) § 1111 lg 1 kohaselt on sideettevõtja kohustatud säilitama andmed, et oleks võimalik teha järgmisi toiminguid: 1) sideallika seiramine ja tuvastamine; 2) side sihtpunkti tuvastamine; 3) side kuupäeva, kellaaja ja kestuse kindlaksmääramine; 4) sideteenuse liigi kindlaksmääramine; 5) sideteenuse kasutaja terminalseadme või oletatava terminalseadme kindlaksmääramine; 6) terminalseadme asukoha kindlaksmääramine.
lg 2 sätestab telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutaja säilitatavate andmete liigid.
1111 lg 3 sätestab interneti-ühenduse, elektronposti ja Interneti-telefoni teenuse osutaja säilitatavate andmete liigid.
1 lg 4 kohaselt säilitatakse andmeid üks aasta, alates side toimumise ajast, kui need sideteenuse osutamise käigus on loodud või neid on töödeldud. Erand on ette nähtud jälitus- või julgeolekuasutusele.
Kaebaja sai kriminaalasja nr xxx raames teada, et Telia Eesti AS on säilitanud tema isikuandmeid
Kriminaalasja raames on Telia Eesti AS väljastanud prokuratuurile kaebaja abonentnumbri kohta ajavahemikul 19.11.2021–20.10.2022 kogutud andmed. Riigikohus leidis 18.06.2021 otsuses nr xxx, et
1 alusel andmete säilitamine on vastuolus Euroopa Liidu (EL) õigusega, kuid Eesti Vabariik, keda esindab siinses kohtuasjas vastustajana Justiits- ja Digiministeerium (JDM), ei ole seadust muutnud. Riigi tegevusetuse tõttu oli sideettevõtjatel kohustus jätkata andmete kogumist ja säilitamist
Seetõttu jätkas Telia Eesti AS kaebaja isikuandmete õigusvastast kogumist ja säilitamist. Riigi tegevusetuse tõttu – EL õigusele vastava ning kaebaja isikuandmete valimatut õigusvastast säilitamist keelava õigusakti andmata jätmisega – on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju, mis tuleb hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel. Kuna
on vastuolus EL-i õigusega ja seda ei ole võimalik kohaldada, on Eesti Vabariik kohustanud Eesti sideteenuste osutajaid töötlema mh kaebaja isikuandmeid ilma seadusliku aluseta. Kuna
a juunis (Riigikohtu 18.06.2021 otsus nr xxx ja Euroopa Kohtu (EK) otsus C-746/18), on rikkumine kestev, ilmselge ja jäme ning seega oluline RVastS § 14 lg 1 tähenduses.
lg-te 2–4 kehtimiseta ei oleks sideettevõtjatel kohustust töödelda kaebaja andmeid. Seega on kahju ja rikkumise vahel põhjuslik seos. Mistahes vabandatavust ja keerukust
Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. Tema õigus privaatsusele kätkeb õigust andmete kaitstusele, eeskätt isikuandmete kaitse üldmääruse1 (IKÜM) alusel. Kohustades sideteenuste pakkujaid õigusvastaselt koguma ja säilitama klientide andmeid, rikub Eesti Vabariik andmesubjektide õigust privaatsusele ja eraelu puutumatusele. 2. B.Q esitas Tallinna Halduskohtule 10.10.2024 kaebuse Eesti Vabariigi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel (haldusasi nr 3-24-2808). Kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, kes tarbib iga päev Eestis tegutsevate sideettevõtjate mobiilse interneti ja telefoni teenuseid. Kaitsepolitseiamet alustas 03.10.2022 kaebaja suhtes kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr xxx karistusseadustiku § 300¹ lg 1 tunnustel (toimingupiirangu rikkumine). Kriminaalasjas on esitatud kaebajale süüdistus, kaebuse esitamise ajal on menetlus pooleli Tartu Maakohtus (kriminaalasi nr 1-24-2128). Kaassüüdistatavana on kohtu all E.H . Ringkonnaprokurör esitas eeluurimiskohtunikule kriminaalmenetluse seadustiku § 90¹ alusel 20.10.2022 taotluse, millega soovis luba küsida sideettevõtjatelt kaebaja kohta ajavahemikul 19.11.2021–20.10.2022 kogutud andmeid, mis on loetletud
Eeluurimiskohtunik rahuldas taotluse ning Telia Eesti AS edastas kaebaja abonentnumbri kohta kogutud andmed Kaitsepolitseiametile. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta 2
EL-i õigusega vastuolus olevat õigust ei ole võimalik Eestis kohaldada (samas, p 47). Seega on Eesti Vabariik kohustanud sideteenuste osutajaid töötlema kaebaja isikuandmeid seadusliku aluseta. Kaebaja andmeid on kogutud ja säilitatud õigusvastaselt. Riik on tunginud kaebaja privaatsfääri ülemäärases ulatuses. Sellega on tekitatud kaebajale mittevaralist kahju. Kaebaja õigus privaatsusele kätkeb õigust andmete kaitstusele, eeskätt IKÜM-i alusel. Kaebaja taotleb temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 14 lg 1 alusel. Vastustaja on olnud tegevusetu õigustloova akti andmata jätmisel.
Seadust ei ole asjassepuutuvas osas muudetud, sh pärast Riigikohtu 18.06.2021 otsust nr xxx. Valminud ei ole isegi väljatöötamiskavatsust või eelnõud. Kaebajal on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning sõnumisaladusele.
Kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega. Kestev rikkumine on ilmselge ja jäme, seega oluline RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Kahju tekkimise ja rikkumise vahel on põhjuslik seos.
¹ lg-te 2–4 kehtimiseta ei esineks sideettevõtjatel kohustust töödelda kaebaja andmeid. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma.
Seega seab kaebaja kahju tekkimise sõltuvusse seaduse vastuvõtmisest 17 aastat tagasi, mis tähendab, et kaebus on esitatud 10-aastast kaebetähtaega rikkudes. Kaebaja seisukoht, et talle on kahju tekkinud õigusakti andmata jätmisega, on ekslik. Kaebaja viitab
§-le 1111, väites selle olevat õigusvastase. Järelikult on õiguskorras olemas säte, mida kaebaja peab õigusvastaseks ja kahju tekitavaks. Seetõttu oleks kohane – kui üldse – nõuda õigustloova akti andmisega tekitatud kahju hüvitamist, sest väidetav kahju tuleneb kehtivast õigusnormist. Kaebaja tugineb õigustloova akti andmata jätmisele selleks, et minna mööda kaebuse ilmsest mittetähtaegsusest. Kaebaja on leidnud, et kui rääkida õigustloova akti andmata jätmisest, saab selle siduda mõne ajaliselt hilisema sündmusega, nt Riigikohtu või EK otsusega. Kui kaebaja räägiks õigusvastasest ja kahju tekitavast eksisteerivast õigustloovast aktist, nagu oleks õige, siis peaks ta möönma, et
1 on Eesti õiguskorras juba alates 01.01.2008 ning selle (väidetav) kahjulik mõju avaldub järelikult juba 2008. aastast. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebetähtaega võimalik lugema hakata Riigikohtu 18.06.2021 otsusest nr xxx. Riigikohtu seisukoht ühes konkreetses kriminaalasjas ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 tähenduses ega muuda olematuks fakti, et
-i säte on samal kujul kehtinud alates 01.01.2008. Seadusega tekitatud kahju puhul tuleb 10-aastast tähtaega arvutada õigusnormi Riigi Teatajas avaldamisest või äärmisel juhul selle jõustumisest. Mõlemal juhul on kaebus esitatud tähtaega rikkudes. Kaebus ei ole tähtaegne ka siis, kui nõustuda, et kaebus on suunatud õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisele. Kui
Kriminaalasjas nr xxx esitatud eelotsuse taotluse alusel tegi EK otsuse 02.03.2021. Kaebajad leiavad, et Eesti Vabariik on sellest ajast alates olnud õigusvastaselt tegevusetu. Kaebuste esitamise ajal oli Riigikohtu otsuse tegemisest möödunud ca 3,5 aastat. Selle aja jooksul ei ole valminud väljatöötamiskavatsust või eelnõud
Kaebajad heidavad ette, et seadusandja on jätnud kehtestamata normid, millega oleks
§-i 1111 muudetud selliselt, et see oleks kooskõlas EL-i õigusega. Vastustaja väide, et kaebajad on tegelikult esitanud nõude otse
Vastustaja ei saa määratleda kaebuse alust kaebaja eest. Riigikohus selgitas 26.09.2024 määruses nr 3-22-717, et kui tegemist on enam kui 10 aastat kehtinud seadusega, ei pruugi olla tõhus nõuda kahju hüvitamist seaduse kehtestamise alusel, sest seadusandjalt ei saa eeldada seaduse kõigi tagajärgede ettenägemist lõpmatult pika aja jooksul tulevikus (vt ka RVastS § 13 lg 1 p 1). Niisugustel juhtudel kerkib pigem üles küsimus, kas seadusandja jaoks pidi vahepealsel ajal ilmnema vajadus seadust muuta ning kas kahju võib sellest tingitult olla tekitatud seadusandja õigusvastase tegevusetusega. Siinsel juhul ongi kaebajad lähtunud sellest, et seadusandjale pidi olema ilmnenud vajadus seadust muuta. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud maksimaalne tähtaeg võimaldab nõuda kahju hüvitamist tegevusetuse eest, mis toimus 10 aasta vältel enne taotluse või kaebuse esitamist (vt ka Riigikohtu 26.09.2024 määrus nr 3-22-717, p 13.1). Kaebuses nimetatud ajavahemik (19.11.2021–20.10.2022) jääb selle tähtaja raamidesse. Lisaks tuleb kaebus seadusandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul alates hetkest, mil isik sai teada või pidi teada saama sellisest kahjust ja selle tekitajast. Kaebajad esitasid 4
Selline kaebus ei oleks tähtaegne, sest õigustloova akti andmisest on möödunud 10-aastane tähtaeg (vt HKMS § 46 lg 4, RVastS § 17 lg 3 ja Riigikohtu 26.09.2024 määrus nr 3-22-717). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. JDM esitas 18.03.2026 määruskaebuse halduskohtu 03.03.2026 määruse resolutsiooni p 3 peale ning palub lõpetada asja menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu. Vastustaja jääb 30.01.2025 taotluses esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus sidus kaebuse tähtaegsuse kaebajate sideandmete töötlemisest teadasaamisega. Samas heidavad kaebajad ette seadusandja tegevusetust, mitte nende andmete töötlemist konkreetses kriminaalasjas. Sideandmete kogumist ja töötlemist konkreetses kriminaalmenetluses on kaebajad vaidlustanud nende suhtes toimunud kriminaalasja raames ja saavutanud seal ka neile soodsa lahendi. Halduskohus ei arvestanud RVastS § 17 lg-ga 3, mis ei seosta kohtusse pöördumist rikkumisest teadasaamisega, vaid kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisega kolme aasta vältel, sõltumata teadasaamisest aga maksimaalselt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kuna kaebajad seostavad kahju
S § 17 lg 3 kontekstis sündmuseks seaduse kehtestamine 17 aastat tagasi. Seega oli maksimaalne kaebetähtaeg – 10 aastat – kaebuste esitamise ajaks möödunud. RVastS § 17 lg-s 3 viidatud kolmeaastane tähtaeg ei saa kulgeda maksimaalsest tähtajast sõltumatult, vaid selle sees. Tähtaja ennistamist ei ole kaebajad taotlenud. Kaebetähtaeg ei saanud hakata kulgema alates Riigikohtu 18.06.2021 otsusest nr xxx. Riigikohtu seisukoht ühes kriminaalasjas ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist ning ei muuda fakti, et
Kaebused ei ole tähtaegsed ka siis, kui nõustuda, et kaebused on suunatud õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisele (mida see ei ole). Kaebajad ei ole seaduse kehtimist enne 2021. aastat probleemiks pidanud. Nad hakkasid õiguslikku probleemi nägema alles siis, kui said teadlikuks nende suhtes tehtud menetlustoimingutest kriminaalmenetluses. Samuti ei väida kaebajad, et mingi konkreetne õigustloov akt oleks jäänud andmata, vaid märgivad viitega Riigikohtu 18.06.2021 otsusele, et seaduse üks säte on vastuolus EL-i õigusega. Kaebajad näevad sisulist ja õiguslikku probleemi prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku tegevuse koostoimes (st seaduse kohaldamises), mitte seaduses endas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
S § 14 lg 1 alusel õigusloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (dtl 2146 ja 3448). Kaebajad on 27.02.2025 seisukohtades kinnitanud, et nõustuvad halduskohtu tõlgendusega (dtl 2206 ja 3514).
S § 14 alusel hüvitada, otsustab kohus asja sisulisel lahendamisel. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.