Obsah (5)

§ 41§ 32§ 412§ 413§ 35

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-25-5544 Tsiviilasi Pille

) § 412 ja § 35 lg 1 nende koostoimes kohaldamata jätmist põhiseaduse (PS) § 152 alusel ning täiteasjas nr 084/2014/2108 kohtutäituri

1. märtsi 2025 otsuse tühistamist osas, millega avaldajalt mõisteti pärast põhinõude aegumist välja kohtutäituri põhitasu pooles summas ning otsustati selleks menetlust jätkata.
2. a oktoobris käendas avaldaja sõbra äriühingu liisinglepingust tulenevaid kohustusi. Äriühing ei suutnud kohustusi täita, autod müüdi, äriühing likvideeriti ja avaldaja kohustuseks jäi tasuda 27 119,65 eurot koos menetluskuludega. Swedbank Liising aktsiaseltsi (sissenõudja) avalduse alusel alustati
3. juulil 2014 täitemenetlust. Avaldaja tasus nõudest osa, midagi nõuti sisse kolmandalt isikult. Nõudest jäi rahuldamata üle 25 000 euro. Tartu Maakohus lõpetas
4. veebruari 2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-12383 täitemenetluse täiteasjas nr 084/2014/2108 nõude täitmise aegumise tõttu. Kohtutäitur tegi
5. märtsil 2025 otsuse, millega mõistis avaldajalt välja kohtutäituri põhitasu 945,50 eurot ja otsustas jätkata täitemenetlust selle sissenõudmiseks. Avaldaja esitas otsuse peale kaebuse, sest tema hinnangul on seaduse säte, millele kohtutäitur tugineb, vastuolus põhiseadusega. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata. Normide kohaldamisega kaasneb avaldajale märkimisväärne kohustus, sellega piiratakse tema PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatust.

§ 41

2 on asja lahendamisel määrava tähtsusega, sest kui see põhiseadusele vastab, tuleb asi lahendada teisiti kui siis, kui norm põhiseadusele ei vasta. Ilma nimetatud normita kuuluks kohaldamisele

§ 32

lg 5, mille järgi on kohtutäituril rahalise nõude osalise sisse nõudmise korral õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga, seega poleks kohtutäituril õigust täiendavale tasule.

§ 412

järgi koheldakse võlgnikke täitemenetluse lõpetamisel aegumise tõttu täituri tasu väljamõistmisel teisiti võrreldes võlgnikega, kelle suhtes lõpetatakse täitemenetlus muul alusel. See on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. On ka muid aluseid, mil täitemenetlus lõpetatakse ilma, et nõue oleks täielikult rahuldatud, kuid ainult aegumise tõttu menetluse lõpetamisel annab seadus kohtutäiturile õiguse poolele tasule. Nii kuulub täitemenetlus lõpetamisele näiteks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 7 alusel sissenõudja õigusjärgluseta surma või lõppemise tõttu, TMS 51 lg 1 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamisel ilma, et nõuet täitemenetluses või selle väliselt rahuldatakse. Neil juhtudel puudub kohtutäituril õigus mistahes tasule. Pole ühtegi legitiimset õigustust, miks võlgnikku koheldakse neil juhtudel soodsamalt, kuigi ka siis ei ole kohtutäituril õnnestunud täitemenetluses nõuet sisse nõuda, ometi on ta teinud tööd ja kandnud kulusid. Samuti ei ole kohtutäituril

§ 413

järgi õigust tasule, kui menetlus lõpetatakse TMS §-de 202 või 207 alusel aegumise tõttu. Pole mingit alust kohelda tsiviilõigusliku nõude võlgnikku halvemini. Avaldaja ei näe ka põhjust, miks eelistab seadus kohtutäiturit võlausaldajale ehk miks on kohtutäituril suurem õigus raha saada kui aegunud nõude võlausaldajal. Kohtutäitur on seaduse alusel tegutsev eriõigusi omav ettevõtja, kes peaks kandma oma tegevusega seotud majanduslikke riske. Seda väljendab ka

§ 35lg-tes 1 ja 5 sätestatud 2 tulemustasu.

Täitemenetlus on teenus võlausaldajale ja täituri tasu võlausaldajale osutatud teenuse kulu, mis kahju hüvitamise põhimõttel võlgnikult sisse nõutakse. Isegi kui oleks mingi õigustus, miks ebaõnnestunud menetluse kulud peaks jääma võlgniku kanda, ei näe avaldaja ühtegi legitiimset põhjust, miks peaks ebaõnnestunud menetluses kohtutäituri kulude suurus sõltuma rahuldamata nõude suurusest (

§ 35lg 1).

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Täiteasjas õnnestus sisse nõuda 3672,18 eurot, nõude jääk oli 23 447,47 eurot. Arvestades täiteasjas tehtud toimingute mahtu ja ajakulu, on kohtutäituri hinnangul põhjendatud nõuda võlgnikult menetluse põhitasu 50% ulatuses sissenõudmata jäänud summalt. Kohtutäitur edastas maakohtule tehtud toimingute nimekirja (dtl 22–23).

§-st 18 tulenevalt on kohtutäituri ametitoiming tasuline ning TMS §-st 38 järgi tuleb täitemenetluse tasud ja kulud kanda võlgnikul. Seadusandja tahe on olnud üheselt, et ka TMS § 481 alusel põhinõude täitmise aegumise tõttu ei lõpe täitemenetlus kohtutäituri tasu ja muude täitekulude sissenõudmiseks. Täitemenetluse algatamise on põhjustanud eelkõige võlgnik. Kui võlgnik vabaneks täitekulude kandmise kohustusest täitemenetluse lõpetamisel nõude täitmise aegumise tõttu, tähendaks see ühest küljest kohtutäiturile tasuta töö tegemist ning saadaks teisest küljest võlgnikule signaali, et kohustusi ei peagi täitma. Riigikohus on 19. juuni 2024 määruse 2-224074 p-s 12.1 selgitanud samuti, et seadusandja soov mh

§-st 41 2 ja selle seletuskirjast nähtuvalt see, et kohtutäituritel oleks ka sundtäitmisele esitatud nõude täitmise aegumistähtaja möödumise korral õigus saada osaliselt kohtutäituri tasu. Avaldaja tõlgendab põhiseaduse § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust ning §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet meelevaldselt ja ühekülgselt. TMS § 48 1 alusel täitemenetluse lõpetamisel on võlgnik see, kes võlgnevuse täitmisest vabastatakse, mida võib vaadata kui sissenõudja põhiõiguse riivet. Väidet, et võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks tuleb lugeda ka kohtutäituri eelistamist võlausaldajale, kelle nõue aegus, ei riku võlgniku võrdsuspõhiõigust. Viide TMS §-dele 202 ja 207 ei ole asjakohane, need sätted ei reguleeri tsiviilõiguslikke nõudeid. Riik on otsustanud õiguspoliitiliselt rakendada tsiviil- ja karistusõiguslike nõuete täitmisele erinevaid meetmeid ning määranud neile erinevad aegumistähtajad. Kui rahalise või varalise karistuse täitmine osutub võimatuks, saab sissenõudja esitada avalduse karistuse asendamiseks vangistusega vastavalt karistusseadustiku §-dele 70 ja 71. 3. Sissenõudja kaebusele ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus jättis 23. mai 2025 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Määruse kohaselt ei leia maakohus, et

§ 412oleks vastuolus PS §-ga 12.

Seadusandja soov on see, et kohtutäituril oleks ka nõude täitmise aegumistähtaja möödumisel õigus saada osaliselt kohtutäituri tasu. Seadus ei kohtle samas olukorras olevaid võlgnikke erinevalt (PS § 12 keeld).

§ 41

³ järgi ei kohaldata §-de 41¹ ja 41² sätteid täitemenetluse lõpetamisele TMS §-de 202 ja 207 alusel – kohtutäiturile ei ole tasu ette nähtud, kui ta lõpetab aegumise tõttu menetluse rahatrahvi sissenõudmiseks. Sel juhul tuleb menetluse lõpetamise kohustus seadusest, kohtutäituril puudub kaalutlusõigus ja aegumise kohaldamiseks ei ole vaja võlgniku avaldust. TMS § 223¹ järgi on menetluse lõpetamise aluseks võlgniku avaldus, mis tähendab, et kuni avalduse esitamiseni võib täita ka aegunud nõudeid. Võlgnikud ei ole õiguslikult samas olukorras. Ka 3 ülejäänud avaldaja viidatud juhtudel ei ole tegemist olukorraga, kus oleks täitemenetluse lõpetamiseks vaja võlgniku avaldust. Avaldaja viitab õigesti, et viidatud normidega piiratakse tema PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatust. Samas tuleneb nimetatud paragrahvist, et kitsendused sätestab seadus. Täitemenetlus tähendab olemuslikult, et avaldaja omandi puutumatus on piiratud ning piirangud tulenevad seadustest (TMS,

). Omandist ilma jäämine ei ole sellises olukorras põhiseadusega vastuolus. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. mai 2025 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta kohaldamata

§ 412 ja § 35 lg 1 nende koostoimes ning tühistada kohtutäituri 14.

märtsi 2025 otsus täiteasjas nr 084/2014/2108 osas, millega avaldajalt mõisteti pärast põhinõude aegumist välja kohtutäituri põhitasu pooles summas ja otsustati selles osas menetlust jätkata. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole õige ega õiglane, et pärast kohtutäituri menetluses olnud nõude aegumist peaks kohtutäitur saama tasu, eelkõige sissenõudmata summat arvestades. Kohtutäituri nõue on vastuolus põhiseadusega. Maakohus eksis nii kohtutäituri funktsiooni ja tasuregulatsiooni hindamisel kui ka märkimisväärse ebavõrdsuse tuvastamisel. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata kahe sisulise lausega, määrus on pealiskaudne ja põhjendamata. Maakohus leidis, et seadus ei kohtle samas olukorras olevad võlgnikke erinevalt, ning selgitas, et olevat määrav erinevus selles, kas täitemenetluse lõpetamise kohustus tuleneb seadusest või võlgniku avaldusest. Viimasel juhul olevat lubatav võlgniku avalduse esitamiseni täita ka aegunud nõudeid. Avaldaja käendas nooruslikust rumalusest kohustusi sissenõudja ees ilma, et sissenõudja oleks tõeliselt huvitunud tema seosest võlgnikuga ega avaldaja varalisest olukorrast. Nõue on aegunud. Kõige väiksema nõude korral on kohtutäituri tasu

§ 35lg 1 tabeli järgi 25 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kohtutäituri enamus tegevust on automatiseeritud päringud, mis reeglina ei sõltu nõude suurusest ja toimuvad koja loodud programmi alusel ehk kohtutäituri enda arendus- ja tööjõukulud on olematud. Antud asjas ei ole kohtutäitur nimetanud, kui palju sissenõutud 3672,18 eurost ta tasuna endale jättis. Täitemenetlus toimub sissenõudja huvides. Kohtutäitur, kel pole õnnestunud teenust osutada, ei peaks olema eelistatumas olukorras kui võlausaldaja, kelle huvides osutatud teenuse käigus on nõude sissenõudmine aegunud. Nõude aegumine on kantud õigusrahu ideest, mida ei väära kohtutäiturite majanduslikud huvid. Maakohus pidas legitiimseks, et kui TMS § 202 ja § 207 alusel peab kohtutäitur menetluse lõpetama seaduse alusel, erineb see tsiviilõiguslike nõuete menetlemisest, kus aegumist kohaldatakse võlgniku avalduse alusel. Kohtutäitur ega kohus ei ole samas nimetanud ühtegi sisulist erinevust kohtutäituri tegevuses karistusotsuse ja tsiviilõigusliku nõude täitmisel, mistõttu ei ole ühtegi põhiseaduslikku õigustust sarnases situatsioonis olevate inimeste erinevaks kohtlemiseks. Maakohus jättis käsitlemata näited, kus menetlus samuti lõpetatakse seaduse alusel, kuid kohtutäituril puudub õigus tasule, nt sissenõudja õigusjärgluseta surm või lõppemine, võlgniku pankroti välja kuulutamine. Ka sellistel juhtudel on kohtutäitur teinud tööd tasu saamata. Ei ole ühtegi õigustust, miks tsiviilõigusliku nõude aegumisel peaks kohtutäitur olema eelistatumas olukorras ehk mis toob kaasa PS §-ga 32 kaitstud võlgniku omandipõhiõiguse riive. 4 6. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu, taotleb selle rahuldamata jätmist ning jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde. 7. Sissenõudja leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ning nõustub kohtutäituri seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1, § 659). Määruskaebemenetluse kulud jäävad avaldaja kanda. 9. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning toimiku materjalid ja määruskaebuse väited ei anna alust seda muuta ega tühistada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et

§ 412ja § 35 lg 1 nende koostoimes ei ole põhiseadusega vastuolus.

Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Seadus eristab nõude aegumist ja nõude täitmise aegumist (vrdl tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 ja § 157), viimane neist on aeg, mille jooksul saab jõustunud täitedokumendi alusel täitemenetlust läbi viia. Tsiviilõigusliku nõude puhul kohaldatakse mõlemat aegumist võlgniku taotlusel. Maakohus märkis õigesti, et aegunud nõude võib võlgnik täita, samuti võib täitemenetlus jätkuda pärast TsÜS § 157 nimetatud tähtaja möödumist, kui võlgnik ei taotle menetluse lõpetamist täitmise aegumise tõttu. Nõude aegumisel kannab võlgniku maksejõuetuse riski võlausaldaja. Täitmise aegumisel on seadusandja pidanud valima, kelle kanda jätta võlgniku maksejõuetuse risk, kas kohtutäituri, sissenõudja või võlgniku enda kanda. Arvestades, et kohtutäitur ei või menetluse alustamisest keelduda, kui talle esitatakse nõuetele vastav täitedokument, ei oleks võlgniku maksejõuetuse riski panemine kohtutäiturile õiglane. Kohtutäitur saab menetluse alustamisest keelduda vaid seaduses sätestatud alusel. See eristab teda ettevõtjast. Seetõttu ei saa väita, et kohtutäitur peab ettevõtjale analoogselt kandma nn kliendi maksejõuetuse riski. Ei saa ka eeldada, et nõue jääb seaduses täitmiseks antud aja jooksul sisse nõudmata kohtutäiturist tingitud asjaolu, näiteks passiivsuse tõttu. Pigem jääb nõue täitmata võlgnikust tingitud asjaolu, näiteks piisava vara puudumise või vara varjamise tõttu. Avaldajal on õigus, et sundtäitmise süsteem on loodud võlausaldaja huvides, kuid vajalikuks teeb selle võlgniku käitumine. Seetõttu on seadusandja õiguspoliitilise valikuna pannud täitemenetluse finantseerimise kohustuse võlgnikule, seda ka täitmise aegumise puhul. Seejuures saab kohtutäitur täitmise aegumisel tasu vähem, kui ta oleks saanud nõude rahuldamise korral – sissenõudmata jäänud summalt kuni poole põhitasu ulatuses. Sissenõutud osalt on kohtutäitur juba arvestanud tasu

§ 32lg 5 alusel.

1. Ringkonnakohus ei nõustu, et seadus kohtleb samas olukorras olevaid võlgnikke erinevalt. 11.
2. Rahatrahvi ja rahalise või varalise karistuse täitmisel on tegemist riigi karistuspoliitika elluviimisega. Karistusõigus toimib üldistes huvides, erinevalt eraõigussuhtest tuleneva võla sissenõudmisest, mis on erahuvi. Tegemist ei ole samas olukorras olevate võlgnikega. Kui võlgnikul ei ole karistusõigusliku nõude täitmiseks vara, asendatakse trahv või karistus üldjuhul TMS § 201 või § 206 alusel aresti või vangistusega. Nõue ei jää sisse nõudmata, vaid karistus pööratakse täitmisele muul moel. Täitmise aegumine TMS § 202 või § 207 alusel on pigem erandlik, sest kohtutäitur peab enne aegumist TMS § 201 lg 1 või § 206 lg 2 alusel teatama sissenõudjale täitmise võimatusest. Täitmine saab aeguda kas teavitamata jätmisel, trahvi või karistuse asendamata jätmisel või asendamist välistavate asjaolude puhul.

§ 413

, mis ütleb, et kaks eelmist sätet karistusõiguslike nõuete täitmise aegumisel ei kohaldu, tähendab, et kohtutäiturile ei ole ette nähtud tasu võlgniku avalduse läbivaatamise 5 eest, sest avaldust kohtutäiturile ei esitata, ja et põhitasu ei vähene. Ühestki sättest ei tulene, et kohtutäituri põhitasu nõue lõppeks. 11.

1. Võlgniku pankroti puhul ei kao kohtutäituri õigus tasule, kohtutäitur saab tasunõude pankrotimenetluses esitada samas korras muude võlausaldajatega. Sellele viitab ka TMS § 511, mille kohaselt on vara müügi korral kohtutäituri tasu ja täitekulud eelisõigustatud nõue. Pankrotivarast saab nõuded rahuldada vaid osaliselt, mis on mõnevõrra sarnane olukorrale, kus kohtutäitur saab täitmise aegumisel tasu vaid osaliselt, kuigi maksejõuetut võlgnikku ei saa pidada maksejõulise võlgnikuga samas olukorras olevaks. Riigikohus on samas pidanud põhjendatuks rakendada võlgniku pankroti puhul kohtutäituri tasule analoogiat täitmise aegumisega (vt RKTKm
2. mai 2025 nr 2-23-607, p 14), seega kohtleb õiguspraktika võlgnikke sarnaselt. 11.
3. Ka sissenõudja õigusjärgluseta surma või lõppemise puhul ei tulene kusagilt, et kohtutäituri tasu nõue lõpeks. TMS § 48 lg 1 p 6 annab aluse täitemenetluse lõpetamiseks, kuid enne lõpetamise otsuse tegemist on kohtutäituril õigus tasu sisse nõuda. Erinevalt võlgniku varalisest olukorrast, mis on võlgniku kontrolli all, on sissenõudja surm või lõppemine eelduslikult võlgnikust sõltumatu sündmus, mistõttu ei ole ka sel juhul võlgnik samas olukorras sellega, kui täitmine aegub. 11.
4. Kohtutäituri tasu ei kao ka muude menetluse lõpetamise aluste puhul, mõnede aluste puhul on tasu suurus või maksja vaid eraldi reguleeritud. Näiteks kui nõue on rahuldatud enne täitemenetluse alustamist, on menetluse lõpetamise aluseks kas TMS § 48 lg 1 p 2 või 7 ning kohtutäituri tasu maksab

§ 41lg alusel sissenõudja.

Juhtudel, mil tasu suurust või maksmiseks kohustatud isikut eraldi sätestatud ei ole, makstakse tasu üldises korras.

1. Kohtutäitur on esitanud nimekirja toimingutest, mis ta on menetluse jooksul teinud (dtl 22–23). Vastupidiselt avaldaja väidetule ei ole enamus neist automatiseeritud päringud. Kohtutäitur on korduvalt suhelnud võlgniku ja sissenõudjaga, vahendanud maksegraafiku sõlmimist, muutnud areste. Ka automatiseeritud päringusüsteemi haldamine ja hooldamine tähendab regulaarsete kulude tegemist, isegi kui see toimub Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kaudu, mille raha moodustub kohtutäiturite ja pankrotihaldurite liikmemaksudest. Seega ei saa väita, et päringute puhul oleksid kohtutäituri enda arendus- ja tööjõukulud olematud. Ligi 11 aasta jooksul tehtud tööd arvestades ei saa kohtutäituri määratud tasu pidada ebamõistlikult suureks.
2. Avaldaja tasus määruskaebuselt riigilõivu 15 eurot, kuid maakohus nõudis ja avaldaja ka tasus täiendavalt 35 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 59 lg 10 alusel tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Seega nõudis maakohus ekslikult avaldajalt täiendava riigilõivu tasumist. Avaldajal on õigus taotleda enam tasutud riigilõivu 35 euro tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1, lg 4).
3. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 6