← Eesti

2-16-124450/77

Obsah (7)§ 691§ 5§ 4§ 688§ 436§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-124450 Otsuse kuupäev Tartu, 16. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo P

) § 230 lg 1). Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kostja on kauba kätte saanud. Selgitamiskohustuse rikkumist ei saa maakohtule ette heita. Hagejale on tõendamiskoormust selgitatud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on kauba kätte saanud, on maakohus ka seetõttu hagi ebaõigesti rahuldanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ekslikult, et hageja ei ole tõendanud kostjaga lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus leidis, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kolmas isik (T. T.), kuid ei viidanud mitte ühelegi tõendile, millele selline seisukoht tugineb. Ringkonnakohus ei kohaldanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimusi. Kohtute viidatud punktid 8.1 ja 8.2 hakkasid kehtima alles
  2. a. Lisaks reguleerivad sertifikaatide kasutustingimused kostja ja sertifitseerimisteenuse osutaja vahelist õigussuhet. Nendele tingimustele tuginedes ei saanud kohus jätta hageja nõuet rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kohaldamata isikut tõendavate dokumentide seaduse § 181 lg 2 ja § 191 lg 1 ning kohaldas VÕS § 9 lg-t 1 valesti. Kohtud on tuvastanud, et hageja e-poodi siseneti ning leping sõlmiti kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimuste järgi oli kostja kohustatud kaitsma oma PIN-koode parimal võimalikul viisil ning juhul, kui PIN-koodid olid kostja kontrolli alt väljunud, oli kostja kohustatud viivitamatult koodid ära muutma või sertifikaatide kehtivuse peatama. Sellise kohustuse eesmärk on tagada ID-kaardi abil tuvastatud isikusamasuse usaldusväärsus ja tehtud toimingute kehtivus. Kasutustingimused nägid ette, et kostja vastutab sertifikaadiga tehtud digitaalsest isikusamasuse kontrollimisest tulenevate kõigi tagajärgede eest. Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PIN-koodidega, ei saa vabastada kostjat vastutusest tema ID-kaardi ja PIN-koodidega sõlmitud lepingust tulenevate tagajärgede eest. Ringkonnakohtu otsuse jõustumine tähendaks, et ID-kaardid ja PIN-koodid minetaksid igasuguse tähenduse ja õiguskindluse. Ringkonnakohus heitis hagejale alusetult ette, et hageja ei tuginenud kahju hüvitamise sätetele. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega ja oleks saanud ise kvalifitseerida nõude kahjunõudena. 5

(9)2-16-124450 Kohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames selgitama nõude alternatiivseid aluseid. Ka apellatsioonimenetluses oleks pooltel pidanud olema võimalus esitada lisatõendeid. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja ei ole tõendanud kauba kättetoimetamist. Kohus jättis kohaldamata VÕS § 209 lg
  1. Asi tuleb anda üle ostja valdusesse, aga mitte tingimata ostjale. Hageja ei pidanud tõendama kauba üleandmist just kostjale. Samuti jättis ringkonnakohus hindamata DPD kinnitused ja hageja selgitused, et kaup toimetati kostja korterisse ja anti seal üle, ning kostja omaksvõtu, et kostja elas kauba üleandmise ajal üksi oma korteris. Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet, et kauba üleandmise päeval poleks ta kodus olnud või oleks keegi viibinud korteris kostja tahte vastaselt. Seega pidi kauba vastu võtma kas kostja või tema teadmisel kostja juures viibinud kolmas isik. Samuti on hindamata Politsei- ja Piirivalveameti teatis, mille kohaselt oli kostja teadlik kaupadest, mis T. T. tema nimel soetas. Kostja tasus hagejaga sõlmitud lepingu alusel tarnitud kauba eest.
  2. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

  1. Hageja esitas kostja vastu raha saamisele suunatud nõude ja tugines sellele, et hageja ja kostja vahel on kehtiv leping. Seega sõltub hagi rahuldamine kehtiva lepingu olemasolust.
  2. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt oleks ringkonnakohus juhul, kui ta leidis, et hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat lepingut, pidanud hagi rahuldama deliktilisel alusel. Kohus lahendab hagimenetluses tsiviilasja menetlusosaliste esitatud asjaolude ja tõendite alusel (

§ 5lg 1).

Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu (

§ 4lg 2).

Selleks, et kohtul tuleks hagi rahuldamise alusena kontrollida lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilist nõuet, tulnuks hagejal kasvõi osaliselt kohtu ette tuua lisaks lepingulise nõude asjaoludele ka deliktilise nõude aluseks olevad asjaolud. See tähendab, et hageja oleks pidanud esitama asjaolud, millest saanuks kohus järeldada, et hageja soovib hagi alusena tugineda lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilisele nõudele (vt ka nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19599/58, p 15). Praegusel juhul eeldanuks see näiteks hageja tuginemist sellele, et kostja ei andnud ise lepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust, kostja andis enda ID-kaardi ja selle PIN-koodid lubamatult kolmanda isiku valdusesse ja kolmas isik sõlmis kostja nimel lepingu, mistõttu uskus hageja lepingu tekkimisse hageja ja kostja vahel ning hagejale tekkis lepingu täitmise tagajärjel kahju. Kahju võiks seisneda selles, et hagejal ei ole võimalik maksma panna nõudeid, mis tal lepingu kehtivuse korral oleksid. Näitena toodud asjaolud eristavad deliktilist vastutust lepingulisest. Olukorras, kus menetlusosaline ei esita kohtule asjaolusid, millest nähtuks, et hageja soovib konkreetse kohtumenetluse raames esitatud nõude rajada ka deliktilise nõude asjaoludele, ei lasu kohtul kohustust selgitada hagejale deliktilise nõude aluseid ja vastavatel asjaoludel nõude esitamise võimalust. Selline kohustus oleks kohtul lasunud üksnes juhul, kui hageja oleks kasvõi osaliselt kohtu 6

(9)2-16-124450 ette toonud lepingulise vastutuse asjaoludest erinevad deliktilise vastutuse asjaolud. Selle tsiviilasja raames ei ole hageja seda teinud. Ka kassatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et tema ja kostja vahel on kehtiv leping, millest tuleneb kostjale raha maksmise kohustus. Hageja tugineb ka sellele, et temaga sõlmis lepingu kostja. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses sellele, et kohus rikkus olulisel määral menetlusnorme, kui leidis, et asja materjalidega on tõendatud, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik. Ringkonnakohus leidis seega õigesti, et praeguses asjas sõltub hagi rahuldamine sellest, kas hageja ja kostja vahel on kehtiv leping, millest tuleneb kostjale raha maksmise kohustus. 18. Ringkonnakohus järeldas, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendatud poolte vahel lepingu sõlmimine. Kohus luges asja materjalidega tõendatuks, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik. Ringkonnakohus ei märkinud, milliste asja materjalidega saaks selle järelduse tõendatuks lugeda. Samuti ei hinnanud ringkonnakohus selle järelduse tegemisel mitte ühtegi tõendit ega rajanud oma järeldust ühelegi tõendile. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses viidatud järeldused ja järelduse aluseks olevate asjaolude tuvastamise. Kuna apellatsioonikohtu tuvastatud faktilised asjaolud on kassatsioonkaebusega vaidlustatud ning asjaolude tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme, ei ole Riigikohus

§ 688lg 4 järgi nende asjaoludega seotud.

  1. Ringkonnakohus märkis veel, et lisaks müügilepingu sõlmimise tõendamatusele, ei ole tõendatud ka see, et kostja on kauba kätte saanud. Seejuures ei selgitanud ringkonnakohus, kas ja millisel õiguslikul alusel mõjutab kauba kättesaamine hageja esitatud lepingust tuleneva nõude rahuldamist. Ringkonnakohus ei sidunud kauba kättesaamise asjaolu tõendamist lepingu tekkimise järeldusega. Juhul, kui kohus näiteks oleks leidnud, et hageja esitatud rahaline nõue tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et kostjal on hagejale kohustuse täitmisest keeldumise õigus (VÕS § 111), tulnuks kohtul viidata vastavale õiguslikule alusele, vastuväite rakendamise eeldused esile tuua ning nende olemasolu kontrollida.
  2. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta hageja esitatud väidete kohta, et leping tuleb lugeda sõlmituks mitte üksnes kostja ID-kaardi kasutamise tõttu, vaid ka kostja muu käitumise tõttu. Hageja leidis, et lepingu sõlmimine kostja poolt tuleb lugeda tõendatuks mh seetõttu, et kostja maksis pikema aja jooksul arveid, mille maksmine eeldas kostjale koju saadetud arvetel olnud andmete teadmist. Samuti tuleb hageja arvates lepingu sõlmimine kostja poolt lugeda tõendatuks seetõttu, et müügilepingu ese anti üle kostja kodus, mille kohta kinnitas kostja, et sellel aadressil muid isikuid ei ela. Hageja leidis, et isegi kui lepingu sõlmimine ei peaks osutuma tõendatuks, tuleb pikema aja jooksul toimunud arvete tasumisest järeldada, et kostja kiitis lepingu heaks.
  3. Ringkonnakohus on eelnevaga rikkunud olulisel määral menetlusnorme (

§ 436lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg 8, § 653, § 654 lg 5).

Seetõttu tuleb vaidlustatud ringkonnakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uue arutamise käigus tuleb ringkonnakohtul kontrollida hagi rahuldamise aluseks olevate asjaolude esinemist, sh tuleb hinnata tõendeid seaduses sätestatud korras. 22. Kolleegium asub seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud 7

(9)2-16-124450 ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.
  1. Praeguses asjas esitatud väidete kohaselt andis kostja talle väljastatud ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes väidetavalt andis kostjana esinedes lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131).
  4. Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. 8
(9)2-16-124450
  1. Juhul, kui ringkonnakohus asub asja uue arutamise käigus seisukohale, et kostja siiski ei andnud ise lepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja kostjale ei saa tahteavaldust omistada ka esindusõiguse sätteid analoogia korras kohaldades, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu on võimalik tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel. Muu hulgas on kohtus tuginetud sellele, et kostja tasus pikema ajavahemiku jooksul tema kodusel aadressil saadetud arveid. Arveid esitati lepingulisel alusel ja arvete maksmine oli võimalik üksnes arvetel kajastatud andmeid kasutades. Samuti on kohtumenetluses esile toodud, et hageja kuller toimetas vaidlusaluse lepingu esemeks olnud kauba kostja elukoha aadressile, kus kostja elab üksinda.
  2. Kui hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu ei tuvastata, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja käitumist saab käsitada tema nimel sõlmitud lepingu heakskiitmisena TsÜS § 129 lg 1 analoogiat kasutades.
  3. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja Henn Koduvere esitas Riigikohtule taotlused, mille kohaselt palub kostjale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga kokku 280 eurot 80 senti. Kolleegium leiab, et kostja esindaja taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
  4. juuli
  5. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
  6. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

29. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

§ 149

lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.