KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-21-1604 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 136

lg 1 ja § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. augusti 2021 otsus Apellatsiooni esitaja Z.S-i kaitsja advokaat Heiki Kuningas Süüdistatav Z.S Isikukood: XXX; elukoht: XXX; ei tööta; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; tõkendit kohaldatud ei ole; kahtlustatavana oli kinni peetud
2. veebruar 2020 kuni
3. veebruar 2020 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Prokurör Süüdistatava kaitsja advokaat Heiki Kuningas RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2; § 340 lg 2 p 3 tühistada Tartu Maakohtu
4. augusti 2021 otsus osaliselt, see on: - Z.S-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi, Z.S-ile

§ 64

lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas, Z.S-ile mõistetud karistuse osalisele ärakandmisele pööramises. Teha tühistatud osas uus otsus millega: - tunnistada Z.S süüdi

§ 121lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust.

-

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ning mõista Z.S-ile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. 1

§ 238

lg 2 alusel vähendada Z.S-ile mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes talle karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Z.S-i eelvangistuses viibitud aeg 26.

veebruar 2020 kuni 28. veebruar 2020, s.o 3 päeva ja lõplikuks karistuseks mõista talle 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 2 kohaselt jätta mõistetud karistus Z.S-i suhtes täielikult täitmisele pööramata, kui Z.S ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Z.S peab: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas – XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; ajavahemike järel 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viiteteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 2 alusel on Z.S kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Z.S-i kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel & Partnerid kasuks 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot, advokaat Heiki Kuninga poolt Z.S-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Z.S-i apellatsioonimenetluse kulu 388,80 eurot Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus 2 Z.S-i süüdistati

§ 136lg 1 järgi teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmises.

Z.S-ile heidetakse ette, et tema 26. veebruaril 2020 kella 17.00 paiku Tartu maakonnas, X vallas, X külas asuva X talu tagumises elutoas piiras K.K. liikumisvabadust sellega, et sidus juhtmesidemetega tugitoolis magava kannatanu käed kinni keha ette ja jalad kinni eeluurimise käigus tuvastamata esemega. Veel süüdistati Z.S-i

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 järgi teise inimese tapmise katses.

Z.S-ile heidetakse ette, et tema 26. veebruaril 2020 kella 17.00 paiku Tartu maakonnas, X vallas, X külas asuva X talu tagumises elutoas ütles K.K. le, et „ma pean su tapma“ ning asus ähvardust täide viima, kasutades füüsilist vägivalda kannatanu suhtes. Füüsiline vägivald seisnes selles, et peale seda kui süüdistatav sidus kannatanu jalad kinni eeluurimise käigus tuvastamata esemega ja käed kinni juhtmesidemetega, lõi tema kahel korral rusikaga vastu K.K. vasakut näopoolt ja ühel korral vastu paremat silmapiirkonda, seejärel lõi peegli vastu kannatanu pead kildudeks ja noaga vähemalt ühel korral vasakusse reiepiirkonda ja ühel korral noaga rindkere piirkonda. Samuti lõi Z.S tulise ahjuroobiga vastu kannatanu vasaku kõrva piirkonda, mille tõttu enesekaitse käigus sai põletada kannatanu vasaku käe sõrm. Z.S-i tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna kannatanul õnnestus käed ja jalad lahti teha ning sobival hetkel jalgadega Z.S endast eemale lüüa ning majast välja joosta. Oma tegevusega põhjustas Z.S K.K. le füüsilist valu ja tervisekahjustused: verevalumiga ümbritsetud torke-lõikehaavad rindkerel keha keskjoonest veidi paremal

§ 136lg 1 järgi ja mõistis temale karistuseks 1 aasta vangistust.

Z.S tunnistati süüdi ka

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning arvestades

§ 60

lg 1 sätteid, mõistis kohus talle karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel moodustas kohus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuse ning mõistis Z.S-ile

§ 136

lg 1 ja

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendas kohus Z.S-ile mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes talle vähendatud karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas kohus Z.S-i karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aja

1. kuni
2. veebruar 2020, s.o 3 päeva ja lõplikuks karistuseks mõistis kohus süüdistatavale 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 2 kohaselt jättis kohus mõistetud karistuse Z.S-i suhtes osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et koheselt kuulub ärakandmisele 4 kuud ja 27 päeva vangistust. KrMS § 414 lg 2 alusel luges kohus koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse kandmise alguseks Z.S-i vanglasse saabumise aja. Ülejäänud osa karistusest, s.o 2 aastat ja 7 kuud vangistust, jättis kohus

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui Z.S ei pane 4 aasta ja 7 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. 3 Maakohus leidis, et Z.S-i süü talle süüks arvatud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud. Kohus luges tõendatuks, et süüdistatava ja kannatanu ühine alkoholitarbimine algas

1. veebruaril
2. Kannatanu viibis kuni
3. veebruari 2020 õhtuni süüdistatava elukohas. Süüdistatav käis
4. veebruari 2020 hommikul ära, sest selleks päevaks oli koduhooldustöötajal L.K. l Z.S-iga kokku lepitud hooldusteenuse osutamine. Tõendatuks luges maakohus sellegi, et
5. veebruaril 20202 kell 17.11 tehti Häirekeskusesse kõne milles teatati, et mehed napsitasid, läksid kaklema ja üks lõi teist noaga. Kannatanu K.K. oli noalöögi tagajärjel end kõveras ja kõhtu kinni hoides jõudnud verisena naabrite K.Õ. ja V.K. i elukohta. Kõnes edastati mh info selle kohta, et noaga löönud isiku nimi on Z.S. Isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 20E-LÕI0029 kohaselt esinesid K.K. l mitmed vigastused. Vigastused ei olnud eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega kuni 4 nädalat. Kohus asus seisukohale, et väljaspool igasugust kahtlust on tuvastatav K.K. ja Z.S-i viibimine viimase elukohas ning see, et kannatanu sai oma vigastused seal. Kohus tuvastas, et kannatanu ja süüdistatava ütlused vigastuste tekkimise asjaolude kohta on vastuolus. K.K. ütluste kohaselt ärkas ta ühel hetkel ja tema käed-jalad olid kinni seotud. Z.S lõi teda kaks korda rusikaga vastu nägu. Ühel hetkel võttis Z.S kuskilt peegli ja lõi selle lapiti talle pea peale puruks. Mingil momendil märkas kannatanu Z.S-i käes nuga. Rabelemise käigus sai süüdistatav talle niipalju ära äsada, et sai vasakule reiele noaga pihta. Rindkerre löömist ta ei mäleta, ilmselt toimus see rüselemise käigus. Hiljem kodus oma vigastusi üle vaadates tuvastas kannatanu lisaks eeltoodule ka villid vasaku kõrva juures ja vasaku käe nimetissõrmel, mistõttu meenus talle, et Z.S oli teda ka kuuma ahjuroobiga rünnanud. Kohus leidis, et kuigi K.K. oli sündmuste toimumise käigus alkoholijoobes, on tema ütlused usaldusväärsed. Kannatanu ärkas tema vastu toime pandava ründe käigus, asus end kaitsma, sai põgenema ja rääkis koheselt toimunust ka naabritele. Tegemist on lühikese ajavahemikuga, mil informatsiooni ununemine või alkoholi toimel ettekujutuste segunemine tegelikult toimunuga on vähetõenäoline. K.K. ütlusi vigastuste tekkimise kohta kinnitab ka isiku kohtuarstlik ekspertiis. Kannatanul ei olnud ega ole praegugi süüdistatava suhtes vaenu. Z.S-i ütluste kohaselt jäi ta
6. veebruari 2020 öösel kella 3 paiku magama. Ta ärkas umbes tunni aja pärast ja siis oli K.K. tal käsipidi küljes ja küsis, kus raha on. Siis hakkas K.K. pikali maas olevat Z.S-i lööma, peksis käte ja jalgadega igale poole, ka näkku. Seejärel jäi K.K. kuidagi tooli taha ja jalgupidi juhtmetesse kinni ja kukkus peaga peegli puruks. Mingil hetkel oli Z.S enda sõnul põlvili, K.K. tõmbas voolujuhtme ümber tema kaela ja ütles, et lämmatab ära kui raha ei saa. Ta sai kuidagi telekakapi pealt noa haarata ja lõi sellega kannatanut reide. Seda, kuidas rindkerehaav tekkis, ta ei tea. Pakub, et K.K. vigastas end ise noaga rindkerepiirkonda, sest ta tõmbas noa endal reiest välja. Põletada sai K.K. aga ilmselt siis, kui ise ahju vahele kukkus. Kohus ei lugenud Z.S-i ütlusi usaldusväärseteks. Z.S on selgitanud, et pidi kolmapäeva hommikul koos sotsiaaltöötajaga pesema minema, aga ta ei saanudki minna, sest igalt poolt oli valus, ta oli ähmi täis ja läks hoopis magama. Ometi 4 on koduhooldustöötaja L.K. andnud ütlused selle kohta, et Z.S käis temaga koos
7. veebruaril 2020 sotsiaalteenuseid saamas ja hankis selle käigus muuhulgas endale juurde ka viina. Z.S-ile kutsuti
8. veebruaril 2020 kell 19.06 arstimajja kiirabi, kelle koostatud kaardilt nähtub, et kinnipeetav on alkoholijoobes, kurdab halba enesetunnet, teeskleb politsei ees tõmblusi, teeskleb minestamist. Puhuma pole ta võimeline ning mängib puhumisel jõuetut. Ninal on kinnipidamisest marrastus, alahuul turseline. Kiirabile kaebusi ei esita. Kohus leidis, et kinnipidamise protokollile lisatud fototabelist ei ole näha vigastusi, mis kinnitaksid Z.S-i versiooni toimunust (nt kaelal jälg juhtmega kägistamisest). Kohus asus seisukohale, et lõppkokkuvõttes ei ole oluline, kas Z.S räägib teadlikult valet või alkoholijoobe toimel häiritud mälukohast tõde. Tema ütlused ei kajasta tegelikult toimunut ning on seega ebausaldusväärsed ja tuleb tõendikogumist välja arvata. Kohus tuvastas, et objektiivselt tekitas Z.S kannatanule kehavigastused, mis ei olnud eluohtlikud. Kogutud tõendid aga kinnitavad kohtu arvates seda, et Z.S-i tahtlus oli suunatud K.K. tapmisele. K.K. ütluste kohaselt avastas ta ärgates, et Z.S oli tema käed ja jalad kinni sidunud. Teisel ülekuulamisel meenus kannatanule, et selle intsidendi kestel ütles Z.S talle: „Ma pean su tapma“ või midagi taolist. Kannatanu põgenes naabertallu, kus teda abistas K.Õ. . Tema sõnul ütles K.K. , et Z.S oli talle öelnud: „Ma su raisa ära tapan, Sina oled kõiges süüdi“. Sama kinnitas kannatanu abistamise juures viibinud V.K. . Kohtu arvates kinnitas Z.S-i selliseid sõnu ka tema käitumine – ta sidus kannatanu kinni ning ründas teda lühikese aja vältel nii rusikaga näkku, peegliga pähe, noaga reide ja rindkerre kui ka kuuma ahjuroobiga. Kohus leidis, et sündmuse väline teopilt näitab, et Z.S soovis tegutseda oma sõnade kohaselt – tappa K.K. . Z.S-i tegevuses on tuvastatav nii tahtluse intellektuaalne kui ka voluntatiivne element. Z.S-ile

§ 136

lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leidis maakohus, et ka see on tõendamist leidnud. Kohus tugines seejuures K.K. usaldusväärsetele ütlustele. Kannatanu mäletab, et kui ta ühel hetkel ärkas, oli Z.S tema käed-jalad kinni sidunud – käed olid seotud keha ette kaablisidemete või kaabliga ning jalad olid samuti kinni seotud, kuid lõdvemalt. Kui kannatanu küsis, miks ta kinni on seotud, siis vastas süüdistatav, et see on vajalik, sest keegi tuli süüdistatavale järgi ja K.K. olevat teda reetnud, keegi on akna taga. Kannatanu mäletab ka seda, kuidas Z.S tuli talle lähemale ja tõmbas käte ümber olevat kaablit koomale, et ta seda lahti ei saaks. Siis asus Z.S teda ründama. Jalad sai ta jalgu hõõrudes ise lahti. Saanud jalad lahti, tõukas ta sobival hetkel Z.S-i jalgadega rindkerre ning jooksis majast välja XX tallu, kus talle abi anti ja kiirabi kutsuti. Naabrite ütluste kohaselt olid K.K. l nende juurde jõudes käed-jalad lahti, kuid ta rääkis enda kinni sidumisest. Asjaolu, et sündmuskohalt ei leitud kannatanu mainitud nipukaid ehk juhtmesidet, ei oma kohtu hinnangul kuigi suurt tähendust. Esiteks on arvestatavalt suur võimalus, et kannatanu sai käed lahti alles ajal, mil ta oli naabrite poole teel ja juhtmeside jäi kuskile õue. Teiseks aga võis ta 5 mäletada ebatäpselt. Kannatanu magas ja oli alkoholijoobes. Vahetult ärkamise järel avastas ta end kinni seotuna ja pidi enda elu eest võitlema asuma. Sellises olukorras on vähemoluliste detailide puudulik fikseerimine eluliselt usutav. Asjaolu, et K.K. oli kinni seotud vaid lühiajaliselt, kohtu arvates kvalifikatsiooni seisukohalt tähendust ei oma. Kannatanu käte ja jalgade kinni sidumisel tegutses Z.S kohtu hinnangul kavatsetult

§ 16

lg 2 mõttes, s.t ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub. Kohus leidis, et Z.S-i käitumises ei esine vastutust välistavat asjaolu

§ 28lg 1 mõttes.

Z.S on väitnud, et lõi kannatanut noaga enesekaitseks, sest kannatanu asus teda juhtmega kägistama. Samale seisukohale jäi ta ka 17. juunil 2021 toimunud kohtuistungil. Kohus asus seisukohale, et tõendite analüüs Z.S-i aolisi ütlusi ei kinnita ning need on ebausaldusväärsed. Ühtegi muud tõendit või asjaolu, millest võiks järeldada, et Z.S-i vastu oleks toimunud rünne ja ta oleks olnud hädakaitseseisundis, asjast ei nähtu. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse Z.S-i süüditunnistamises

§ 136lg 1 ja § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi tühistada ja Z.S õigeks mõista.

Maakohus luges süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks põhjusel, et Z.S-i ütlused poes käimise kohta ei ühti sotsiaaltöötaja ütlustega ja seetõttu, et Z.S ei esitanud kinnipidamisel kaebusi, kuigi tal fikseeriti nina marrastus ja alahuule turse. Kaitsja leiab, et nimetatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et lugeda Z.S-i ütlused mitteusaldusväärseteks ning seega on kohus alusetult jätnud need tõendikogumist välja. Kaitsja arvates on vastuolulised ka kannatanu ütlused. Kannatanu ütlustes puudub selgus millisel kuupäeval mis toimus. Kannatanu möönab, et Z.S käis

1. veebruaril 2020 poes alkoholi ostmas. Samas kannatanu pole selles kindel, ta möönab, et alkohol võis Z.S-il kodus olla.
2. märtsi 2020 ütlustes väidab kannatanu, et eelnevast päevast, mis oli
3. veebruar 2020, ta sündmusi kokku ei võta, kuna ei mäleta midagi. Ta oli alkoholi tarvitanud. Ta ei tea kas ja millal Z.S kodust ära käis. Sama räägib ka Z.S , et
4. veebruaril 2020 käisid nad koos kannatanuga Võnnus viina järel. Kui hinnata kummagi isiku ütlusi, siis selle fakti osas need kattuvad, mõlemad räägivad poes käimisest
5. veebruaril
6. Samas ei haaku kummagi ütlused sotsiaaltöötaja ütlustega. Jääb ebaselgeks põhjus, miks tuleks Z.S-i ütlused mitteusaldusväärseks lugeda ja eelistada kannatanu ütlusi kui ka need ei ühti sotsiaaltöötaja ütlustega. Maakohus nägi ühe Z.S-i ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamise põhjusena asjaolu, et kinnipidamisel Z.S kaebusi ei esitanud. Kinni peeti ta
7. veebruaril 2020 õhtul. Üle kuulati
8. veebruari 2020 hommikul, kus Z.S avaldas kuidas ta vigastused sai. Kaitsja jaoks jääb ebaselgeks kuidas see asjaolu, et Z.S ei esitanud kiirabi töötajale kaebusi, saab ütluste usaldusväärsust mõjutada. Z.S annab ütlustes ka selgituse kuidas kannatanu peaga peeglisse kukkus ja mille tagajärjel peegel purunes. Kannatanu väitel lõi aga Z.S teda peegliga vastu pead ja peegel purunes. Asjas pole selliseid kaalukaid tõendeid, millised annaksid eelistuse kannatanu ütlustele. 6 Asja materjalidest nähtuvalt on vaadeldud peegli tükke. Neist on näha, et tegemist oli õhukese peegliga, milline saab puruneda nii sellega löömisel kui ka selle vastu kukkudes. Pole alust kannatanu ütluste eelistamiseks, sest Z.S-i kirjeldatu on reaalsuses võimalik. Z.S selgitab ütlustes, millest tekkisid tal marrastus ninal, samuti alahuule turse. See võis tekkida sellest, et löögi tulemusel lõi ta näo omakorda vastu kapi äärt või tabureti jalga. Z.S-i vigastuste tekke põhjusi ei uuritud, kuid tuvastatud need olid. Asjaolu, et Z.S-i vigastusi ei uuritud, ei muuda neid olematuks ja maakohtul tulnuks ka selles osas seisukoht võtta. Z.S-i väitel kägistas kannatanu teda juhtmega ja ta lõi kannatanut noaga ajal kui kannatanu teda juhtmega kägistas. Z.S möönab, et ajal kui ta kannatanut eemale tõukas võis nuga vastu rindkeret minna. Z.S-i ütlused ei lange kokku kannatanu ütlustega. Samas ei selgu kohtuotsusest, mis annab aluse kannatanu ütluste eelistamiseks. Maakohus on tapmistahtluse tõendatuks lugenud läbi Z.S-ile süüks pandud tegevuse ja läbi tema poolt väidetavalt öeldud lause „ma pean su tapma“. Kaitsja arvates kohtuotsusest ei selgu need asjaolud, mis takistasid Z.S-il oma tahtlust teostada. Kannatanu oli tema ütluste kohaselt kinni seotud. On selge, et sellises seisundis on inimene kergelt haavatav ja tema suhtes võiks toime panna mistahes tegusid. Kui Z.S-il oli tahtlus tappa, siis miks pidi ta ootama kannatanu ärkamist. Miks oli seda vaja eelnevalt kannatanule deklareerida. Kui Z.S oleks tahtnud kannatanut tappa, siis olid tal selleks kõik võimalused olemas. Kohtupraktika kohaselt peab tapmise jaatamiseks olema tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma ning taolisel juhul on tõepoolest võimalik juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Z.S-i süüdistuse kohaselt tekitati kannatanule vigastused, millised polnud eluohtlikud. Kohtuotsuses puudub analüüs selle kohta, milline kannatanu vigastustest oleks suure tõenäosusega võinud kaasa tuua surma. Kannatanul fikseeriti mitu vigastust. Seega peaksid need või vähemalt üks neist olema kannatanu elu ohustavad. Käesoleval juhul oht kannatanu elule puudus. Vigastused polnud eluohtlikud. Kui kohus leidis, et Z.S-il oli tahtlus tappa, siis miks tekitas ta kannatanule kergeid kehavigastusi. Kohtuotsusest see ei selgu. Süüdistuse kohaselt sidus süüdistatav kannatanu jalad ja käed kinni, võttes taoliselt temalt vabaduse. Kannatanu väitel sidus Z.S tema käed ja jalad kinni „nipukatega“ ehk kaablisidemetega. Kaitsja leiab, et kuivõrd kannatanu väitel olid ka tema jalad kinni seotud „nipukatega“ ja kuivõrd ta sai oma jalad lahti, siis pidid „nipukad“ toas olema. Ometigi neid ei leitud. Kannatanu ei oska öelda, kas tal jope oli seljas. Kui jopet seljas polnud, siis polnud võimalik jopesse riietumine kinniseotud kätega. Lisaks sellele ei näinud kinnisidumise jälgi tunnistajad, kelle juurde kannatanu läks. 7 Kaitsja arvates seavad nimetatud asjaolud kahtluse alla kannatanu väited tema kinni sidumise kohta. Kokkuvõtteks leiab kaitsja, et pole tõendatud tapmiskatse toime panemine ega ka vabaduse võtmine. Z.S tuleb mõlema süüdistuse järgi õigeks mõista. Kaalumisele võiks kaitsja arvates tulla teo kvalifitseerimine

§ 121lg 1 järgi, kuna kannatanul tuvastati elule mitteohtlikud vigastused.

Samas on ka selles osas tõendid vastuolulised ja kannatanu ütlustele ei saa käesoleva asja materjalide alusel eelistust anda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, s.o Z.S-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 113

lg 1- § 25 lg 2 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu,

§ 64

lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse ja Z.S-ile mõistetud karistuse osalisele ärakandmisele pööramise osas. Z.S-i süüdistus

§ 113

lg 1 ja § 25 lg 2 järgi Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustuse, lugeda Z.S-i ütlused ebausaldusväärseteks, ümberhindamiseks puudub alus. Vastuseks kaitsja vastupidistele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult ühe vastuoluna, mis seab Z.S-i ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla, esile toonud süüdistatava väite, nagu oleks ta

1. veebruaril 2020 viibinud kogu päeva kodus ega väljunud sealt. Ringkonnakohtu arvates lükkavad nimetatud väite veenvalt ümber sotsiaaltöötaja L.K. üksikasjalikud ütlused
2. veebruari 2020 hommikul Z.S-iga kohtumise kohta. L.K. ütluste kohaselt käis Z.S nimetatud hommikul Võnnu Hooldekodus end pesemas. Hiljem aga kaupluses, kus ostis pudeli viina. Alkoholi ostmist Z.S-i poolt
3. veebruaril 2020 Võnnu kauplusest kinnitab kriminaalasjas koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud Võnnu kaupluse
4. veebruari 2020 turvakaamera salvestisi ning millel on fikseeritud alkoholi ostmine Z.S-i poolt. Siinjuures ei näe ringkonnakohus kannatanu ütlustes, mis puudutavad seda, kas Z.S lahkus
5. veebruaril 2020 kodust või mitte, mingeid vastuolusid. Kannatanu on oma ütlustes väitud, et nad tarvitasid koos Z.S-iga alkoholi ka
6. veebruaril
7. Nimetatust on K.K. teinud järelduse, et alkoholi pidi
8. veebruaril 2020 juurde toodama, sest
9. veebruaril 2020 ostetu oli otsas. K.K. on tõepoolest kinnitanud, et ta ei mäleta, kas
10. veebruaril 2020 tõi alkoholi Z.S või talle toodi või oli Z.S-il alkohol kodus olemas. Ringkonnakohus ei näe K.K. taolistes ütlustes mingeidki vastuolusid L.K. ütlustega (Z.S ostis viina) ega ka Z.S-i ütlustega (tema kodust ei lahkunud). K.K. lihtsalt ei mäleta joobe tõttu, kes ja mil viisil tõi
11. veebruaril 2020 alkoholi Z.S-i elukohta ning tema taoline mittemäletamine ei ole samastatav vastuoluna nimetatud isikute ütlustega. Samas ei lükka K.K. taolised ütlused ringkonnakohtu arvates millegagi ümber L.K. ütlusi
12. veebruaril 2020 Z.S-i poolt alkoholi ostmise kohta Võnnu kauplusest. 8 Pigem kinnitavad K.K. ütlused alkoholi olemasolu kohta
13. veebruaril 2020 L.K. ütlusi Z.S poolt
14. veebruari hommikul alkoholi ostmise kohta. Taoline kokkulangevus L.K. ütlustega aga suurendab ringkonnakohtu arvates K.K. ütluste usaldusväärsust ja annab põhjuse eelistada nimetatud osas K.K. ja L.K. ütlusi Z.S-i ütlustele. Kaitsja arvates ei muuda see, et Z.S enda kinnipidamisel ei esitanud kaebusi tal esinenud kehavigastuste kohta, tema ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et taolist väites on kaitsja valesti tõlgendanud maakohtu otsuse punktis 11 kajastatut. Maakohus on nimetatud otsuse punktis refereerinud
15. veebruaril 2020 koostatud kiirabikaardil fikseeritud Z.S-i tervislikku olukorda. Samas on maakohus leidnud, et kiirabikaardil fikseeritust ja Z.S-i kinnipidamise protokollile lisatud fototabelitest, ei ole näha vigastusi, „mis kinnitaksid Z.S-i versiooni toimunust (nt kaelal jälg juhtmega kägistamisest)“. Seega ei ole maakohus, tunnistades Z.S-i ütlused ebausaldusväärseteks, tuginenud mitte sellele, et Z.S ei esitanud kiirabitöötajatele kaebusi, vaid sellele, et Z.S-i ütlused tema peksmise ja kägistamise kohta K.K. poolt, ei lange kokku kiirabitöötaja poolt süüdistataval tuvastatud ning Z.S-i kinnipidamise protokollile lisatud fototabelitel fikseeritud vigastustega. Taolise maakohtu otsustusega nõustub ka ringkonnakohus. Z.S-i ütluste kohaselt tõmbas K.K. ta
16. veebruari 2020 öösel kella 4 paiku voodist välja põrandale. Kui ta põrandal pikali oli, hakkas K.K. teda käte ja jalgadega igale poole peksma ja kui ta pead tõstis, siis lõi teda näkku. Ringkonnakohus leiab, et kui oleks aset leidnud taoline intensiivne Z.S-i peksmine käte ja jalgadega, s.h ka löögid näkku, olnuksid Z.S-il esinevad vigastused märksa ulatuslikumad kui need on fikseeritud kiirabikaardil ja fototabelitel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et juhul kui K.K. oleks väikese läbimõõduga pikendusjuhtme kaabliga kägistanud Z.S-i , oleksid Z.S-i kaelal ilmnenud ka kägistamisele iseloomulikud jäljed. Seega on maakohus igati korrektselt leidnud, et Z.S-i ütlusi tema peksmise ja kägistamise kohta tuleb lugeda ebausaldusväärseteks, sest need ei lange kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Lisaks eeltoodule on ringkonnakohtu arvates Z.S-i ütlused vastuolus tegelikkusega ka selles, millal tema väidetav peksmine ja juhtmega kägistamine toimus. Z.S-i ütluste kohaselt peksis K.K. teda
17. veebruari 2020 öösel kella nelja paiku ning pärast toimunud konflikt lahkus K.K. tema elukohast. Seega lähtuvalt Z.S-i kaitseversioonist (rüselus kestis 7-10 minutit), pidi kannatanu lahkuma
18. veebruari 2020 öösel mõni aeg pärast kella nelja. Kriminaalasjas on aga vastuvaidlematult tõendamist leidnud, et K.K. saabus K.Õ. ja V.K. i elukohta
19. veebruaril 2020 kella 17.00 paiku ning seejärel teatati juhtunust politseile ja kiirabile. Ringkonnakohtu arvates vähendab taoline Z.S-i ütlustes esinev vastuolu tegelikkuses toimunuga, veelgi tema ütluste usaldusväärsust. 9 Kaitsja leiab, et kuivõrd Z.S on oma ütlustes selgitanud, kuidas kannatanu peaga peeglisse kukkus, mille tagajärjel peegel purunes ning kuivõrd see on reaalsuses ka võimalik, siis pole alust kannatanu ütluste eelistamiseks, kes väidab, et Z.S lõi peegli puruks vastu tema pead. Ringkonnakohus leiab, et Z.S-i kaitseversioon, nagu kukkunuks K.K. ise peaga peeglisse, on ümber lükatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja Z.S-i enese ütlustega. Z.S-i ütluste kohaselt kukkus K.K. vastu peeglit ja taolisel viisil peegel puruneski. Peegel asus tal öökapi ja telekakapi vahel põrandaliistu peal. Z.S on joonistanud omakäeliselt skeemi, kus on ära näidanud ka peegli asukoha (I kd tl 122). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelitest nähtuvalt on tuvastatud purunenud peeglikildude asetsemine ka diivani ees (I kd tl 9,10). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd Z.S-i ütluste kohaselt asus peegel kahe kapi vahel, põranda lähedal ning kui see oleks purunenud samas kohas kus see asus (nagu väidab Z.S ), siis ei oleks purunenud peeglikillud saanud kuidagi sattuda diivani ette, sest see asus peegli asukohast eemal, toa teises seinas. Kolleegiumi arvates oleks peeglikildude sattumist diivani ette takistanud nii peegli asetsemine põrandal kui ka öökapp, mis asetses diivani ja peegli vahel ja mille ülemine sahtel oli sündmuskohal tehtud fotolt nähtuvalt avatud. Küll aga on ringkonnakohtu arvates põhjendatud järeldus, et nimelt löögist vastu tugitoolis istuvat kannatanu pead (peegel oli purunemise hetkel põrandast oluliselt kõrgemal, kildudel oli võimalus paiskuda laiali suuremale alale), sattusid purunenud peeglikillud, arvestades tugitooli ja diivani vastastikku asetsemist, diivani ette põrandale. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kuigi Z.S-i väited tema kägistamise ja sellel ajal kannatanu noaga löömise kohta ei lange kokku kannatanu ütlustega, ei näe kaitsja põhjust eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele, nagu on seda teinud maakohus. Z.S-i ütluste kohaselt tõmbas K.K. konflikti ajal mingil hetkel pikenduse voolujuhtme ümber tema kaela ja ähvardas, et poob ta ülesse. Juhtmega kägistamise ajal oli tal „hing juba otsas“ ja ta kartis, et K.K. lämmatab ta ära. Tal õnnestus haarata nuga ja lüüa sellega K.K. le reide. Kolleegiumi arvates ei ole Z.S-i taolised väited eluliselt usutavad. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui K.K. oleks tõepoolest Z.S-i elektrikaabliga kägistanud ja teinud seda sedavõrd jõuliselt, et süüdistataval oli „hing juba otsas“ s.o tal tekkis lämbumistunne, siis oleks pidanud Z.S-i kaelale jääma kahtlemata ka kägistamisjälg. Taolist jälge aga Z.S-i kaelal tuvastatud ei ole, ka kiirabitöötaja poolt mitte. Pealegi nähtub sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde lisatud fotodelt, et kõik Z.S-i toas rippuvad pikendusjuhtmed asetsevad otstarbekohaselt ning ükski pikendusjuhtmetest ei asetse isegi mitte tugitooli lähedal, kus väidetav kägistamine toimus (I kd tl 8,10). Ülaltoodust tulenevalt on Z.S-i sellekohased ütlused ringkonnakohtu arvates ebaloogilised ja vastuolus kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning nimetatu annabki aluse taaskord eelistada kannatanu ütlusi Z.S-i ütlustele. Apellatsioonis heidab kaitsja kohtule ette, et pole uuritud, millest tekkisid Z.S-il tuvastatud vigastused (ninal ja huulel). 10 Ringkonnakohus möönab, et kriminaalasjas ei ole üheselt tuvastamist leidnud, millal ja kuidas Z.S-i vigastused tekkisid. Z.S on ütlustes väitnud, et momendil, kui K.K. teda peksis, oli tema nägu vastu kapi äärt või tabureti jalga ning võib-olla siis ta hõõruski oma nina ja põse vastu nimetatud esemeid ära (I kd tl 119). Taoline Z.S-i väide ei ole ringkonnakohtu arvates aga tõsiseltvõetav, sest kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et K.K. ei peksnud Z.S-i. Nimetatust tuleneb omakorda, et Z.S ei tea ka ise, millal ja kuidas tal vigastused tekkisid. Samas on siinjuures ringkonnakohtu jaoks tähelepanuvääriv, et Z.S ei ole oma ütlustes väitnud, et näo- ja huulevigastuse oleks talle tekitatud K.K. ja teinud seda teda nimelt näkku lüües. Kiirabikaardilt nähtub, et meditsiinitöötajate saabumisel lamas Z.S koridori põrandal. Valuvõtetega pandi Z.S toolile istuma. Kiirabikaardil on ka selgitus „ninal kinnipidamisest marrastus, alahuulel turse“ (I kd tl 103). Z.S on selgitanud, kuidas ta politsei tulekul kustutas toas tuled ja peitis end ahju taha. Politsei leidis ta siiski üles ja tõmbas ta ahju tagant välja. Ka on Z.S väitnud, et ta ei mäleta, kuidas see kõik täpselt toimus, sest ta oli pinge all ja närvis (I kd tl 120). Arvestades kiirabikaardil märgitut (vigastused saadud kinnipidamisel) ja Z.S-i enese selgitust tema kinnipidamise asjaolude kohta (pime tuba, järsk ahju tagant väljatõmbamine, mitte mäletamine), ei saa ringkonnakohtu arvates välistada, et Z.S saigi tal esinenud vigastused tema kinnipidamisel, nagu see on märgitud kiirabikaardil. Samas ei saa välistada sedagi, et Z.S sai kehavigastused kukkumisest, kas tal esinenud joobe tõttu ise kukkudes või siis, kui K.K. teda enne põgenemist jalgadega tugevasti vastu keha tõukas ja mille tagajärjel K.K. ütluste kohaselt Z.S pikali kukkus. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik üheselt tuvastada millal ja kuidas Z.S-il vigastused tekkisid. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud asjaolul aga määravat tähtsust Z.S-i süüküsimuse üle otsustamisel, sest K.K. usaldusväärsetele ütlustele ja teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes saab tõsikindlalt väita, et K.K. ei ole Z.S-i näkku löönud, s.o ei ole tekitanud süüdistatava ninale nahamarrastust ega huulele turset. Kokkuvõtvalt on maakohus ringkonnakohtu arvates õigustatult leidnud, et Z.S-i ütlused ei ole usaldusväärsed ning nendega ei ole tema süüküsimuse lahendamisel võimalik arvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et K.K. l esinenud kehavigastused põhjustas talle Z.S kannatanu poolt kirjeldatud viisil. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et Z.S-i poolt K.K. le kehavigastuste tekitamine tuleb kvalifitseerida tapmise katsena. Kolleegium möönab, et süüdistatava poolt kannatanu kolmel korral näkku löömine, tema pähe peegli puruks löömine, ahjuroobiga kõrvetamine ning kannatanu löömine noaga viimase reide ja rindkeresse, on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. 11 Samas leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei ole tegemist siiski sedavõrd intensiivse ründega, mis annaks alust aktsepteerida Z.S-il tapmistahtluse olemasolu. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud K.K. l esinenud kehavigastused eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustaksid need lühiajalise terviskahjustuse kestusega kuni 4 nädalat (I kd tl 36). Ringkonnakohtu arvates on ülaltoodud ekspertarvamusest võimalik järeldada, et kuigi Z.S kasutas K.K. suhtes vägivalda korduvalt ja tegi seda erinevate esemetega (rusikas, peegel, ahjuroop, nuga), ei olnud tema poolt kasutatud vägivald sedavõrd intensiivne, et seda tuleks käsitleda elu ohustava teona

§ 113lg 1 mõttes.

Välise teopildi alusel, millisele tuginedes maakohus tunnistaski Z.S-i süüdi

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi, saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub taolise kausaalahela esinemise jaatamiseks alus, sest kannatanule tekitatud vigastused ei kujutanud ohtu tema elule. Ohu puudumist K.K. elule (lisaks ekspertarvamusele) kinnitab näiteks ka Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusjuht nr 20200226-86972/02-45-02602, millisest nähtuvalt kirjutati K.K. juba

1. veebruaril 2020 kell 10:03 haiglast välja ja saadeti kodusele ravile. Seega ca 17 tundi pärast peksmist oli K.K. tervislik üldseisund juba rahuldav ning see viitab sellele, et ka vahetult pärast vägivalla tarvitamist Z.S-i poolt ei olnud tema elu ohus. Ohu puudumist K.K. elule viitab ringkonnakohtu arvates ka see, et K.K. oli konflikti käigus teadvusel, ta suutis loogiliselt mõelda (vähemalt jalad tuleb köidikutest vabastada, sest kinniseotud jalgadega „kukehüpetega“ pole võimalik põgeneda, Z.S-i jalgadega rindkeresse tõukamine) ning ta oli ka pärast konflikti lõppu võimeline aktiivselt tegutsema (põgenemine Z.S-i elukohast ja seejärel liikumine ca 1 km kaugusele tallu). Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et lüües K.K. d korduvalt käte ja mitmesuguste esemetega, sai Z.S küll aru, et ta tekitab kannatanule valu ja kehavigastusi, kuid vägivalla lõpetamisel ei olnud tal alust arvata, et see olnuks piisav kannatanu surma saabumiseks (kannatanu aktiivne vastu tegutsemine konflikti käigus, tema põgenemine). Ringkonnakohtu arvates räägivad Z.S-ile toimumise asjaolud. sinenud tapmistahtluse vastu ka konflikti Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et Z.S oli enne kui K.K. ärkas, kinni sidunud tema käed ja jalad. Ringkonnakohus leiab esmalt, et juhul kui Z.S-il olnuks soov K.K. tappa, võinuks ta seda takistamatult teha ajal, mil K.K. magas. Nimetatud võimaluse esinemist Z.S-il näitab kujukalt asjaolu, et süüdistataval õnnestus K.K. käed ja jalad kinni siduda ilma kannatanut äratamata. Ringkonnakohtu arvates avanenuks Z.S-il võimalus K.K. tappa ka pärast viimase ärkamist. K.K. käed ja jalad olid seotud, s.o Z.S oli olulisel määral piiranud K.K. liikumisvabadust ja vastupanuvõimet ning taolises olukorras viibiva kannatanu suhtes oli süüdistataval võimalik toime panna mistahes tegusid s.h ka tapmistegu. Z.S taolist võimalust ei kasutanud ning see viitab samuti süüdistataval tapmistahtluse puudumisele. 12 Ringkonnakohtu arvates on maakohus andnud Z.S-i poolt öeldule „ma pean su tapma“ , liigse kaalu. Arvestades Z.S-i alkoholijoovet, tuleb ringkonnakohtu arvates Z.S-i poolt lausutut vaadelda joobes isiku räuskamisena, mis ei olnud tõsiseltvõetav. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, nagu näitaks Z.S-i hilisem tegevus soovi tema poolt suuliselt väljendatut täide viia. Ringkonnakohtu arvates näitab Z.S-i edasine tegevus pigem seda, et selline soov tal puudus. Nii näiteks ei löönud Z.S kinniseotud K.K. d peegli servaga, mis kahtlemata oleks tekitanud kannatanu tervisele ohtlikemaid tagajärgi, kui teda peegli pinnaga lüües, ahjuroobiga tekitas süüdistatav kannatanule nahapõletuse sõrmel ja kõrvalestal, kuigi K.K. vastupanuvõime piiratust arvestades oleks olnud tal reaalne võimalus kannatanut ahjuroobiga näiteks pähe lüüa. Eeltoodu kinnitab ringkonnakohtu arvates veelkordselt, et Z.S-i poolt lausutu ei kinnita tema tõsimeelset soovi K.K. tappa. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et Z.S kasutas
2. veebruaril K.K. suhtes erineval viisil vägivalda ja oma tegevusega põhjustas ta kannatanule tervisekahjustused, mis ei olnud ohtlikud tema elule.

§ 121

lg 1 näeb ette vastutuse inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et oma tegudega 26. veebruaril 2020 tekitas Z.S K.K. le tervisekahjustused, mis tavalise kulu korral põhjustavad tervisekahjustuse kestusega kuni 4 nädalat. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd Z.S tekitas kannatanule tervisekahjustused, mis tavalise kulu korral kestavad kuni neli nädalat, mitte aga tervisekahjustused kestusega vähemalt neli nädalat (

§ 121

lg 2 p 1), siis on süüdistatav täitnud

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje.

Tulenevalt

§ 16

lg-st 1 on süütegu võimalik toime panna nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus leiab, et lüües K.K. d rusikaga ja erinevate esemetega keha erinevatesse piirkondadesse, sai Z.S aru, s.o ta teadis, et tekitab kannatanule kehavigastusi ning suhtus saabuvasse tagajärge (kehavigastuste tekkimisse) ükskõikselt, s.o möönis tagajärje saabumise võimalust. Seega tegutses Z.S K.K. le kehavigastusi põhjustades otsese tahtlusega. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et Z.S on oma käitumisega täitnud ka

§ 121lg 1 ettenähtud kuriteo subjektiivse külje.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Z.S-i tegevus K.K. suhtes tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi, ta tuleb nimetatud paragrahvi järgi süüdi tunnistada ja karistada.

Z.S-i süüdistus

§ 136

lg 1 järgi Ringkonnakohus leiab, et maakohus, tunnistades Z.S-i süüdi

§ 136

lg 1 järgi, hindas kriminaalasjas kogutud tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel kinnitab tõendikogum Z.S-i 13 süüd talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisaldu apellatsioonis kaalukaid argumente, mis kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega. Seetõttu ei pea ringkonnakohus ka vajalikuks esitatud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsiooni põhiväidetele. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kriminaalasjas pole tõsikindlalt tuvastatud Z.S-i poolt kannatanult vabaduse võtmine. Nimetatud väidet põhistab kaitsja vastuoludega kriminaalasjas tuvastatud asjaolude ja K.K. ütluste vahel, mistõttu pole viimase ütlused usaldusväärsed. Esmalt toob kaitsja esile K.K. ütlused, mille kohaselt sidus Z.S ta käed ja jalad kinni nn „nipukatega“ ehk kaablisidemetega. Kaitsja leiab, et kuivõrd enne põgenemist vabastas kannatanu oma jalad, siis pidi jalgade ümber olev kaabliside jääma sündmuskohale. Seda aga sündmuskohalt ei leitud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaitsja nimetatud väide kooskõlas K.K. ütlustega. K.K. ütluste kohaselt avastas ta pärast ärkamist, et tema käed olid kinni seotud nn „nipukate“ või juhtmesidemega. Seda, millega ta jalad kinni olid tõmmatud, ta ei tea. Jalgu hõõrudes sai ta jalad köidikust vabaks, sest jalad olid lõdvemalt seotud. Käsi ta enne põgenemist lahti ei saanudki (I kd tl 13, 20). Eeltoodud ütlustest nähtuvalt ei ole kannatanu oma ütlustes kordagi väitnud, et ka tema jalad olid kinniseotud kaablisidemega ning seega ei ole kaitsja vastupidine väide kooskõlas kannatanu ütlustega. Ringkonnakohtu arvates see, et K.K. l õnnestus oma jalad vabastada, viitab suure tõenäosusega sellele, et K.K. jalad ei olnud seotud kaablisidemega, sest nimetatud sidemest vabanemine on ilma abivahendeid kasutamata raskendatud. Lisaks eeltoodule viitab sellele, et K.K. jalad ei olnud seotud kaablisidemega ka asjaolu, et sündmuskohalt leiti isoleerpaela rull, millest lint oli osaliselt lahti keritud ( I kd tl 6, 68). Ringkonnakohus leiab, arvestades K.K. ütlusi ja ülalkirjeldatud asjaolusid, et küllaldase tõenäosusega on võimalik väita, et K.K. jalad ei olnud seotud kaablisidemega ning seetõttu ei olnud ega saanudki olla sündmuskohal kaablisidet, millega kaitsja väidete kohaselt kannatanu jalad seoti. Ringkonnakohus ei näe mingitki vastuolu kannatanu ütluses, millistes K.K. väidab, et põgenemise hetkel olid tal käed seotud ja ta ei mäleta, kuidas ja millal ta need vabastas. Ringkonnakohus leiab, arvestades K.K. ga toimunut, et kannatanu oli põgenemise ajal emotsionaalse pinge seisundis ning tema esmaseks eesmärgiks oli saada abi. Kolleegiumi arvates ei ole taolises seisundis oleva isiku puhul midagi üllatavat selles, kui ta hilisemalt ei mäleta enam kõiki detaile, antud juhul siis seda, kuidas ja millal ta oma käed kaablisidemest vabastas. Taoline mitte mäletamine ei sea aga kuidagi kahtluse alla K.K. poolt kogu menetluse jooksul antud ühetaolisi ütlusi enda kinni sidumise kohta Z.S-i poolt. Kaitsja viitab K.K. ütlustele, mille kohaselt kannatanu ei mäleta kas tal oli sündmuskohal jope seljas või mitte. 14 Nimetatud kannatanu väitest teeb kaitsja järelduse, et kui K.K. l sündmuskohal jopet seljas ei olnud, siis kinniseotud kätega poleks ta saanud seda endale selga panna. See aga seab kahtluse alla tema väited tema kinnisidumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et teha kannatanu nimetatud asjaolu mittemäletamisest järeldus, nagu ei sidunukski Z.S K.K. käsi kinni, on ilmselgelt meelevaldne. Seda enam, et kannatanu on üksikasjalikult kirjeldanud tal käte ümber olevat kaablisidet (plastist, vist musta värvi) ning selgitanud sedagi, kuidas taoline kaabliside võis Z.S-i majja sattuda (aitas Z.S-il varasemalt elektrijuhtmeid paigaldada). Kaitsja seab K.K. ütlused tema kinni sidumise kohta kahtluse alla ka põhjusel, et K.Õ. ja V.K. ei näinud K.K. jäsemetel kinnisidumise jälgi. V.K. on oma ütlustes tõepoolest väitnud, et ei näinud K.K. kätel ega jalgadel kinnisidumise jälgi. Samas on tunnistaja ka selgitanud, et neid jälgi võis ta mitte näha põhjusel, et K.K. l oli kampsun seljas ja sokid jalas (I kd tl 49). Ringkonnakohus leiab, et taoliste jälgede mittenägemine tunnistaja poolt ja nende mittefikseerimine haiglas, ei lükka ümber K.K. ütlusi tema käte ja jalgade kinnisidumise kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli K.K. l konflikti toimumise ajal seljas pikkade varrukatega kampsun ja ka jope. Jalas sokid ja teksapüksid. Ringkonnakohus leiab, arvestades K.K. l seljas olnud riietusesemeid, mis kaitsesid tema randmeid ja ka pahkluid, ei pidanudki kannatanu nimetatud kehaosadele kinnisidumise jälgi jääma. Seda enam, et K.K. käte ja jalgade kinniseotus ei kestnud pikemat aega. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on Z.S-i õigustatult süüdi tunnistanud

§ 136lg 1 järgi ja teda toimepandu eest karistanud.

Karistus Karistusseadustiku § 56 lg 1 sätestab karistamise esmase alusena isiku süü. Mõistes Z.S-ile

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistust, hindab ringkonnakohus tema süü suureks. Ringkonnakohus arvestab asjaoluga, et Z.S tekitas K.K. le mitmeid kehavigastusi ja kasutas nende tekitamiseks nii rusikat kui ka erinevaid esemeid s.h nuga. Ringkonnakohus leiab, et mitmesuguste esemete valimatu kasutamine kehavigastuste tekitamiseks tõstab märgatavalt riski põhjustada kannatanule hoopis raskemaid kehavigastusi, kui need mis tuvastati K.K. l. Oli vaid juhus, et taoline risk K.K. suhtes ei realiseerunud. K. Z.S-i süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et nimelt alkoholi liigtarbimisest tingitud tajumisvead mõjutasid Z.S-i tegutsemist 26. veebruaril 2020 ehk teisisõnu, mingitki põhjust K.K. ründamiseks süüdistataval ei olnud. Z.S-ile

§ 121

lg 1 järgi karistuse mõistmisel ringkonnakohus süüdistatava karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. 15 Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks karistada Z.S-i toimepandud kehalise väärkohtlemise eest rahatrahviga. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda seda esmalt Z.S-i süü suurus ja teiselt ka tema majanduslik olukord. Z.S-i enese ütluste kohaselt puudub tal kindel töökoht ning tema igakuiseks sissetulekuks on umbes 480 eurot ( I kd tl 197 p). Seega seaks rahalise karistuse mõistmine süüdistatava veelgi raskemasse majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Z.S on varem kriminaalkorras karistamata, tuleb tema süü suurust arvestades teda karistada

§ 121lg 1 ettenähtud sanktsiooni maksimummääras, s.o 1 aastase vangistusega.

Ringkonnakohus leiab, et Z.S-ile

§ 136

lg 1 järgi karistust mõistes on maakohus arvestanud kõiki

§ 56

lg-s 1 sätestatud asjaolusid ning kuivõrd mõistetud karistust ei ole vaidlustatud ka apellatsiooni korras, siis puudub ringkonnakohtul vajadus ja õiguslik alus selle muutmiseks. Seoses Z.S-i süüditunnistamisega K.K. kehalises väärkohtlemises, s.o

§ 121

lg 1 järgi ja talle selle järgi uue karistuse mõistmisega, moodustab ringkonnakohus

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel uue liitkaristuse ning mõistab Z.S-ile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohus mõistetud karistust 1/ 3 võrra ning mõistab Z.S-i vähendatud karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 68

lg 1 alusel tuleb Z.S-ile mõistetud karistusest maha arvata tema eelvangistuses viibitud aeg

1. veebruar 2020 kuni
2. veebruar 2020, s.o 3 päeva ja lõplikuks karistuseks tuleb talle mõista 11 kuud ja 27 päeva vangistust. Lahendades küsimust, kas Z.S-ile mõistetud liitkaristus jätta täielikult või osaliselt tingimise kohaldamata, märgib ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu suhtumine Z.S-i ka pärast toimunut heatahtlik või vähemalt neutraalne. K.K. taoline suhtumine ilmneb juba tema esimesel ülekuulamisel antud ütlustest, kus kannatanu on iseloomustanud Z.S-i kui heasüdamlikku inimest kellega tal mingeid konflikte varasemalt olnud ei ole. K.K. väitel ta ei soovi Z.S-ile halba ja mingit karistust ta Z.S-ile nõuda ei oska. Ringkonnakohus arvestab sedagi, et käesoleval ajal aitab Z.S-ile lukorraldusega toime tulle tema vennapoeg A.K. , kes valdab ka Z.S-i pangakaarti, mis omakorda raskendab süüdistatava võimalusi alkoholi ostmiseks ja selle tarbimiseks ning nimelt alkohol oli Z.S-i poolt kuritegude toimepanemise peamine põhjus. Ringkonnakohtul puuduvad andmed, et Z.S-il oleks pärast
3. veebruari 2020 toimunut, olnud alkoholitarbimisest tingitud probleeme. Ringkonnakohus leiab, et käesolevaks ajaks on Z.S asunud aktiivselt tegelema alkoholi liigtarbimise probleemiga (vt maakohtu otsus p 31). Arvestades kannatanu soovimatust Z.S-i rangeks karistamiseks ning Z.S-i elukorralduses toimunud muutusi, ei pea ringkonnakohus vajalikuks pöörata süüdistatavale mõistetud vangistust täitmisele ja seda ka mitte osaliselt. Ringkonnakohus määrab Z.S-i katseaja pikkuseks 2 aastat. 16 Jättes Z.S-ile mõistetud vangistuse tingimuslikult kohaldamata leiab kohus, et süüdistatav tuleb, tagamaks tema õiguskuulekus edaspidiseks, siiski allutada

§ 74alusel käitumiskontrollile.

Arvestades alkoholi negatiivset mõju Z.S-i käitumisele peab ringkonnakohus

§ 75

lg 2 p 2 alusel põhjendatuks kohustada Z.S-i katseaja jooksul mitte tarvitama alkoholi. Kohtukulu Z.S-i kaitsja H. Kuningas esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus kokku 388,80 euro suuruses summas, sh käibemaks 64.80 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele 360 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 388,80 eurot milles sisaldub käibemaks 64,80 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis vastavalt KrMS § 185 lg 1, tuleb apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulu jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm 17