tal ette planeeritud ja ta ei tahtnud seda teha. Eelnevast nähtuvalt ei olnud tegu tõesti ette planeeritud ja selle sooritamise initsiatiiv ei tulnud mitte S.C-lt , vaid E.P. alt. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu meelest öelda, et S.C ei mõista oma valesti käitumist.
- Ka viitas kohus vanglaametniku löömiskatsele ja distsiplinaarkaristusele. Vangla iseloomustusest ei nähtu, millal ja mis asjaoludel S.C vanglaametnikku lüüa proovis. Seetõttu ei saa seda väidet S.C retsidiivsusriski hinnates arvesse võtta. S.C distsiplinaarrikkumine ei olnud tõsine, sest selle eest karistati teda vaid noomitusega. Vangla iseloomustuses on viide sellele, et
- aastal tõstis S.C vanglaametnikuga vesteldes häält ja ärritus ning ägestus. Niisugusest reaktsioonist ei saa teha järeldust, et S.C hakkab sooritama uusi vägivallakuritegusid: häält tõstavad ja ägestuvad väga paljud inimesed.
- Maakohus nägi olulise riskikohana S.C alkoholisõltuvust. Alkoholi tarvitamine üldjuhul tõesti piirab inimese enesekontrolli võimet ja võib soodustada kuritegelikku käitumist. Samas tuleb siingi toonitada, et S.C elas oma alkoholiprobleemidega väga palju aastaid nii, et ta ühtegi kuritegu toime ei pannud.
- Maakohus viitas veel sellele, et S.C-l pole vabaduses toetavaid lähedasi, tema toimetulek on puudulik ja ta vajab igapäevastes tegevustes abi. S.C-l on tõesti vaimse tervise probleemid. Aga jällegi: need probleemid on tal olnud pikalt, ent need ei tinginud kuritegusid (ega ka lihtsalt õigusvastaseid tegusid). Esimese astme kohtuga saab nõustuda selleski, et S.C-le kuluks vägagi ära kõrvaline abi. Tõenäoliselt ei saa S.C vabaduses iseseisvalt hakkama – arvestades sedagi, et eeldatavasti tema vend teda enam ei aita. Siiski ei ole vabaduses mitte hakkama saamise prognoos alus kohaldada inimese suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli. Kui keegi ei tule oma terviseseisundi tõttu iseseisvalt toime, on võimalik kaaluda tsiviilõiguslikke vahendeid, nt eestkoste seadmist.
- Ringkonnakohtu hinnangul ei saa viimaks jätta arvestamata ka seda, et nähtuvalt vangla iseloomustusest on S.C-l tõsised mäluprobleemid ning psühholoogi hinnangul ei ole temaga võimalik sisulist tööd teha. Seetõttu on äärmiselt kaheldav, kas karistusjärgne käitumiskontroll üldse omaks tema puhul soovitud mõju ja kas seda saaks reaalselt läbi viia: S.C ei pruugi üldse olla suuteline kriminaalhooldajaga koostööd tegema. Sellises olukorras oleks karistusjärgse 4