Obsah (8)

§ 100§ 1001§ 66§ 65§ 12§ 62§ 56§ 60

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-24-2215 Otsuse kuupäev 31. märts 2026 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25. juu

) § 10018 koosmõjus § 10010 lg-ga 1 ja § 10013 lg-ga 2 osas, milles need välistavad viisa andmisest keeldumise vaidlustamisel kaebuse esitamise halduskohtule. Kaebaja taotles PPA kohustamist esitada kohtule kogu viisataotluse menetlusega seotud dokumentatsioon. 4. Tartu Halduskohus jättis 17. septembri 2024. a määrusega kohaldamata ja tunnistas Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 100

1 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas, milles need välistavad pikaajalise viisa andmisest keeldumise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Kohus võttis X kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ning edastas kohtumääruse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Kohus märkis, et annab vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks pärast põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lõppemist. Sama määrusega palus kohus kaebajal esitada 2. septembril 2024 esitatud võõrkeelsete dokumentide eestikeelsed tõlked. 5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 22. jaanuari 2025. a otsusega asjas nr 5-24-28

§ 1001

lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad viisa andmiseks kaebuse esitamise halduskohtule olukorras, kus taotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis. Samas otsuses juhib Riigikohus tähelepanu asjaolule, et kaebaja viisataotlusele oli lisatud tema ema kutse, milles ta soovis tütrega koosolemist enda halvema tervise tõttu. Taotluse esitamisega algas kaebaja suhtes viisamenetlus, milles võisid kaalul olla tema subjektiivsed õigused, s.o perekonnapõhiõigus ning perekonna- ja eraelupuutumatus. Kaebaja ema suri aga

1. augustil 2024 ning lahendi tegemise ajaks on toimunud ka pärimismenetlus. Kaebaja ema surm võib olla oluline kohustamiskaebuse sisulisel lahendamisel.
2. Tartu Halduskohus andis
3. veebruari
4. a määrusega kaebajale tähtaja kaebuse täiendavate põhjenduste esitamiseks. Kohus selgitas, et kaebaja viisataotluse esitamise aja seisuga jaatas Riigikohus kaebaja subjektiivsete õiguste riivet, kuid praeguseks on kaebaja viisataotlust puudutavad asjaolud oluliselt muutunud, mistõttu tuleb esitada kaebuse täiendavad põhjendused ning selgitada, kas ja millised alused esinevad kaebajale praegu viisa väljastamiseks. Sama määrusega andis kohus kaebajale tähtaja
5. septembril 2024 esitatud 2 3-24-2215 võõrkeelsete dokumentide eestikeelsete tõlgete esitamiseks ning vastustajale kaebusele vastamiseks.
6. Kaebaja esitas
7. veebruaril 2025 kohtule avalduse, milles taotles kohtult luba kaebuse muutmiseks. Käesoleval ajal ei esine enam aluseid kaebajale viisataotluses toodud asjaoludel pikaajalise viisa väljastamiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 koostoimes § 44 lg-ga 1 võimaldab kaebuse tagastada, kui on ilmselge, et haldusaktiga pole ühtegi kaebaja õigust riivatud. Kui viisataotluse esitamisega algas kaebaja suhtes viisamenetlus, milles võisid kaalul olla tema perekonnapõhiõigus ning perekonna- ja eraelupuutumatus, siis viisataotluse kohta keelduva otsuse tegemisega on kaebajal puutumus ka muude põhiõigustega, nt menetlusõiguste teostamine ja õigus heale haldusele. Kaebajal on õigus nõuda, et menetlus ja tehtav otsus vastaksid õigusaktidele ning et ei esineks kaalutlusvigu. Käesolevas asjas tehtud otsused on põhjendusteta ega ole sisuliselt kontrollitavad. Kaebaja taotleb tuvastamisnõudele üleminekut, et teha kindlaks vaidlusaluse haldusakti õigusvastasus.
8. Vastustaja esitas
9. märtsil 2025 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
10. Tartu Halduskohus lõpetas
11. aprilli
12. a määrusega haldusasja nr 3-24-2215 menetluse kohustamisnõude osas, kuna muutunud asjaolude tõttu oli see nõue muutunud ainetuks. Kohus jätkas menetlust tühistamisnõude osas. PPA
13. juuni
14. a otsus on endiselt kehtiv haldusakt, mida on võimalik halduskohtumenetluses tühistada. Kuna tühistamisnõude raames hindab kohus ka PPA
15. juuni
16. a otsuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
17. Tartu Halduskohus otsustas
18. veebruari
19. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
20. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 11.
21. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et viisamenetluses viidaks läbi

-i ja teiste asjakohaste õigusaktide kohane menetlus, tehtav otsustus vastaks õigusaktidele ning oleks kaalutlusvigadeta.

§ 66

lg 2, mille kohaselt ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ja sellega seonduvat teavet taotlejale on põhiseadusega vastuolus. Euroopa Kohtu praktikas on selgitatud, et riigil on viisa andmise, pikendamise jms otsuste tegemisel n-ö tavalisest haldusotsusest ulatuslikum hindamis- ja kaalumisruum, mis ilmtingimata ei pea tähendama automaatselt, et kohtulik kontroll otsuse üle on sellevõrra piiratum. 11.2.

§ 65lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud alused ei ole täidetud.

Pikaajalise viisa (D-liiki viisa) võib anda välismaalasele ühe- või mitmekordseks ajutiseks viibimiseks Eestis kuni kaheteistkümneks järjestikuseks kuuks viibimisajaga kuni 365 päeva. Sellest ei saa järeldada, et isik peab viibima kõik 365 päeva Eestis. Vastustaja osutus lühiajalise viisa (C-liiki viisa) olemasolu ja selle piisavusele ei ole asjakohane, sest lühiajalise ja pikaajalise viisa tingimused erinevad oluliselt. C-liiki viisa puhul peab arvestama viibimisaja lühema kestusega (kuni 90 päeva mis tahes 180 päeva jooksul), mis tähendab, et 3 kuulise viibimise järel tuleb olla 3 kuud eemal. Kaebaja pidigi arvestama C-liiki viisa kohase viibimisajaga ja lahkuma Eestist ning just sel ajal surigi kaebaja ema. 11.

1. Vastustaja ei ole selgitanud viisa andmisest keeldumise põhjust detailsemalt ehk alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses, tema avalduste usaldusväärsuses või kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu on sisustamata. Ükski 3 3-24-2215 neist alustest tegelikult ei esinenud. Kaebaja ei ole esitanud võltsandmeid või võltsitud dokumente, samuti ei ole ta esitanud vastuolulisi andmeid ega andmeid ja seisukohti menetluses muutnud. Sama käib ka kavatsuse kohta lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu. Pole aru saada ka, millise viisa andmiseks nõutava tingimuse jättis kaebaja täitmata. 11.
2. Kaebaja hinnangul ilmneb vastustaja tegevuses ja otsuste põhjendamises pikemat aega puudujääke, mida kinnitab Tallinna Halduskohtu
3. oktoobri
4. a otsuses asjas nr 3-243270 kajastatu.
5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 12.
6. Vaidlustatud haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt, hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 12.
7. Vastustaja lähtus viisataotluses märgitud andmetest, kaebaja põhjendatud huvist ning varasema D-liiki viisa kasutamise asjaoludest. D-liiki viisa antakse taotlejal, kelle eesmärgiks on pikaajaliselt Eesti viibida (st 365 päeva). Taotluse lahendamise hetkeks oli kaebaja eelneva D-liiki viisa alusel viibinud Eestis üksnes 156 päeval. Kaebaja vajaduse Eestis lühiajaliselt viibida katab ära kehtiv C-liiki viisa. 12.3.

§ 66

lg 2 ja 10016 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt ei põhjendata avalduse alusel tehtud otsust ning välismaalasele ega muule isikule ei avaldata otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Isiku viisa andmisest keeldumise õiguslikust alusest teavitamine oli korrektne ning selle detailne põhjendamine otsuses ei olnud välismaalaste seaduse alusel nõutav. Keeldumise aluseks olevate asjaolude avalikustamine menetlusosalisele annaks informatsiooni taotluse menetlemise läbiviimise meetodite ja taktika kohta. 12.

1. Riikidel on suveräänne õigus kontrollida, kes võib nende territooriumile siseneda ja seal viibida. Seega puudutab viisa väljastamine või selle andmata jätmine ajutist hüve, mille puhul võib juba olemuslikult eeldada, et see ei oma välismaalasele intensiivseid, pikaajalisi ja pöördumatuid tagajärgi. Kahtlemata piirab viisa andmisest keeldumine välismaalaste võimalusi reisida Eestisse või siin viibida, kuid kõnealusel abinõul on seaduslikud eesmärgid lähtuvalt avaliku korra, julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse kaitse, korratuse ärahoidmise ning kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest. Kaebaja taotluste menetlustes ei esine selliseid asjaolusid, millest kaebaja poleks teadlik. KOHTU SEISUKOHT
2. Vaidluse all on Politsei- ja Piirivalveameti
3. juuni
4. a otsuse, millega keelduti kaebajale pikaajalise viisa väljastamisest, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et otsuses tuginetud alus on ebaõige ning otsus on põhjendamata, vastustaja hinnangul oli keeldumine õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust.
5. Vaidluse all ei ole asjaolu, et
6. juuni 2024 uue pikaajalise viisa väljastamise taotluse esitamise ajal oli kaebajal pikaajaline viisa kehtivusajaga
7. juuli 2023 kuni
8. juuni 2024 ning lühiajaline viisa kehtivusajaga
9. juuni 2022 kuni
10. juuni
11. Lisaks oli samal ajal pooleli ka kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlus PPA-s. Vaidluse all ei ole ka see, et kaebaja soovis pikaajalise viisa väljastamist eelkõige raske puudega ja kõrges vanuses ema külastamisega seonduvalt ning et kaebaja ema suri
12. augustil
14. Kaebaja esitas täiendava seisukohaga koos Tallinna Halduskohtu
15. oktoobri
16. a otsuse asjas nr 3-24-3270 väljavõtte. Kohus ei pea seda kohtulahendit asja lahendamisel asjassepuutuvaks ja jätab selle tähelepanuta, sest haldusasja 3-24-3270 oli vaidluse esemeks 4 3-24-2215 kahju hüvitamine seoses tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisega. Sellel vaidlusel puudub otsene side pikaajalise viisa menetlusega ega saa omada selles asjas lahendatavas vaidluses tõendusliku väärtust. Asjaolu, kas vastustaja oli tähtajalise elamisloa menetluses viivituses või mitte ning kuidas ta selle menetluse raames tegutses ei oma D-liiki viisa väljastamisest keeldumise õiguspärasuse hindamisel tähtsust. PPA
17. juuni
18. a otsuse õiguspärasuse hindamisel on oluline, kas esinesid PPA väidetud tingimused D-liiki viisa väljastamisest keeldumiseks või mitte.
19. Kaebaja heidab esmalt PPA otsusele ette haldusmenetluse seadusega vastuolus olevat põhjendamiskohustuse rikkumist. Välismaalaste seaduses sätestatud viisamenetlusele ei kohaldata haldusmenetluse seaduse sätteid, kui välismaalaste seaduses ei sätesta teisiti (

§ 12lg 2).

Taotluse lahendamise ajal kehtinud

§ 66

lg 2, § 100⁸ lg 2 ja § 100¹⁶ lg 2 järgi ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet ning keelduva otsuse vaidlustamise menetluses tehtud otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Välismaalase õigus nõuda haldusorganilt teavet teda puudutava haldusakti aluseks olnud asjaolude ja kaalutluste kohta on seega piiratud. Kaebaja hinnangul on selline piirang põhiseadusvastane. Kohus sellega ei nõustu. Välismaalasel puudub subjektiivne õigus saada viisat, mistõttu ei riiva viisa andmisest keeldumine kaebaja õigusi kuigi intensiivselt ning piiratud põhjendamiskohustus on asjakohane arvestades ka viisamenetlusega seotud menetluse olemust ja kaasnevat menetluskulu. Sätete mõtteks pole siiski keelata isikule asjaolude ja kaalutluste avaldamist, kui nende varjamiseks pole põhjust (vt Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-22-1582, p 9). Kohtupraktikas on rõhutatud, et kaebajal peab siiski olema kohtumenetluses teada vähemalt viisa andmisest keeldumise konkreetne põhjus. Vastasel juhul tekib olukord, kus kaebajal ei ole võimalik esitada tegeliku keeldumispõhjuse kohta seisukohti ega vastuväiteid ning kohtul on sisuliselt võimatu kontrollida, kas haldusorgan on keeldunud viisa andmisest õiguspäraselt (vt Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a määrus haldusasjas nr 3-23-2200, p 28 ja
5. oktoobri
6. a määrus asjas nr 3-24-1664, p 10). Kohtumenetluses on seega haldusorganil põhjendamiskohustus ehk viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamisel on vastustajal kohustus kohtus välja tuua ka põhipõhjus, mis keeldumise tingis. Seeläbi on ka kehtiva regulatsiooni raames kaebajal õigus kohtumenetluses saada teada keeldumise peamine põhjus ning tema õiguste kaitse võimalused viisamenetlusega seoses ei ole illusoorsed, mistõttu ei ole senist kohtupraktika laiendavat tõlgendust aluseks võttes alust eelviidatud

normide põhiseaduspärasuses kahelda. 17.

§ 62

lg-st 2 tulenevalt võib pikaajalise viisa anda välismaalasele, kui tal on kehtiv reisidokument, tema Eesti pikaajalise viisa taotlemise eesmärk on põhjendatud, tal on piisavad rahalised vahendid, et katta majutus- ja viibimiskulud Eestis viibimise ajal ning pöörduda tagasi oma päritoluriiki või transiidiriiki ning tal on kehtiv tervisekindlustusleping, mis tagab tema haigusest või vigastusest tingitud ravikulude tasumise viisa kehtivusajal. 18. Kaebajale tehtud otsuses tugines PPA põhjusele, et on põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuse või nende sisu õigsuses, tema avalduste usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivusaja lõppu ehk

§ 65lg 2 p-s 7 sätestatud alusele.

Lisaks on tuginetud keeldumisel

§ 65

lg 2 p-le 9 ehk vähemalt üks tingimus, mis on viisa andmiseks nõutav, ei ole täidetud. PPA ei ole esitanud kohtumenetluses ühtegi asjakohast põhjendust, mis kinnitaks

§ 65

lg 2 p-de 7 ja 9 aluste esinemist.

§ 62

lg-s 2 sätestatud tingimuste mittetäitmist vastustaja kaebajale ette ei heida.

§ 65

lg 2 p 7 aluse puhul võiks kõne alla tulla esmajoones kahtlus taotleja avalduste usaldusväärsuses seeläbi, et kas tema ema raskest tervislikust seisundist lähtuvalt 5 3-24-2215 esines kaebajal pikaajalise viisa saamise vajadus võttes arvesse varasema pikaajalise viisa kasutamise viisi ning riigis viibimise muid asjaolusid. Vastustaja lähtus väidetavalt viisataotluses märgitud andmetest, kaebaja põhjendatud huvist ning varasema D-liiki viisa mitte-eesmärgipärasest kasutamisest. 19. Kohtumenetluses on PPA täpsustanud, et D-liiki viisa antakse taotlejale, kelle eesmärgiks on pikaajaliselt Eesti viibida (st 365 päeva). Pikaajalise viisa eesmärgiks on võimaldada viisa saajal olla pikaajaliselt Eestis, kuid kaebaja viibis eelmise aastase pikaajalise viisa alusel Eestis 156 päeva ning seeläbi ei olnud viisa kasutus õiguspärane. Seega heidab PPA kaebajale ette eelmise pikaajalise viisa ebakohast kasutamist ning on seisukohal, et isik saab vajadused täita ka lühiajalise viisa kasutamise tulemusena ega vaja pikaajalist viisat. Kohtu hinnangul ei ole need asjaolud pikaajalise viisa andmisest keeldumiseks piisavad. 20.

§ 56

kohaselt on viisa välismaalasele antav luba Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile, Eestisse või lennujaama transiiditsooni sisenemiseks ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil, Eestis või lennujaama transiiditsoonis ajutiseks viibimiseks vastavalt viisaga määratud tingimustele, kui seadus ei sätesta teisiti. Eristatakse lennujaama transiitviisat, lühiajalist viisat ja pikaajalist viisa. Viimasena nimetatu on riiklik viisa. Nende viisade peamine erinevus seisneb riigis lubatud viibimisaja kestuses. Lühiajaline viisa võimaldab viisaeeskirja § 1 tulenevalt viibida riigis kolm kuud kuuekuulise ajavahemiku jooksul. Pikaajalise viisa võib anda ühe- või mitmekordseks ajutiseks Eestis viibimiseks kehtivusajaga kuni 12 kuud, õigusega viibida Eestis kuni 365 päeva järgmise 12 kuu kestel (

§ 60lg-d 1-3).

Pikaajalise viisa alusel ei tohi välismaalase viibimise aeg ületada 1,5 aastat 2 aasta kestel (

§ 60lg 6).

Eelnevast nähtub, et pikaajalise viisa puhul eeldatakse ja võimaldatakse taotlejal riigis pikemalt viibida, kuid nendest normidest ei tulene viisa saajale kohustust viibida viisa alusel riigis kogu viisa kehtivusaja. Pikaajaline viisa antakse ühe- või mitmekordseks viibimiseks Eestis. Samuti võimaldab pikaajaline viisa viibida ka mujal Schengeni liikmesriigis 90 päeva 180 päevase ajavahemiku jooksul. Seega ei ole riigis viibimisaeg seotud täies ulatuses viisa kehtivusajaga. Pikaajalise viisaga ei kaasne nn sunnismaisust ning täiendavaid liikumispiiranguid. Kohtu hinnangul ei olnud varasema pikaajalise viisa kasutamisega seonduvalt kaebaja Eestis viibimise aeg (ca ½ lubatud viibimisajast) ka sedavõrd lühike, et saaks tõsikindlalt väita, et pikaajalise viisa väljastamise eesmärgid on täitmata või et kaebaja vajadus riigis viibimiseks seoses tol ajal eaka ja raske puudega ema külastamise vajadusega ei vastanud tõele. Samuti ei nähtu, et kaebaja oleks eelmise pikaajalise viisa kasutamist kuidagi kuritarvitanud. Asjaolu, et kaebajal oli ka lühiajaline viisa ei õigusta automaatselt pikaajalise viisa väljastamisest keeldumist. Õigusaktid ei keela pikaajalise ja lühiajalise viisa samal ajal omamist. Eelmise D-liiki viisa väljastas PPA samuti ajal, mil kaebajale oli juba väljastatud 5 aastase kehtivusajaga C-liiki viisa. Kohtu hinnangul on PPA lahendanud kaebaja pikaajalise viisa taotluse piisavalt süüvimata kaebajaga seotud asjaoludesse ning on omistanud kaebaja varasemale pikaajalise viisa kasutamise asjaoludele ebaõige tähenduse. Seetõttu on vaidlustatud pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsus õigusvastane.

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus X kaebuse ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti
2. juuni
3. a otsuse.
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus rahuldab kaebuse, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lgst 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskuludena õigusabikulu 485,46 eurot (koos 6 3-24-2215 käibemaksuga, sest kaebaja ei ole käibemaksukohustuslane) ja tasuda need esindaja Ivar Vahesalu arvelduskontole, sest kaebajal puudub konto Eesti Vabariigi krediidiasutuses. Kohtu hinnangul on menetluskulud põhjendatud ja vajalikud ning nende vähendamiseks puudub alus. Kohus mõistab PPA-lt kaebaja kasuks välja kohtumenetluses kantud menetluskulu 485,46 eurot ja kohustab selle summa kandma kaebaja tahet arvestades tema esindaja Ivar Vahesalu arvelduskontole nr EE
6. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 7