← Eesti

1-17-3799/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

  1. oktoober 2017 1-17-3799 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Maarika Kuusk Kriminaalasi A.P süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)
  2. septembri
  3. a otsus A.P kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Süüdistatav A.P (isikukood: XXX , elukoht: XXXXX) Prokuratuur esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Kannatanu V.V. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tartu Maakohtu
  5. septembri
  6. a otsus muutmata ja A.P kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga A.P-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sh käibemaks 12 eurot.
  8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks A.P-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 72 (seitsekümmend kaks) eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Maakohtu
  10. septembri
  11. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati A.P süüdi karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja KarS § 68 lg-le 1 tuginedes arvati eelvangistuses viibitud kaks päeva karistuse hulka. Nii kujunes A.P lõplikuks karistuseks 3 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Maakohus määras, et karistuse kandmise aja algust arvestatakse A.P karistuse kandmisele asumisest. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka S.Y, kuid tema osas ei ole apellatsiooni esitatud.
  12. A.P tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises.
  13. veebruari
  14. a õhtul XXX vallas XXX külas XXX talu eramaja teisel korrusel võttis A.P kätega kinni kannatanu V.V. õlgadest ja S.Y võttis kätega kinni V.V. jalgadest. Seejärel viskasid A.P ja S.Y V.V. maja teisel korrusel asuva toa aknast välja. Selle teoga põhjustas A.P koos kaastäideviija S.Y-ga V.V. le eluohtliku tervisekahjustuse, s.o rindkere põrutuse, hulgiroidemurrud, parema neeru lisaarteri vigastuse kõhukelmetaguse ruumi verevalumiga, niude- ja ristluumurru vasakul ning häbemeluu ülemise-alumise haru ja ristluumurru paremal pool, sümfüüsi murru, V nimmelüli parema ristijätke murru ja nahamarrastuse vasakul puusal. Tekitatud vigastused viisid eluohtliku verekaotuseni (šokk verekaotusest) ja V.V. vajas vältimatut kirurgilist ravi.
  15. Põhjendades A.P-le mõistetud karistust, märkis maakohus mh järgmist. Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt lähtuda isiku süüst. Süü suurust hinnates tuleb mh lähtuda teo tagajärjest. Kannatanu V.V. vigastused olid rasked ja sellist liiki vigastused võivad eksperdi arvamuse kohaselt põhjustada surma. Süü suuruse hindamisel ei saa jätta kõrvale süüdistatavate käitumist pärast kannatanu aknast alla viskamist, täpsemalt seda, et süüdistatavad isegi ei läinud vaatama, kas V.V. on veel elus või mitte. Kannatanu aknast välja viskamine ja tema jätmine kukkumise kohta lamama vesisele ning jäisele pinnasele, ilmestavad süüdistatavate lugupidamatust teise isiku tervise ja elu vastu. Süüdistatavad jätkasid pärast kannatanu aknast välja viskamist alkoholi tarvitamist. Nad ei muretsenud mitte selle pärast, mis kannatanust saab, vaid püüdsid välja mõelda valet, et kiirabile juhtunut selgitada. Kuigi hiljem rääkis häirekeskusega S. Y, siis häirekeskusele helistamise vajadust märkisid hoopis tunnistajad. Süüdistatavad ise selle mõtte peale ei tulnud. Seega olid süüdistatavad täiesti ükskõiksed toime pandud teo tagajärje osas. Tegu ise oli oma olemuselt julm ja küüniline, sest kannatanut koheldi kui asja – kui tugitooli, mis eelnevalt aknast alla visati. A.P-d on varem kriminaalkorras karistatud vägivallateo eest tingimisi vangistusega. A.P kohtueelsel uurimisel väljendatud kahetsus on küll formaalselt arvestatav KarS § 57 lg 1 p 3 järgi kui karistust kergendav asjaolu, kuid süüdistatava käitumine vahetult teo toimepanemise järgselt ei kajastanud mingit kahetsust. On hea, et hiljem kaine peaga süüdistatav mõistis oma teo lubamatust, kuid alkoholi tarbinuna puudus tal igasugune kahetsus ja ka soov teo tagajärgi abi kutsumisega vähendada. Varasemad karistused ei ole süüdistatava suhtumist vägivalda muutnud ega mõjutanud teda õiguskuulekalt elama. Seega on eripreventiivselt põhjendatud karistada süüdistatavat reaalse vangistusega. Süü suurus annaks aluse mõista vangistus sanktsiooni keskmises määras. Arvestades aga A.P hilisemat 2

(6)kahetsust, on piisavaks karistusmääraks vangistus aasta võrra suuremas määras kui miinimummäär, seega 5 aastat.
  1. Maakohus leidis, et A.P-le mõistetud karistus tuleb reaalselt täitmisele pöörata. KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16 ja 18) A.P puhul ei ole selliseid erandlikke isikut iseloomustavaid asjaolusid, mis muudaksid karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Isikud, kes ise viivad end kas alkoholi, narkootiliste ainete või psühhotroopsete ainete abil seisundisse, kus nad käituvad teiste isikute elule ja tervisele ohtlikult, peavad saama ühiskonnalt hoiatuse, et selline kuritegu on enamasti karistatav reaalse pika vangistusega. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.P kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega KarS §-de 74 ja 75 kohaldamist.
  3. Kaitsja märgib, et A.P tunnistas end täielikult süüdi ja kahetses siiralt. A.P ei vaidlusta süüküsimust, vaid temale mõistetud karistust – vangistust. A.P on seisukohal, et karistus on liiga karm ja kohtul tulnuks kohaldada KarS §-des 74 ja 75 sätestatut. Karistuse mõistmisel tulnuks kohtul arvestada ka kannatanu käitumisega. Teo toimepanija süüd vähendab pisut see, kui kannatanu käitumine soodustab kuritegeliku olukorra tekkimist. Kohus heitis apellandile ette alkoholi tarvitamist, kuid jättis arvestamata, et ka kannatanu tarvitas ohtralt alkoholi ning asetas end ise olukorda, milles tekkisid konfliktid.
  4. A.P-le vangistuse kohaldamine tingimisi on distsiplineerivam ja avaldab positiivsemat mõju kui reaalne vangistus. Süüdistatav ei ole varem reaalset vangistust kandnud. Ta on olnud katseajal, mille on edukalt läbinud. Vabaduses ja kriminaalhooldaja järelevalve all toimuv karistuse kandmine on odavam ja mõjusam karistus kui reaalne vangistus. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, võib kohus määrata KarS § 75 lg 2 alusel täiendavaid kohustusi. Kohus jättis arvestamata ka asjaoluga, et A.P ülalpidamisel on kolm alaealist last. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  5. Prokuratuur leiab, et kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud, ja nõustub maakohtu järeldustega A.P karistuse põhistamisel. A.P puhul ei ole selliseid asjaolusid, mis muudaksid karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kannatanu apellatsioonivastus
  6. Kannatanu V.V. vaidleb kaitsja apellatsioonile vastu, märkides, et A.P-le mõistetud vangistuse tingimuslik kohaldamata jätmine oleks vastuvõetamatu. Kannatanu arvates ei saa A.P puhul siirast kahetsusest juttugi olla, sest ta ei ole kordagi tundnud huvi, kuidas kannatanu kuriteo tagajärjel saadud raske tervisekahjustusega toime tuleb. Samuti ei ole A.P kannatanu ees vabandanud. A.P käitumine oli väga alatu, sest kannatu jäeti pärast aknast alla viskamist õue saatuse hooleks. Teo toimepanijad ei tundnud vähimatki vastutust, 3
(6)jättes kannatanu lihtsalt surema. Süüdlane ei ole varasemalt tingimisi kantud karistusest järeldusi teinud ja pani uuesti toime raske isikuvastase kuriteo. Lühimenetluse tulemusel vähenes karistus niigi, kuid A.P ei nõustu isegi sellega, vaid soovib praktiliselt olematut karistust. V.V. väljendab usku, et ringkonnakohus mõistab A.P-le õiglase karistuse, mis annab süüdistatavale piisavalt aega oma tegude üle järele mõelda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Kolleegium leiab, et A.P kaitsja apellatsioon on põhjendamatu. See ei anna alust maakohtu otsust tühistada ega süüdistatavale mõistetud vangistust tingimuslikult kohaldamata jätta.
  2. Seoses kannatanu palvega mõista A.P-le õiglane karistus, mis annab süüdistatavale piisavalt aega tegude üle järele mõelda, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Seaduse kohaselt tohib ringkonnakohus maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust raskendada üksnes juhul, kui seda on taotletud prokuratuuri või kannatanu apellatsioonis (KrMS § 340 lg 2 ja lg 4 p 4). Käesolevas kriminaalasjas prokuratuur ega kannatanu apellatsiooni ei esitanud. Tartu Maakohtu otsuse vaidlustas ainult süüdistatava kaitsja, kes taotleb A.P olukorra kergendamist. Seetõttu ei saa ringkonnakohus praeguses apellatsioonimenetluses hinnata, kas maakohtu poolt A.P-le mõistetud karistus võib olla ebaõiglaselt leebe, ega tohi mõista A.P-le raskemat karistust kui see, mille maakohus on süüdistatavale juba mõistnud. Samamoodi ei ole ringkonnakohtul KrMS § 340 lg-st 2 ja lg 4 p-st 1 tulenevalt võimalik kontrollida seda, kas A.P käitumises võivad esineda hoopis tapmise katse (KarS § 113 lg 1–§ 25 lg 2) tunnused. Kaitsja apellatsiooni alusel on kolleegium pädev otsustama üksnes seda, kas A.P olukorda tuleb kergendada või jätta maakohtu otsus muutmata.
  3. Põhjused, miks ringkonnakohus kaitsja apellatsiooniga ei nõustu ja leiab, et A.P-l tuleb vangistus reaalselt ära kanda, on järgmised.
  4. Kohtupraktika kohaselt ei ole isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-116-12, p 11.) Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Raskemate kuritegude puhul on see võimalik vaid tingimusel, et karistusest vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, p 34.)
  9. Käesolevas asjas on maakohus vaidlustatud otsuses jälgitavalt põhjendanud nii A.P-le mõistetud karistuse määra (vt käesoleva otsuse punkt 3) kui ka seda, miks pole alust süüdistatavat vangistusest tingimuslikult vabastada (vt käesoleva otsuse punkt 4). Ringkonnakohus jagab täielikult maakohtu seisukohta, et A.P suhtes pole alust KarS § 73 ega § 74 kohaldada, märkides esimese astme kohtuga nõustuvalt järgmist. 4
(6)
  1. A.P pani toime raske esimese astme isikuvastase kuriteo, põhjustades kannatanule tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse. Sedavõrd raske kuriteo puhul võiks karistusest tingimuslik vabastamine eelnevalt viidatud kohtupraktika kohaselt kõne alla tulla vaid tingimusel, et selline otsustus on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. A.P karistusest tingimisi vabastamist ei õigusta aga ei kuriteo asjaolud ega süüdlase isik.
  2. Mis puudutab A.P kuriteo toimepanemise asjaolusid, siis need räägivad süüdistatava küünilisusest ja täielikust hoolimatusest teise inimese suhtes. A.P koos kaassüüdistatavaga viskas eaka kannatanu talvisel ajal elamu teise korruse aknast (4 meetri kõrguselt) välja ja jättis ta eluohtlikult vigastatuna hoone akna alla lebama. Abi kutsuti alles kolmandate isikute sekkumisel. Süüdistatavate käitumise hindamisel on täiesti asjakohatud apellandi viited kannatanu joobeseisundile ja sellest tulenevalt konfliktiolukorra soodustamisele. Ehkki kannatanu oli tema vastu suunatud kuriteo toimepanemise ajal alkoholijoobes, ei ole kriminaalasjas mingeid viiteid selle kohta, et ta olnuks süüdistatavate suhtes mingil moel agressiivne. Maakohtu otsuse aluseks olnud tõenditest nähtuvalt V.V. parajasti hoopis magas, kui A.P ja S.Y ta aknast välja viskasid. Seega ei ole kõnealuse – raske – kuriteo toimepanemise asjaoludes midagi sellist, mis räägiks A.P karistusest vabastamise kasuks.
  3. Ehkki juba eelnev on piisav, jätmaks A.P karistusest tingimisi vabastamata, märgib kolleegium, et ka süüdistatava isikut iseloomustavad andmed ei toeta tema karistusest vabastamist. A.P-l on kehtiv karistus vägivallakuriteo eest. Samas ei ole ka süüdistatava isikut iseloomustavaid erandlikke asjaolusid, mis võiksid KarS § 73 või 74 kohaldamist õigustada. Selliste erandlike asjaoludena ei ole käsitatav pelgalt see, et A.P ülalpidamisel on kolm alaealist last ja et tal õnnestus varasema kohtuotsusega määratud katseaeg läbida uut kuritegu toime panemata.
  4. Ainetud on kaitsja väited, mille kohaselt oleks vangistuse kohaldamine tingimisi A.P-le distsiplineerivam ja avaldaks talle positiivsemat mõju ning oleks ka odavam ning mõjusam kui reaalne vangistus. Tartu Maakohtu
  5. veebruari
  6. a otsusega mõistetud tingimuslik karistus vägivallakuriteo eest ei hoidnud A.P-d panemast toime käesolevas asjas tuvastatud veelgi raskemat isikuvastast kuritegu. Taotledes KarS § 74 kohaldamist, ignoreerib apellant täielikult nii menetletava kuriteo asjaolusid kui ka A.P-d iseloomustavaid andmeid, mis mõlemad räägivad selgelt süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise vastu.
  7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  8. septembri
  9. a otsuse muutmata ja A.P kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  10. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses A.P-le osutatud riigi õigusabi eest tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega tutvumiseks kaks pooltundi ja apellatsiooni koostamiseks kolm pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga riigi õigusabi tasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Kolleegium, juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri
  11. juuli
  12. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ning 10, §-st 3, ja § 6 lg-st 4, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. Esmalt juhib ringkonnakohus kaitsja tähelepanu sellele, et tasude ja kulude korra § 6 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 80 euro ühes kohtuastmes. Seega pole kaitsjal igal juhul alust nõuda käesoleva – lühimenetluse korras lahendatava – kriminaalasja apellatsioonimenetluses tasu üle 80 euro (ilma käibemaksuta). Teiseks leiab ringkonnakohus aga sedagi, et apellatsiooni mahtu ja õigusliku argumentatsiooni 5
(6)kvaliteeti arvestades ei saa selle koostamise põhjendatud ajakulu ületada üht pooltundi. Nimelt koosneb apellatsiooni põhiosa, mille maht on umbes kaks lehekülge, suures osas tsiteeringutest, mis pärinevad maakohtu otsusest ja õigusalasest teosest, mille autorile ega pealkirjale kaitsja küll ei viita. Koos senise menetluse lühikokkuvõttega moodustavad kõnealused osundused valdava osa apellatsiooni mahust. Seejuures ei ole kaitsja tsiteeritud õigusalane tekst apellandi taotlust arvestades asjakohane. Nimelt käsitletakse viidatud kirjatöös karistuse mõistmise aluseid, kaitsja taotleb aga karistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Neil põhjustel määrab kolleegium RÕS § 22 lg-st 7 juhindudes apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks ühe pooltunni ja A.P-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest advokaadibüroo pidajale makstavaks tasuks 60 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb see menetluskulu A.P-lt riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Mati Kartau Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.