← Eesti

1-21-5115/53

Obsah (6)§ 206§ 418§ 218§ 199§ 207§ 121

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 206lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja A.

V. süüdistuses

§ 206lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 17.

jaanuari

  1. a otsus Süüdistatavate A. L-i ja A. V. kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kalmer Kask
  2. oktoober 2024, kohtuistung Süüdistatavate A. L-i ja A. V. kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar ning Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kalmer Kask RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus: 1.
  6. A. L-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 206lg 1 – § 25 lg 2 järgi; 1.2.

A. V. süüditunnistamises ja karistamises

§ 206lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi; 1.3.

A. L-ilt ja A. V-lt sundraha ning kohtueelses menetluses tekkinud riigi õigusabi tasu väljamõistmises; 1.

  1. A. L-ile ja A. V-le kahtlustatavana kinnipidamise aja eest välja mõistetud kahjuhüvitise tühistamises; 1.
  2. maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu osalises hüvitamises ja riigi ning A. V. vastastikuste nõuete tasaarvestamises; 1.
  3. apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu osalises hüvitamises.
  4. Mõista A. L. süüdistuses

§ 206lg 1 – § 25 lg 2 järgi õigeks.

3. Mõista A. V. süüdistuses

§ 206lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi õigeks.

  1. Jätta kohtueelses menetluses A. L-i ja A. V. kaitsmisega seotud riigi õigusabi tasu riigi kanda. 1-21-5115
  2. Mõista Eesti Vabariigilt välja A. L-i kasuks 7256 eurot ja A. V. kasuks 7256 eurot valitud kaitsjale maakohtus ning apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel välja A. L-i kasuks 112 eurot 86 senti ja A. V. kasuks 112 eurot 86 senti kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
  4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  6. Mõista Eesti Vabariigilt välja A. L-i kasuks 1908 eurot 69 senti ja A. V. kasuks 1908 eurot 69 senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. A. L. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 206 lg 1 – § 25 lg 2 järgi ning A. V.

§ 206

lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritud teo osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

§ 206järgi heidetakse A.

Lile ja A. V-le kokkuvõtlikult ette järgmist.

  2. detsembril 2018 võtsid A. V. ja S. A. metsloomade söötmiskohast A. S-i tahte vastaselt ära tema rajakaamera.
  3. detsembril 2018 palus A. V. A. L-il kustutada kaameras olevad andmed ja muuta kaamera seadistusi nii, et kannatanu ei saaks seda enam kasutada ega selle asukohta kindlaks teha, küll saaks aga kaamerat kasutada A. V. A. L. teadis, et kaamera võeti kannatanult õigusvastaselt ära. Ta ühendas selle sülearvutiga, kustutas kaameras olnud mälukaardilt ära pildi- ja andmefailid ning käivitas seadistamistarkvara sisaldava faili. Nii püüdis ta muuta kaamera seadistusi, kustutada väljastatavate piltide edastamise viisiks valitud elektronposti aadressid ning sisestada nende asemele A. V-lt saadud mobiiltelefoni numbri. Muudatused ei salvestunud, samuti sai pildi- ja andmefailid taastada. Maakohtu otsus
  4. Viru Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsusega mõisteti A. V. ja A. L. õigeks, jäeti kohtueelse menetluse kulud riigi kanda ning rahuldati valitud kaitsjale makstud tasu ja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused. Maakohus märkis järgmist.
  7. Kriminaalmenetlust alustati teabe põhjal, mis saadi teises A. V. suhtes menetletud kriminaalasjas tehtud jälitustoimingutega. See teave viis A. V., S. A. ning A. L-i elukohtade ja sõidukite läbiotsimise ning rajakaamera leidmiseni. Prokuratuur esitas kohtule tõendina Viru Maakohtu
  8. novembri
  9. a jälitustoimingu loa, läbiotsimismäärused ja -protokollid koos fototabelitega ning asitõendite vaatlusprotokollid. Tartu Ringkonnakohtu
  10. märtsi
  11. a määrusega tunnistati viidatud jälitustoimingu luba õigusvastaseks. Järelikult poleks rajakaamerat menetlusseaduse norme rikkumata saadud ning vastavad tõendid tuleb tõendikogumist kõrvale jätta. Tunnistaja A. A. ütlusteni jõuti samuti ebaseaduslikuks tunnistatud jälitustoimingu, s.o telefonikõnede pealtkuulamise kaudu.
  12. Kumbagi süüdistatavat ei saa kaamera kaotsiminekuga seostada. On tuvastatud, et kaamera toodi A. L-i elukohta, seal oli ka A. V. ning A. L. ühendas kaamera arvutiga. Kaamera mälukaardil olnud fotod kustutati, kuid need säilisid A. L-i arvutis. Kaamera seadistustes tehtud muudatused aga ei salvestunud. Ehkki A. L-il oli võimalik kaamera andmetest puhastada, ta seda ei teinud, kuigi oleks seda tõenäoliselt suutnud. Samuti pole tõendatud, et A. L. kaamera vargusest teadis. Prokuratuur ei 2

(11)1-21-5115 põhjendanud, miks on süüdistatavate ütlused ebausaldusväärsed ja vastuolulised ning miks leitakse, et mälukaardil olnud teabe kustutas A. L. Apellatsioon
  1. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle tühistamist, A. L-i ja A. V. süüditunnistamist ning karistamist ja uue otsuse tegemist menetluskulude ning süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise ja asitõenditega toimimise kohta. Ringkonnakohtu otsus
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsusega rahuldati apellatsioon osaliselt. A. L. tunnistati süüdi

§ 206

lg 1 – § 25 lg 2 järgi, teda karistati 30 päevamäära suuruse rahalise karistusega ja ärakantavaks karistuseks loeti 24 päevamäära. A. V. tunnistati süüdi

§ 206

lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi, teda karistati 30 päevamäära suuruse rahalise karistusega ning ärakantavaks karistuseks loeti 24 päevamäära. Ringkonnakohus tegi asitõendite tagastamise, menetluskulude hüvitamise ja konfiskeerimise kohta uue otsuse ning mõistis süüdistatavatelt välja sundraha. Valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasuks loeti 2440 eurot, millest hüvitati A. V-le 406 eurot 67 senti. Ülejäänud kaitsjatasust jäeti 813 eurot 33 senti A. V. kanda ja 1220 eurot A. L-i kanda. Ringkonnakohus leidis järgmist.

  1. Maakohtu otsuses loetletud tõendeid ei saa kõrvale jätta põhjusel, et nendeni jõuti jälitustegevuse kaudu. Samuti on väär kaitseväide, et süüdimõistva otsuse tegemise välistab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 15 lg
  2. Maakohtus ütlusi mitte andnud tunnistajate A. A., M. P. ja S. A. ütlused on olulised, kuid tugineda saab ka süüdistatavate ning asjatundja ütlustele ja vaatlusprotokollidele. Tõendite põhjendamatu kõrvalejätmise tõttu ei andnud maakohus kuriteosündmusele korrektset materiaalõiguslikku hinnangut. Tõendikogumi alusel saab tuvastada, et A. V. läks koos S. A-ga
  3. detsembril 2018 metsa, kus viimane võttis ära kannatanu rajakaamera. Kaamera seadistuste muutmiseks pöördus A. V. A. A. poole, kuid tunnistaja ei nõustunud teda aitama. Seejärel viis A. V. kaamera A. L-i juurde. A. L. võttis kaamerast mälukaardi välja, pani selle enda arvutisse ja kustutas mälukaardil olnud pildid. Ka üritas ta seadistada kaamerat nii, et see saadaks pilte A. V-le. Pilte sai taastada ning muudatused ei salvestunud. A. L. sai aru, et A. V-l ega S. A-l ei olnud kaamerale ja pildifailidele mingit õigust.
  4. Kaamera on arvutisüsteem, mille seadistused on salvestatud sisemälusse. Pildid olid aga mälukaardil, mis on salvestusseade. Seepärast ei ole mälukaardilt kustutatud pildid

§ 206objekt ning A.

L. nende kustutamise eest ei vastuta. Kaamera seadete muutmiseks puudus kannatanu nõusolek ning A. L. pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Elektronposti aadresside kustutamise käsklusega alustas ta

§-le 206 vastava kuriteo toimepanemist, kuid see jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata. 10. Sama kaamera varguse kohta toimus A. V. suhtes

§ 218

lg 1 tunnustel väärteomenetlus, kuid kohus tühistas selles asjas tehtud kohtuvälise menetleja karistamisotsuse ja lõpetas menetluse väärteo tunnuste puudumise tõttu. Praegu menetletav tegu pole väärteomenetluse esemeks olnud teoga sama ning ne bis in idem-põhimõte A. V. vastutust ei välista. A. V. kihutas tahtlikult A. L-i arvutiandmetesse sekkumisele ning tema käitumine vastab

§ 206lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 tunnustele.

11. Arvutisüsteemi äravõtmisega sulustatakse kannatanu andmed. Kui A. V. oleks

§ 206

järgi süüdi tunnistatud kaamera äravõtmises, kujutaks selles olnud andmete muutmine endast mittekaristatavat järeltegu. Kuna teda selle teo eest ei karistatud, pole järelteo ebaõigus riikliku 3

(11)1-21-5115 hukkamõistuga hõlmatud. Andmete kustutamisega tekitatakse õigustatud isikule suurem kahju kui andmete sulustamisega, sest kustutatud andmeid õigustatud isik tagasi ei saa.
  1. Apellatsioonimenetluses tuleb mõistliku suurusega kaitsjatasuks lugeda 2440 eurot. KrMS § 185 kohaldamisel peab aga arvestama, missuguses osas apellatsioon rahuldatakse ja milline on selle põhjendatud argumentide osakaal ning maht. Seda põhimõtet peab kasutama ka kulude puhul, mis tekkisid apellatsioonile vastuväidete esitamise tõttu. Suur osa kaitsja argumentidest pole põhjendatud ning seepärast peab riik hüvitama A. V. apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasust ühe kolmandiku (406 eurot 67 senti). A. L-i puudutavatest argumentidest pole ükski põhjendatud ning tema apellatsioonimenetluse kulu riik hüvitama ei pea. A. V. ja riigi vastastikused nõuded saab tasaarvestada. Seega peab riik maakohtus tekkinud kaitsjatasust A. V-le hüvitama 2925 eurot 36 senti ja apellatsioonimenetluse kuludest 406 eurot 67 senti. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  2. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas A. L-i ja A. V. kaitsja, taotledes selle osalist tühistamist ning maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  3. Järeldus, mille kohaselt nägi A. L. kaameras kannatanu elektronposti aadressi või et ta sai selle olemasolust teada muul moel, ei põhine tõenditel. Lisaks rikkus apellatsioonikohus KrMS § 15 lg 3 nõudeid, tehes otsuse selliste kohtus vahetult üle kuulamata tunnistajate ütluste alusel, mis moodustavad tõendikogumist valdava osa.
  4. A. V. tunnistati süüdi kuriteos, mille kohta oli juba tehtud lõplik kohtulahend. Arvutiandmete muutmisele kihutamine on väidetava vargusega kaasnenud mittekaristatav järeltegu, kuid ringkonnakohus lahutas ühtse käitumise kunstlikult kaheks teoks. Kaamera äravõtmisega põhjustatud ebaõigus on järelteoga põhjustatud ebaõigusest suurem. Süüdistatava tegevuse ekslik kvalifitseerimine

§ 218lg 1 järgi ei saa piirata ne bis in idem-põhimõtte toimet.

Ringkonnakohus leidis ka ise, et kaamera vargus tulnuks kvalifitseerida

§ 206lg 1 järgi.

Elektronposti aadresside muutmine ei suurendanud kaamera äravõtmisega kaasnenud ebaõigust, sest aadresside taastamine ei olnud võimatu ning rikkumine ei olnud intensiivne.

  1. Ringkonnakohus ei käsitlenud läbiotsimisega saadud tõendite lubatavuse hindamisel Riigikohtu seisukohti. Samuti ignoreeriti maakohtu järeldust, mille kohaselt ei oleks jälitustoiminguteta kolme tunnistaja ütlusteni jõutud.
  2. Valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu jäeti ebaõigesti süüdistatavate kanda. Prokuröri apellatsiooni lahendamisest tingitud menetluskulu oleks tulnud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Riigikohtu kirjalikud küsimused
  3. Kolleegium esitas KrMS § 3601 lg 1 alusel kassatsioonimenetluse pooltele järgmised küsimused: a) Kas muudatuste tegemine rajakaamera seadetes tekitas täiendavat ebaõigust? Kui jah, siis kellele ja missugust ebaõigust? Millega saab õigustada väheväärtusliku asja tarkvara seadetes muudatuste tegemise eest kriminaalkorras karistamist? Kas selline karistamine ei satu vastuollu karistusõiguse kui viimase abinõu kasutamise põhimõttega? 4

(11)1-21-5115 b) Kas arvutikuritegevusvastases konventsioonis ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  1. augusti
  2. a direktiivis 2013/40/EL toodud määratlusi arvestades saab näha seaduslikku alust ning võimalust arvutisüsteemi mõistet kitsamalt piiritleda? Kas

§ 206

tuleks tõlgendada kitsendavalt, piirates selle süüteokoosseisu toimeala nt teo toimepanemise või arvutiandmete kaitsmisega taotletava eesmärgi kaudu või mõne kindla kriteeriumi tuvastamise abil (nt kahju olemasolu ja suurus, arvutiandmetesse sekkumise intensiivsus vmt)? Prokuratuuri vastus 19. Kaamera vargus / ebaseaduslik hõivamine rikkus kannatanu omandiõigust. Kaamera seadistuste muutmise katse rikkus seevastu arvutiandmete puutumatust ja kättesaadavust, sh õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Arvutisüsteemi omanikul võib olla selgelt äratuntav või kaitsmisväärne huvi ka väheväärtuslikus arvutisüsteemis olevate andmete puutumatuse vastu ning sellega kaasnev kahju võib olla arvutisüsteemi väärtusest oluliselt suurem. Seadusandja pole

§ 206

koosseisutunnuste täitmist seadnud sõltuvusse konkreetse arvutisüsteemi väärtusest. Seepärast on ka väheväärtuslikus seadmes olevatesse andmetesse sekkumise eest kriminaalkorras karistamine karistusõiguse põhimõtetega kooskõlas. Esialgne väärtegu ei konsumeerinud hilisema kuriteo ebaõigust. Arvutisüsteemi mõiste kitsamaks piiritlemiseks pole seaduslikku alust. Kuriteokoosseisu kitsendav tõlgendamine pole siiski välistatud. On mõeldav, et koosseisupärasest teost ei saa rääkida juhul, kui teol puudub kaitstava õigushüve kahjustamise potentsiaal või see potentsiaal on ilmselgelt vähetähtis. Kaitsja vastus 20. Kaitsja leiab, et muudatuste tegemise katse rajakaamera seadetes ei tekitanud täiendavat ebaõigust. Väheväärtusliku asja tarkvara seadetes muudatuste tegemise eest kriminaalkorras karistamine ei ole õigustatud ning see on vastuolus karistusõiguse kui viimase abinõu põhimõttega.

§ 206

lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt, piirates koosseisu toimeala andmete olulisuse kaudu. Samuti peab piiritlema teoalternatiivide kustutamine, sulustamine, rikkumine ja muutmine tähendust, määratledes mh teo intensiivsuse künnise. Riigikohtu istung

  1. Riigikohtu istungil jäi kaitsja kassatsioonis esitatud taotluste juurde. Prokurör nõustus kassatsiooniväidetega apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas, kuid palus jätta muus osas ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium põhjendab kõigepealt, miks pole praeguse süüdistusasja menetlemine A. V. suhtes vastuolus ne bis in idem-põhimõttega (I). Seejärel hinnatakse

§ 206kohaldamisse puutuvaid väiteid ning võetakse seisukoht, kas A.

L. ja A. V. tunnistati selle kuriteokoosseisu järgi õigesti süüdi (II). Kolleegium vastab ka argumentidele, mis käsitlevad osa tõendite lubatavust, KrMS § 15 lg 3 nõuete järgimist apellatsioonimenetluses (III) ning KrMS § 185 lg 1 kohaldamist (IV). Lõpuks saab kokku võtta kassatsioonimenetluse tulemuse (V) ning lahendada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse (VI). I 23. Põhiseaduse (PS) § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles ta on vastavalt seadusele mõistetud lõplikult süüdi või õigeks (ne bis in idem-põhimõte). 5

(11)1-21-5115 Karistusseadustikus väljendab sama ideed § 2 lg 3 ning kriminaalmenetluse seadustikus § 199 lg 1 p
  1. Ne bis in idem-põhimõte on mh fikseeritud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKK 28.06.2024, 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.)
  2. Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises, sest EIÕK
  3. protokolli art 4 lg 1 keelab menetluse teistkordse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid. Kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKK 19.06.2015, 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.)
  4. Kannatanu rajakaamera varguse kohta alustati kriminaalmenetlust

§ 199lg 1 tunnustel. Kriminaalmenetlus lõpetati Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel seepärast, et rajakaamera on väheväärtuslik asi, mille ebaseaduslik hõivamine on väärtegu.

§ 218lg 1 tunnustel alustatud väärteomenetluses karistas kohtuväline menetleja A.

V-d selle eest, et ta võttis

  1. detsembril 2018 koos S. A-ga metsloomade söötmise kohast ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära A. S-i rajakaamera. Viru Maakohus tühistas kohtuvälise menetleja osutatud lahendi väärteoasjas nr 4-21-3263 tehtud
  2. detsembri
  3. a otsusega ning lõpetas A. V. suhtes väärteomenetluse. Jõustunud kohtuotsus tähendab, et ne bis in idem-põhimõttest tulenevalt on selle teo teistkordne menetlemine A. V. puhul välistatud.
  4. Kassaatori hinnangul on praeguse kriminaalmenetluse esemeks olevad asjaolud eelmises punktis kirjeldatud menetluse asjaoludega samad, sest süüdistuse järgi etteheidetav tegevus kujutab endast varguse mittekaristatavat järeltegu. Kolleegium peab niisugust arvamust ekslikuks.
  5. Iseenesest on põhjendatud seisukoht, et üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKK 02.07.2015, 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKK 07.11.2019, 1-18-86/128, p 62).
  6. Ringkonnakohus tuvastas, et
  7. detsembril 2018 läks A. V. koos S. A-ga metsa, kus viimane võttis ära kannatanu rajakaamera. Apellatsioonikohus ei käsitanud A. V-d isikuna, kes pani koos S. A-ga toime mõne süüteo, varjas mõnda süütegu või põhjustas kaamera äravõtmisega kannatanule mingisuguse kahjuliku tagajärje. Kooskõlas süüdistusaktis oleva teokirjeldusega tunnistati A. V. süüdi hoopis selles, et ta kihutas kaamera äravõtmisele järgnenud päeval, s.o
  8. detsembril 2018, A. L-i ebaseaduslikult kannatanule kuuluva rajakaamera seadeid muutma. Niisugust tegevust talle eelnenud kriminaal- ja väärteomenetluses ette ei heidetud.
  9. Seega on A. V-le süüks arvatud käitumine, millega rünnatakse võrreldes vargusega teistsugust õigushüve (omandiõigus vs. andmete puutumatus) ning mis on nii ajaliselt kui ka muude faktiliste asjaolude poolest selgelt erinev kannatanu rajakaamera äravõtmist puudutavast teost. Tegemist pole ühtse käitumisega ning väärteomenetluse ja praeguse kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude asjaolud ei kattu. Seepärast tuleb ne bis in idem-põhimõtte rikkumist eitada. II 6

(11)1-21-5115 30.

§ 206

lg 1 kohaselt on kuriteona karistatav arvutisüsteemis olevate andmete ebaseaduslik muutmine, kustutamine, rikkumine või sulustamine. Osutatud karistusnormi dispositsiooni sõnastamisel on seadusandja esialgu võtnud aluseks Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsiooni (Budapesti konventsioon) ja EL nõukogu

  1. veebruari
  2. a raamotsuse nr 2005/222/JSK infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta (vt karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, Riigikogu XI koosseis, 166 SE).
  3. augustil 2013 asendati raamotsus nr 2005/222/JSK direktiiviga 2013/40/EL. Direktiivi kehtestamise tõttu muudeti arvutiandmetesse sekkumist käsitleva süüteokoosseisu sõnastust (vt karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Riigikogu XII koosseis, 554 SE). Praegune

§ 206lg 1 redaktsioon jõustus 1.

jaanuaril 2015. 31.

§-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Kuna arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõisteid riigisiseses karistusõiguses defineeritud pole, tuleb nende mõistete avamiseks pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKK 21.06.2019, 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk direktiivi mõttes infosüsteemi) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. 32. Direktiivi artikli 2 punktide a ja b ning artiklite 4 ja 5 võrdlusest järeldub, et vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast

§-s 207 kirjeldatud tegu.

§ 206

järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (

§ 206

) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (

§ 207) (vt ka RKKK 22.06.2015, 3-1-1-94-14, p-d 203– 208).

33. Seadusandja pole pidanud oluliseks, kuidas mõjutab arvutiandmetesse sekkumine kahjustatavat õigushüve, ega ole

§ 206dispositsioonis toimepanija vastutust ühegi piirava tunnusega kitsendanud.

Koosseisutunnuste täitmiseks piisab sellest, et toimepanija ründab tahtlikult ning õigusliku aluseta (ebaseaduslikult) arvutisüsteemis olevaid andmeid. Vaadeldava koosseisu mõttes saaks lugeda karistatavaks ka kirjavea parandamist tekstifailis, faili koopia kustutamist või näiteks tulba laiuse muutmist Exceli tabelis, isegi kui need muudatused kellegi huve ei mõjuta. 34.

§ 206

ülemäära lai sisustamine viib selliste juhtumite karistusnormiga hõlmamiseni, mille eest kriminaalkorras karistamist ei saa pidada proportsionaalseks või mida seadusandja ei olegi tegelikult soovinud karistatavaks kuulutada (vrd RKKK 09.11.2018, 1-17-6580/138, p 12). See tähendaks omakorda vastuolu karistusseaduse määratletuspõhimõttega ja rikuks karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtet (vt nt RKKK 04.11.2022, 1-20-8694/55, p 52; 18.06.2020, 1-19-31/63, p-d 18–19; 04.12.2007, 3-1-1-82-07, p 8). Seaduse kohaldamisel peab eelistama tõlgendust, mis tagab selle kooskõla põhiseadusega (vt nt RKPJK 04.02.2020, 5-19-44/9, p 17). Ka on Riigikohus korduvalt leidnud, et normi kaitse-eesmärki arvestades on võimalik karistusnormi teleoloogiline tõlgendamine kitsendavalt süüdistatava kasuks (viidatud 1-19-31/63, p 18; RKKK 16.12.2013, 3-1-1-113-13, p 24). 35.

§ 206

lg 1 puhul aitab põhiseadusvastast tulemust vältida tõlgendus, millega piiratakse kuriteokoosseisu toimeala koosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamise või ohustamise ulatuse kaudu. Seepärast ei täida

§ 206tunnuseid pelgalt see, kui arvutiandmetesse tehakse õigustatud isiku nõusolekuta vaid ebaolulisi või eriliste pingutusteta kõrvaldatavaid muudatusi. 7

(11)1-21-5115 Süüditunnistamine ja karistamine osutatud kuriteokoosseisu järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Näiteks võivad teo objektiks olevad arvutiandmed olla vähese majandusliku, kuid olulise emotsionaalse väärtusega sõltuvalt sellest, milline aeg nende andmete kogumisele ning talletamisele kulus, kas seda teavet saab taastada ja kui keeruline see on, kas selle teabe avalikuks tulek kahjustaks kannatanu või muu isiku perekonna- ja eraelu puutumatust jne. Eelöeldu ilmestamiseks võib ette kujutada olukorda, kus arvutisüsteemina käsitatavast digitaalsest diktofonist kustutatakse kannatanu lähedase enne surma antud intervjuu, mille tõttu kaovad talletatud mälestused jäädavalt. Teabel võib omaniku jaoks olla oluline emotsionaalne või ka rahaline väärtus, kui andmete kustutamise tõttu jääb kirjutamata nt varem kokkulepitud teos. Samamoodi võidakse arvutist kustutada pooleli olev mitme aasta vältel kirjutatud doktoritöö, pikaajalise uurimistöö käigus kogutud vaatlus- ja mõõtmisandmed vmt. Ka niisugustel andmetel võib olla omaniku jaoks suur väärtus. 36. Kokkuvõtlikult peab üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes otsustama, kas õigustatud isiku huvi andmete puutumatuse vastu rikuti vähesel määral või mitte või kas selle teoga põhjustati mingisugust kahju. Kui tekitatud varaline kahju ületab

§ 121

p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida

§ 206lg 2 p 4 järgi.

Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses (vt käesoleva otsuse p 27). 37. Ka direktiivi 2013/40/EL artikli 5 kohaselt peavad liikmesriigid muutma tahtliku ja ebaseadusliku arvutiandmetesse sekkumise kriminaalkorras karistatavaks vähemalt raskemate juhtumite puhul. Vähem oluliste juhtumite puhul liikmesriigid kriminaalkaristust sätestama ei pea (vt direktiivi preambuli p 11). Sellest tuleneb, et riigisiseste normide sätestamisel ja kohaldamisel on tarvis eristada arvutiandmete vastu suunatud raskemaid ründeid ebaolulistest rikkumisest, vältides niimoodi vastuolu karistusõiguse kui viimase abinõu põhimõttega.

§ 206

praegust teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine on keelatud ja karistatav. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. 38. Kassatsioonimenetluse pooled ei vaidle selle üle, et A. L-ile ja A. V-le süüks arvatud tegevus kujutab endast formaalselt arvutisüsteemis olevate andmete ebaseadusliku muutmise katset: A. L. püüdis A. V. kihutamisel muuta kannatanu rajakaamera seadeid nii, et sellega tehtavaid pilte ei edastataks kannatanu elektronposti aadressidele, vaid A. V-le. Teoga kannatanu õigushüve märkimisväärselt ei kahjustatud ega ohustatud ja kannatanule kahju ei tekitatud ning seepärast ei asu kolleegium täiendavalt hindama, kas sama tegu võiks alternatiivselt vastata

§ 207tunnustele.

Ka viidatud koosseisu puhul peab tuvastama teo piisava intensiivsuse. 39. Apellatsioonikohus argumenteeris arvutiandmetesse sekkumisega põhjustatud ebaõigust sellega, et kannatanu oleks arvutisüsteemis olevatest andmetest ilma jäänud nende andmete kustutamise tõttu. Tegelikult kaotas kannatanu juurdepääsu rajakaamera kaudu saadud andmetele juba siis, kui kaamera tema tahte vastaselt ära võeti. Süüdistuses kirjeldatud tegevus kannatanu olukorda ei muutnud, sest tema valdus oli selleks ajaks ebaseaduslikult murtud ning ta oli rajakaamerast ja selle kaudu edastatavast teabest kestvalt ilma jäetud. Rajakaamera äravõtmisega tekitatud ebaõigust seejuures kummalegi süüdistatavale ette ei heideta. Niisiis ei tekitanud nad süüdistuses kirjeldatud tegu toime pannes märkimisväärset uut ebaõigust. Pealegi muutis A. L. andmeid, mis olid kannatanule teada ja mida ta saab kaamera tagastamise korral hõlpsasti taastada elektronposti aadresse uuesti sisestades. 8

(11)1-21-5115
  1. Selle vastu, et süüdistuses kirjeldatud tegevusega sekkuti kannatanu õigushüvesse intensiivselt, räägivad ilmekalt ka ringkonnakohtu seisukohad, millega põhistati süüdistatavatele mõistetud karistuse raskust. Täpsemalt nentis apellatsioonikohus, et raske on ette kujutada väiksema ebaõigussisuga kuritegu, kui seda on praeguse menetluse esemeks olev käitumine: kuriteoga kahju ei tekitatud, sest see jäi katse staadiumisse; kustutatud elektronposti aadresside taastamine on hõlbus neid uuesti sisestades; tegu oli väheoluline, kuivõrd kannatanul enam kaamerat niikuinii ei olnud. Järelikult on ringkonnakohus lõppastmes ka ise leidnud, et põhiliselt rikkus kannatanu õigusi just rajakaamera äravõtmine ning süüdistatavate hilisemal tegevusel tegelikku mõju ei olnud. Sel moel kummutas ringkonnakohus ise oma otsuse eelnevas osas tehtud järelduse täiendava ja karistusväärse ebaõiguse põhjustamise kohta.
  2. Väljaspool kassatsiooni piire märgib kolleegium, et ringkonnakohus ajas otsuse põhiosa punktides 91, 92, 116, 120 ja 121 segamini kannatanu ja A. L-i nimed. Eksitusele vaatamata on arusaadav, et nendes punktides kõneldakse just A. L-ist.
  3. Kokkuvõttes ei sisalda süüdimõistev otsus argumente, mis lubaksid tuvastada kannatanule mõne uue ja olulise negatiivse tagajärje või kahju põhjustamist. Järelikult ei võimalda süüdistuse esemeks oleva teo intensiivsus kõneleda

§ 206järgi karistatava teo toimepanemisest. A. L. ja A. V. tuleb neile esitatud süüdistuses Kr

MS § 309 lg 2 alusel õigeks mõista. III

  1. Ehkki A. L. ja A. V. mõistetakse materiaalõiguse kohaldamist puudutavate kaalutluste tõttu õigeks, märgib kolleegium tõendite lubatavuse ning tõendite hindamise põhimõtete kohta veel järgmist.
  2. Kassatsiooni kohaselt ei järginud ringkonnakohus tõendite lubatavust hinnates Riigikohtu praktikat ega arvestanud kaitseväidet, mille kohaselt poleks menetleja õigusvastase jälitustoiminguta kolme tunnistaja ütluste saamiseni jõudnud. Selle etteheitega ei saa nõustuda.
  3. Praeguse asja menetlust alustati juhuleiuna saadud teabe alusel, mis ilmnes teise A. V-ga seotud kahtlustuse uurimiseks tehtud jälitustoimingu (telefonikõnede pealtkuulamise) kaudu. See teave viis läbiotsimiste, rajakaamera leidmise ja tunnistajate ülekuulamiseni. Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a määrusega tunnistati jälitustoimingu tegemise aluseks olnud kohtu luba õigusvastaseks. Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKK 16.06.2023, 1-21-1421/182, p 94). Ringkonnakohus märkiski põhjendatult, et jälitustoimingu (loa) õigusvastaseks tunnistamine ei tingi vaidlusaluses asjas juhuleiuna ilmnenud teabe põhjal kogutud tõendite kõrvalejätmist.
  6. Uurimisasutus ja prokuratuur on legaliteedi põhimõtte (KrMS § 6) järgi kohustatud kuriteo asjaolude ilmnedes toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või pole seaduslikku alust kriminaalmenetlust lõpetada. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKK 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 29).
  7. Juhuleiuna saadud teave on puutumuses õigusvastaseks loetud jälitustoiminguga. Pealtkuulamisel saadud teavet käesolevas kriminaalasjas tõendina ei esitatud. Muid tõendeid jälitustoiminguga ei kogutud. Seetõttu pole mh läbiotsimise ja tunnistajate ülekuulamisega saadud tõendite lubatavuse üle otsustamisel asjasse puutuv KrMS § 1261 lg-s 4 sätestatud piirang. Miski ei viita sellele, et menetleja 9

(11)1-21-5115 pidi juba menetlustoiminguid tehes mõistma, et osutatud teave saadi õigusvastase jälitustoimingu tulemusena. Jälitustoimingu loa õigusvastasus tuvastati tunduvalt hiljem, kui tehti tõendite kogumiseks tarvilikud menetlustoimingud.
  1. Vaidlusesemeks olevate tõendite kogumise korra olulist, korduvat või tahtlikku rikkumist ei saa toimiku materjali põhjal sedastada (vt RKÜK 03.03.2021, 1-17-2359/122, p-d 48–49; RKKK 18.06.2021, 1-16-6179/111, p 58). Läbiotsimise, asitõendite äravõtmise ja vaatluse ning tunnistajate ülekuulamisega saadud tõendite lubamatust põhistabki kassaator üksnes jälitustoimingute tegemisele esitatavate nõuete rikkumise kaudu.
  2. Kaitsja leiab KrMS § 15 lg-le 3 toetudes sedagi, et ringkonnakohus poleks tohtinud A. A., M. P. ning S. A. ütlustele tugineda.
  3. KrMS § 15 lg 3 sätestab, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks. (RKKK 03.10.2024, 1-21-6603/211, p 16)
  4. KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus seega esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud saab nende alusel kindlaks teha. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. Siis ei ole jälgitav, millise tähenduse kohus konkreetsele tõendile annab ja missugused asjaolud ta selle alusel tuvastab. Samuti ei teki sel juhul otsuse lugejal veendumust, et kohus lähtus tõendikogumist ning vahetult küsitlemata tõendiallika ütlustel pole selles asjas otsustavat kaalu. Praeguses asjas ringkonnakohus neid põhimõtteid rangelt ei järginud ning seepärast ei ole KrMS § 15 lg 3 kohaldamist puudutav apellatsioonikohtu arutluskäik lõpuni jälgitav. IV
  5. Põhjendatud on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus on apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamisel eksinud (vt käesoleva otsuse p-d 7 ja 12).
  6. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuigi apellatsioonimenetluses tehti KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahend – tühistati esimese astme kohtu otsus osaliselt ja tehti uus otsus – jäi kaitsjatasu argumentide väidetava põhjendamatuse ja kordamise tõttu enamjaolt süüdistatavate kanda. Niisugust kaalutlusõigust KrMS § 185 lg 1 ringkonnakohtule ei anna. Apellatsioonile esitatud vastuväidete asjasse puutuvust, põhjendatust ja mahtu saab arvesse võtta valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse hindamisel. Olukorras, kus ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu juba kindlaks määranud, ei saa ta KrMS § 185 lg 1 järgi asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust peab süüdistatavatele 10
(11)1-21-5115 hüvitama. Seepärast tuleb riigil süüdistatavatele hüvitada apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 2440 eurot. V 54. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse A. L-i süüditunnistamises ning karistamises

§ 206lg 1 – § 25 lg 2 järgi, A.

V. süüditunnistamises ja karistamises

§ 206

lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi, neilt sundraha ning kohtueelses menetluses tekkinud riigi õigusabi tasu väljamõistmises, kahtlustatavana kinnipidamise aja eest välja mõistetud kahjuhüvitise tühistamises, maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu osalises hüvitamises ning riigi ja A. V. vastastikuste nõuete tasaarvestamises, samuti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu osalises hüvitamises. 55. Kolleegium mõistab A. L-i süüdistuses

§ 206lg 1 – § 25 lg 2 ja A.

V. süüdistuses

§ 206lg 1 – § 22 lg 2 – § 25 lg 2 järgi õigeks. Kohtueelses menetluses tekkinud riigi õigusabi tasu tuleb Kr

MS § 181 lg 1 alusel jätta riigi kanda ning mõista riigilt A. L-i ja A. V. kasuks välja valitud kaitsjale maakohtus ning apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu, s.o kummalegi 7256 eurot. Samuti tuleb mõista riigilt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 2 alusel kummagi süüdistatava kasuks välja 112 eurot 86 senti seoses nende kahtlustatavana kinnipidamisega. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. VI

  1. Riigikohtult taotletakse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist 9463 euro 14 sendi suuruses summas, mis jaguneb süüdistatavate vahel võrdseteks 4731 euro 56 sendi suurusteks osadeks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks, Riigikohtule vastamiseks, kaitsealuste nõustamiseks, prokuröri vastusega tutvumiseks ja kohtuistungist osavõtuks 41,25 tundi. Kaitsja ühe töötunni hind on 149 eurot (käibemaksuta).
  2. Kolleegium peab kaitsja töötunni hinda põhjendatuks. Ka on põhjendatud ajakulu, mis kaitsjal tekkis Riigikohtu istungile sõitmise ja istungil osalemise tõttu. Ülejäänud ajakulu ei saa pidada kogu ulatuses õigustatuks, sest osa kaitseargumente kordab apellatsioonis esitatut, need argumendid ei puutu asjasse või pole üldse põhjendatud. Kaitsetoiminguid saanuks teha ka väiksema ajakuluga. Öeldut arvestades loeb kolleegium kaitsjatasu põhjendatuks 21 töötunni ulatuses. Nii kujuneb KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 3817 eurot 38 senti. Seega tuleb riigil KrMS § 186 lg 1 alusel kummalegi kaitsealusele hüvitada 1908 eurot 69 senti. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.