← Eesti

1-19-7144/54

Obsah (9)§ 214§ 120§ 121§ 64§ 75§ 73§ 15§ 57§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 20. oktoober 2020 Kohtuasja number 1-19-7144 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Koh

) § 214 lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 120 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

  1. veebruari 2020 otsus Apellant O.S-i kaitsja Silvi Erro Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav O.S . Isikukood XXX ; elukoht XXX; põhiharidusega; töötu; karistamata prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Olga Dorogan Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  2. veebruari 2020 otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  4. septembril 2019 esitati O.S-ile süüdistus mitme kuriteo toimepanemises.
  5. Esiteks heideti talle ette väljapressimist

§ 214tähenduses.

Nimelt nõudis ta 2016. aasta aprillis Kohtla-Järvel Järveküla tee 68 asuva kaupluse Selver taga asuvas autode käsipesulas sõiduautos Volvo istudes M.K. lt, et too tasuks talle nädala jooksul 1000 eurot. O.S lisas, et kui M.K. nädalaga seda summat ei maksa, lisandub sellele veel 1000 eurot ja kui ka seda ei tasuta, lisandub jällegi 1000 eurot ning M.K. lt võetakse ära tema sõiduauto, M.K. 1

(18)ise aga saadetakse Peipsi järvele orjusse: „Sind pannakse ketti, hakkad tööd tegema“. Seega ähvardas O.S M.K. t vara äravõtmise ja vabaduse piiramisega. M.K. ehmatas ja andis kõigeks nõusoleku. Enda jaoks aga otsustas ta, et ei maksa O.S-ile midagi. O.S lubas helistada M.K. le kahe päeva pärast ja väitis, et kui M.K. tema kõnele ei vasta, hakatakse M.K. t jahtima. Mõne päeva pärast tehtud O.S-i telefonikõnele M.K. ei vastanudki.
  1. aasta mais tõmbas O.S Kohtla-Järvel Kalevi 3 asuva hotelli „Alex“ juures olevas bussipeatuses M.K. liinibussist välja ja lõi teda Kalevi tänaval asuvate elamumajade taga kaks korda rusikaga kõhtu ja kaks korda ribide piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu.
  2. Väljapressimise pani O.S toime ka
  3. septembril 2016 kella 11.30 paiku Jõhvis Rakvere 7 asuva baari „Privaat“ suveterrassil. O.S nõudis tuvastamata isiku juuresolekul J.J. lt, et too hakkaks talle igakuiselt maksma 2000 eurot. Seda pidi J.J. tegema seetõttu, et ta (st J.J. ) müüb narkootikume. J.J. ütles O.S-ile , et ta ei kavatse raha maksma hakata. Seepeale näitas O.S terrassi juurde pargitud Mercedese poole ja ütles: „Istu autosse!”. Kuna J.J. tundis O.S-i kui agressiivset ja äkilist inimest, hakkas J.J. eemale minema ja alustas peagi jooksmist. O.S järgnes J.J. le ja sai ta kasiino „Grand Prix“ juures kätte. Seejärel lõi O.S J.J. t jalaga vastu jalga, mille tagajärjel kannatanu kukkus. O.S lõi maas lamavat kannatanut jalaga kõhtu vasaku külje piirkonda ning tõmbas J.J. lt ära õlakoti Puma maksumusega 40 eurot, milles olid mobiiltelefon Samsung maksumusega 150 eurot, Audi A6 süütevõtmed maksumusega 100 eurot, korterivõti maksumusega 25 eurot, juhiluba taastamisväärtusega 26 eurot, ID-kaart taastamisväärtusega 25 eurot ja pangakaart maksumusega 10 eurot. Selle rüseluse käigus sai kahjustada J.J. jope: kapuuts tuli küljest ära ja krae oli katki. Niisiis tekitas O.S J.J. le füüsilist valu ja kahju 376 eurot.
  4. Need tegevused kujutasid prokuratuuri hinnangul endast

§ 214lg 2 p 1 järgset korduvat väljapressimist.

5. Ka sooritas O.S ähvardamise

§ 120lg 1 mõttes.

Nimelt ütles O.S

  1. aasta detsembris kella 19.00 paiku Kohtla-Järvel Järveküla tee 50 asuva kaubanduskeskuse „Vironia“ juures J.J. le: „Kärvad varsti!“. Seda tajus J.J. tapmisega ähvardamisena, sest ta tunneb O.S-i agressiivse ja äkilise inimesena. Alates sellest päevast hakkas J.J. enesekaitse eesmärgil kaasas kandma nuga.
  2. Viimaks heideti O.S-ile ette ka kahte kehalist väärkohtlemist

§ 121lg 2 p 3 tähenduses.

  1. Esimene tegu toimus
  2. juunil 2018 kella 19.30 paiku Kohtla-Järvel Kalevi 39 asuva atraktsioonide pargi territooriumil. O.S lõi küünarnukiga näkku atraktsioonide pargi töötajat A.G. t. Löögi tõttu kannatanu kukkus ja tundis füüsilist valu.
  4. augustil 2018 kella 3.00 paiku lõi O.S ilma põhjuseta Kohtla-Järvel Kalevi 33a asuva baari „BIS“ ruumis rusikaga näkku laua taga istunud kolme inimest. V.V. it lõi ta rusikaga nina piirkonda. Kannatanu tundis füüsilist valu ja tal hakkas ninast verd tulema. A.P. it lõi O.S vasaku kulmu piirkonda. Seegi kannatanu tundis füüsilist valu ja tal haavast kulmu kohal hakkas verd tulema. R.S. it lõi O.S kolm korda rusikaga lauba, kukla ja vasaku oimu piirkonda. Ka see kannatanu tundis füüsilist valu, tal hakkas haavast laubal verd tulema ja ta kukla- ja vasaku oimu piirkonda tekkisid verevalumid ning muhk. Maakohtu otsus 2

(18)
  1. Viru Maakohtu
  2. veebruari 2020 otsusega mõisteti O.S õigeks väljapressimissüüdistuses M.K. vastu. Ülejäänud süüdistustes aga tunnistati O.S süüdi. J.J. lt välja pressimises tunnistati O.S süüdi

§ 214lg 1 järgi ja teda karistati aastase vangistusega.

J.J. ähvardamises mõisteti O.S süüdi

§ 120lg 1 järgi ja tema karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust.

A.G. , V.V. i, A.P. i ja R.S. i kehalise väärkohtlemise eest tunnistati O.S süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja selle eest sai ta karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 64lg l alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastane vangistus.

Selle sekka arvati 2 päeva, mil O.S oli kahtlustatavana kinni peetud, mistõttu kuulus kandmisele 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohesele ärakandmisele määrati 3 kuud vangistust. Ülejäänud 2 aastat 8 kuud ja 28 päeva vangistust jäeti tingimisi täitmisele pööramata, kui O.S ei pane 3 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid ning osaleb kriminaalhooldusametniku määratavas sotsiaalprogrammis. Otsuse põhiseisukohad olid niisugused. 10. Kuivõrd prokuratuur loobus kohtuvaidlustes O.S-i süüdistamisest M.K. sse puutuvas, mõistis kohus O.S-i selles osas

§ 214lg 2 p 1 järgi õigeks.

  1. Et
  2. septembril 2016 kella 11.30 paiku juhtus baari „Privaat“ suveterrassil ja selle läheduses süüdistuses kirjeldatud sündmus, kinnitavad mitmed tõendid.
  3. Esiteks on olulised J.J. ütlused. J.J. müüs toona narkootikume. O.S oli üks inimestest, kes kontrollisid Ida-Viru narkoturgu. O.S nõudis ühe oma kaaslase juuresolekul talt (st J.J. lt) uimastite n-ö müügiloa eest raha: ta pidi hakkama tasuma igakuiselt 2000 eurot. Ta keeldus, mispeale käskis O.S tal nende lähedale pargitud Mercedesesse istuda. Ta keeldus jälle, hakkas eemalduma ja peagi jooksma. O.S hakkas teda taga ajama, sai ta kätte, lõi jalaga vastu tema jalga ja ta kukkus pikali. Seejärel lõi O.S teda ka maas olles ja tõmbas talt ära õlakoti. Osad tema asjad kadusid ära ja tema jope kapuuts tuli lahti ning krae läks katki.
  4. Need selged ja ammendavad ütlused on kooskõlas mitmete teiste tõenditega.
  5. Fotodel on katkine jope.
  6. V.S. , kes oli samuti „Privaadis“, nägi J.J. t vestlemas O.S-iga ja kuulis, kuidas viimane käskis J.J. l autosse istuda. J.J. rääkis talle oma peksa saamisest kohe pärast seda, kui see aset leidnud oli.
  7. „Privaadi“ kaamerate salvestustel on näha J.J. baarist lahkumist ja seda, kuidas O.S 4 sekundit pärast seda kiiruga terrassile jõudnud J.J. le järgi läks. Ka on ühelt salvestuselt näha, kuidas „Grand Prix“ suunas jooksnud J.J. le jookseb keegi järgi.
  8. M.K. väitel oli O.S
  9. aastal n-ö võlgade väljanõudja selle grupi jaoks, kes tegeles uimastite „müügilubade“ jagamisega.
  10. O.S-i versioon, et J.J. andis tema suhtes valeütlusi vahi alt vabanemise eesmärgil, ei selgita, miks jäi O.S samade eeluurimisel antud ütluste juurde ka kohtus, mil ta enam vahi all polnud. 3

(18)
  1. Tsiviilhagis ei toonud J.J. O.S-i nime välja seetõttu, et hagi koostamise ajal ei olnud J.J. t veel uimastite käitlemise eest süüdi tunnistatud ehk O.S-i nime nimetamata jätmise tingis J.J. soov end mitte süüstada. J.J.
  2. Tegemist oli väljapressimisega

§ 214lg 1 mõttes.

Kõigepealt nõudis O.S J.J. lt, et too annaks talle raha ja kui ohver keeldus, kasutas O.S kohe vägivalda, st peksis J.J. t. Peksmise ajal tõmbas O.S J.J. lt küll ära õlakoti, ent kannatanu asjade omastamise tahtlust O.S-il polnud; süüdistatav tegi nii kannatanu hirmutamiseks ja kättemaksuks selle eest, et J.J. ei nõustunud andma O.S-ile raha. Väljapressimine toimus kavatsetult.

  1. J.J. ütlused kinnitavad ka
  2. aasta detsembri ähvardamist. „Kärvad varsti!“ ütlemine kujutas endast J.J. le selle mõista andmist, et ta peagi tapetakse. Võttes arvesse septembrikuist väljapressimist, oli J.J. l põhjust peljata, et O.S teeb selle lubaduse teoks. Et O.S võttis ähvardust tõsisena, kinnitab ka asjaolu, et ta hakkas edaspidi enese kaitsmise sooviga kandma kaasas nuga. Seegi kuritegu leidis aset kavatsetult. Niisiis vastutab O.S

§ 120lg 1 järgi.

  1. A.G. kehalise väärkohtlemise süüdistuse osas leidis kohus järgmist.
  2. Tõendid kinnitavad, et õige pole O.S-i kaitseversioon, justkui poleks ta soovinud A.G. le valu tekitada.
  3. Tivoli töötajate A.D. i ja A.G. kinnitusel ei meeldinud tivolis olnud O.S-ile batuut, mis olevat olnud tema sõnul must. Sealjuures avaldas O.S oma arvamust väga agressiivselt. A.D. i väitel püüdis O.S teda lüüa, ent löök ei tabanud. A.D. i ja A.G. ütlused näitavad, et tõele ei vasta O.S-i väide, et ta üksnes rebis end teda kinni hoidnud tivoli töötajate käest lahti. Samuti on oluline see, et kohtueelses menetluses ei kõnelnud O.S mitte lahti rebimisest, vaid sellest, et ta tõukas tivoli töötaja endast eemale. A.G. t aga lõi O.S siis, kui A.G. ilmus kohale, et tüli lahendada. Löök oli sedavõrd tugev, et A.G. kukkus maha.
  4. Usutavad pole O.S-i abikaasa S.V. ütlused, nagu oleks O.S üritanud end teda kinni hoidvate tivoli töötajate käest lahti rebida ja et selle käigus olevat A.G. juhuslikult pihta saanud.
  5. O.S-i kaitsja viitab sellele, et tivolis toimunud tüli käigus oli tema kaitsealune hingelise erutuse seisundis. Isegi kui see oleks nii olnud, ei välistaks see O.S-i süüd. Sellises seisundis O.S aga ei olnud: süüdistatav ise ju väidab hoopiski, et A.G. sai pihta kogemata. Ka on oluline, et keegi ei käitunud O.S-i suhtes õigusvastaselt.
  6. O.S tegutses kavatsetult.
  7. V.V. i, A.P. i ja R.S. i kehalist väärkohtlemist kinnitavad kõigepealt R.S. i ütlused. Viimane tunneb O.S-i ja oma ründajas tundiski ta O.S-i ära. Et ründaja oli O.S , rääkis ta kohe pärast rünnakut ka A.P. ile ja K.M. le. Pole mingit põhjust arvata, et R.S. valetab. Ka ei tekita R.S. i öeldus kahtlusi O.S-i väide, et R.S. laimab teda nende vaenulike suhete pärast: suhted R.S. i ja O.S-i vahel ei ole vaenulikud. Kannatanute vigastusi kinnitavad fotod ja kiirabikaardid. O.S pani teo toime kavatsetult. 4

(18)29. Esiteks A.G. ja teiseks V.V. i, A.P. i ja R.S. i kehalise väärkohtlemise eest tuleb O.S mõista süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi: V.V.

i, A.P. i ja R.S. i kehaline väärkohtlemine oli tulenevalt varem A.G. suhtes toime pandust korduv.

  1. O.S-ile mõistetud karistust põhistas kohus järgmiselt.
  2. O.S-i karistamine rahalise karistusega pole põhjendatud, sest ta ei ole süüd tunnistanud, toimepandut kahetsenud (v.a A.G. episood) ning ta sooritas terve rea tahtlikke kuritegusid. Taolise käitumisega isikut on võimalik mõjutada hoiduma uutest kuritegudest ainult vangistusega. 32.

§ 214

lg 1 järgi on O.S-i süüaste alla keskmise, kuna kasutatud vägivald ei olnud väga intensiivne ja tegemist on ühe episoodiga. Samuti tuleb arvestada seda, et nimetatud kuritegu on toime pandud rohkem kui kolm aastat tagasi. Sellega seoses ja võttes arvesse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, on põhjendatud karistada O.S-i sanktsiooni keskmisest allapoole jääva karistusega. 33.

§ 120

lg 1 järgi on O.S-i süüaste alla keskmisega, kuna tegu oli ühe kuriteoepisoodiga. Ka arvestab kohus seda, et tegu oli toime pandud rohkem kui kolm aastat tagasi. Seoses sellega ning võttes arvesse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, on põhjendatud määrata O.S-ile karistus alla antud paragrahvi sanktsiooni keskmise määra. 34.

§ 121

lg 2 p 3 järgi on O.S-i süüaste keskmisest suurem, kuna tegemist on kahe kuriteoepisoodiga, need olid toime pandud kavatsetult ja kannatanuid oli mitu. Sellega seoses on põhjendatud mõista talle karistus üle

§ 121lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.

Võttes aga arvesse karistust raskendavate asjaolude puudumist ja lugedes karistust kergendavaks O.S-il eppimise A.G. ga (kannatanu ees vabandamine ja viimase poolt vabanduse vastu võtmine), peab kohus siiski võimalikuks mõista talle karistuse alla sanktsiooni keskmise. 35.

§ 64

lg 1 alusel mõistab kohus O.S-ile liitkaristuse määratud ükskkaristustest raskeima suurendamise teel.

  1. Süüdistatav pani toime terve rea tahtlikke kuritegusid, enamasti sooritas ta need avalikes kohtades ning kolmandate isikute juuresolekul. Toimepandut ta ei kahetse, välja arvatud üks episood, ning õigustab oma kuritegelikku käitumist. Sellest johtuvalt tuleb leida, et uute samalaadsete kuritegude toimepanemise oht on süüdistatava puhul suur. Samal ajal tuleb arvestada ka seda, et O.S on varem kohtu poolt karistamata, tal on töökoht, pere ja alaealine laps. Osa kuritegudest on sooritatud rohkem kui 3 aastat tagasi. Neil põhjustel ei ole tema vangistuse täielik täitmisele pööramine vajalik ega otstarbekohane. Talle tuleb aga määrata šokivangistus 3 kuud. Katseaeg võiks mõjuda talle oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiiranutega see seotud on. Ülejäänud osa karistusest jääb tingimisi koos kontrollnõuete rakendamisega 3 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Katseajal peab O.S läbima ka sotsiaalprogrammi, kuna tema kuritegude iseloom viitab sellele, et tal on vaja aidata õppida enda viha juhtima. Apellatsioon
  2. Maakohtu otsuse peale esitas
  3. juunil 2020 apellatsiooni O.S-i kaitsja Silvi Erro, kes palub kohtuotsuse täielikult tühistada ja teha õigeksmõistva otsuse. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada O.S-i karistust selliselt, et mõista talle rahaline karistus või kohaldada talle vangistust täies ulatuses tingimisi

§ 73või § 74 alusel, sh allutamisega elektroonilisele 5

(18)valvele (

§ 75lg 2 p 9); samuti palub kaitsja jätta kannatanu J.J.

tsiviilhagi rahuldamata. Kaitsja argumendid on järgmised.

  1. Maakohus andis vale hinnangu tõenditele, rikkus menetlusseadust ja kohaldas vääralt materiaalõigust. See tingis põhjendamatu ja ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise.
  2. Apellandi hinnangul ei saa tõendeid hinnates järeldada, et O.S on toime pannud väljapressimise J.J. lt. O.S süüd ei tunnista. J.J. andis valeütlusi. Seda näitab see, et kuigi kannatanut kuulati kuriteo osas üle korduvalt, andis ta alles
  3. aasta veebruaris ütlused, mille kohaselt oli temalt raha nõudja ja vägivalla kasutaja just O.S. Ka J.J.
  4. septembril 2016 esitatud hagiavaldusest (hagisumma oli 376 eurot) ei selgu, et ta oleks näinud isikut, kes pani tema suhtes toime kuriteo. Samuti ei kinnita kannatanu ütlusi O.S-i isiku kohta ükski teine tõend, sh videomaterjalid. Videomaterjalist ei nähtu, et süüdistatav oleks tulnud baari tumeda autoga või sellega lahkunud. Videolt on näha vaid see, et uurimise käigus tuvastamata isik jooksis J.J. le järele ja haaras teda. Kindlaks pole tehtud, et see oli süüdistatav. Seega ei kinnita tõendid O.S-i süüd ja ta tuleb õigeks mõista.
  5. Tõendamata on jäänud ka, et O.S ähvardas J.J. t tervisekahjustuse tekitamisega. Vastavalt kohtuotsusele on O.S-i süü siin tõendatud vaid kannatanu paljasõnalise väitega. Seda, et O.S ähvardas J.J. t tapmisega, ei näita kannatanu poolt noa kaasas kandmine.
  6. O.S-i süüditunnistamiseks A.G. kehalises väärkohtlemises pole samuti alust. O.S tunnistas oma süüd osaliselt: tema ja kannatanu vahel tekkis suuline konflikt ja ta tekitas kannatanule kahju juhuslikult. Prokurör leidis, et O.S muutis kohtus oma ütlusi ja kooskõlastas neid S.V. ütlustega. Apellant leiab, et O.S ei ole oma ütlusi muutnud.
  7. O.S tuleb õigeks mõista ka kannatanute R.S. i, V.V. i ja A.P. i peksmise süüdistuses. Tõendatud on, et kannatanutele põhjustati füüsilist valu ja tekitati kehavigastusi, kuid tuvastatud pole, et seda tegi O.S . O.S ei ole oma süüd tunnistanud. Selge pole, kuidas on võimalik saada lööke süüdistatavalt, kes on kehaliselt kannatanutest nõrgem. Samuti on oluline, et R.S. rääkis kohtus, et kõik kannatanud istusid tooli taga üksteise juures, kuid V.V. ja A.P. eitavad seda.
  8. Kui ringkonnakohus ei mõista O.S-i õigeks, siis palub apellant karistada teda rahalise karistusega, kuna süüdistatava abikaasa on FIE ja O.S osaleb selles ettevõttes. Samuti ei ole alust arvata, et O.S paneks toime uusi kuritegusid. Teda ei ole kriminaalkorras karistatud, ta ei suitseta, ei tarvita narkootikume ja tegeleb aktiivselt spordiga. Veel on oluline, et tegemist on vanade sündmustega. Apellatsioonivastus
  9. Prokuratuuri esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olga Dorogan esitas apellatsioonivastuse. Ta märgib, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta selle muutmata. O.S-i seisukoht
  10. O.S kinnitab, et ta ei ole J.J. suhtes väljapressimist toime pannud. Kannatanu annab valeütlusi. J.J.
  11. novembril 2016 esitatud hagiavaldusest nähtuvalt on ta palunud kahtlustatavalt või kahtlustatavatelt mõista välja 376 eurot. See tähendab, et kannatanu ei näinud isikuid, kes teo toime panid. Samuti oli J.J. t korduvalt üle kuulatud, kuid alles veebruaris 2017 vahi all olles rääkis 6

(18)ta, et raha nõudjaks ja jalust maha lööjaks oli tema (O.S ). Ka on J.J. ütlused vastuolus V.S. i ütlustega. Selle tunnistaja ütluste kohaselt rääkisid tema ja kannatanu baaris rahulikult ning järgmisel päeval ei maininud kannatanu V.Z. ile, et O.S oleks temalt raha nõudnud. Tegelikult ei ole keegi tunnistajatest andnud ütlusi selle kohta, et ta oleks J.J. lt raha välja pressinud, ähvardanud ja viimasele järgi jooksnud. Ka videosalvestused ei tõenda tema süüd. Salvestistelt ei nähtu, et tema tuli baari „Privaat“ musta autoga või lahkus sellega. Autot ega juhilube tal ka pole. Videolt selgub, et baaris istus tema lauda uurimisel tuvastamata isik, kes sarnaneb välimuselt temaga. See meesterahvas oligi kuriteo toimepanijaks.
  1. O.S leiab, et teda tuleb õigeks mõista ka J.J. ähvardamises. Kannatanu poolt noa kaasas kandmine ei tähenda veel, et tema ähvardas J.J. t tapmisega.
  2. O.S märgib, et A.G. kehalises väärkohtlemises tunnistas maakohus teda süüdi tuginedes põhiliselt tunnistaja A.G. ütlustele. A.G. ütlused pole kooskõlas kannatanu ega tunnistajate A.D. i, S.V. ja tema (O.S-i ) ütlustega. Kannatanu, need tunnistajad ja tema andsid ütlused, mille kohaselt ta rabeles vabaks atraktsiooni töötajate kätest, ta ei kakelnud, A.G. aga kaotas tasakaalu ja kukkus. Ka on A.G. ütlused vastuolus A.G. , A.D. i, S.V. ja tema ütlustega detailide osas selle kohta, mis eelnes A.G. kukkumisele. Seega tuleb A.G. ütlused jätta tõendite hulgast välja. Keegi teine peale A.G. ei näinud löömise hetke. Tegelikult tema võis vabaks rabelemise käigus kannatanut ettevaatamatusest riivata seda ise märkamata, kannatanu aga ei suutnud jalgele jääda ja kukkus. Ta ei tahtnud A.G. le valu tekitada.
  3. O.S märgib, et R.S. i, V.V. i ja A.P. i peksmises ta samuti oma süüd ei tunnista. R.S. i ütlused ei ole kooskõlas teiste kannatanute ega tunnistajate ütlustega. R.S. rääkis kohtus, et kõik kannatanud istusid tooli taga üksteise juures, kuid A.P. ja V.V. eitavad seda. R.S. i ütlused erinevad A.P. i ja K.M. ütlustest selles osas, et R.S. ile osutati kiirabiautos koos A.P. iga arstiabi. Samuti on vastuolu tunnistajate K.M. , O.K. ja A.P. i ütlustega, kuna need tunnistajad andsid ütlused, mille kohaselt ei näinud nad teda (O.S-i ) baaris sees. K.M. nägi teda väljas tänaval ja kinnitas kohtus, et tema kaklusse ei sekkunud. Pealegi, kui ta oleks baaris kakelnud, oleks tema kätel või riietel olnud verd. Keegi tunnistajatest ei öelnud aga kohtule, et tema käed või riided oleksid verised olnud. Ka on oluline, et tema füüsilised näitajad jäävad oluliselt alla kannatanute omadele (kasv, kaal, tugevus jne).
  4. O.S lisab veel, et kui ringkonnakohus järeldab tema süüd kuritegudes, siis palub ta mõista endale karistuse, mis ei ole seotud reaalse vangistusega. Sündmused toimusid mitu aastat tagasi. Muid kuritegusid ta toime pannud ei ole ja ei pane ka. Ta ei kujuta endast ohtu. Ta ei joo, ei suitseta, tegeleb spordiga ja aitab abikaasa S.V. t, kes töötab FIE-na, samuti töötab ta Soomes. Ta peab ülal enda ja S.V. lapsi. Alternatiivina palub ta kohaldada talle elektroonilist jalavõru. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Apelleeritud kohtuotsus O.S-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 214lg 1, § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi on seaduslik ja põhjendatud.

O.S-i huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda niisugust seisukohta põhistades märgib kolleegium järgmist. I 51. Esmalt näitas maakohus veenvalt ja küllaldaselt argumenteerides ära, kuidas ta jõudis järeldusele, et O.S pani süüdistuses kirjeldatud viisil toime väljapressimise J.J. suhtes. 7

(18)Tõendite hindamisel järgis kohus kriminaalmenetlusõigust. Apellatsiooni väited kohtukolleegiumi vastupidises ei veena.
  1. Maakohus leidis põhjendatult, et olulise tähendusega on J.J. ütlused. Kannatanu on andnud selged ja üksikasjalised ütlused toimunu kohta (KoTo I, tl 60 pöördel jj). Neist nähtub, et kohtunud juhuslikult O.S-iga baaris „Privaat“, läks ta baarist välja. Baari terrassile oli tulnud O.S ja kui tema viimase kutsel lähemale astus, siis tuli sinna ka talle tundmatu meesterahvas. See mees oli istunud O.S-iga baaris samas lauas. O.S nõudis temalt igakuiselt 2000 euro maksmist selle eest, et ta võiks narkootikumide müümisega edasi tegeleda. Tema keeldus. Seepeale käskis süüdistatav tal autosse istuda ja osutas käega baari juurde pargitud tumedat värvi sõiduauto Mercedese peale. Ta ütles, et ei tule kuhugi, kuna aimas, millega see sõit lõppeda võis. Ta hakkas minema kasiino „Grand Prix“ suunas. Ta pööras end ringi ja nägi, et O.S jooksis talle järgi. Ta hakkas jooksma ja umbes 50–70 m pärast sai O.S ta kätte. Süüdistatav lõi jalaga vastu tema jalga ja ta kukkus. Kui ta oli pikali maas, siis lõi O.S talle jalaga kõhtu. Ta tundis valu. Süüdistatav ei öelnud midagi, ainult rebis ära tema koti ja läks tagasi baari suunas.
  2. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et J.J. ütlustes ei ole põhjust kahelda. Kõigepealt seetõttu, et need on selged ja usutavad ning samasuguselt on ta juhtunut kirjeldanud ka tema ütluste olustikuga seostamisel
  3. veebruaril 2017 (kriminaaltoimik kriminaalasja 1-19-7144 juurde, tl 16 jj). Jah, kaitsja oma apellatsioonis ja süüdistatav oma seisukohtades toonitavad, et hagiavalduses ja esimestel ülekuulamistel ei maininud kannatanu oma ründajana O.S-i , vaid tegi seda alles
  4. aasta veebruaris, kui ta oli vahi all. Taoline viide ringkonnakohut J.J. tunnistuse usaldusväärsuses kõhklema ei pane. Nimelt on kannatanu selgitanud, et O.S-ist ja tema nõudmisest vaikis ta esialgu seetõttu, et käitles juba pikemat aega narkootilisi aineid ning oleks juhtunust lähemalt rääkides andnud ütlusi ka iseenda vastu.
  5. a jaanuaris ta narkokuriteos kahtlustatavana vahistati ning seetõttu sai ta anda põhjalikumad ütlused. Niisugune seletus – teatud asjaolude (sh kuriteo toimepanija isiku) varjamine olukorras, kus nende avaldamine võiks süüstada mingis kuriteos ütluste andjat ennast – on kohtukolleegiumi jaoks veenev ja eluliselt uskumisväärne.
  6. Samuti ei ole tuvastatav, et J.J. l oleks põhjust anda valeütlusi O.S-i vastu. Apellatsioonis ja kirjalikes seisukohtades ei esita kaitsja ega süüdistatav omapoolset versiooni selle kohta, miks kannatanu valetada võiks. Maakohtu istungil on kannatanu kinnitanud, et tunneb süüdistatavat
  7. või
  8. aastast, nad tegelesid koos spordiga ning nende suhted on normaalsed. O.S on kohtuistungil nendevahelisi suhteid kirjeldanud kui „mitte mingisuguseid, tere-head aega.“ Omalt poolt on ta tõesti küll välja toonud selle, et J.J. le tuleb kasuks tema peale valetada, kuna ta on sportlane ning ta ei ole selle poolt, et kannatanu levitaks linnas narkootikume. Kohtukolleegiumi süüdistatava selline põhjendus ei veena. See ei selgita, miks peaks J.J. süüstama O.S-i alusetult kuriteos, riskides seejuures vale ilmsiks tuleku ja võimaliku kriminaalmenetluse alla sattumisega valeütluste andmise eest.
  9. Olulise tähendusega on seegi, et J.J. ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. veebruari 2013 otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14).
  11. J.J. ga koos baari „Privaat“ tulnud V.S. i ütlused (KoTo I, tl 74 pöördel jj) on kannatanu omadega kooskõlas. Tunnistaja kinnitab, et kannatanu rääkis O.S-iga baaris ning pärast seisid nad baari juures väljas. V.S. i ütluste kohaselt kuulis ta õues olles, et O.S pakkus autosse istuda, kuigi ei saanud aru, kellele süüdistatav seda ütles. Kohe pärast 8
(18)neid sõnu ta lahkus – jooksis bussi peale – ja edasist ei näinud. Veel märkis tunnistaja, et J.J. rääkis talle löömisest ning koti ära võtmisest kas järgmisel või ülejärgmisel päeval, kuigi ei avaldanud, kes seda tegi. Et kannatanul oli baaris olles kaasas meeste käekott, oli S.S. ka ise tähele pannud.
  1. Süüdistatav leiab, et kannatanu ja tunnistaja ütlused ei sobitu. Ebakõlana toob ta välja, et tunnistaja ütluste kohaselt vestlesid tema (O.S ) ja J.J. baaris rahulikult; samuti et järgmisel päeval juhtunut kirjeldades ei maininud kannatanu V.S. ile tema nime. Kohtukolleegium mingeidki olulisi ja tähelepanu väärivaid vastuolusid neis asjaoludes ei näe. Esimese argumendi osas tuleb märkida, et mingist konfliktist baaris sees ei räägi ka J.J. . Ta kirjeldab nende jutuajamist lauas kui – „küsimus-vastus, ei midagi konkreetset.“ Rahanõue ja nõudmine, et kannatanu istuks baari ette pargitud musta värvi autosse, toimus mõneti hiljem õues. Ja ka siis ei ole mainitud nõudmiste esitamist valjuhäälselt. V.S. i ütlustest nähtub, et tema teistele erilist tähelepanu ka ei pööranud. Siiski, nagu juba märgitud, kuulis ta pealt vähemalt süüdistatava autosse istumise kohta käivaid sõnu. Mis puutub aga sellesse, miks J.J. juhtunust tunnistajale rääkides ei avaldanud O.S-i nime, siis selle kohta teave puudub. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt keegi kannatanule tema niisuguse käitumise kohta küsimust ei esitanud. Samas ei saa sellises omavahelises vestluses süüdistatava nime mainimata jätmisest kindlasti järeldada, et J.J. tema suhtes kuriteo toimepannud isikut ei teadnud või et selleks polnud O.S.
  2. Puudutavalt kannatanu ütlusi selles osas, et O.S käskis tal istuda baari ette pargitud musta värvi Mercedesesse, on süüdistatav ja tema kaitsja väitnud, et ükski tõend ei kinnita O.S-i seotust selle sõidukiga, sh tema saabumist või lahkumist sellega. Süüdistatav ise on veel toonitanud sedagi, et temal polnud ei autot ega juhilube. Kohtukolleegiumi hinnangul ei vääri sellised väited erilist tähelepanu. J.J. on kinnitanud, et süüdistatav käskis tal autosse istuda ja osutas tumedat värvi Mercedese suunas. O.S-i sellekohase ütlemise tunnistajaks oli ka V.S. . Kas O.S-i osutatud auto kuulus temale, oli ta selles baari sõitnud (ka nt kaasreisijana) või oli tegemist temale täiesti võõra autoga, oluline pole. Näiteks võiski süüdistatav viidata ka talle täiesti teadmata autole, soovides anda enda öeldud rahanõudmisele tõsisemat kõla.
  3. Veel kinnitavad J.J. ütlusi – süüdistatava poolt temalt narkootikumide müügiloa eest raha küsimise kohta – M.K. ütlused. Neist (kriminaaltoimik kriminaalasja 1-19-7144 juurde, tl 33–34) nähtub, et temale teadaolevalt kuulus O.S
  4. aastal gruppi, kes andis nõusoleku või loa narkootikumide müümiseks Jõhvi ja Kohtla-Järve piirkonnas ning võttis selle eest raha. Kui mõnel diileril oli võlgnevus, siis võlgade sissenõudmisega tegeles O.S . M.K. on kinnitanud, et O.S on teda peksnud seepärast, et ta keeldus nõutud summasid maksmast.
  5. Maakohus leidis õigesti sedagi, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka hotell „Wironia“ baari „Privaat“ seesmiste ja väliste turvakaamerate, samuti aga kasiino „Grand Prix“ kaamera salvestised koos vaatlusprotokollidega (kriminaaltoimik kriminaalasja 1-19-7144 juurde, vastavalt tl 69–130 ja 35–45). Kohtukolleegium ei hakka salvestistelt nähtuvat kellaajalise täpsusega välja tooma. Seda on teinud maakohus (vt vaidlustatud otsuse p 6). Ringkonnakohus märgib vaid peamist. Neli sekundit pärast J.J. baarist väljumist tõusid lauast O.S ja tema kaaslane ning läksid läbi baari suveterrassile. J.J. jäi terrassist mööda kõndides ning süüdistatava ja viimase kaaslasega kohakuti olles seisma, natuke eemal kõnniteel seisis ka V.S. . Umbes kaks minutit hiljem hakkas J.J. eemalduma. Eelmärgitud asjaoludes vaidlust ei ole.
  6. Edasiselt on „Privaadi“ suveterrassile ja autoparklale suunatud turvakaamera salvestiselt näha, kuidas J.J. ga kohakuti olnud mehed ronisid üle terrassipiirde ning järgnesid temale. Maakohtu istungil on süüdistatav väitnud, et üle piirde ronis üksnes see tuvastamata meesterahvas ja tema jäi 9
(18)terrassile telefoniga rääkima. O.S-i selline väide on ilmselgelt väär. Salvestis võimaldab teha vaid ühe järelduse: terrassipiiret ei ületanud mitte üks, vaid kaks isikut. Veel peab aga märkima, et salvestisel ja selle vaatlusprotokolli lisana fotodel nr 29 ja 30 (kriminaaltoimik kriminaalasja 1-19-7144 juurde tl 104) on näha J.J. t käest haarata püüdnud mehe suur sarnasus O.S-iga .
  1. Sealt edasi kandus tegevus kasiino „Grand Prix“ kaamera vaatevälja. Salvestisel on näha jooksmas kahte meest ja siis nad kaovad kaamera näitamisulatusest. Isikud ei ole tuvastatavad. Selge on see, et esimene neist on J.J. . Kohtukolleegiumi hinnangul on väljaspool kahtlust aga seegi, et teiseks, s.o kannatanut taga ajanud isikuks, oli just O.S . Nagu juba märgitud, tuleneb niisugune järeldus kõigepealt juba J.J. ütlustest, mille tõele vastavuses pole põhjust kõhelda. Samuti peab märkima, et O.S sobitub kannatanule järgi jooksjana ka sündmuse üldisesse pilti.
  2. O.S on kirjalikes seisukohtades toonitanud, et isikuks, kes J.J. le järgi jooksis ja teda ründas, oli see eeluurimisel tuvastamata meesterahvas, kes oli baaris istunud temaga samas lauas. Kohtukolleegium süüdistatava niisugust kaitseversiooni tõepäraseks ei pea. Kõigepealt juba seetõttu, et kannatanu tundis tema suhtes kuriteo toimepanijana ära O.S-i . Teiseks ei ole aga uskumisväärne O.S-i kinnitus sellest, et see uurimise poolt kindlaks tegemata jäänud mees oli temale endale tundmatu. „Privaadi“ turvakaamera salvestiselt on näha, et süüdistatav tuli baari esimesena ning neli minutit hiljem liitus temaga see tuvastamata meesisik. Kuigi baaris oli vabu kohti, istus see mees just O.S-i lauda. Mehed tervitasid kättpidi. Samuti on salvestiselt näha, et kui J.J. lahkus baarist, siis tõusis lauast esimesena süüdistatav ning kohe tema järel tegi sama ka teine mees, koos mindi terrassile. Juba vaid eelmärgitu pinnalt ei usu kohtukolleegium väidet, et tegemist oli O.S-ile võõra inimesega, kelle osas ta poleks isegi osanud teha ühtegi vihjet, mis võinuks viia mehe isiku kindlakstegemiseni. Olukorras, kus kuriteos kahtlustataval või süüdistataval on mingitki teavet, mis võiks teda süüst vabastada, on mõistuspärane eeldada, et ta selle menetlejale ka avaldab. Kui ta seda ei tee, ei vääri vastavad kaitseväited tähelepanu.
  3. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohtu käsitletud tõendid kogumis võimaldavad teha igasuguseid põhjendatud kahtlusi välistava järelduse O.S-i poolt süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise kohta: O.S nõudis J.J. lt igakuiselt 2000 euro tasumist narkootikumide müügiloa eest ning kui viimane keeldus, siis käskis tal autosse istuda, hakkas talle järgi jooksma ning kui kätte sai, siis kasutas tema kallal füüsilist vägivalda ja võttis ära tema koti.
  4. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selleski, et niisuguse käitumisega realiseeris O.S

§ 214

lg 1 objektiivse teokoosseisu, ehk tema teole on antud õige karistusõiguslik hinnang.

§ 214

lg 1 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. O.S esitas kannatanule varalise kasu üleandmise nõude – maksta igakuiselt 2000 eurot – ning tasuma sundimiseks kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda (

§ 121lg 1).

Et jalalöögid vastu kannatanu jalga ja ka kõhtu olid valutekitavad, on sellist teopilti vaadates väljaspool kahtlust. Ka on J.J. kinnitanud, et tundis löökidest valu. Lisaks vägivalla tarvitamisele muutis süüdistatav oma nõudmise konkreetsemaks sellegagi, et ta käskis kannatanul istuda baari ees olnud autosse. J.J. on öelnud, et ta ei julgenud seda käsku täita, kuna võis juba aimata, millega see sõit lõppeda võib. Samuti on tõendamist leidnud, et füüsilise vägivalla kasutamise järel võttis O.S ära kannatanu koti koos selles olnud esemetega. Selles osas, samuti jope lõhkumise eest, on J.J. esitanud tsiviilhagi summas 376 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et koti võtmine oli osa väljapressimisteost – süüdistatav tegi seda kannatanu täiendavaks hirmutamiseks ja oma nõudmistele kaalu andmiseks. 10

(18)66. Kaitsjal ei ole olnud vastuväiteid kuriteo kvalifikatsiooni osas, s.o apellatsioonis ei väideta, et süüdistuses kirjeldatud tegu poleks subsumeeritav

§ 214lg 1 järgi.

67.

§ 15

lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab väljapressimise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis. Maakohus leidis õigesti, et O.S panigi väljapressimise toime tahtlikult. Ka oli see õigusvastane ja süüline. II 68. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ka O.S-i

§ 120lg 1 järgi, s.o J.J.

ähvardamises. süüditunnistamises 69. Maakohtu otsuse kohaselt on O.S-i kuritegu

§ 120lg 1 järgi tõendatud kannatanu J.J.

ütlustega. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka vaid ühele tõendile toetuvalt, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Vastasel korral ei oleks võimalik selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil kirjeldatakse kui sõna-sõna-vastu olukordi, s.o kannatanu sõna süüdistatava oma vastu. Neil juhtudel peab kohus aga eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri 2013 otsus asjas nr 3-1-1-114-13, p 9). Sellise kahtluse on kaitsja praegu tõstatanud kannatanu J.J. ütluste usaldusväärsuse kohta.
  2. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud eelnimetatud nõudeid kannatanu ütluste käsitlemisel.
  3. Kohus on välja toonud J.J. ütlused, milles ta kirjeldas enda tajutud sündmust. Kannatanu on öelnud, et
  4. aasta detsembris Kohtla-Järvel kaubanduskeskuse „Vironia“ juures nägi ta O.S-i , kes ütles talle: „Kärvad varsti!“ Ta võttis ähvardust reaalsena. Ta kartis, et O.S võib talle peksa anda või ta ära tappa. Enesekaitseks hakkas ta kaasas kandma nuga (KoTo I, tl 62).
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J.J. ütlused on selged ja üksikasjalised ning arvestades kannatanu ja süüdistatava vahel vaid mõni kuu varem toimunud sündmust, s.o väljapressimist, on need ka igati usutavad. Samuti pole kriminaalasjas tuvastatav mingigi põhjus, miks J.J. peaks O.S-i vastu valeütlusi andma (vt käesoleva otsuse punktid 53–54).
  6. O.S kannatanu ähvardamist ei tunnista. Tema sellised ähvardamist eitavad ütlused on ümber lükatud J.J. tunnistusega. Samuti on kohane ära märkida, et nagu käesolevas kohtuotsuses kinnitust leiab, annab O.S selles kriminaalasjas läbivalt kas tegelikkusele mittevastavaid või oma teosüüd vähendavaid ütlusi. 74.

§ 120

lg 1 järgi on karistatav tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Oluline on tähele panna, et

§ 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid piisab sellest, kui see kannatanu jaoks sellisena näib (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2020 otsus asjas nr 1-19-1849, p 23). 11

(18)Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb tuvastada eraldi. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks

§-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Sellise olukorra välistamiseks on kohtupraktikas ka siin leitud, et ähvardus peab lisaks selle adressaadile näima üldjuhul hirmu tekitavana ka objektiivse kõrvalseisja jaoks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

  1. oktoobri 2011 otsus asjas nr 3-1-1-59-11, p 9.2 ja otsus asjas nr 1-19-1849, p 24).
  2. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et O.S-i ähvardus oli J.J. jaoks tõsiseltvõetav. Ta ise on kinnitanud, et võttis ähvardust reaalsena ja hakkas kartma oma elu pärast. Samuti näitavad kannatanu muret ja hirmu tema ütlused selle kohta, et alates sellest ähvardamisest kandis ta kaitsevahendina endaga kaasas nuga. Kohtukolleegium leiab, et niisugune ähvardus on tõsiseltvõetav ka keskmise kõrvaltvaataja seisukohast. Aluse karta ähvardussõnade täideviimist andsid nii selle sõnaline väljendusviis „kärvad varsti!“ kui ka asjaolu, et süüdistatav oli mõnda aega varem kasutanud väljapressimise käigus J.J. suhtes füüsilist vägivalda (vt ülal).
  3. Väljaspool kahtlust on ringkonnakohtu hinnangul ka see, et O.S pani ähvardusteo toime tahtlikult ja et see oli õigusvastane ning süüline.
  4. Eeltoodut arvestades on maakohus veatult tuvastanud O.S-i poolt süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ning andnud sellele ka õige karistusõigusliku hinnangu. III
  5. Põhjendatult tunnistas maakohus O.S-i süüdi ka

§ 121lg 2 p 3 järgi.

  1. Käsitledes esmalt O.S-ile etteheidetavat kehalise väärkohtlemise tegu A.G. suhtes, põhistab kohtukolleegium oma niisugust seisukohta järgmiselt.
  2. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et olles
  3. juunil 2018 Kohtla-Järvel (rändavas) lõbustuspargis, väljendas O.S väga agressiivselt rahulolematust seoses ühe atraktsiooniga, s.o tema hinnangul oli batuut, kuhu ta laps tahtis hüppama minna, liialt määrdunud. Samuti on vastu vaidlemiseta tõendamist leidnud, et O.S-i ründava käitumise tõttu haarasid temast kinni töötajad A.D. , V.G. ja A.G. . Kannatanu A.G. tuli sündmuspaigale mõnevõrra hiljem, s.o teda kutsuti sinna seoses O.S-i käitumisviisiga. Vaidlusküsimuseks on see, kas O.S lõi kohale tulnud A.G. t rusikaga näkku, nagu luges tõendatuks maakohus, või on õige süüdistatava ja tema kaitsja verisoon: O.S püüdis teda kinni hoidnud tivolitöötajate käest vabaneda ja riivas A.G. t üksnes kogemata.
  4. Ringkonnakohus vastab sellele küsimusele sarnaselt maakohtuga. Kõigepealt tuleb tähele panna A.G. ütlusi selle kohta, kuidas tema enda poolt tajutut kirjeldab. Kannatanu andis ütlusi (KoTo I, tl 99 jj), mille kohaselt kutsuti ta sündmuskohale seoses ühe külastaja käitumisega. Kohale jõudes nägi ta, et tema vennad hoiavad kinni süüdistatavat, kes paistis olevat väga agressiivne. Ta liikus nende juurde ja siis tabas teda löök. Löögist kukkus ta maha ja kaotas mõneks sekundiks teadvuse. Pärast tundis ta oimupiirkonnas valu.
  5. Kannatanu niisugustest ütlustest selgub üheselt, et ta räägib löögist, s.o ta on kindel, et teda tabas löök. Ta ei näinud küll täpsemalt, kas löömine toimus rusikas või lahtise käega või ka nt küünarnukiga, kuid sellest kuulis ta pärast oma vennalt A.G. lt. Vend ütles talle, et nägi löögi hetke ja löök oli rusikaga. Seega ei rajane A.G. ütlused, et teda löödi, mitte vennalt kuuldul, vaid tema enda poolt tajutul. A.G. üksnes kirjeldas talle juhtunut täpsemalt. 12

(18)83. Maakohus kuulas kohtuistungil üle ka A.G. . Selle tunnistaja ütlused toimunu kohta on selged ning igasuguse kõhkluse varjundita. A.G. oma ütlustes (KoTo I, tl 105
  1. jj)kinnitas, et ta nägi lööki: O.S lõi A.G. t rusikaga näkku. Tunnistaja kirjeldas ka, et vend kukkus löögist ja kaotas umbes 15 sekundiks teadvuse. 84. Kohtus andis ütlusi ka A.D. . Tema ütlustest (KoTo I tl 85
  2. jj)nähtub kõigepealt see, et kui O.S avaldas rahulolematust batuudi määrdumise pärast ja tekkis konflikt, püüdis süüdistatav teda lüüa. Löök läks aga mööda. Ringkonnakohus märgib veel, et tunnistaja viidatud asjaolu, s.o O.S-i püüde A.D. it lüüa, on oma ütlustes ära märkinud ka A.G. (KoTo I, tl 106). Edasi nähtub A.D. i ütlusest see, et süüdistatav lõi sündmuskohale jooksnud A.G. t, kes kukkus. Kas löök oli rusika või lahtise käega, seda ta ei märganud. 85. Kohtukolleegium leiab, et Andrey ja A.G. ning A.D. i ütlustest selgub üheselt: O.S lõi kannatanut tahtlikult, tegemist oli suunatud löögiga. A.G. ütlused näitavad ära löömise täpsema viisi: süüdistatav lõi rusikaga. 86. Lisaks peab mainima, et ka tekkinud tagajärg – kannatanu kukkumine ja natukeseks teadvuse kaotamine (A.G. räägib teadvusekaost mõneks sekundiks ja tema vend umbes 15 sekundist) – viitab just tahtlikule ja sihitud löögile, mitte aga juhuslikule kogemata toimunud riivamisele. 87. Sellisest tahtmatust ja justkui sattumisi riivamisest räägivad ainult O.S ise ja tema abikaasa S.V. . 88. S.V. ütlustest (KoTo I, tl 147
  3. jj)nähtub kõigepealt see, et konflikti tekkimise põhjus oli hoopis tivoli töötajate ebaadekvaatses ja agressiivses käitumises, milleks tema abikaasa mingitki põhjust ei andnud. Konkreetses vaidlusaluses küsimuses on ta öelnud, et O.S püüdis end kolme töötaja käest lahti rabelda ning selle käigus riivas kohale jooksnud meesterahvast käega. See mees ei suutnud jalgel püsida ja kukkus. 89. O.S oma kohtus antud ütlustes (KoTo I, tl 152) kirjeldas samuti, et tema käitus atraktsiooni juures rahulikult, ta tegi ainult märkuse töötajale tolle poolt suitsetamise ja ka batuudi määrdumise kohta. Pärast seda toimuski rüselus. Teda hoidsid kinni kolm töötajat ja sellel hetkel, kui ligi jooksis neljas, rebis ta end ootamatult lahti. Ta isegi ei näinud, et keegi sellest maha kukkus. 90. Kohtuistungil on KrMS § 289 lg 1 ja § 293 lg 1 alusel, s.o süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, avaldatud tema eeluurimisel antud ütlused. Avaldatud ütlustes on O.S väljendanud, et selle neljanda, juurde jooksnud töötaja, lükkas ta endast eemale. Apellant leiab, et mingitki erinevust süüdistatava kohtus ja eeluurimisel antud ütluste vahel ei ole. Niisugune järeldus jääb kohtukolleegiumile hoomamatuks. Kahtlemata on vahe selles, kas kedagi tõugatakse eemale, mis on sihilik ja tahtlik tegevus, või siis kedagi riivatakse kogemata mingi teise tegevuse (antud juhul rüseluse) käigus. Ehk siis O.S on oma ütlusi kohtumenetluses muutnud. Arusaadavalt ja mõistuslikult süüdistatav ütlustes esinevat erinevust ja nende muutmist selgitanud ei ole. Pärast ütluste avaldamist ütles ta kõigepealt seda, et õige on nii, nagu ta rääkis kohtus. Mõni küsimus hiljem on O.S aga öelnud, et kui ta eeluurimisel rääkis tõukamisest, siis tähendab nii ongi, ja oma sõnadest ta ei loobu (KoTo I, tl 160–161). Eelnev tähendab seega, et süüdistatava ütlustes on oluline ja selgitamata jäänud vastuolu ja tema ütlused A.G. kogemata riivamisest tuleb tõendite hulgast välja jätta. 13
(18)91. Kuivõrd kannatanu, A.G. ja A.D. i ütlused on omavahel kooskõlas selles, et O.S lõi kannatanut ning A.G. ütlustest nähtub selle täpne toimumisviis – rusikaga –, siis on põhjendatud lugeda sündmus selliselt ka aset leidnuks. 92.

§ 121

lg-s 1 sätestatud koosseisualternatiiv „valu tekitav kehaline väärkohtlemine“ moodustab kõnealuse kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mida tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Ehk siis löömise korral on vajalik selle teatud intensiivsus ja süüdlase karistamine löömise eest on võimalik ainult siis, kui kannatanu tundis löögi tõttu valu. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai 2013 otsus asjas nr 3-1-150-13, p 12).
  2. A.G. on kinnitanud, et löögi järel tundis ta oimupiirkonnas valu. Ka objektiivse kõrvalseisja vaatenurgast on täisealise meesterahva rusikalöök näkku hinnatav valutekitavana. Kusjuures tähele tuleb panna, et löögist kukkus kannatanu maha ja kaotas veidikeseks ka teadvuse. Ehk juba niisugune väline teopilt annab aluse jaatada vähemalt valu põhjustamist. Ka O.S ega kaitsja ei ole väitnud, et süüdistuses kirjeldatud tegu pole hinnatav valu tekitavana.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et O.S tegutses kannatanut lüües tahtlikult, täpsemini kavatsetult. Lüües kannatanule näkku tugevusega, mis põhjustas viimase kukkumise, teadis ta, et kannatanu tunneb löögist vähemalt valu. Kusjuures kriminaalasjas on läbi käinud seegi, et süüdistatav on tegelenud poksimisega, ehk oma löögi tugevust oskas ta hinnata. Arvestades, et süüdistatav pani löömise toime reaktsioonina lõbustuspargi töötajate tegevusele tema kinnihoidmisel, oli A.G. le valu tekitamine ilmselt ka tema soovitud eesmärk.
  4. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu käsitletud tõendite alusel saab teha tõsikindla järelduse: O.S pani tahtlikult toime kehalise väärkohtlemise A.G. suhtes.
  5. Viimaseks toob kohtukolleegium välja veel selle, et maakohtu menetluses on O.S ja tema kaitsja püüdnud väita süüdistataval hingelise erutuse seisundit kannatanu suhtes kuriteo toimepanemise ajal. Apellatsioonimenetluses nad niisugust argumenti enam esitanud pole. Kuivõrd O.S ja tema kaitsja on nimetatud kaitseväitest loobunud, kohtukolleegium sellel pikalt ei peatu. Olgu vaid lühidalt mainitud, et süüdistatav võis olla küll häiritud konfliktist A.G. ja V.G. ga ning A.D. iga, kuid kindlasti ei saa tema puhul rääkida sellisest äärmuslikust emotsionaalsest seisundist, mida ta valitseda ei oleks suutnud. Ja muidugi on oluline, et O.S-i pahameelt ei olnud esile kutsunud ega teda kuidagi provotseerinud A.G. . Ringkonnakohus lisab veel, et kõnealusel asjaolul oleks praegu tähendus ka vaid süüdistatavale karistuse mõistmise seisukohalt, s.o hindamisel kas tema puhul esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57lg 1 p 6 tähenduses.

  1. Järgmiseks hindab ringkonnakohus, kas maakohus tunnistas O.S-i põhjendatult süüdi ka R.S. i, V.V. i ja A.P. i kehalises väärkohtlemises.
  2. Asjas on tuvastatud ja vaidlust ei ole selles, et
  3. augustil 2018 kl 03.00 paiku olid KohtlaJärvel baaris „BIS“ R.S. , V.V. ja A.P. . Nende laua juurde tuli meesterahvas, kes ootamatult ja igasuguse eelneva vestluseta lõi V.V. it rusikaga nina piirkonda, A.P. it vasaku kulm pihta ja R.S. it kolm korda rusikaga vastu laupa. Kannatanutele V.V. ile ja R.S. ile löömisega tekitatud kehavigastused on fikseeritud fototabelitel (kriminaaltoimik kriminaalasja 1-19-7144 juurde, tl 121, 122). A.P. i osas nähtub, et sündmuskohale tulnud kiirabibrigaad koostas kiirabikaardi, millelt 14

(18)nähtuvad tema vigastused: 2–3 cm pikkune haav vasaku kulmu piirkonnas (kriminaaltoimik kriminaalasja 1-19-7144 juurde, tl 125). Vaidlusaluseks küsimuseks on maakohtus olnud ja on ka apellatsioonimenetluses see, kas kannatanuid lõi O.S.
  1. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et kannatanute ründajaks oli just süüdistatav. Oluliseks ja kandvaks tõendiks lööja isiku tuvastamisel on R.S. i ütlused (KoTo I, tl 94). Kannatanu on öelnud, et see, kes temale kolm korda vastu pead lõi ning seejärel V.V. it ja A.P. it ründas, oli kindlasti O.S . Nagu maakohus, nii ei näe ka kohtukolleegium põhjust kannatanu sellises kinnituses kahelda. R.S. i ütluste kohaselt teadis ta O.S-i varasemast, sh olid nad viibinud samas seltskonnas. Samuti on kannatanu märkinud, et nägi löökide sooritajat hästi, baari valgustus oli selleks küllaldane. Seega ei saanud R.S. eksida isikus, kes teda ja tema kaaslasi lõi. R.S. i puhul ei ole tuvastatavad ka põhjused, miks ta võiks süüdistatava peale valetada. Jah, O.S on maakohtu istungil märkinud, et võib-olla käitub R.S. nii mingist isiklikust vihavaenust tingituna või siis seepärast, et ta on sportlane, mistõttu võis ta kolme suure mehe hirmutamisega hakkama saada küll (KoTo I, tl 157). Niisugused põhjendused ei ole ilmselgelt aga tõsiseltvõetavad ega anna mingilgi määral alust kannatanu usaldusväärsuses kahtlemiseks.
  2. R.S. i ütlused on kooskõlas ka A.P. i kohtus antud ütlustega (KoTo I, tl 132 jj). Tõsi, tema enda ega kaaslaste lööjat näinud. Ta kinnitas aga seda, et löök tuli ootamatult. Löögist sai ta kulmupiirkonda haava. Sellest tuli ohtralt verd, ta võttis kätega näost kinni ega näinud rohkem midagi. Temale ja V.V. ile osutati pärast kiirabiautos arstiabi. R.S. it ta sel ööl enam ei näinud. Kas järgmisel või ülejärgmisel päeval rääkis R.S. aga temale ja V.V. ile, et neid kõiki oli löönud O.S.
  3. A.P. i eelkirjeldatud ütlused näitavad ka seda, et R.S. rääkis A.P. ile ja V.V. ile O.S-ist kui lööjast esimesel võimalusel. Samuti rääkis ta samamoodi K.M. le (vt K.M. ütlused (KoTo I, tl 89, 91)). K.M. oli baari „BIS“ tulnud koos kannatanutega. Ka politseis ütlusi andes ütles R.S. just süüdistatava nime.
  4. O.S ja tema kaitsja R.S. i ütlusi usaldusväärseteks siiski ei pea. Nad leiavad, et kannatanu ütlused on mitmes olulises punktis vastuolus teiste tõenditega. Kõigepealt toovad nad välja selle, et R.S. rääkis kohtus, nagu oleksid tema ja teised kannatanud istunud laua taga üksteise kõrval, kuid V.V. ja A.P. eitavad seda. Ringkonnakohus juhib sel kohal kõigepealt tähelepanu asjaolule, et kannatanu V.V. it kohtuistungil üle üldse ei kuulatud, ehk tema ütlustele tugineda ei saa. Ta ei ilmunud istungile ning prokuratuur loobus taotlusest kannatanu üle kuulata. Ka ei ole avaldatud tema eeluurimisel antud ütlusi. Apellant ei ole vaidlustanud otsustust jätta V.V. kohtus üle kuulamata. Käsitledes aga A.P. i ütlusi, tuleb möönda, et ta on tõepoolest mäletanud istumiskohti R.S. ist mõneti teisiti. A.P. i ütluste kohaselt istusid tema ja V.V. ühel diivanil ning R.S. ja K.M. teisel pool lauda, löömise hetkel võis K.M. t lauas mitte olla. Kohtukolleegium ei leia, et taoline ütluste lahknevus oleks asjas oluline. On mõistetav, et kannatanud ei mäleta kahe aasta eest aset leidnud sündmusi üksikasjalise täpsusega. Seda enam, et nagu A.P. ja O.K. (tema oli sel päeval baaris abiks) on öelnud, siis oli R.S. oma seltskonnas see, kes käis leti ääres tellimas (KoTo I, tl 137). Samuti on A.P. öelnud, et K.M. ja R.S. käisid vahepeal tantsimas ning mis järjekorras või kuhu täpselt nad tagasi istusid, ei oska ta öelda.
  5. O.S on oma kirjalikes seisukohtades välja toonud veel kaks väidetavat vastuolu. Esimese märkuse kohaselt erinevad R.S. i ütlused A.P. i ja K.M. ütlustest selles osas, kas R.S. ile osutati kiirabiautos koos A.P. iga arstiabi. Taoline osutus on ekslik. R.S. on märkinud, et kohale tulnud kiirabi osutas talle abi. Seda, et ta oleks kiirabiautos olnud koos teiste kannatanutega, ta maininud aga pole. K.M. ei ole samuti öelnud, et ta oli kiirabiauto juures või nägi kannatanuid baari ees väljas koos. Ehk siis R.S. i ja K.M. ütlustes süüdistatava viidatud vastuoksust ei ole. Ka 15
(18)pole mingi näitaja see, et R.S. teiste kannatanutega kiirabiautos kokku ei sattunud. Abi saamine võis toimuda erineval ajal, sh ei saanud haava puhastamine ja korda tegemine eriliselt ajakulukas olla. Ehk seega saigi kannatanutele arstiabi andmine toimuda eri aegadel.
  1. Veel on O.S näinud vastuolu üheltpoolt R.S. i ning teisalt K.M. , O.K. ja baaridaami A.P. i ütlustes selles, et ainult R.S. i väitel käis tema baaris sees, teised teda baariruumides ei näinud. Kohtukolleegium ei leia ka siin, et tegemist oleks vastuoksusega, mis lubaks järeldada kannatanu ütluste ebausaldusväärsust. K.M. ütlustest (KoTo I, tl 89 jj) nähtub, et tema oli löömise toimumise hetkeks kannatanute juurest lauast lahkunud, ajas õues juttu ning baari sisse ta enam ei läinudki. Väljas viibides ei saanud ta O.S-i baariruumides mõistetavalt ka näha. O.K. ütlustest nähtub, et baaris oli kaks saali. Kui sündmus aset leidis, oli tema teises saalis (KoTo I, tl 141). A.P. , kes oli baaris „BIS“ baaridaam, ütles kohtuistungil aga, et tema liikus pidevalt ringi, samuti käis ta köögis. Tunnistaja on ka möönnud täiesti võimalikuna seda, et ta kedagi baaris lihtsalt ei märka (KoTo I, tl 143). Eelöeldu tähendab, et O.S-i baariruumides käimine jäi K.M. l, O.K. l ja A.P. il lihtsalt märkamata ning järeldust – süüdistatav ei käinud baaris sees – nende kolme isiku ütluste pinnalt teha ei saa.
  2. Seega ei näe ringkonnakohus R.S. i ütluste ja teiste tõendite vahel vastuolusid, millele O.S ja kaitsja viitavad. Samuti ei pea kohtukolleegium märkimisväärseks ning süüdistatavale etteheidetavat tegu kahtluse alla seadvaks apellandi ja O.S-i osutust sellele, et süüdistatava füüsilised näitajad (kasv, kaal, tugevus jne) jäävad väidetavalt oluliselt alla kannatanute omadele. Esmalt on selge, et ootamatu rünnaku puhul on ilmne eelis ründajal ja ka füüsiliselt nõrgem inimene võib endast tugevale kahju – valu ja vigastusi – põhjustada. O.S-i rünnak oligi ootamatu. R.S. sai enda ütluste kohaselt pihta esimesena, ta ei osanud lööke oodata. Seda ei märganud ka A.P. , kes oma sõnade kohaselt oli süvenenud vestlusesse V.V. iga. Kohe pärast kolme kannatanu löömist läks O.S baarist välja, kus jäi seisma trepi juures olnud K.M. kõrvale. Lisaks peab mainima sedagi, et nagu asjas on selgunud, on O.S sportlik, ta tegeleb või on tegelenud poksimisega. Seega oli talle ka teada, kuidas sooritada kiireid ja tugevaid lööke. Taoline ootamatu ja kiire löömine selgitab sedagi, miks süüdistatava riided ja käed ei pruukinud saada kokku verega.
  3. Eelöeldut kokku võttes on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et R.S. it, A.P. it ja V.V. it lõi just O.S.
  4. R.S. ja A.P. on kohtuistungil kinnitanud, et tundsid löökidest valu, R.S. il oli haav laubal ja A.P. sai haava kulmu kohale, haavadest jooksis palju verd. Mõlemad kannatanud on kinnitanud, et haavadest jooksis verd ja neile jäid ka armid. V.V. i osas nähtuvad fototabelilt hematoom ja nahavigastus parema silma kohal. Kõik kolm kannatanut said kohapeal arstiabi. Vaadates teopilti – R.S. ile kolmel korral pähe löömine, A.P. ile ja V.V. ile ühel korral näkku löömine – on O.S-i löögid kahtlemata hinnatavad valutekitavaina. Lisaks olid R.S. il ja A.P. il näol ka haavad.
  5. Niisuguselt realiseeris O.S

§ 121

objektiivsesse koosseisu kuuluvad tunnused – nii valu põhjustamise kui tervise kahjustamise. 109. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et O.S tegutses tahtlikult. Ka oli tegu õigusvastane ja süüline. 16

(18)110. Kuivõrd O.S pani kehalise väärkohtlemise toime kõigepealt A.G. ning siis kannatanute R.S. i, A.P. i ja V.V. i suhtes, tuleb tema käitumine kvalifitseerida korduva kehalise väärkohtlemisena

§ 121lg 2 p 3 järgi, nagu tehtud ongi.

IV

  1. Muutmata jätab ringkonnakohus ka O.S-ile maakohtu otsusega mõistetud karistuse.
  2. Kaitsja on apellatsioonis palunud mõista O.S-ile kas rahalise karistuse või siis kohaldada vangistust tingimisi

§ 73

või § 74 alusel, sh on ära märgitud süüdistatava nõustumine elektroonilise valve kohaldamisega vastavalt

§ 75lg 2 p-le 9.

O.S on oma kirjalikes seisukohtades palunud karistust, mis ei ole seotud reaalse vangistusega.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et O.S-i kuriteod ja tema isik ei jäta muud võimalust kui karistada teda vangistusega. Süüdistatav on toime pannud korduvad kuriteod viie erineva kannatanu suhtes, kusjuures üks neist – J.J. – langes kuritegude ohvriks kahel korral. Kõik kuriteod seisnesid vägivalla tarvitamises ja olid toime pandud avalikes kohtades. Oma tegusid ei ole O.S tunnistanud ega neid ka kahetsenud, v.a teatud määral möönab süüdistatav kannatanu A.G. le valu põhjustamist ja maakohtu istungil ta ka vabandas selle kannatanu ees. Niisugustel asjaoludel ei oleks rahalise karistuse mõistmine vastavuses O.S-i süü suurusega ega vaadeldav ka piisava mõjutusvahendina, hoidmaks ära tema uusi kuritegusid.
  2. Karistusmäärasid, s.o mõistetud üksikkaristuste – vangistuste – pikkust, samuti liitkaristuse moodustamist

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, kaitsja apellatsioonis ei vaidlustata, samuti ei esita selle osas vastuväiteid O.S . Vastulausete puudumisel ringkonnakohus selles osas oma põhjendusi ei lisa. Kolleegium märgib vaid niipalju, et süüdistatavale mõistetud üksikkaristused on seaduslikud ja kohtupraktikaga kooskõlas, samuti on seaduslik mõistetud liitkaristus. 115. Maakohus määras

§ 74

lg 1, 2 ja 3 kohaldades, et mõistetud liitkaristusest tuleb O.S-il koheselt ära kanda 3 kuud ning ülejäänud karistusosa – 2 aastat 8 kuud 28 päeva – ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid ja lg 2 p-s 8 toodud sotsiaalprogrammis osalemise kohustust. O.S-i ja tema kaitsja eesmärk apellatsioonimenetluses on saavutada vangistuse täielikult kohaldamata jätmine

§ 73või § 74 alusel.

116. Kohtukolleegium märgib kõigepealt, et ei pea võimalikuks rakendada O.S-i suhtes

§ 73lg-t 1, s.o vabastada ta karistusest tingimisi käitumiskontrolli kohaldamata.

Arvestades O.S-i süüditunnistamist korduvates kuritegudes ning tema tegude vägivaldset iseloomu, ei pea ringkonnakohus võimalikuks usaldada süüdistatavat sedavõrd, et vabastada ta igasuguse kontrolli ja järelevalveta. 117. Ka ei rahulda ringkonnakohus taotlust jätta O.S-i vangistus

§ 74lg 1 alusel täielikult täitmisele pööramata.

Nagu märgitud, pööras esimese astme kohus süüdistatavale mõistetud karistusest kohesele täitmisele 3 kuud. Karistuse osaliselt täitmisele määramisega (nn šokivangistusega) taotletakse eripreventiivset eesmärki: anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise karistusega tõsine hoiatus edasise käitumise osas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2005 otsus asjas nr 3-1-1-21-05, p 5 ja 20. veebruari 2007 otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 21). Juba eelnevalt nimetatud asjaolud – O.S-i korduvad vägivaldsed teod erinevate isikute suhtes ning nende eitamine tänini – ei võimalda kohtukolleegiumi hinnangul 17

(18)süüdistatavat vangistuse kandmisest selle kogu ulatuses vabastada. Ka on süüdistatav oma käitumisega andnud aluse prognoosida, et ta võib vägivaldselt käituda edaspidigi. Katseaja toime on temale oluliselt distsiplineerivam aga siis, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast reaalne vangistus ja milliste tegelike piirangutega see seotud on.
  1. Apellatsiooni väited – kuritegudest on möödunud palju aega, süüdistatav ei pane enam kuritegusid toime, ei suitseta, ei tarvita narkootikume, tegeleb spordiga, töötab, aitab abikaasat, hoolitseb laste eest, on nõus elektroonilise valvega – ei veena ringkonnakohut tema vangistust täielikult täitmisele pööramata jätmast. Eelnevaid asjaolusid on maakohus juba maksimaalselt arvesse võtnud, kui pidas võimalikuks jätta O.S-i karistuse osaliselt tingimisi kohaldamata.
  2. Eelmärgitut kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu mõistetud karistus tervikuna on karistusseadustiku mõttega kooskõlas ning selle muutmiseks alust ei ole. V
  3. Maakohus rahuldas kohtuotsuses ka kannatanu J.J. tsiviilhagi ja mõistis O.S-ilt tema kasuks välja 376 eurot. Kannatanul oli kahju tekkinud seoses süüdistatava poolt väljapressimise käigus temalt koti ja selles olnud esemete äravõtmisega, samuti jope rebenemisega. Apellatsioonis palub kaitsja jätta kannatanu tsiviilhagi rahuldamata. Niisugust taotlust kaitsja ei põhjenda. Ringkonnakohus leiab, et esimese astme kohtu otsustus J.J. tsiviilhagi rahuldada ja süüdistatavalt tema kasuks 376 eurot välja mõista on seaduslik ja põhjendatud. Samuti on maakohus vastavat otsustust piisavalt motiveerinud, näidates ära ka võlaõigusseadusest tuleneva kannatanu nõude materiaalõigusliku aluse. Apellatsioonis igasuguste põhistuste puudumise tõttu kohtukolleegium praegu sellise lühikese sedastusega ka piirdub, s.o argumente, millele vastata, lihtsalt ei ole. Kohtukolleegium järeldab, et kaitsja taotlus võis olla seotud apellatsiooni põhieesmärgiga – saavutada süüdistatava õigeksmõistmine. VI
  4. Seega ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  5. veebruari 2020 otsuse muutmata ja O.S-i kaitsja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.