Obsah (12)

§ 7§ 337§ 312§ 63§ 61§ 60§ 289§ 37§ 296§ 38§ 310§ 180

1-05-11X KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2006 Tartu Kriminaalasja number 1-05-11X (0X 78002134) Kohtukoosseis Mati Kartau,Tiit Lõh

§-st 337 lg 1 p 2 jätta Tartu Maakohtu

1. aprilli 2006 kohtuotsus sisuliselt muutmata, tehes selles täpsustuse, so lugeda I.E-le KarS § 6X lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tulenevaks Tartu Maakohtu 10.09.2004 otsusest. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista N.O-lt advokaat Rainer Objarteli poolt osutatud õigusabi eest 12508 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10X 0034800017 EÜP viitenumbrile
2. 2 Välja mõista P.R-ilt advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 4690.50 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10X 0034800017 EÜP viitenumbrile
3. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. detsembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. detsembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. aprilli 2006 otsusega tunnistati N.O süüdi KarS § 118 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 263 p 1, 4 järgi mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust ning KarS § 266 lg 2 p 2, 3 järgi 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti N.O-le liitkaristuseks kuritegude kogumi eest X aastat vangistust. Sama otsusega tunnistati B.I süüdi KarS § 118 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust. Sama otsusega tunnistati F.I süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ning mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust ning KarS § 266 lg 2 p 1, 2, 3 järgi 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti F.I-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Sama otsusega tunnistati I.E süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ning mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, KarS § 266 lg 2 p 2, 3 järgi mõisteti 1 aasta vangistust ning KarS § 121 järgi 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti I.E-le liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat vangistust. KarS § 6X lg 2 alusel suurendati käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust Tartu Maakohtu 10.09.200X otsusega I.E-le mõistetud 6-kuulise vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati P.R süüdi KarS § 121 järgi ning mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. I.E-lt ja P.R-ilt mõisteti solidaarselt välja 4700 krooni Viktors Demeškinsi kasuks tsiviilhagi katteks. Sama otsusega tunnistati süüdi ka E.Z KarS § 118 p 1 järgi, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud. Maakohus arutas N.O ja B.I süüdistust KarS § 118 p 1 järgi selles, et nemad 01.06.2003 kella 23 ajal Tartu maakonnas X linnas, olles bussipeatuse läheduses, grupis koos E.Z-iga peksid V.A. jalgade ja kepiga pea- ja kehapiirkonda, tekitades talle järgmised kehavigastused: parempoolne kõvakelmealune verevalum, vasaku sarnaluu 3 murd ja haav, nahaalused verevalumid ja näo pehmete kudede turse, millised vigastused on eluohtlikud. - N.O , I.E ja F.I süüdistust KarS § 266 lg 2 p 2, 3 järgi selles, et nemad 16.04.200X kella X ajal Tartu maakonnas X linnas Oja tänav majas nr X , grupis takistasid korteri nr X perenaise R.A. poolt korteriukse kinnipanemist, hoides ukse lingist kinni ja kangutades ust tagasi lahti ning tungisid omavoliliselt sisse ülalnimetatud korterisse. - N.O, I.E ja F.I süüdistust KarS § 263 p 1, 4 järgi selles, et nemad 16.04.200X kella X ajal Tartu maakonnas X linnas Oja tänav X maja teise trepikoja mademel, rikkudes trepikoja elanike rahu, grupis tirisid korterist nr X välja seal elava I.K. , pärast mida hakkasid I.K. käte ja jalgadega peksma, lüües mitu korda pea- ja kehapiirkonda, millega tekitasid kannatanule järgmised kehavigastused: turse kukla piirkonnas, hematoom vasaku sarnaluu piirkonnas, põrutushaav vasaku kulmu piirkonnas. - I.E ja P.R süüdistust KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi selles, et nemad 04.04.2004 kella 23 ajal, viibides Tartu maakonnas X linnas, majas nr X Võidu tänaval, grupis koos, tegutsedes võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, lõid V.D. mitu korda käega vastu pead, tekitades kannatanule järgmised kehavigastused: ninaluude murrud, alalõualuu murd, nahamarrastused näol, nahaalused verevalumid peanahal. N.O ja B.I ei tunnistanud end neile esitatud süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi süüdi. N.O ei tunnistanud end KarS § 266 lg 2 p 2, 3 järgi esitatud süüdistuses süüdi, KarS § 263 p 1, 4 järgi tunnistas enda süüd osaliselt. F.I ja I.E ei tunnistanud end neile esitatud süüdistuses süüdi. I.E ja P.R end neile esitatud süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on N.O ja B.I süü KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendatud. Kannatanu V.A. kinnitas, et S. tänaval vana lasteaia juures ründasid teda esmalt E.Z ja B.I, kes peksid teda käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda. Seejärel ründas teda selja tagant N.O, murdis ta maha ja lõi 3-4 korda jalgadega näo ja keha piirkonda. Kaklust nägi tunnistaja N.S. , kes kinnitas, kuidas V.A. ja E.Z hakkasid kaklema, peksid üksteist ning kukkusid pikali ja rüselesid rohul. Tunnistaja A.L. ütluste kohaselt kukkusid kaklejad põõsastesse ning seda, mis seal täpselt toimus, ta ei näinud. Kuigi N.S. i ja A.L. ütluste kohaselt toimus lasteaia juures kaklus ainult V.A. ja E.Z-i vahel, ei välista see maakohtu arvates N.O ja B.I osalust selles kakluses. 01.06.2003 õhtul autos viibides olid tunnistajad sündmuspaigast suhteliselt kaugel, umbes 200 meetrit ning väljas oli juba hämar, mistõttu ei saanud nad täpselt näha, kes kaklesid ning kes keda lõi. Sellest tulenevalt tuleb lugeda õigeks kannatanu V.A. ütlused. Samuti pole kannatanu abikaasa J.A. ja poja A.A. ütlustes alust kahelda selle kohta, et esimesel korral 01.06.2003 õhtul koju tulles nimetas V.A. enda peksjatena kõiki kolme süüdistatavat - N.O , B.I ja E.Z-i. Samuti on kannatanu V.A. ja tunnistajate K.N. ja R.K. ütlustega tõendatud X bussijaamas süüdistatavate poolt kannatanu V.A. peksmine jalgade ja kepiga, mille tagajärjel tekitati kannatanule üliraskeid kehavigastusi. Kannatanu ütles, et mäletab bussijaamas toimunu kohta seda, et temaga norisid tüli B.I ja E.Z , ta püüdis ennast kaitsta, kuni N.O ta pikali viskas. Seejärel peksid süüdistatavad teda jalgade, käte ja kepiga. Edasist kannatanu ei mäleta, arvates, et võis kaotada teadvuse. Asjaolu, et kannatanu kogu sündmust detailselt ei mäleta, on põhjendatud talle eluohtlike kehavigastuste tekitamisega, mis on kinnitust leidnud kohtuarstliku ekspertiisiga. 4 Asjas omab olulist tähtsust see, et nii K.N. kui R.K. kuulsid naisterahva karjet: „Poisid, mida te teete, te ju tapate ta ära!“ ning pärast seda nägi K.N. , kuidas kolm noormeest peksid V.A. jalgade ja kaikaga näo ja keha piirkonda. Seega oli karje suunatud just V.A. ründajatele. Süüdistatavate ütlused, et nemad ei löönud kordagi V.A. , on ennastõigustavad ning antud enda süüst vabastamise eesmärgil. Selleks seisukohaks annab alust ka asjaolu, et ühelgi süüdistataval ei esinenud pärast bussijaamas toimunud konflikti mingeid tõsiseid vigastusi, ka ei pöördunud keegi neist arsti poole, samas kui V.A. l esinesid eluohtlikud vigastused. Arvestades kuriteopaigas toimunud rüselust ja asjaolu, et väljas oli juba hämar, ei saanud tunnistajad täpselt näha, kes keda lõi ja kuidas peksmine toimus. Seda kinnitasid ka tunnistajate S.K. ja A.L. ütlused, et nad ei näinud täpselt, kes keda lõi, kuna nägid rüselust kaugelt. Antud asjas on kannatanu ja tunnistaja K.N. ütlused piisavaks tõendiks. Kannatanu on nii eeluurimisel kui kohtus kinnitanud, et kõik kolm süüdistatavat osalesid tema peksmises. Kannatanul ei olnud mingit põhjust alusetult süüdistada N.O ja B.I enda peksmises. Kannatanu ütlustes ei ole alust kahelda, arvestades asjaolu, et kannatanul esinesid kõige raskemad vigastused, erinevalt süüdistatavaist, kellel tõsiseid vigastusi ei esinenud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on N.O, F.I ja I.E süü KarS § 266 lg 2 p 2, 3 ja KarS § 263 p 1, 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises tõendatud. Süüdistatavate süü korterisse X l, Oja tn X -X sissetungimises on tõendatud kannatanute I. K. ja R.A. ning tunnistaja M.G. ütlustega. Kannatanu I. K. ütluste kohaselt kui tema ema läks koputuse peale ust avama, kuulis ta lärmi ning läks vaatama, kes ukse juures on. Teda nähes lükati ema eemale ning korteri valgustatud esikusse astusid N.O, I.E ja F.I. Kõik kolmekesi haarasid tal särgist ning tirisid ta trepikotta. Kannatanu R.A. ütluste kohaselt olid ukse taga N.O, I.E ja F.I , kes küsisid tema poja järele. Süüdistatavad ei lasknud tal ust kinni panna, hoides väljastpoolt ukse lingist kinni ning kangutades ust tagasi lahti. Keegi süüdistatavaist pani jala ukse vahele ning väevõimuga üritati korterisse tungida, mille käigus purunes välisukse lukk. Seejärel tormasid kõik kolm süüdistatavat korterisse, tõukasid ta eemale ja tirisid tema poja trepikotta. Süüdistatavate N.O ja I.E ütlused, et nemad korterisse ei sisenenud, vaid I.K. tuli ise välja trepikotta, on ennastõigustavad, kuna need väited on vastuolus kannatanute ütlustega. Kannatanute ütlustes ei ole alust kahelda. Kuna samal päeval oli varem toimunud konflikt I. K. ja F.I vahel, on tõendatud, et süüdistatavad läksid N.O ettepanekul I. K. le kätte maksma ja püüdsid sel eesmärgil iga hinna eest korterisse väevõimuga sisse saada. Samuti on F.I osalemine kannatanu I. K. koju vägivallaga tungimises tõendatud kannatanute ja M.G. ütlustega. I.K. ja R.A. kinnitasid, et sissetungijate hulgas oli ka F.I ning D.L. nad seal ei näinud. M.G. vahepeal muudetud ütlused, et ta pole kindel, kas F.I ja I.E viibisid sündmuskohal, olid antud süüdistatavate poolsete ähvarduste mõjul. Politseivanemisnspektori poolt 30.01.2006 esitatud õiendi kohaselt on süüdistatavad I.K. ,R.A. ja M.G. ähvardanud. Vägivallategu I. K. suhtes on tõendatud ka I. K. ütlustega selle kohta, et koridoris lõi N.O teda kohe rusikaga näkku, mille peale hakkas tal kulmust verd tulema. N.O ja I.E hoidsid teda kätest kinni, pekstes teda käte ja jalgadega näo ja ülakeha piirkonda. Samuti on vägivald I. K. suhtes tõendatud ka R.A. ütlustega selle kohta, et süüdistatavad kolmekesi tormasid korterisse ja tirisid tema poja I. K. trepikoja koridori. Koridoris hoidsid N.O ja I.E tema pojal kätest kinni ja peksid teda käte ja jalgadega pea ja ülakeha piirkonda, N.O lõi paar korda jalaga ka keha piirkonda. F.I peksmisest osa ei võtnud, vaid aitas poega korterist välja tirida ja peitis ennast seejärel trepi käsipuu juures. Tunnistaja püüdis oma poega peksjate käest päästa, kuid see ei õnnestunud. Peksti umbes 7 minutit. Tunnistaja tundis, et N.O 5 paremas käes oli mingi metallese, kas „nukid“ või midagi sarnast, kuna löömise käigus riivas N.O teda mingi külma esemega. Vägivald I. K. suhtes on tõendatud ka tunnistaja M.G. eeluurimisel antud ütlustega selle kohta, et 16.04.200X õhtul kuulis ta koridoris hirmsat kolinat ja kära. Koridoris nägi ta, et N.O peksis I.K. , kuhu juhtus. I.E lõi rusikatega I. K. suunas lööke. F.I püüdis I. K. l särgist haarata, kuid kukkus trepi peale istuli. F.I lõi ka paar korda kannatanut. I. K. le tekitatud kehavigastusi tõendas ka SA Tartu Ülikooki Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumakaart nr 5850 ja perearsti A. Potašenkova 19.04.200X koostatud tõend. Samuti kinnitas N.Oise, et lõi I.K. kaks korda rusikaga vastu pead. I. K. , R.A. ja M.G. ütlustega on tõendatud, et lisaks N.O-le lõi kannatanut ka I.E . Samuti on tõendatud, et F.I oma käitumisega aitas kausaalselt kaasa kuriteo toimepanemisele ning oma kohaloluga aitas tugevdada oma kaaslaste teotahet. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on I.E ja P.R süü KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendatud. Süüdistatavate, kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et süüdistatavad läksid 04.04.2004 V.D. koju X l ning seal tekkis kannatanu ja süüdistatavate vahel tüli autoremondi pärast. Kannatanu on andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et süüdistatavad tulid talle koju järele ja ähvardasid, et kui ta autot remontima ei hakka, võtavad nad temalt ära laual asetsenud mobiiltelefoni ja navigaatori. Kannatanu vastuse peale, et ta neile midagi ei anna, lõi talle esmalt rusikaga näkku P.R ja seejärel lõi teda rusikaga näkku I.E, mispeale ta kukkus põrandale, kaotas teadvuse ja ärkas järgmisel hommikul, kui kiirabi tuli. Kannatanu ütlustes, mis viitavad mõlema süüdistatava poolsele peksmisele, ei ole alust kahelda. Süüdistatavate ütlused selle kohta, et nemad V.D. ei löönud, on ennastõigustavad ning antud eesmärgiga vabaneda vastutusest. Kannatanu väitel ähvardas teda peale kuriteosündmust I.E, et ta avaldust ei esitaks. I.E poolset ähvardamist kinnitasid eeluurimisel ka tunnistajad V.B. ja O.O. . Asjaolu, et P.R ja I.E põhjustasid 04.04.2004 V.D. tervisekahjustuse, on tõendatud kogumis kannatanu ütlustega tema peksmise kohta, traumakaardi ja eksperdiarvamusega tema kehavigastuste ulatuse ja põhjuste kohta ning sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle juurde kuuluvate fototabelitega. Kannatanu ei saanud traumakaardil ja eksperdiarvamusel kirjeldatud vigastusi saada kukkumisel puuhalgudele. Seda kinnitas ka täiendkohtuarstlik ekspertiis, mille kohaselt on V.D. pea piirkonnas esinenud vigastused saadud löökidest kõvade tömpide esemetega. Samuti oli sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabelite järgi sündmuskohas, Võidu tn X , nii köögis kui toas mitmel pool veriseid laike ja verepritsmeid, samuti verega määrdunud esemeid, mida ainuüksi puuhalgudele kukkumine ei oleks saanud põhjustada. Seda, et kannatanu oli peksmise järgselt raskes seisundis, mida kukkumine ei oleks saanud põhjustada, tõendasid tunnistaja O.O. ütlused, et 05.04.2004 hommikul oli kannatanu oma kodus voodil poollamavas asendis, läbi pekstud, üleni verine ning tunnistaja V.B. ütlused, et kannatanul nägu ja nina praktiliselt ei olnud eristatavad. Seega on I.E ja P.R poolt V.D. näkku löömine täielikult tõendamist leidnud. KarS § 121 sätestab vastutuse tervise kahjustamise eest. Tõendid selle kohta, et süüdistatavad oleksid kannatanu juurest kaasa võtnud kannatanule kuulunud mobiiltelefoni ja navigaatori, puuduvad. Seega tuleb I.E süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 ja P.R süüdistus KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi – kehaline väärkohtlemine. Samas, kuna on tõendatud kannatanu peksmine süüdistatavate poolt, mistõttu ta kaotas teadvuse, lõid süüdistatavad olukorra, mille tulemusel jäi kannatanu vara valveta ning sai võimalikuks kannatanule kuulunud mobiiltelefoni Motorola ja navigaatori GARMIN-12 6 kaotsiminek. Asjade kadumisega tekitati kannatanule kahju kokku summas 4700 krooni, mis tuleb I.E-lt ja P.R-ilt välja mõista V.D. poolt esitatud tsiviilhagi katteks. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. N.O käitumises karistust kergendavad asjaolud puudusid. Karistust raskendavaks asjaoluks oli madal motiiv avaliku korra raske rikkumise episoodis I. K. peksmisel, kuna süüdistatav pani kuriteo toime kättemaksu ajendil varasema tüli eest. B.I käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. F.I käitumises karistust kergendavad asjaolud puudusid, karistust raskendavaks asjaoluks oli madal motiiv avaliku korra raske rikkumise episoodis I. K. peksmisel, kuna süüdistatav pani kuriteo toime kättemaksu ajendil varasema tüli eest. I.E käitumises karistust kergendavad asjaolud puudusid, karistust raskendavaks asjaoluks oli samuti madal motiiv avaliku korra raske rikkumise episoodis I. K. peksmisel, kuna süüdistatav pani kuriteo toime kättemaksu ajendil varasema tüli eest. P.R käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu N.O kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse N.O süüditunnistamises ning teha selles osas uus otsus, millega mõista N.O süüdistuses KarS § 118 p 1, § 266 lg 2 p 2, 3 ja § 263 p 4 järgi õigeks ning mõista talle KarS § 263 p 1 järgi kergem karistus ja kohaldada KarS §-de 74 ja 7X sätteid. Apellatsiooni kohaselt ei osalenud N.O ja B.I kakluses V.A. ga. Tunnistajad A.L. , N.S. , M.S. , S.K. ja süüdistatav N.O avaldasid, et nägid E.Z ja V.A. lasteaia juures teineteisega kaklemas ja maadlemas. Keegi tunnistajatest ei näinud, et N.O oleks osalenud vana lasteaia juures toimunud kakluses. Süüdistatavad N.O , B.I, E.Z on pidevalt andnud ühetaolisi ütlusi, et nemad ei peksnud V.A. ka bussijaamas ega näinud kedagi kannatanut peksmas. Süüdistatavad on andnud järjepidevalt ütlusi, et bussijaamas ründasid neid hoopis V.A. ja viimase poeg A.A. , kes kasutas löömiseks kaigast. Tunnistajate A.L. , S.K. , M.S. i, N.S. i ja R.Ž. ütluste kohaselt nägid nad V.A. ja viimase poega A.A. i bussijaama tulles autost väljumas ning neil olid kaasas kaikad, millega tormati kallale E.Z-ile, N.O-le ning B.I-le. Süüdistatavad ei andnud põhjust nende ründamiseks. Ilma eelneva konfliktita lõi A.A. kaikaga esimesena E.Z, seejärel B.I. V.A. lõi pikali N.O. Tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud süüdistatavatel võimalik vastupanu osutada, kuivõrd sündmus toimus kiiresti. Tunnistajad ei näinud, et N.O või teised bussijaamas viibinud oleksid V.A. peksnud jalgade või kaikaga. Süüdistatavate käes tunnistajad kaikaid ei näinud. Seega ei ole võimalik järeldada, et N.O oleks V.A. suhtes vägivalda kasutanud või vägivalla kasutamises osalenud süüdistuses kirjeldatud viisil. Tunnistaja K.N. ütlustest on tehtud ebaõiged järeldused. Tunnistaja K.N. ülekuulamise protokollist nähtub, et tunnistaja nägi, et kedagi peksti, kuivõrd oli pime, ei näinud keda, hiljem sai tunnistaja teada, et mees, keda peksti oli V.A. . Peksjaid tunnistaja ära ei tundnud, kuivõrd oli pime. Tunnistaja nägi, et kaugemal seisid S.N. ja N.O. Kumbki neist peksmises ei osalenud. Seega kinnitavad tunnistaja K.N. ütlused, et N.O peksmises ei osalenud. Tunnistaja J.A. avaldas, et kui V.A. esimest korda koju tuli, enne poeg A.A. iga bussijaama minemist, oli V.A. agressiivne, nägu oli verine ja parema kõrva tagant oli sinine ning kätel olid marrastused. Seega ei ole välistatud kannatanu V.A. l kehavigastuste tekkimine eelnevatest konfliktidest süüdistatava E.Z-iga. 7 Süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 2, 3 järgi on jäetnud arvestamata tunnistaja D.L. ütlused, mille kohaselt kutsus N.O teda ja I.E kaasa küsima I. K. käest, miks viimane peksis F.I. N.O lõi I.K. paar korda pea piirkonda. Keegi peale N.O kannatanut ei löönud ning mitte keegi ei sisenenud R.A. korterisse ega takistanud ukse kinnipanemist. Süüdistatavate poolt kannatanu R.A. korterisse sissetungimise seab kahtluse alla fakt, et kriminaalasjas ei ole tehtud uurimistoiminguid, millised sellistel juhtudel kohustuslikus korras tuleb läbi viia. Kriminaalasjas ei ole toimetatud sündmuskoha vaatlust kuriteo toimepanemise kohas ja kuriteo toimepanemise järgselt ning ei ole fikseeritud vigastusi. Seega puuduvad objektiivsed tõendid, mille põhjal võiks teha järelduse süüdistatavate poolt kannatanu R.A. korterisse sissetungimise kohta. Süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus kannatanu I. K. suhtes vägivalla kasutamisel ei ole tõendatud. Kuivõrd N.O tunnistas oma süüd osaliselt KarS § 263 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel, s.o. kannatanu I. K. suhtes vägivalla kasutamist, kuid ei ole tunnistanud kuriteo toimepanemist grupi poolt, millises osas taotleb õigeksmõistmist, tuleks vähendada karistust vastavalt süüdistuse mahu vähenemisele. Eeltoodust tulenevalt esinevad alused N.O suhtes karistusest tingimisi vabastamiseks KarS § 74 ja 7X alusel. F.I kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse F.I süüditunnistamise osas ning teha uus otsus, millega tunnistada F.I süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega. Apellatsiooni kohaselt ei ole põhjendatud, millistele tõenditele tuginedes on tõendatud F.I poolt kuritegude toimepanemine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10.10.2000 otsuses nr 3-1-1-85-00 ja 09.06.2004 otsuses nr 3-1-1-47-04 märkinud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu 06.04.2006 otsuses ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, kuivõrd kohtuotsuse põhistav osa koosneb ainult tunnistajate ja süüdistatavate ütlustest ning tõendite analüüs on pinnapealne. F.I ütluste kohaselt veetis ta suurema osa õhtust V.G. ja L.T. . Seda on eeluurimisel kinnitanud ka V.G. ja L.T. . Seega ei saanud F.I olla isik, kes koos N.O ja I.E-ga peksis I.K. . Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb

§ 7lg 2 järgi tõlgendada süüdistatava kasuks.

Põhjendamatult on jäetud tähelepanuta N.O, D.L. ja I.E ütlused selle kohta, et 16.04.200X võttis I. K. peksmisest osa F.I asemel D.L. . Tähelepanuta on jäetud M.G. ütlused selle kohta, et trepikojas oli hämar ning ta nägi selgelt üksnes N.O, samas kui ta eeluurimisel väitis, et nägi ka F.I ja I.E . M.G. väitis, et ta soovis säilitada naabritega häid suhteid ning seetõttu rääkis eeluurimisel seda, mida naabrid olid temale rääkinud. Nii I. K. kui ka R.A. eeluurimisel antud ütluste kohaselt toimus trepikojas kaklus umbes kella X .00 paiku, M.G. sõnade kohaselt aga kella 23.00 paiku. Eelnevat arvesse võttes ei ole tõendatud, et F.I pani toime KarS § 263 p-de 1 ja 4 ja KarS § 266 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. KarS § 266 lg 2 p 1 näeb ette karistuse vähemalt teist korda ebaseadusliku sissetungimise eest. F.I ei ole varem ebaseaduslikku sissetungimist toime pannud, sest F.I on mõistetud alusetult süüdi KarS § 263 p-de 1 ja 4 ja KarS § 266 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Seega tuleb F.I süüdistus ümber kvalifitseerida ning F.I süüdi mõista KarS § 266 lg 1 järgi, mis näeb ebaseadusliku sissetungimise eest ette karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. P.R ja tema kaitsja esitasid apellatsioonid, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse P.R-ile mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega mõista P.R-ile kergem karistus ning jätta tsiviilhagi välja mõistmata. 8 Kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole ekspertiisiaktis toodud vigastused täies mahus süüdistatvate poolt tekitatud. Kannatanu V.D. seisund peale süüdistatavate ja tunnistajate lahkumist oli selline, mis ei võimaldanuid tal olukorda kontrollida, sest kannatanu oli alkoholijoobes. Kannatanu ütluste kohaselt lõi P.R teda tema korteris ühe korra. Asjaolu, et P.R oleks kannatanut rohkem löönud, ei kinnita ükski tõend. Tunnistaja V.O. ütluste kohaselt oli kannatanul käes ahjuroop, millega ta tahtis lüüa ning süüdistatav P.R tõmbas selle tal käest ära, mille tõttu mõlemad kukkusid ahju juurde. Kannatanu oli ka varem kukkunud, mille tõttu oli tema nina verine. Tunnistaja A.P. ütluste kohaselt toimus rüselus kannatanu korteris kannatanu ja süüdistatava I.E vahel. Mõlemad haarasid üksteisel riietest kinni ja kukkusid puuhalgudele. Pärast tõusid nad püsti ja jätkasid joomist. Tunnistaja ütluste kohaselt saatis kannatanu nad ukseni ja pani ukse lukku. Kui süüdistatavad kannatanu juurest väljusid, oli kannatanu liikumisvõimeline, sest vastasel juhul poleks ta saanud ust sulgeda. Tunnistaja L.L. ütluste kohaselt käis ka tema 04.04.2004 õhtul kannatanu juures kui seal viibisid süüdistatavad. Tema ütlustest ei nähtu kakluse toimumist. Õhtul ei märganud tunnistaja ka vigastusi. Järeldus, et korteris leiti verega määrdumist ka mujal kui ahju ees olnud puuhalgudelt, kuhu kannatanu ja süüdistatav I.E koos kukkusid, on pelgalt oletus, mitte aga kannatanu ja tunnistajate ütlustel põhinev. V.B. sõnade kohaselt oli kannatanu nimetanud lööjana vaid I.E . Tunnistaja väitel käis kannatanu juures korteris 05.04.2004 palju inimesi. Tunnistaja V.O. ütluste kohaselt oli kannatanul nina juba varem verine. Kannatanu ja süüdistatava I.E vahelise rüseluse käigus kukkusid mõlemad ahju ette puudele, mille tulemusena võis kannatanu vigastusi saada. Seda kinnitas ka ekspertiisiaktis toodud järeldus. Korteris viibinud tunnistajad V.O. ja A.P. ei kinnitanud kannatanu peksmist ja tal selliste vigastuste olemasolu, nagu nähtub ekspertiisiaktist. Seega ei ole tõendatud, et süüdistatavad tekitasid kannatanule vigastused, mis on märgitud ekspertiisiaktis. Tunnistaja V.B. ütluste kohaselt oli 05.04.2004 hommikul kannatanu juures võõraid. Kõik asjaolud annavad alust arvata, et peale süüdistatavate lahkumist võis kannatanu juures viibida veel inimesi, kelle isik ei ole aga tuvastatud ning pole välistatud, et kannatanul võis ka nendega konflikt tekkida. Seega on jäetud tekkinud kahtlused süüdistatavate kasuks tõlgendamata, milega on rikutud

§-s 7 lg 3 sätesatut. Tunnistajate O.O. ja L.L. ütluste kohaselt korter koristati samal päeval, s.o. 05.04.2004. Peale korteri koristamist viis tunnistaja L.L. võtme maja omanikule. Tunnistaja O.O. ütluste kohaselt lukustas ta peale kannatanu haiglasse viimist ukse ja keegi korterisse ei pääsenud. Kannatanu ütluste kohaselt avastas ta asjade kadumise kui haiglast tuli. Samas on kannatanu ise väitnud, et ta käis X l kolmandal või neljandal päeval ja võttis asjad, ning lahkus kohe Läti Vabariiki. Seega on kannatanu ütlused selle kohta, millal ja mis asjaoludel ta asjade kadumise avastas, vastuolulised. Kannatanu juures viibisid 05.04.2004 hommikul tunnistaja O.O. ning pikemat aega kuni kiirabi saabumiseni tunnistaja L.L. . Kuna tunnistajate V.O. ja A.P. sõnade kohaselt lukustas kannatanu ukse, on selgusetu, kuidas need isikud korterisse pääsesid. Kannatanu telefonikart asus hiljem tunnistaja L.L. poja telefonis. Tunnistaja ja ka tema poeg ei osanud seda asjaolu selgitada. Seega võisid kannatanu asjad kaduma minna ka 05.04.2004 hommikul korteris viibinud isikute poolt. Seda asjaolu ei ole uuritud ega sellele tähelepanu pööratud. Seega ei ole kannatanu asjade kadumises süüdi P.R ning tsiviilhagi nõue tema vastu on alusetu. Kuna tõendid kinnitavad P.R poolt ühe löögi teostamist, mis ei toonud kaasa kannatanul teadvuse kaotust, ei saa lugeda tõendatuks süüdistatava poolt kõigi ekspertiisiaktis märgitud vigastuste tekitamist kannatanule. 9 Süüdistatava näol on tegemist varem karistamata isikuga. Kohtupraktika kohaselt esmakordselt teise astme kuriteo toimepannud isikuid karistatakse tingimusliku karistusega ning sanktsiooni alammäära piires. I.E kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse I.E süüditunnistamises ning teha uus otsus, millega mõista I.E süüdistustes KarS § 263 p 1, 4 ja KarS § 266 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks ning mõista talle KarS § 121 järgi kergem karistus ja lugeda tema karistus ärakantuks ning jätta tsiviilhagi summas 4700 krooni välja mõistmata. Apellatsiooni kohaselt ei peksnud I.E I.K. . Samuti on I.E eitanud omavolilist sissetungimist Oja X -X korterisse. Süüdistatav N.O on kinnitanud I.E ütlusi. Arvestatud ei ole tunnistaja D.L. ütlusi, mille kohaselt ta läks N.O-ga ja I.E-ga kaasa küsima, miks I.K. peksis F.I . Keegi peale N.O I.K. ei löönud ning mitte keegi ei sisenenud R.A. korterisse ega takistanud ukse kinnipanemist. Traumakaardist nr 5850 tulenevalt ja I. K. sõnade kohaselt sai ta 16.04.0X kell 21.00 X l peksa tundmatute meeste käest. Kannatanute R.A. ja I. K. ütluste kohaselt pani R.A. peale konflikti ukse lukku. Kui ukselukk oli rikutud, ei oleks kannatanu saanud ust lukku panna. Seega puuduvad tõendid süüdistatavate poolt kannatanute korterisse sissetungimise kohta. I.E süüdistuses KarS § 121 järgi on põhjendamatult leitud, et süüdistatavate poolt kannatanu peksmise tõttu kaotas kannatanu teadvuse ning süüdistatavad lõid olukorra, mille tulemusel jäi kannatanu vara valveta ning sai võimalikuks vara kaotsiminek. Kannatanu ei kaotanud teadvust. Tunnistajate ja süüdistatavate ütluste kohaselt saatis kannatanu lahkuvaid külalisi ukseni ning pani ukse lukku. B.I kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse B.I süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt oli kogu intsidentide ahela algatajaks kannatanu V.A. , kes alustas ise tüli. Kannatanu väide, et peksjateks olid kõik süüdistatavad, ei vasta tõele. A.A. ei näinud bussipeatuses seda, kuidas tema isa peksti. Sündmust pealt näinud tunnistajad S.K. , N.S. , M.S. ning A.L. ei kinnitanud samuti V.A. peksmist. Tunnistaja K.N. on andnud ütlusi, et ta kuulis mingit kolksatust, edasi kuulis ta naisterahva hüüatust: „Q.W , mida te teete, te ju tapate ta ära“. Selgusetu on asjaolu, kes oli see Q.W , kellele oli suunatud see hüüe ja kas tunnistaja R.K. kuulis mingit teist hüüatust. Seega on vastuolud kõrvaldamata. Tunnistaja K.N. nägi meesterahva peksmist, kuid peksjaid ta ära ei tundnud. B.I eesnimeks on P.R , seega ei saanud olla väidetavalt R.Ž. hüüe suunatud oma pojale P.R-ile , vaid isikule nimega Q.W . 01.06.2003 õhtul oli V.A. ja E.Z-i vahel nii tüli kui ka kaklus, mille käigus tekitati kannatanule vigastusi. Seega ei ole tõendatud, et B.I oleks kannatanut peksnud ning tekitanud temale raske tervisekahjustuse. B.I puudus igasugune tahtlus (ka motiiv) kannatanule vigastusi tekitada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Prokurör nõustus I.E kaitsja apellatsioonis toodud märkusega, et I.E-le KarS § 6X lg 2 alusel liitkaristust mõistes on ekslikult viidatud Tartu Maakohtu 10.09.200X otsusele, õige oleks viide 10.09.2004 otsusele. 10 Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, tunnistajad G.S. , V.G. ja L.T. , kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Mõistetud karistused vastavad kuritegude raskusele ja süüdimõistetute isikutele. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, millele apellatsioonides viidatakse. Kuna I.E on varem süüdi mõistetud Tartu Maakohtu 10.09.2004 otsusega (II kd lk 140143), siis on apelleeritud kohtuotsusesse

§ 337lg 1 p 2 alusel vaja teha täpsustus, lugedes I.E-le Kar

S § 6X lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tulenevaks Tartu Maakohtu 10.09.2004 otsusest. Apellatsioonides (välja arvatud F.I kaitsja apellatsioon) ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt kas õigeksmõistmist või ümberkvalifitseerimist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes, hinnates ka ringkonnakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlusi, ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (III kd lk 319-X 0 pöördel, X 2-X 3, X 6-X 7). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsjate taotlustele süüdistatavad kas õigeks mõista või nende tegevus ümber kvalifitseerida, mis esitati kohtulikes vaidlustes (III kd lk 239-241). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonides (III kd lk 336 ja IV kd lk 1-7, 8-12, 14-17, 18-24, 25-X ). Apellatsioonides väidetakse, et otsuses on tõendeid valesti hinnatud ja puuduvad põhjendused, miks ei arvestata süüdistatavate ja tunnistajate ütlusi. Apellatsioonides leitakse, et ainult kannatanute ütluste alusel ei ole võimalik süüdimõistvat kohtuotsust teha. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega süüdistatavate süü tõendatuse kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab

§ 312

p 1 ja 2 nõuetele, sest otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

§ 63

lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.

§ 289

sätestab kohtueelses menetluses tunnistaja poolt antud ütluste avaldamise alused ristküsitlusel.

§ 37

lg 3 kohaselt menetlustoimingus kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud teisiti.

§ 296

sätestab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Apellatsioonides toodud väite kohta, et maakohus on jätnud kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate kasuks kohaldamata, ringkonnakohus märgib järgmist:

§ 7

lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Tõendeid hindab kohus ja tulemus vormistatakse kohtuotsusena, 11 kus

§ 312

p 1 ja 2 alusel näidatakse tõendid, millele tuginetakse ja vajadusel ka tõendid, mida ei peetud usaldusväärseks. Kui kohtul tekib mingi kõrvaldamata kahtlus, siis see märgitakse kohtuotsuses. Näiteks antud kriminaalasjas on selleks F.I süüdistusest asjaolu väljajätmine, et F.I oleks vahetult osalenud I. K. peksmises (III kd lk X 3). Samuti ei leidnud tõendamist I.E-le ja P.R-ile esitatud röövimise toimepanemise süüdistus ning see kavalifitseeriti ringi kuriteoks KarS § 121 järgi (III kd lk X 6). Rohkem kõrvaldamata kahtlusi maakohtul ei tekkinud. Asjaolu, et sellised kahtlused on apellantidel, ei tähenda automaatselt seda, et need on objektiivselt põhjendatud. Vastavaid väiteid ringkonnakohtus kontrollitakse.

§ X 1 lg 2 p 4 ja X kohaselt apellatsioonis märgitakse, millises osas kohtuotsus vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused, samuti tõendid, mida apellandi taotlusel on vaja ringkonnakohtus uurida. Seega peab õigeksmõistmist taotlev apellant näitama tõendid, mis tema arvates lükkavad ümber maakohtu süüdimõistva otsuse põhjendused ja järeldused. Apellantide väiteid kõrvutatakse faktiliselt tuvastatud asjaoludega ning kui esinevad

§-s 338 toodud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused, siis otsus tühistatakse. Antud kriminaalasjas ringkonnakohus selliseid aluseid ei tuvastanud. Ringkonnakohtul pole kahtlusi, et just süüdistatavad olid need, kes panid kannatanute suhtes toime kuriteod, milles nad süüdi mõisteti. Maakohus on lugenud N.O, B.I ja E.Z-i süüd kinnitavateks tõenditeks süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi eelkõige kannatanu V.A. ütlused, mida teatud osas kinnitavad tunnistajate S.N. i, S.K. , M.S. i, N.S. i, A.L. , J.A. , A.A. i, K.N. , R.K. ütlused, samuti ka kehavigastusi kajastavad dokumentaalsed tõendid (III kd lk 319-X 0). Seejuures on põhjendatud, miks loeti mitteusaldusväärseks süüdistatavate ütlused, samuti on põhjendatud, miks ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes (III kd lk X 0). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et maakohtu järeldused vastavad faktilistele asjaoludele. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanu V.A. tunneb süüdistatavaid ja ringkonnakohus leiab, et seega pole alust kahelda tema ütlustes, et ta teab nimeliselt neid isikuid, kes talle kallale tungisid. Kohtuistungi protokollist nähtub, et V.A. on maakohtus kinnitanud (III kd lk 167), et teda peksti käte, jalgade ja kepiga ning peksjateks olid E.Z , N.O ja B.I . Kuivõrd kannatanu maakohtus peksmise detaile enam hästi ei mäletanud, siis N.O kaitsja taotlusel (III kd lk 168) kannatanu V.A. osas avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused (I kd lk 24-25) ja kannatanu kinnitas avaldatud ütluste õigsust. V.A. avaldatud ütlustest nähtub, et süüdistatavad tulid talle kallale. Kannatanu on sündmust kirjeldanud (I kd lk lk 26-27, kus on lk 24-2X tõlge) selliselt: “Mäletan, et hakkasin koju minema ja läksin mööda bussijaamast. Ma ei mäleta, kas mina läksin nende juurde või tulid nemad minu juurde, aga mäletan, et B.I ja E.Z alustasid kohe kaklust. Nad peksid mind käte ja jalgadega keha ja näo piirkonda. Mina kaitsesin ennast. Seejärel lähenes mulle selja tagant N.O , haaras mul kaelast kinni ja murdis mu pikali. Seejärel hakkasid nad mind kolmekesi peksma jalgadega pea ja keha piirkonda. Mäletan, et N.O lõi mind 3-4 korda jalaga keha piirkonda ja läks siis eemale ja enam minu peksmises ei osalenud. E.Z-i ja B.I löökide eest kaitsesin ennast kätega. Ma ei oska täpselt öelda, mitu korda nad mind lõid, sest olin pikali ja panin käed kaitseks ette, pealegi oli mul kogu nägu verine.“ Eeltoodust nähtub, et ka N.O ja B.I peksid kannatanut, kuigi apellatsioonides seda eitatakse. Ringkonnakohus leiab, et N.O ja B.I kaitsjate apellatsioonides ei ole toodud selliseid tõendeid, mis kannatanu eelpool viidatud ütlusi ümber lükkaks. B.I kaitsja apellatsioonis väidetakse, et maakohus on asetanud kannatanu ütlused teistest tõenditest kõrgemale ning ei ole tõendeid hinnanud kogumis. Samuti väidetakse, et maakohus ei ole andnud hinnangut sellele, kuidas on mõjutatud V.A. poolt antud ütlused väidetavalt vaenulikest suhetest V. 12 B.I-ga. Need väited ei vasta faktilistele asjaoludele, sest maakohus on hinnanud (III kd lk X 0) kõiki tõendeid nende kogumis ja on põhjendanud, miks kannatanu ütlused on usaldusväärsemad kui süüdistatavate või nendepoolsete tunnistajate ütlused. Asjakohatu on ka apellantide väide, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Maakohtus toimus mitu kohtuistungit, kus lisaks kannatanutele kuulati üle väga palju tunnistajaid, kusjuures osa neist ka kaitsjate taotlusel. Kannatanute ja tunnistajate ütlustes esinenud vastuolude selgitamiseks korduvalt avaldati eeluurimisel antud ütlusi, samuti lahendati muid taotlusi ja uuriti kirjalikke tõendeid. Apellatsioonides rõhutatakse seda, et tunnistajad ei näinud, et N.O ja B.I oleks V.A. peksnud ning seetõttu ei olevat neile esitatud süüdistus tõendamist leidnud. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et tunnistajad otseselt ei näinud, kas ja kuidas N.O ja B.I kannatanut peksid, ei ole õigeksmõistmise alus, sest süüdistuse tõendatus tuleneb eelkõige V.A. ütlustest. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu ütlusi peksmise asjaolude kohta kinnitavad ka tunnistajad J.A. ja A.A. . J.A. kinnitas maakohtus, et V.A. tuli verisena koju ja ütles, et teda peksid B.I, N.O ja E.Z (III kd lk 174 pöördel). A.A. kinnitas maakohtus, et V.A. nimetas ka talle enda peksjatena B.I , E.Z ja N.O. Tunnistaja läks seejärel nimetatud isikutelt küsima, et mis juhtus ja mille eest isa peksti (III kd lk 172 pöördel). Tunnistaja leidis nimetatud isikud bussijaamast ja küsis nende käest, kes ja mille eest isa peksis (III kd lk 173). Kuna tunnistaja kõike juhtunut enam detailselt ei mäletanud, siis prokuröri taotlusel (III kd lk 173 pöördel) avaldati A.A. i eeluurimisel antud ütlused (I kd lk 40), mille õigsust A.A. kinnitas. Tunnistaja on eeluurimisel sündmust kirjeldanud selliselt: „Kodus nägin oma isa, ta oli üleni verine ja tal oli nägu katki. Küsisin tema käest, mis oli juhtunud. Ta ütles, et talle andsid peksa E.Z , B.I ja N.O . Otsustasin sõita meie sugulase E.Z-i juurde ja küsida, miks nad minu isa peksid. Istusin koos oma isaga meie autosse ja sõitsime linna peale neid otsima. Sõitsin peatusesse ja nägin, et seal istuvad ja joovad E.Z , B.I, N.O ja S.N. . Läksin autost välja ja küsisin selle seltskonna käest, kes peksis minu isa.“ Eeltoodud ütlused kogumis näitavad, et juba enne koju jõudmist oli kannatanu kõigi süüdistatavate, st E.Z-i , B.I ja N.O käest peksa saanud. Seega ei vasta faktilistele asjaoludele apellantide väide, et kannatanul oli konflikt ainult E.Z-iga , kes üksi võis põhjustada kannatanule süüdistuses näidatud kehavigastused. Kannatanu väljanägemist on tunnistaja J.A. kirjeldanud järgmiselt: „Ta oli üleni verine. Ma ei ole arst. Mul oli tunne, et isegi silmad on välja torgatud, sest isegi need olid verised“ (III kd lk 175). Tunnistaja A.A. on isa väljanägemist kirjeldanud selliselt: „Pea oli verega ja nägu oli verine. Ei mäleta, kust tal veri jooksis, kuid verejooks oli tugev“ (III kd lk 174). Kuna kannatanu oli tugevasti peksa saanud, siis ringkonnakohtu arvates ei ole siin midagi imelikku, et poeg läks uurima, miks tema isa peksti. Seega ei ole asjakohane B.I kaitsja apellatsioonis toodud väide, et kui uskuda kannatanu juttu, siis pidi olema juba kõik selge peksjate osas ja puudus tarvidus veel selgitusi saada. Maakohus on põhjendanud (III kd lk 319-X 0 pöördel), millega süüdistus on tõendatud ja miks kõigi kolme süüdistatava tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kuna N.O ja B.I süü on tõendatud, siis pole alust neid õigeks mõista, nagu seda apellatsioonides taotletakse. Maakohus on lugenud N.O , I.E ja F.I süüd kinnitavateks tõenditeks süüdistuses KarS §-de 266 lg 2 p 2, 3 ja 263 p 1, 4 järgi kannatanute R.A. ja I. K. ning tunnistaja M.G. ütlused, samuti arstlikud tõendid I. K. kehavigastuste kohta (III kd lk X 2-X 3). Seejuures on põhjendatud, miks loeti mitteusaldusväärseks süüdistatavate ja tunnistaja D.L. ütlused, samuti on põhjendatud, miks ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes ja miks loeti usaldusväärseks tunnistaja M.G. poolt eeluurimisel antud ütlused (III kd lk X 2-X 2 pöördel). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et maakohtu järeldused 13 vastavad faktilistele asjaoludele. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanud R.A. ja I.K. tunnevad süüdistatavaid ja ringkonnakohus leiab, et seega pole alust kahelda nende ütlustes, et nad teavad nimeliselt neid isikuid, kes korterisse tungisid, sealt I. K. välja tirisid ja seejärel teda peksid. Kohtuistungi protokollist nähtub, et R.A. on maakohtus kinnitanud (III kd lk X X pöördel-X 6 pöördel), et vastu tema tahtmist tungiti tema korterisse. Sissetungijateks olid N.O , I.E ja F.I , kes peale korterisse omavolilist sissetungimist tirisid I. K. korterist välja trepikotta ning seal N.O ja I.E hakkasid I.K. peksma. F.I ei peksnud, kuid eelnevalt aitas I. K. korterist välja tirida. R.A. ütlusi on maakohtus kinitanud I.K. (III kd lk X 4-X 5), kelle ütluste kohaselt tungisid N.O , I.E ja F.I nende korterisse, sõimasid tema ema ja tirisid ta enda välja trepikotta, kus hakati teda peksma. Kaitsja küsimusele, kas F.I tegi midagi, on I.K. vastanud: „nad kolmekesi tirisid mind trepikotta“ (III kd lk X 5). Tunnistaja M.G. on maakohtus andnud ütlusi (III kd lk X 6 pöördel-X 7 pöördel), mille kohaselt ta ei mäleta kuupäeva kui nägi koridoris intsidenti, kuid mäletab, et see oli õhtune aeg umbes kella 21-X paiku. Ta kuulis lärmi ja abikutseid ning vaatas uksest välja. Ta nägi trepikojas kolme inimest, kelledest N.O peksis I.K. . Eeluurimisel tunnistaja andis ütlusi, et ülejäänud kaks isikut olid I.E ja F.I . Maakohtus tunnistaja väitis, et ütles need nimed kannatanute sõnade alusel. Prokuröri taotlusel (III kd lk X 7) M.G. osas avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused (II kd lk 27-28). Prokuröri küsimusele, kas need on teie ütlused, on tunnistaja vastanud: „kõik on selge peale selle, et ise ma I.E ja F.I ei näinud“ ning küsimusele, et miks te siis nii rääkisite, on vastus: „ma arvasin siis, et nägin“ ja küsimusele, kas tunnistajat on mõjutatud, on vastus: „ ma sain aru, et mul ei lasta seal nagunii elada, sest see on küla ja me peame elama sõbralikult“ (III kd lk X 7). Ringkonnakohus leiab, et kuigi M.G. maakohtus enam ei kinnitanud, et lisaks N.O-le nägi ta ka I.E ja F.I , ei anna see alust nimetatud isikuid õigeks mõista nagu seda taotletakse. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda kannatanute R.A. ja I. K. ütlustes, sest mõlemad nägid selgelt, et korterisse tungisid N.O, I.E ja F.I. Nimetatud isikud tirisid I. K. korterist välja ja trepikojas peksid teda N.O ja I.E . Apellatsioonides väidetakse, et I.E oli küll sündmuskohal, kuid korterisse ei tunginud ja I.K. ei peksnud ning F.I üldse sündmuskohal ei olnud, tema asemel oli D.L. . Samuti leitakse, et kuna R.A. korteri ust pole vaadeldud ega uksele tekitatud vigastusi tuvastatud, siis pole ka tõendatud, et korterisse sisse tungiti. Ringkonnakohus leiab, et sündmuskoha vaatluse tegematajätmine ei lükka ümber kannatanu R.A. ütlusi, et vastu tema tahtmist jõuga tungiti tema korterisse ja tiriti sealt I.K. välja. Ringkonnakohus märgib, et süüdistuses ei sisaldu korteriuksele tekitatud vigastuste loetelu ja seega pole asjakohane sellele liigse tähelepanu pööramine. Oluline on valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise toimepanek ja antud asjas on see tuvastamist leidnud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis lükkaks ümber kannatanute R.A. ja I. K. ütlused, milliseid teatud osas kinnitab ka tunnistaja M.G. . Maakohus on juba põhjendanud (III kd lk X 2), miks ta ei loe usaldusväärseks väidet, et F.I asemel oli sündmuskohal D.L. . Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Uute tõenditena esitati F.I kaitsja apellatsioonis tunnistajad, kes pidavat tõendama, et F.I ei saanud 16.04.200X kella X ajal viibida X linnas Oja tänav X majas, sest viibis samal ajal tunnistaja V.G. korteris X linnas Sõpruse X-X , kus oli ka tunnistaja L.T. . Enne kui F.I tunnistaja V.G. korterisse läks, oli tunnistaja G.S. näinud, kuidas I.K. tankla juures peksis F.I ja tunnistaja käskis peksmise lõpetada. Ringkonnakohtus G.S. kinnitas, et nägi 16.04.200X kella 20 paiku, kuidas tanklas I.K. peksis F.I . Tunnistaja nõudis peksmise lõpetamist, aga I.K. ei kuuletunud. Kella 20 ja 20.30 vahel V.G. koos oma sõbrannaga tuli tanklasse midagi ostma ja siis F.I oli veel tanklas. 14 Peale tüdrukute lahkumist tunnistaja nägi tankla akna tagant ka F.I mööda minemas. See võis olla kella 20.30 paiku. Rohkem tunnistaja F.I sel õhtul ja öösel ei näinud. Ringkonnakohtus V.G. andis ütlusi, et ta 16.04.200X kella 20 paiku koos sõbrannaga (L.T. ) tuli tanklasse ja nägi, kuidas peksti F.I. Ta nägi ka seda, kuidas G.S. tuli tanklast välja ja nõudis peksmise lõpetamist, kuid teda ei kuulatud. Tunnistaja, tema sõbranna ja F.I läksid tankla kõrval asuvale S. le ja olid seal umbes 15-20 minutit. Tunnistaja läks seejärel koos oma sõbrannaga koju Sõpruse X-X , kuhu jõudis peale kella 20.30. F.I jäi neist algul S. le maha, kuid 5-10 minuti möödudes tuli ka Sõpruse X-X ja viibis seal kuni kella 02-ni. Tunnistaja vabaabielumees tuli saunast kella 21.30 paiku ja võivat kinnitada, et F.I oli nende juures öösel kella kaheni. Kuna tunnistaja poolt ringkonnakohtus antud ütlused kellaaegade ja sündmuste käigu osas olid vastuolus tema poolt eeluurimisel antud ütlustega, siis prokuröri taotlusel vastuolulised kohad ütlustest avaldati. V.G. on eeluurimisel (II kd lk 37) andnud ütlusi, et 16.04.200X õhtul kella X .00 paiku ta läks koos oma sõbranna Ljubaga X tanklasse. Peale eeltoodu avaldamist tunnistaja jäi selle juurde, et läks tanklasse kella 20 paiku. Kuna G.S. nägi V. Gorjunovat koos viimase sõbrannaga tanklas kella 20 ja 20.30 vahel, siis ringkonnakohtu arvates tuleb lugeda usaldusväärseks V.G. ja L.T. viibimine tanklas kella 20 ja 20.30 vahelisel ajal. Edasist V.G. ja L.T. tegutsemist G.S. aga tõendada ei tea. Eeluurimisel on V.G. öelnud, et ta läks koos Ljuba ja F.I-ga S. le, kus istusid umbes pool tundi. Siis tunnistaja ja Ljuba läksid koju, aga F.I läks teises suunas. Koju nad jõudsid kella 23.00 paiku. Umbes 40 minuti pärast tuli nende juurde ka F.I ja oli seal umbes kella 01.00-ni ning siis tunnistaja ja Ljuba saatsid ta ära koju. Peale eeltoodu avaldamist tunnistaja jäi nende kellaaegade ja sündmuste järjestuse kirjelduse juurde, mis ta ringkonnakohtus andis. Kuna tunnistaja ei oska veenvalt põhjendada, miks ta eeluurimisel ütlusi andes, kui sündmusest oli möödas alla ühe kuu ja mälu pidanuks värskem olema, on andnud hoopis teistsuguseid ütlusi kui ringkonnakohtus, siis ringkonnakohus ei pea tema ütlusi, mis on antud rohkem kui poolteist aastat peale sündmust, usaldusväärseteks. Ringkonnakohus peab siin silmas eelkõige ajavahemikku, mis jäi F.I käsutusse enne kui ta V.G. korterisse tuli. On suur vahe, kas seda oli 40 minutit või 5-10 minutit. Kuna tunnistaja ütlused sündmuste toimumise kellaaegade kohta on olnud erinevad ja ta andis ka ringkonnakohtus ütlusi, et F.I kohe koos nendega kaasa ei tulnud, vaid tuli neile mõne aja pärast järele ja tunnistaja ei tea, kus F.I vahepeal oli, siis ei ole ümber lükatud kannatanute R.A. ja I. K. ütlused, et ka F.I osales nimetatud kannatanute suhtes toimepandud kuritegudes. Ringkonnakohtus tunnistaja L.T. andis ütlusi, et ta oli kella 20 paiku koos V.G. tanklas ja nägi seal, kuidas F.I peksti. Nad käisid sõbrannaga tankla poes ja läksid siis S. le. F.I oli ka seal, nad ajasid juttu ja siis läksid ära koju. Koju jõudsid nad kelle 20.4X paiku. F.I jäi neist S. le istuma, kuid varsti tuli neile korterisse järele. F.I oli nende juures öösel kella kaheni. F.I vahepeal korterist ära ei käinud. Peale nende oli korteris veel V.G. elukaaslane Q.W , kes tuli saunast kella 21.20-X paiku. Kuna tunnistaja poolt ringkonnakohtus antud ütlused olid vastuolus eeluurimisel antud ütlustega, siis prokuröri taotlusel vastuolulised kohad ütlustest avaldati. L.T. on eeluurimisel andnud ütlusi (II kd lk 41), et umbes kella X .00 paiku ta koos sõbrannaga läks tanklasse. Peale eeltoodu avaldamist tunnistaja jäi selle juurde, et tookord ta kellaaega öeldes eksis ja nüüd mäletab paremini. Tanklasse mineku kellaaja osas ringkonnakohus juba V.G. ütlusi analüüsides andis hinnangu ja ei pea vajalikuks seda korrata. Edasiste sündmuste kohta on L.T. eeluurimisel öelnud, et nad tegid tanklas oma ostud ära ja läksid kõrval asuvale S. le. F.I tuli ka nende juurde ja nad ajasid umbes 1X minutit juttu. Siis nad läksid V.G. viimase korterisse, kuhu F.I läks, seda ta ei tea. Mingi aja möödudes tuli korterisse ka F.I ja oli seal umbes kella 00.30-ni. Peale eeltoodu avaldamist tunnistaja jäi nende kellaaegade ja sündmuste järjestuse juurde, mis ta ringkonnakohtus andis. Kuna tema ütlused ringkonnakohtus on analoogsed V.G. ütlustega, 15 kuigi eeluurimisel antud ütlused neil nii sarnased ei ole, siis ringkonnakohus annab tema ütlustele samasuguse hinnangu nagu eelpool V.G. ütlustele. Seega ka L.T. ütlused ei lükka ümber R.A. ja I. K. ütlusi. Maakohus on põhjendanud (III kd lk X 2-X 3), miks N.O, I.E ja F.I tegevus R.A. ja I. K. suhtes tuleb kvalifitseerida KarS §-de 266 lg 2 p 2, 3 ja 263 p 1, 4 järgi ning on näidanud süüdistatavate kuritegudest osavõtu astme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega, mida ei lükanud ümber ka ringkonnakohtus täiendavalt esitatud tõendid. Kuna I.E ja F.I süü leidis tuvastamist, siis ei ole alust neid õigeks mõista, nagu seda apellatsioonides taotletakse. Samuti ei ole alust N.O tegevust kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi, sest tõendamist leidis ka kuriteo toimepanemine grupi poolt. I.E ja P.R osas ei ole vaidlustatud neile esitatud röövimise süüdistuse ümberkvalifitseerimist kuriteoks KarS § 121 järgi. Apellatsioonides leitakse, et I.E ja P.R ei ole kannatanule tekitanud selliseid vigastusi, nagu on märgitud ekspertiisiaktis, sest osa vigastusi võis ta ka kukkumistest saada. Seetõttu taotletakse neile KarS § 121 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Samuti leitakse, et süüdistatavad ei ole süüdi kannatanu asjade kadumises ning seetõttu tsiviilhagi nõue nende vastu olevat alusetult rahuldatud. Maakohus on põhjendanud (III kd lk X 6-X 6 pöördel), et just I.E ja P.R tekitasid peksmisega kannatanu V.D. viimasel esinenud kehavigastused ning et need ei ole saadud muudel asjaoludel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaks, et kannatanu võis osa kehavigastusi muudel asjaoludel saada. Maakohtu järeldused vastavad faktilistele asjaoludele. Kohtuistungi protokollist nähtub (III kd lk 169 pöördel-170), et V.D. jäi selle juurde, et I.E ja P.R mõlemad lõid teda rusikaga näkku, põhjustades ninaluude ja alalõualuu murru. Kuna maakohtu poolt tuvastatud kannatanule tekitatud kehavigastuste mahtu pole alust vähendada, siis pole alust ka I.E-le ja P.R-ile mõistetud karistust vähendada. Maakohus on põhjendanud (III kd lk X 7 pöördel-X 8) I.E-le ja P.R-ile mõistetud karistuse suurust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid mõistetud karistuse kergendamist. Selleks ei anna alust ka täiendavalt esitatud dokumendid I.E perekonnaseisu ja tütre invaliidsuse kohta ega AE.Z valmisolekust P.R tööle võtta. Maakohus on põhjendanud (III kd lk X 7), miks I.E-lt ja P.R-ilt tuleb V.D. kasuks 4700 krooni välja mõista. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

§ 37

lg 1 kohaselt kannatanu on isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju.

§ 38

lg 1 p 2 kohaselt kannatanul on õigus esitada tsiviilhagi.

§ 310

lg 1 kohaselt, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Kohtuistungi protokollist nähtub (III kd lk 170-171), et kannatanu V.D. on selgitanud, et peksmise tagajärjel ta kaotas teadvuse ja sellega süüdistatavad lõid olukorra, kus ta vara jäi järelevalveta ning tekitati talle kahju mobiiltelefoni ja navigaatori kaotsimineku näol ja et ta soovib nende maksumuse hüvitamist 4700 krooni ulatuses. Ringkonnakohus eeltoodud ütluste alusel leiab, et süüdistatavad tekitasid kuriteoga kannatanule varalist kahju ja peavad selle hüvitama. F.I osas esitati täiendavalt arstlik tõend tema ema tervisliku seisundi kohta. Apellatsioonis taotletakse F.I-le kergema karistuse mõistmist. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõend tema ema halva tervise kohta ei anna alust F.I-le mõistetud karistust kergendada, sest maakohus on (III kd lk X 7 pöördel) põhjalikult motiveerinud, miks F.I-le tuleb mõista reaalne vangistus, kusjuures seda alla sanktsiooni keskmise määra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest F.I oli varem KarS § 263 p 1 järgi karistatud ja pani uuesti toime avaliku korra vastased kuriteod. 16 Ka N.O osas taotleti karistuse kergendamist, kuna ta on varem kohtulikult karistamata. Maakohus on seda asjaolu juba arvestanud, põhjendades (III kd lk X 7-X 7 pöördel), miks teda tuleb karistada alla sanktsiooni keskmise määra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega N.O-le mõistetud karistuse kohta ja leiab, et apellatsioonis ei esitatud selliseid asjaolusid, mis annaks alust mõistetud karistust kergendada.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 17X lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil. Seega on N.O ja P.R kohustatud hüvitama kulud õigusabile vastavalt 12508 krooni ja 4690.50 krooni ulatuses, mis olid osutatud adv R. Objarteli ja H. Kuninga poolt. Mati Kartau Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 17