Obsah (5)

§ 199§ 57§ 56§ 65§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 13. jaanuar 2021 Kohtuasja number 1-20-6687 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Koht

) § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. septembri 2020 otsus Apellant L.S Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav L.S . Isikukood XXX, elukoht XXX kaitsja vandeadvokaat L.S Politšev, riigi õigusabi korras prokuratuur, esindaja abiprokurör Priit Tõnisson Menetluse vorm Viru Ringkonnaprokuratuuri kirjalik RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
2. septembri 2020 otsus muutmata ja L.S-i apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus ja maakohtu otsus
3. L.S-ile esitati karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi süüdistus varguse katses. Süüdistuse kohaselt võttis L.S

1. septembril 2020 kl 08.46 Narvas Fama 10 asuva Rimi Eesti Food AS-le kuuluva kaupluse Rimi müügisaalist kõrvaklapid Acme maksumusega 39,99 eurot ning väljus kaubaga kaupluse müügisaalist, jättes selle eest maksmata. Vargus jäi L.S-i tahtest olenemata lõpule viimata, sest ta peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Varasemalt on L.S-i korduvalt karistatud süstemaatiliste varguste eest, viimati tehti seda Viru Maakohtu
2. veebruari 2020 otsusega. 1
3. Viru Maakohtu
4. septembri 2020 otsusega tunnistati L.S selle süüdistuse järgi süüdi ja teda karistati

§ 199lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.

Seda karistust vähendati asja lühimenetluses arutamise tõttu kolmandiku võrra ehk kestuseni 8 kuud. Eelvangistus arvati selle karistusaja sisse ning seetõttu loeti tema vangistuse algust 1. septembrist 2020. 3. L.S-ile mõistetud karistust põhistas maakohus järgmiselt. 4.

§ 199

lg-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. L.S-ile ei ole võimalik mõista rahalist karistust. Teda on varem varguste eest karistatud reaalse vangistusega, kuid ta on jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist. Seega on teda võimalik mõjutada üksnes vangistusega.

1. L.S-i süü suuruse hindamisel on oluline, et tema tegu jäi katse staadiumisse, kuriteo objekt tagastati kauplusele ja asja väärtus oli väike (39,99 eurot). Arvestada tuleb ka sellega, et kuriteo objektiks ei olnud esmatarbekaup, ehk rääkida ei saa kuriteo toimepanemisest hädavajaduse tõttu, s.o saamaks elus püsimiseks vajalikku, nt toiduaineid. Tegemist oli mugavuse saavutamiseks sooritatud kuriteoga. Veel tuleb arvesse võtta, et L.S pani süüteo toime kavatsetult. Eeltoodud asjaoludel on tema süü suurus alla keskmise.
2. L.S-i karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid ei esine. Kaitsja on palunud karistust kergendavaks lugeda süüdistatava süü tunnistamist.

§ 57

lg 1 p 3 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise politsei juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast politsei eelnevalt teadlik ei olnud. L.S peeti kinni varguse katselt. Ta ei läinud ise politseisse oma süüd üles tunnistama. Seega tema hilisem süü tunnistamine pärast kinnipidamist ei ole kergendavaks asjaoluks

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

7. Lisaks süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. L.S-i on korduvalt varguste eest karistatud. Käsitletavat vargust asus ta toime panema vaid paar nädalat pärast seda, kui oli vabanenud vanglast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt. Sellest järeldub, et tema käitumisele ei ole senised karistused mitte mingisugust mõju avaldanud. 8. Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt peab isikule kuriteo eest mõistetav karistus muutuma iga kord raskemaks. Viru Maakohtu 10. veebruari 2020 otsusega karistati L.S-i

§ 199lg 2 p 9 järgi vangistusega 9 kuud, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 1 alusel ühe kolmandiku võrra. Karistusele liideti

§ 65lg 2 alusel L.S-ile 7.

jaanuari 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning tema liitkaristuseks saadi 6 kuud 6 päeva vangistust. Lähtuvalt eelnevast ja kinnistamaks süüdistatava arusaama keelunormi kehtivusest, on põhjendatud mõista temale karistuseks 1 aasta vangistust. Seda karistust tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ehk vangistuseks jääb 8 kuud.

§ 68lg 1 alusel on tema karistusaja alguseks 1.

september

1. Apellatsioon
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L.S , kes palub kohtuotsuse tühistada temale karistuse mõistmise osas ning mõista talle kergema karistuse.
3. L.S leiab, et karistus on liiga karm ega vasta toimepandud kuriteole. Tema arvates saab talle mõista kergema karistuse järgmistel põhjendusetel. Ta tunnistab oma süüd. Kahju 2 kauba omanikule ei tekitatud, kuna kaup tagastati rikkumata kujul. Tegemist oli ainult ühe varguse katsega. Vastupanu kinnipidamisel ta ei osutanud ja ära joosta ei proovinud. Vabaduses üritas ta seaduskuulekalt toime tulla ja sotsialiseeruda: ta oli registreeritud töötukassas ja otsis tööd ning samuti oli ta arvel Sotsiaalkindlustusametis ja sai elatusraha. Kõrvaklapid varastas ta seetõttu, et need maha müüa ning osta saia ja kiirnuudleid. Ta tahtis süüa. Toiduaineid ei võtnud ta aga seepärast, et neid ei saa kohe taskusse pista. Vanglast vabanemisel
4. augustil 2020 saadud 23 eurot oli otsas, selle eest oli ta ostnud toitu. Avalduse sotsiaalkindlustusametisse elatusraha saamiseks oli ta andnud
5. augustil
6. Raha ei makstud kohe, tööd ka koheselt ei saanud. Varem ta varguse põhjusest ei rääkinud, kuna sellel poleks olnud mõtet.
7. L.S-i arvates on väär kohtu seisukoht, et iga järgnev karistus peab alati olema eelmisest rangem. Varasemalt ei ole kohtud talle karistust mõistes arvanud, et mida pikem karistusaeg, seda parem. Apellatsioonivastus
8. Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Priit Tõnisson esitas apellatsioonile vastuse, milles märkis, et maakohtu otsus on seaduslik ja piisavalt motiveeritud, see tuleks jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
9. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja üldjuhul apellatsiooni piires. Praegu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust selle üle, et L.S on toime pannud

§ 199lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

L.S vaidlustab üksnes temale maakohtu otsusega mõistetud karistust. Paraku ei ole apellatsioonist võimalik üheselt aru saada sellest, kas L.S ei nõustu üksnes esimese astme kohtu poolt vajalikuks peetud karistusmääraga (1 aasta vangistust) või pole ta päri ka karistusliigiga – vangistusega – ja peab asjakohasemaks rahalist karistust. Samuti ei nähtu seda, kas L.S mõtleb karistuse kergendamise all ka nt selle tingimuslikult kohaldamata jätmist. Niisuguste arusaamatuste esinemise tõttu analüüsib kohtukolleegium alljärgnevalt kõiki nimetatud aspekte. 14. Esimese astme kohus karistas süüdistatavat

§ 199lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.

L.S peab taolist karistust liialt rangeks, leides, et see ei vasta tema kuriteole ja süü suurusele. Kohtukolleegium möönab, et kui arvestada saaks üksnes süüdistatavale etteheidetavat tegu – katset varastada poest kõrvaklappe –, peaks apellandi väitele tähelepanu pöörama ja kaaluma L.S-ile kergema (ka rahalise) karistuse mõistmist. Nii kitsalt aga toimida ei saa.

§ 56

kohaselt peab karistuse mõistmisel lisaks isiku süüle arvestama ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on osutanud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt nt

1. veebruari 20007 otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 15.1).
2. Maakohus leidis asjakohaselt, et praegusel juhul ongi möödapääsmatult tarvis tähele panna L.S-i isikut. L.S on korduvkurjategija: tal on kuus kehtivat kriminaalkaristust. Peamiselt on ta toime pannud vargusi. Vaid ühel korral, s.o Viru Maakohtu 3
3. jaanuari 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-736, on teda karistatud lisaks vargustele ka kehalise väärkohtlemise ja ebaseadusliku sissetungimise eest. Veel on L.S-il kaks sellist kehtivat väärteokaristust varavastaste süütegude eest. Teda karistati rahatrahvidega, trahvid on tasumata. Kuritegude eest on süüdistatav korduvalt olnud ka vangistuses. Viimati kandis ta vanglas karistust Viru Maakohtu
4. veebruari 2020 otsuse alusel (asi nr 1-19-10000). L.S oli vangistuses kogu ettenähtud karistusaja – 6 kuud 6 päeva – ja naasis vabadusse
5. augustil
6. Nagu eelnevad, nii ei olnud ka see vanglakaristus L.S-ile mõjus: süüdistuse kohaselt läks ta juba vaid paarinädalase vabaduses olemise järel uuesti vargile, püüdes varastada poest kõrvaklappe.
7. L.S-i niisugust käitumist ja kuritegelikku karjääri arvestades on selge, et teda tuleb varguskatse eest karistada vangistusega. Pole vähimatki lootust, et rahaline karistus võiks mõjutada teda õiguskuulekusele. Samuti ei pea ringkonnakohus eeltoodut arvesse võttes maakohtu poolt mõistetud karistusmäära – 1 aasta vangistust – ülemääraseks. Korduvad vanglakaristused L.S-i kuritegelikke hoiakuid muutnud ei ole. Vargused on jätkunud ning tema vabaduses olemise ajad on seetõttu jäänud üürikesteks. Nagu märgitud, pani ta viimase varguse toime vaid kahe nädala möödumisel vangistusest vabanemisest. Eelnevat silmas pidades on aastane vangistus temale kohaseks karistuseks. Ka ei täidaks vaid mõnekuuline vangistus karistuse eesmärki, s.o ei välistaks edasiste süütegude sooritamist.
8. Kohtukolleegium leiab, et võimalik pole ka L.S-ile mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine. Vangistuse täitmisele pööramata jätmisel peab esinema alus, millele viidates saaks kohus väita, et süüdlasele mõistetud vanglakaristuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Seega peaks olema põhjendatud alus arvata, et L.S-i edasise õiguskuulekuse suudaksid tagada katseaeg ja käitumiskontrollile allutamine. L.S-i puhul ilmselgelt midagi niisugust loota ei saa. Vastupidi, tema retsidiivsus – puudutavalt iseäranis vargusi – on väga kõrge ja võimalus varguste kordumiseks on enam kui märkimisväärne.
9. Ka põhjused, mida apellatsioonis nimetab L.S (vt käesoleva määruse p 10) ei veena kohtukolleegiumit selles, et maakohus tegi süüdistatavale karistuse mõistmisel vea ja põhjendatud oleks kergem karistus. Esimese astme kohus selgitas juba veenvalt, miks L.S-i poolne süü tunnistamine ei ole käsitatav karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

Seda, miks süüdistatavale on põhjendatud mõista üheaastane vangistus varguskatse, s.o katsestaadiumisse jäänud teise astme kuriteo eest, põhistasid nii maakohus kui nüüd ka ringkonnakohus. Apellatsiooni väide, et vabaduses üritas L.S seaduskuulekalt toime tulla ja ühiskonda sobituda, on aga pigem kummaline. Mingitestki pingutustest ja seaduskuulekalt jätkamise plaanidest ei saa rääkida olukorras, kus süüdistatav läks vargile vaid kahenädalase vabaduses viibimise järel. Jah, apellatsioonis on L.S kinnitanud, et kuriteole viis teda hädavajadus – raha tal ei olnud ja ta tahtis süüa. Ringkonnakohus niisugust kaitseargumenti tõsiselt võetavaks ei pea. Esmalt ei ole see usutav põhjusel, et taoliselt on süüdistatav hakanud kõnelema alles apellatsioonimenetluses. Tõepärane ei tundu, et isik jätab varasemas menetluses mainimata sellise põhjendi nagu tegelik hädatarve ja väljapääsmatu olukord. Samuti ei ole kuigi uskumisväärne, et tarvidus süüa saada viib inimese kõrvaklappe varastama. On rohkesti toiduaineid, mis on väikesemõõtmelised (nt L.S-i enda mainitud kiirnuudlid) ning taskus või põues kauplusest sama kergesti väljatoimetatavad kui kõrvaklapid. Ka ei saa mainimata jätta, et vahistamisel on L.S kõrvaklappide vargust põhjendanud hoopis teistmoodi: ta läks Rimi poodi lihtsalt aega veetma; ta võttis kätte 4 kõrvaklapid ja sai siis sotsiaalametist sõnumi temale raha laekumise kohta; ta pani kõrvaklapid masinlikult taskusse (tl 52, vahistamismääruse p 16). 19. L.S toob välja sedagi, et ta pole maakohtuga nõus, nagu peaks iga järgnev karistus alati olema eelmisest rangem. Ka ringkonnakohtu meelest ei saa selline eeldus automaatselt kehtida. Näiteks ei pruugi karistuste karmistamine viitega varasematele kuritegudele olla põhjendatud järgmistel juhtudel: kui isiku kuriteod ei ole samalaadsed, s.o rünnatud on erinevaid õigushüvesid; kui isiku eelmise karistuse tingisid mitu (kasvõi samalaadset) kuritegu, kuid praegu menetletakse vaid tema ühte tegu; kui eelmine kuritegu ja menetletav kuritegu pole oma süü suuruselt ühesugused. Kohtukolleegium leiab, et eelmise kuriteo tõttu eelmisest karistusest (mõneti) rangema karistuse mõistmine võibki kõne alla tulla eelkõige siis, kui eelmine ja menetletav kuritegu on nii sisult kui ulatuselt sarnased. Samas on aga selge, et niisuguseski olukorras ei tarvitse tagajärjeks olla kohtu poolt süüdlasele alati raskema karistuse mõistmine. Nimelt on kõigiti võimalik, et isik on pannud toime kaks ühesuguse ebaõiguse määraga tegu, kuid seaduslik on nii selline teisena mõistetav karistus, mis on esimesest karistusest rangem, kui ka seesugune karistus, mis on esimesega võrdne või isegi esimesest leebem. Seda seepärast, et karistust mõistes on kohtunikul küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-79-03, p 11). Seetõttu võib olla aktsepteeritav see, et mõni (suhteliselt) leebe kohtunik mõistab retsidivistile hoolimata uue kuriteo sarnasusest eelmisega eelmisest karistusest kergema karistuse. Niisamuti ei pruugi olla ebaseaduslik see, kui mõni (suhteliselt) karm kohtunik karistab kurjategijat karistusega, mis on eelmisena mõistetust rangem, ehkki kuritegu ise on eelmisest leebem. Käesolevas lõigus öeldu ei muuda siiski midagi L.S-i karistuse seisukohalt: nagu eelnevalt öeldud, on aastane vangistus

§-ga 56 kooskõlas ja seda tõdemust ei mõjuta see, kuidas L.S-i varem karistatud on.

1. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
2. septembri 2020 otsuse muutmata ja L.S-i apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5