Obsah (8)

§ 1028§ 1023§ 1042§ 113§ 1018§ 1020§ 1024§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 7. november 2025 Tsiviilasja number 2-23

) § 1023 lg 1. Alternatiivne nõude alus on

§ 1028lg 1, s.o alusetu rikastumine või kohtu leitav muu alus.

Täiendavas

1. jaanuari
2. a seisukohas teatas hageja, et korterile tehti kapitaalremont. Ei ole eluliselt usutav, et keegi hakkab tegema midagi sedavõrd suures mahus teise isiku jaoks tasuta ja heast tahtest. Arveid on väljastatud Rimakor OÜ-le, sest tegemist on hageja tuttava äriiühinguga ja selle ettevõtte kasutamine võimaldas saada soodustust. Mõne arve tasumise kohta ei suutnud hageja tõendeid leida, kuid oli seisukohal, et arvete summasid arvestades oli ta need võimeline tasuma. Arvete nr 26286414 summas 1062 eurot ja M462334 summas 3765 euro 18 sendi tasumiseks võttis hageja 3.–
3. septembril 2021 oma Soomes registreeritud pangakontolt kokku sularaha 5000 eurot, mille ta andis
4. septembril 2021 üle hagejale, kes pani selle summa oma kontole ja tasus arve M462334 samal päeval ning hiljem ka arve nr 26286414 summas 1062 eurot. Raha väljavõtmise kavatsuse kohta oli pooltel
5. septembril 2021 omavaheline sõnumivestlus. Hageja pildistas sularaha enne selle üleandmist kostjale. Hageja hinnangul on tõendatud vähemalt kulud 7383 eurot 74 senti. Vaatamata asjaolule, et mõned arved olid tasutud hagejale kuuluva ettevõtte maksekaardiga, siis lõppkokkuvõttes on tegemist igal juhul hageja rahaga, sest hageja on ettevõtte Skyweld OÜ tegelik kasusaaja. Kostja võetud laen ei tähenda, et hagejal puudub õigus nõuda kulude hüvitamist. Korteriühistu kirjaliku tõendi kohaselt hageja on elanud ajavahemikul
6. jaanuar 2020 kuni
7. oktoober 2022 Kase põik 7–16 korteris ning teinud ehitustöid. Täidetud on kõik käsundita asjaajamise eeldused: hageja tegeles remonditöödega kostjale kuuluvas korteris ja soetas remonditööde tegemiseks vajalikud ehitusmaterjalid; hagejal puudus kohustus remonditöödega tegeleda; hageja teadis, et korter kuulub kostjale ning seega kostjale kuuluva korteri remont oli tegelikkuses kostja asi ning hageja soovis kostjat soodustada. Hageja tegutses osaliselt ka enda huvides, sest pooled pidid asuma elama kõnealusesse korterisse koos. Kostja ei öelnud kordagi, et ta ei soovi, et hageja tegeleks remondiga ning reageeris talle saadetud piltidele positiivselt. Kostja kiitis asjaajamise heaks ning asjaajamisele asumine vastas kostja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Antud juhul ei saanud kostja eeldada, et hageja kulutab raha ja aega kõlbelise kohustuse täitmise või viisakussuhte raames ja seega

§ 1023lg 3 ei kohaldu.

Teise alternatiivina tugines hageja alusetu rikastumise sätetele, eelkõige

§ 1042lg-le – kostja on rikastunud, sest hageja tegi tema korterile kulutusi.

Hageja tõi välja enda tehtud tööde nimekirja: Bauroc vaheseina ladumine; põranda tööd; veeja kanalisatsioonisüsteemi ehitus; akende vahetus + sise- ja välipalede paigaldus; vannitoa plaatimine; elektri kaabeldus; moodulkorstna paigaldustööd; ventilatsiooni ehitustöid; vannitoa vesieristuse- ja laetöid; katuse vahetusega seotud tööd. Ostetud ehitusmaterjalid olid ostetud just nimetatud korteri remondiks ning hageja ei teinud töid mitte ainult vabast tahtest, vaid eeldusel, et hakkab koos kostjaga kõnealuses korteris elama. Kostja ei saa eeldada, et tema esitatud tööde nimekirjas märgitud suuremahulisi töid tehakse tasuta. 3

1. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel ei olnud abieluväline kooselu.
2. a sügisel suhtlesid hageja ja kostja ning kostja tegi hagejale ettepaneku asuda elama tema ema majja. Kuna kostjal oli sealkandis tööpakkumine, võttis ta pakkumise vastu. Kostja ostis vaidlusaluse korteri, sest tema laps kasvas ja talle oli vaja oma tuba. Kostjal ei olnud kunagi soovi hagejaga ühist korterit osta. Hageja põhjendus, miks ta ei saanud osaleda notaris korteri ostmisel, on ebaustav, sest seda oleks saanud teha virtuaalprogrammis. Kostja võttis korteri renoveerimiseks INBANK AS-st laenu 12 936 eurot. Raha kasutas ta ehitusmaterjalide ostmiseks ja tööde eest tasumiseks. Ka kostja ema on aidanud kulusid kanda. Pangakontolt tasutud kulude kohta esitas kostja pangaväljavõtte. Kostja hinnangul ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis tõendaks, et hageja esitatud maksed (kviitungid) on tasutud hageja rahaga või hageja poolt. Kostja viitas, et osa esitatud kviitungitel märgitud summadest on tegelikult tasunud kostja ning osa on tasutud ettevõtte kaardiga. Seetõttu on ka küsitav, kas kviitungitel olevad ehitusmaterjalid on läinud just selle korteri remondiks. Ka on ühel arvel selle saajaks Rimakor OÜ, kellel puudub kostjaga side. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et tema on teinud korteris kõik remonditööd. Korteris ei tehtud kapitaalremonti, korteris on remonditööd täiesti pooleli: remonditud on vaid üks tuba, osaliselt vannituba, tehnoruum. Korteris puudub elektrisüsteem, esikus, köögis ja kolmes toas on remont tegemata. Kostja tegi töid ise ja remonti aitasid teha ka kostja sõbrad, sugulased, sõbranna ja sõbranna abikaasa. Hageja käis mõnel korral kostjal abiks. Kuna hagejal oma abi pakkudes ei olnud kavatsust kostjalt seda tagasi nõuda (st nõuda nende hüvitamist

§ 1023lg 3 järgi), siis ei kuulu käsundita asjaajamise sätted kohaldamisele.

Kostja hinnangul puudub hagejal ka muu alus oma nõude esitamiseks, sest hageja oli vahel abiks, aidates kostjat vabatahtlikult, omal soovil korterit parendada ja ehitusmaterjalid ostis kostja oma raha eest. Nõuet ei saa rahuldada käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete alusel. Mõlemal juhul peaks hageja nõude rahuldamise ühe eeldusena tõendama kulutuste tegemist (kostja huvides või kostjale kuuluvale esemele).

§ 1023

lg-st 3 tulenevalt ei saa käsundita asjaajaja nõuda kulutuste hüvitamist, kui asjaolusid arvestades on ilmne, et tal ei olnud asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Samuti ei oleks kulutuste tegijal nõudeõigust alusetu rikastumise sätete alusel, kui ta ei ole kulutuste tegemise kavatsusest teist isikut õigeaegselt teavitanud (

§ 1042lg 2 p 2).

Kostja hinnangul on mõlemad eeldused täitmata. Kostja märkis, et hageja poolt kostja abistamine remonditöödel oli vabatahtlik ja pooled ei olnud arutanud võimalikku hüvitamise tingimusi. Poolte vahel olid sõbralikud suhted, kuid ilma rahalist kompensatsiooni nõudmata. Kostja möönis, et hageja käis tal külas ja siis abistas ka remondi juures: näiteks tõstis mõne ploki paika. Töid korteris tegi ta ise pere ja sõprade abiga. Hageja tõendid ei tõenda, et hageja tegi töid. Hageja pole tõendanud talle 5000 euro andmist

1. septembril
2. Kostja märkis, et hagejal ei saanud sellist summat olla, sest ta väitis Soome kohtus lapse elatise nõudes peetavas menetluses, et tema majanduslik seis aastatel 2018–2023 oli halb ja kohus võttis seda otsuse tegemisel ka arvesse. Soomes elatise asjas peetud kohtumenetluses tuvastati, et hagejal puuduvad üleliigsed rahalised vahendid, pangakontod on kohtutäitur arestinud ning ta ei saa tervislikel põhjustel, eelkõige seljaprobleemide tõttu, töötada. Kostja leidis, et eluliselt ebausutav on pidada tõeseks hageja väidet, et ta tasus kostjale suuri summasid ehitusmaterjalide eest (ehk 8770 eurot 90 senti), samas kui ta ise maksejõuetuse tõttu oma lapsele elatist ei maksa. Hageja eksitab kohut väitega, et tegi korteris järgmisi töid: bauroc vaheseinte ladumine; põrandatööd terves korteris; vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ehitus; akende vahetus + sise- ja 4 välipalede paigaldus; elektri kaabeldustööd; vannitoa vesieristuse- ja laetööd - tegelikult neid töid ei ole hageja teinud. Kõiki ülejäänud hageja väidetud töid tegi ta alati koos kostjaga. Tööde maksumuse kohta esitatud hinnapakkumistega seoses leidis kostja, et hinnapakkumised on teinud professionaalsed ehitusfirmad, kuid hageja oli amatöör, mida tuleb arvesse võtta. Ka on hageja võtnud pakkumised vaid ühelt firmalt, kuigi turul on eri hinnaga pakkujaid. Töid tehti kahekesi, mida tuleb hinnapakkumiste hindamisel arvestada. Kostja teatas, et pooltel puudus nõusolek tööde teostamiseks, lepingu sõlmimiseks ning tööde maksumus osas. Tööd, mis hageja sooritas, olid tema enda algatatud ja kandsid vabatahtlikku iseloomu. Hageja üle kuulatud tunnistajad ei kinnitanud, et hageja oleks oma raha eest ehitusmaterjale soetanud. Samas kinnitasid kostja tunnistajad, et ehitusmaterjalid osteti kas kostja või tema ema rahaga. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus võttis
4. veebruari
5. a otsusega vastu hageja loobumise nõudest katusetööde kulude 433 euro 33 sendi osas ja lõpetas selles osas nõude menetluse. Maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõu ning määras, et kohtulik hüpoteek summas 22 623 eurot 33 senti tuleb kustutada. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3635 eurot ning viivise menetluskuludelt

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel ei olnud lepingulist suhet. Lepingu olemasolu pole hageja kunagi väitnud. Seetõttu on kostja selleteemalised vastuväited kohatud. Hageja esitas kohtule hagi käsundita asjaajamise alusel ja nimetas nõude alusena

§ 1023lg 1.

Kostja leidis, et kohaldamisele tuleb

§ 1023

lg 3, sest hagejal ei olnud asjaajamisel asumisel kavatsust kulusid tagasi nõuda. Nõude eeldustena tuleb kontrollida järgmiste asjaolude esinemist: 1) kas hageja on teinud midagi kostja (soodustatud) kasuks (

§ 1018

lg 1); 2) kas poolte vahel puudus tehingust või seadusest tulenev suhe (

§ 1018

lg 1) 3) kas hageja tegutses tahtlikult kostja kasuks, st kas ta soovis kostjat soodustada (

§ 1018

lg 2) ; 4) kas esineb vähemalt üks

§ 1018lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest.

Maakohus leidis, et menetluses on leidnud tõendamist, et hageja on osalenud kostjale kuuluva korteri remontimisel. Kostja ütluste kohaselt tehti ühiselt vähemalt järgmised tööd: saunalaudise panek ja selle eeltööd, osaliselt krohvimine, uste ja akende paigaldus, põranda lammutuse ja betoonvalu ettevalmistustööd (kile, armatuur, põrandaküte), vannitoa plaatimine, lastetoa parketi paigaldus, tehnoruumi seina ladumine. Hageja vande all antud ütluste kohaselt tegi ta töid veelgi suuremas ulatuses ja osa neist üksinda, st ilma kostja osavõtuta: lisaks eeltoodule veel vaheseinte lammutus, vee- ja kanalisatsioonitööd, ventilatsiooni ja tehnoruumi soojasõlme ehitus, küttesüsteemi ettevalmistustööd, korstna paigaldus, korterisse tuleva elektrikaabli paigaldus, elektritööd korteris (kaablid, toosid jms), aknapalede viimistlemine nii väljast kui seest (v-a üks tuba). Hageja ütluste kohaselt abistas kostja peamiselt koristusel ja vähesel määral ehitustöödel. Hageja poolt kostja korteri ehitustööde tegemine on tõendatud ka tunnistajate ütlustega. Maakohus ei hinnanud täpsemalt, millises mahus tegi hageja kostja korteris töid. Oluline on siinkohal, et hageja on teinud kostja soodustamiseks toiminguid – osalenud ehitusmaterjali ostmisel ning aktiivselt ja 5 siiski üsna mahukalt kostja korteri remonditöödes. Ümber on lükatud kostja algselt esitatud väited, nagu oleks hageja tal lihtsal külas käinud ja siis aidanud veidi värvi segada või tõstnud mõne bloki paika – hageja tegi töid oluliselt suuremas mahus. Poolte vahel puudus lepinguline suhe ja maakohus ei tuvastanud ka seadusest tulenevat õigussuhet poolte vahel. Hageja oli teadlik korteri kuulumisest kostjale. Remonditööde tegemisel ja selleks materjalide ostmisel oli hageja seega teadlik, et nimetatud tööd ja materjalid panustab ta kostjale kuuluvasse korterisse. Pooltel oli eri nägemus sellest, kas korter oli ostetud neile ühiseks koduks või mitte: kostja rõhutas, et korter kuulus talle ja polnud kunagi plaani selle omandit hagejaga jagada, hageja väitel oli algselt plaan korter ühiselt soetada ja seal ka ühiselt elada. Hageja kinnitas, et ta oli siiski tööde tegemise ajal teadlik, et õiguslik olukord selline ei ole, st ta oli teadlik, et ei ole korteri omanik ning puudusid ka selged viited, et ta lähiajal omanikuks vormistataks. Antud asjaolude alusel puudub võimalus väita, et hageja ei soovinud oma tegudega soodustada kostjat, kellele korter kuulus. Hageja ei arvanud, et ta ajaks ainult enda asja, mistõttu ei esine praegusel juhul

§ 1018lg-s 2 sätestatud käsundita asjaajamist välistavat asjaolu.

Hageja tegevused korteri remondi tegemisel vastasid kostja huvile ja tema tahtele (

§ 1018lg 1 p 2).

Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et ta soovis ja oli nõus sellega, et hageja tegutses tema korteri remontimisel. Seda tõendavad kostja vande alla antud ütlused, kus ta kirjeldab, milliseid töid ja millisel viisil nad korteris ühiselt tegid. Kostja pidas hageja tegevust lubatuks ja enda huvile vastavaks. Kostja sellist käitumist tuleb lugeda tema kaudseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 mõttes – kostja tahteavaldus väljendus tema tegudes, eelkõige selles, et ta tegutses korteris koos hagejaga ja oli teadlik hageja tegevusest. Maakohus hindas ka

§ 1020asjaolude esinemist.

Kostja on kogu menetluse rõhutanud, et hageja tegi kõiki töid korteris koos temaga. Seega oli kostja igal juhul kursis sellega, et hageja tegutseb tema korteris ja tema huvides, st, et hageja on asunud asjaajamisele. Kostja ütluste kohaselt valiti ehitusmaterjale välja ka ühiselt ja neil käis samuti hageja järel. Millised töid hageja täpsemalt tegi ja millises mahus ostis hageja ehitusmaterjale, kohus ei analüüsi. Kostja oli hageja tegevusest teadlik (s.o teavitatud) ja tema tegevusega nõus. Kuna kostja hinnangul tegutseti kogu aeg ühiselt, siis oli kostja ka kursis nii hageja tegude kui ka võimalike kuludega. Seega hageja tegevust kostja korteri remontimisel ja selleks materjali ostmisel tuleb kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks. Poolte vaheline õigussuhe liigitub õigustatud käsundita asjaajamiseks, kuna täidetud on kõik

§-s 1018 nimetatud eeldused. Kostja rõhutas kogu menetluse, et hageja tegutses ainult tema abistamise eesmärgil ja vabatahtlikult. Üldiselt tähendab sõna „abistama“ kellelegi abi osutama, nõu, jõuga vm moel abiks või toeks olema (https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/abistama/1/est). Nimetatud sõna või termin ei tähenda aga, et antud tegevus peaks alati olema tasuta.

§ 1023

lg 1 kohaselt saab asjaajaja nõuda eelkõige enda poolt tehtud kulude hüvitamist ja hüvitatakse ka kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest. Antud olukorras oleks sellisteks kuludeks eelkõige hageja kulud ehitumaterjalide ostmiseks. Tasu ajaajamise eest mõistlikus ulatuses on aga vastavalt

§ 1023

lg-le 2 õigus nõuda oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajajal (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-2-1-44-11, p 31). Puudub vaidlus, et hageja ei teinud kostja korteris ehitus- ega remonditöid oma majandus- või kutsetegevuse raames. Pooled on andnud selles osas sarnaseid ütlusi, et hageja tegutses kostja korteris kui 6 tema sõber/tuttav/elukaaslane – s.o lihtsalt eraisikuna. Seega ei ole hagejal õigus tööde tegemise eest tasu saada.

§ 1023

lg 1 alusel esitatava nõude hindamisel tuleb juhinduda ka sama paragrahvi lõikest 3, mille kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal selle paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Kohtus on tõendamist leidnud, et hageja ei asunud remonditöid tegema ega selleks ehitusmaterjali ostma teadmises, et ta esitab nende kulude osas kostja vastu kunagi nõude. Pooled kinnitasid, et hageja tegutses korteris kuni 2022 sügis-talveni. Kumbki pooltest ei avaldanud, et selleks ajaks oleks hageja teatanud kostjale, et soovib tehtud tööde ja muude kulude eest rahalist hüvitist. Kostja vande all kinnitas, et ei rääkinud kunagi hagejaga tööde maksumusest ega sellest, et hageja küsiks kostjalt raha. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Maakohus möönab, et tasu nõudmise kavatsusest mitteteatamine tööde alustamisel võis olla tingitud hageja arusaamast, et ehitatakse n-ö oma kodu. Just hageja väitel ei olnudki tal tööde alustamisel kavatsust tasu nõuda ja seda põhjusel, et tema arusaama kohaselt tegi ta töid enda elukaaslasele ja seega kaudselt ka endale (enda koduks). Nimetatud omavaheline suhe tavapäraselt tingib olukorra, kus tasu nõudmine ei ole kohane ega oodatav. Seega tõi hageja ise esile selle tasu nõudmist välistava asjaolu. Kuna antud sätte kohaselt on vajalik asjaajaja teadmine ja tahe kulude hüvitamist nõuda just ajaajamisele asumise ajal, ei muuda nõuet lubataks see, kui kulutuste hüvitamise soov tekib hiljem, antud juhul ca 2 aastat pärast asjaajamisel asumist (tööde algust), kui poolte väidetav suhe lõppes. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel küll käsundita asjaajamise õigussuhe, kuid hagejal puudub õigus kostjalt kulude hüvitamist nõuda ja seda

§ 1023lg 3 alusel.

Seega tuleb hageja nõue sellel alusel jätta rahuldamata. Hageja leidis, et teise alternatiivina on tema nõude aluseks

§ 1042

.

§ 1042

lg 2 p 2 kohaselt ei ole kulutuste tegijal käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud.

§ 1042

alusel kulutuste hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada järgmised asjaolud: 1) hageja on teinud kulutusi kostja esemele; 2) hageja kulutused on tehtud õigusliku aluseta; 3) kas kulutused oli kostjale kasulikud; 4) kas kostja on hageja tehtud kulutuste läbi rikastunud; 5) kas esineb mõni lõikes 2 sätestatud nõuet välistav asjaolu. Poolte vahel ei olnud omavahelist lepingut, mille kohaselt olnuks hagejal kohustus või õigus kulutusi teha. Samas jõudis kohus järeldusele, et hageja tegutses õigustatud käsundita asjaajamise õigussuhte raames. Sellisel juhul on aga välistatud sama juhtumiga seoses alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Alusetu rikastumise sätete alusel saaks nõude esitada, kui tegemist oleks mittenõuetekohase (õigustamatu) käsundita asjaajamisega, mida reguleerib

§ 1024

, sest nimetatud paragrahvi lg 4 viitab otseselt võimalusele esitada nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Antud juhul sellist õiguslikku olukorda pole. Kuna hageja ja kostja vahel oli käsundita asjaajamise õigussuhe, mille alusel hageja paraku oma nõuet maksma panna ei saa, puudub tal võimalus üle minna alusetu rikastumise nõudele

§ 1042alusel.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue jätta täies ulatuses rahuldamata. 7 Kuna hageja nõue jääb täies ulatuses rahuldamata, puudub vajadus hinnata kulude tegelikku tegemist, sh tööde tegemist, nende suurust ja vajadust. Maakohus ei analüüsinud seetõttu esitatud kuludokumente ning ehituse kuludokumente ega andnud neid tõendeid puudutavatele väidetele hinnangut. Tulenevalt asjaolust, et hagi jäi rahuldamata, tuleb tühistada hagi tagamise abinõu ja kustutada kinnistusraamatust kostja kinnistule hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek. Tulenevalt TsMS §-st 162 jättis maakohus kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja põhjendatud õigusabikulud on 3635 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista, samuti viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg-s 1 ettenähtud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kulutused remondimaterjalile 8770 eurot 90 senti ja tööajakulu hüvitise 22 410 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hageja loobumise 433 euro 33 sendi suurusest katusetööde kulude hüvitamise nõudest ning lõpetas selle nõude osas menetluse. Maakohus on rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme ja hinnanud tõendeid ebaõigesti. Maakohus küll leidis, et vaidlusaluse situatsiooni puhul on tegemist käsundita asjaajamisega, kuid siiski jättis hagi rahuldamata, tuginedes

§ 1023lg-tele 2 ja 3.

See järeldus on hagejale üllatuslik. Maakohus ei selgitanud piisavalt

§ 1023

lg 3 tõendamiskoormust, mistõttu taotleb hageja ringkonnakohtult apellatsioonkaebusele lisatud tõendi (poolte sõnumivahetuse) vastuvõtmist. See kinnitab, et kostja mõistis, et tööde tegemine ei toimu heast tahtest ja tasuta. Tegelikkuses teadis kostja, et asjaajamine ei toimu n-ö heast tahtest ja niisama (vt

1. mai
2. a kohtuistungi protokoll 00:21:18). Tasaarvestusele kui sellisele viitamine tähendab ühemõtteliselt, et kostja mõistis, et asjaajamine ei toimu tasuta ning hagejal oli ilmselge kavatsus pool korterist endale saada. Maakohtu otsus on vastuoluline, leides, et hageja tegi enda väitel töid enda elukaaslasele ja kaudselt ka endale (enda koduks) – see kinnitab hageja väitel, et ta ei teinud töid tasuta, vaid soovis saada poolt korterist endale, ning mh kavatsust

§ 1023lg 3 mõttes.

Kuna hageja tõi kohtu ette asjaolud, mille kohaselt hageja andis oma käitumisega kostjale mõista, et saab tulevikus pool korterit endale, tulnuks kohtul kontrollida ka seda, kas hagi ei kuulu rahuldamisele lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhte alusel.

§ 1023

lg 3 kohaldub eelkõige juhtudel, kus asjaajamine tähendab kõlbelisest kohustusest tuleneva kohustuse kui mittetäieliku kohustuse täitmist

§ 4lg 2 p 2 mõtte või asja aetakse nn viisakussuhte raames.

Kostja pidi aru saama, et tegemist on suuremahuliste töödega, mille tegemine n-ö vabast tahtest ja viisakusest on välistatud. Niivõrd olulise panuse juures (ehitusmaterjalid ja tööde tegemine) peab pooltel olema hoopis kokkulepe selle kohta, et tasu ei nõuta ning mitte vastupidi, et tasu nõutakse. Hageja hinnangul on antud juhul võimalik nõuda nii ehitusmaterjalide maksumust kui ka tööajakulu hüvitamist

§ 1023

lg 1 alusel.

§ 1023lg-d 1 ja 2 on hageja hinnangul pigem alternatiivid üksteisele.

Tööajakulu hüvitis on väljamõistetav mitte ainult

§ 1023

lg 2 alusel, vaid ka

§ 1023lg 1 alusel.

8 Isegi siis, kui möönda, et käsundita asjaajamise sätetele tuginedes ei ole võimalik nõuet rahuldada, siis oleks pidanud maakohus kontrollima alusetu rikastumise sätete rakendamise võimalikkust, kuna hageja on seda oma hagis taotlenud. On ilmselge, et kostja on oluliselt alusetult rikastunud. Eesti õiguskirjanduses märgitakse, et võimalik on alusetust rikastumisest tulenevate nõuete samaaegne esinemine teist liiki nõuetega ning sel juhul on võlausaldajal õigus valida, millisel alusel ta nõude esitab. Täiendavalt on hageja taotlenud, et juhul, kui hageja nõudeid ei saa rahuldada ei käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete alusel, siis rahuldada hagi muul õiguslikul alusel. Kõnealuste situatsioonide lahendamine Eesti õiguspraktikas ei ole piisavalt konkretiseeritud, kuid ei ole mõeldav, et seetõttu jääb õiglane lahend saavutamata. 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on asja õigesti kvalifitseerinud käsundita asjaajamisena ning põhjendatult jätnud hageja hagi rahuldamata, tuginedes

§ 1023lg-tele 2 ja 3.

Hagejal puudus kavatsus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, tegemist oli isiklike suhete raames tehtud panusega. Hageja tegevus toimus teadlikult olukorras, kus pooled ei olnud sõlminud ühtegi lepingut ega arutanud konkreetseid tasustamise tingimusi. Seega lähtus kohus õigesti

§ 1023

lg-st 3, mille kohaselt ei ole asjaajajal õigust hüvitisele juhul, kui tal puudus kavatsus nõuda tasu. Hageja viide kostja esindaja suulisele märkusele kohtuistungil ei ole käsitatav selge kokkuleppena ega kinnita seda, et hagejal oleks olnud kavatsus nõuda tasu. Tegemist oli kostja lootusega, mitte pooltevahelise kokkuleppe või hageja kavatsuse tõendiga. Lisaks sellele ei ole hageja kunagi enne kohtumenetlust kostjalt kulutuste või tööaja hüvitamist nõudnud ega väljendanud vastavat tahet, mis kinnitab, et tegemist oli pigem heatahtliku või isiklikust suhtest tuleneva panusega, mitte õigustloova asjaajamisega, mis annaks aluse hüvitise nõudele. Kostja ei ole väljendanud teadlikkust sellest, et tegemist oleks olnud tasulise tööga, ega aktsepteerinud sellist kohustust. Tööaja kulu ei ole hüvitatav

§ 1023lg-st 2 tulenevalt.

Hageja ise ei ole vaidlustanud, et ta ei ole professionaalne teenuseosutaja ega esitanud tõendeid, mis viitaksid sellele, et ta tegutses oma majandus- või kutsetegevuses. Seega on tööaja kulu kui subjektiivne panus välistatud hüvitatavate kulude hulgast. Ka

§ 1023

lg 1 ei anna alust tööjõukulu nõude rahuldamiseks, kuivõrd see säte eeldab, et kulutus oleks mõistlik, kasulik ja tavapäraselt hüvitatav – samas kui tööajale väärtuse andmine ilma õigusliku aluse või kokkuleppeta oleks vastuolus

loogika ja praktikas kujunenud piiridega. Maakohus on korrektselt lähtunud võlaõigusseaduse süsteemsest loogikast ning on õigesti jätnud alusetu rikastumise sätted analüüsimata, kuna tuvastas poolte vahel käsundita asjaajamise õigussuhte. Kuigi kohtuotsuses ei ole sõnaselgelt viidatud

§-le 1027, lähtus kohus sisuliselt selle sätte tähendusest, mille kohaselt ei kohaldata selles jaos sätestatut, kui asjaomastele suhetele kohalduvad käesoleva seaduse muud sätted või muud seadused. Seega, alusetu rikastumise regulatsiooni kohaldamine on välistatud, kui sama olukorda reguleerib mõni muu võlasuhe – antud juhul käsundita asjaajamine (

§ 1018jj).

Hageja soov luua paralleelne alusetu rikastumise nõue olukorras, kus kohus juba tuvastas käsundita asjaajamise olemasolu ja hindas nõuet selle kaudu, on vastuolus seaduse ülesehituse ning kohtupraktikas kujunenud tõlgendusega. Seaduse eesmärk on vältida samade asjaolude mitmekordset ja paralleelset analüüsimist, millel ei ole sisulist lisandväärtust ega õigust loovat mõju. Maakohus tegutses õigesti, piirdudes asjaajamissuhte hindamisega. Hageja väide kostja "alusetust rikastumisest" on meelevaldne. 9 Hageja püüab apellatsioonimenetluses muuta asja õiguslikku raamistust, tuginedes väidetavale lepingueelsele suhtele, mida menetluse varasemas järgus ei käsitletud eraldiseisva nõudealusena. Soov panustada tulevase ühiselu tarbeks ei tähenda automaatselt nõudeõiguse tekkimist, vaid kinnitab vastupidi, et tegemist oli panusega kõlbelisest või isiklikust kohustusest, s.o mittetäieliku kohustuse täitmisega

§ 4

lg 2 p 2 tähenduses.

§ 1023

lg 1 ja lg 2 ei ole mitte alternatiivsed, vaid loovad erinevad regulatsioonid sõltuvalt sellest, kas asjaajaja tegutseb kutse- või majandustegevuses. Hageja ei toiminud kutse- ega majandustegevuses, mistõttu tuleb kohaldada

§ 1023

lg-t 2, mille kohaselt hüvitamise kohustus tekib üksnes siis, kui asjaajamine vastab soodustatu mõistlikult äratuntavale huvile. Käesoleval juhul ei ole kostja sellist huvi väljendanud ega eeldatavalt aktsepteerinud. Kostja tõendas esimese astme kohtumenetluses, et hageja esitatud ehitusmaterjalide ostutšekid ei ole temaga seotud ega ole tema tasutud. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda hüvitist kulude eest, mida ta tegelikult ei ole kandnud ja mis ei ole nõuetekohaselt dokumentaalselt tõendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
2. Hageja on esitanud
3. oktoobri
4. a seisukohas poolte sõnumivahetuse. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tegemist on tõendi hilinenult esitamisega, asjas ei nähtu ka seda, et hagejal oleks olnud tõendi niivõrd hilises staadiumis esitamiseks mõjuv põhjus, kostja on vaielnud tõendi vastuvõtmisele vastu, keeldub ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tõendi vastuvõtmisest. Kuna tõend esitati elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Hageja väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.
6. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
7. Maakohus on õigesti tuvastanud käsundita asjaajamise eelduste esinemise

§ 1018järgi.

Tegemist oli õigustatud käsundita asjaajamisega ning kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist reguleerib sellises olukorras

§ 1023

. Hageja tugineb sellele, et maakohus on vääralt leidnud, et kuna hageja ei tegutsenud majandus- ja kutsetegevuses, siis on tasu nõudmine välistatud. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kuna hageja ei tegutsenud kostja korteri remonditööde tegemisel oma majandus- ja kutsetegevuses, ei ole

§ 1023lg-st 2 tulenevalt põhjendatud ka hageja tasunõue tööde tegemise eest.

Põhjendamatu on hageja viide, justkui võimaldaks tööde tegemise eest tasu nõuda

§ 1023

lg 1.

§ 1023

lg 1 võimaldab nõuda kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist.

§ 1023

lg-d 1 ja 2 ei ole ringkonnakohtu hinnangul alternatiivsed, millele on viidanud hageja. 9.2. Hageja on ette heitnud ka kulutuste nõude rahuldamata jätmist

§ 1023

lg 3 alusel.

§ 1023

lg 3 kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul ka selles osas õigesti järeldanud, et nõue tuleb sel alusel rahuldamata jätta. Kuigi menetlusosalised olid

§ 1023

lg 3 kohaldamise üle menetluses arutlenud, ei selgitanud maakohus veel eraldi konkreetselt selle sätte võimalikku kohaldamist 10 ja tõendamiskoormust, mistõttu võttis ringkonnakohus

1. oktoobri
2. a määrusega apellatsioonimenetluses vastu hageja esitatud sõnumivahetuse kostjaga. Hageja väitel kinnitab sõnumivahetus seda, et kostja oli teadlik, et hageja ei teinud töid heast tahtest ja tasuta. Esitatud tõendi kohaselt küsib kostja hagejalt
3. novembril 2022 järgmist: „Kui mul oleks olnud kinni maksta seda nn sinu panustatud osa kas sa oleksid ära läinud?“, millele vastas hageja: „Tahad et ma ära lähen?“. Hageja küsimusele vastas omakorda kostja samal päeval järgmist: „Ei lihtsalt hakkasin mõtlema et kas slp jäid ainult siia. Laevas?“ (dtl 605). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud sõnumivahetusest, mis toimus
4. a novembris, järeldada, et hagejal oli asjaajamisele asumisel kavatsus esitada soodustatu vastu nõudeid ega ka seda, et kostja oli sellest asjaajamisele asumisel teadlik. Kostja väljendatu, et tal tekkisid kahtlused, kas hageja jäi temaga vaid seetõttu, et hageja oli panustanud korteri remonti ja panustatut polnud kostja võimeline kinni maksma, ei tõenda seda, et asjaajamisele asumisel oli hagejal kavatsus esitada kostja vastu nõudeid. Hageja soovitud järeldust ei saa teha ka hageja viitest kostja lepingulise esindaja väitele
5. mai
6. a kohtuistungil, kus kostja lepinguline esindaja märkis, et „Kostja lootis, et kui hageja teeb midagi kostjale, siis see läheb tasaarveldusse.“ (dtl 320). Kostja lepingulise esindaja väite alusel
7. a kohtumenetluses ei saa tuvastada, et hagejal olnuks kavatsus esitada kulutuste tegemisele asumisel kostja vastu nõudeid. Maakohus on viidanud, et hageja väitel ei olnudki tal tööde alustamisel kavatsust tasu nõuda ja seda põhjusel, et tema arusaama kohaselt tegi ta töid enda elukaaslasele ja seega kaudselt ka endale (enda koduks). Nõustuda võib maakohtuga, et nimetatud omavaheline lähedane suhe (hageja väitel abieluväline kooselu) tingib tavapäraselt olukorra, kus tasu nõudmine ei ole kohane ega oodatav. Seda, et hageja oleks kostjale kulutuste tegemisele asumisel ja remonditööde alustamisel teatanud, et kavatseb hiljem nõude esitada või soovib ehitamise eest tasu, pole asjas tuvastatud ja sellist kavatsust ei saa lugeda tõendatuks ka eeltoodud tõendite alusel. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et

§ 1023

lg 3 kohalduks üksnes neil juhtudel, millele on näidetena viidanud hageja, tuginedes seejuures võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes märgitud näidetele. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on viidatud mh ka sellele, et ka muudel juhtudel, kui on tavaline, et asjaajamise eest hüvitist ja tasu ei nõuta, tuleks jätta asjaajaja hüvitiseta ja tasuta. Asjaajajal võiks siiski olla õigus neid nõudeid esitada, kui ta teatab soodustatule nõuete esitamise kavatsusest enne asjaajamise ülevõtmist. Kui ta seda ei tee ja hakkab hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist vastuolulise ja seega pahauskse käitumisega lg 3 mõttes (Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt. 2020.

§ 1023komm 4.5, lk 648).

9.3. Hageja on viidanud sellele, et olukord, kus hageja nõue jääks praegustel asjaoludel rahuldamata, oleks ebaõiglane. Ringkonnakohtu hinnangul on käsundita asjaajamise regulatsiooni puhul arvestatud nii soodustatu kui ka käsundita asjaajaja huve ning

§ 1023regulatsioon arvestab mh mõlema poole huve.

9.4. Hageja heidab maakohtule ette seda, et maakohus ei kontrollinud eraldi hageja nõuet alusetu rikastumise sätete järgi, kui leidis, et nõuet ei saa rahuldada

§ 1023alusel.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Praegusel juhul on maakohus hinnanud seda, kas olukorras, kus on tuvastatud, et hageja tegutses õigustatud käsundita asjaajamise õigussuhte raames, kuid nõude rahuldamine on välistatud

§ 1023

lg-te 2 ja 3 alusel, on sama juhtumiga seoses vajalik kontrollida ka eraldi nõudeid alusetu rikastumise sätete järgi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et eeltoodud olukorras ei ole enam vajalik kontrollida nõuet

§ 1042alusel.

Õiguslikuks aluseks teise isiku eseme suhtes tehtud kulutustele võib olla ka käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe,

§-st 1018 tulenevate eelduste täitmise korral ei tule

§-st 1042 tulenevad alusetu rikastumise nõuded seega kõne alla (kulutuste hüvitamise nõude aluseks on § 1023) (vt Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. 11 Koost. P. Varul jt. 2020.

§ 1042komm 3.1.2, lk 715, RKTKo 3-2-1-107-07, p-d 17, 18).

Mh on maakohus põhjendatult selgitanud ka

§ 1042kohaldamise võimalusi.

Nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas on viidatud, et kui võõra asja suhtes kulutuste tegemine kujutab endast õigustamata käsundita asjaajamist

§ 1024

tähenduses, puudub kulutusi teinud asjaajajal §-st 1023 tulenev nõue ning § 1024 lg 4 kohaselt saab asjaajaja tema poolt tehtud kulutuste hüvitamist nõuda märksa piiratumas ulatuses § 1042 alusel (RKTKo 32-1-51-15, p 19; 3-2-1-118-14, p 20; 3-2-1-107-07, p 18; vt Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt. 2020.

§ 1042komm 3.1.2, lk 715).

9.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita ka seda, et ta ei kontrollinud hageja nõuet lepingueelsete läbirääkimiste sätete alusel. Maakohtu menetluses ega ka ringkonnakohtus pole hageja tuginenud asjaoludele, mis annaks aluse järeldada, et hagejal võiks olla kostja vastu nõue lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevalt. Asjas ei ole tuginenud pooled sellele, et nende tegevus oleks olnud suunatud lepingu sõlmimisele. Ainuüksi hageja väide, et hageja lootis saada korteri omanikuks või et hageja andis oma tegevusega mõista, et soovib saada korteri omanikuks, sellise nõude esitamiseks ja rahuldamiseks alust ei anna. Eeltoodut arvestades pole alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
2. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud põhjendatult hageja kanda. Maakohus on hinnanud, missugused kostja menetluskulud on põhjendatud.
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
4. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on esitanud
5. oktoobril 2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub kostja hagejalt välja mõista menetluskuludena õigusabikulud 1050 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale apellatsioonimenetluses osutanud õigusabiteenust lepingulised esindajad 7 tunni ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Lisaks on kostja palunud
6. novembri
7. a seisukohas täiendavalt välja mõista 2 tunni eest 300 eurot (2 tundi * 150 eur), mis kulus kostja lepingulisel esindajal hageja menetluskulude nimekirja kohta vastuväite koostamisele. Tunnitasu 150 eurot võib pidada ringkonnakohtu hinnangul põhjendatuks ja vajalikuks. Arvestades asjas esitatud seisukohti ja seda, et kostja seisukohad, sh
8. oktoobri
9. a seisukoht, kordasid paljuski juba varem esitatud seisukohti, võib pidada põhjendatud ajakuluks 6 tundi. Seega on kostja põhjendatud apellatsioonimenetluse kulud 900 eurot (käibemaksuta) (6 * 150 eur) ning nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

13. Ringkonnakohus selgitab hagejale täiendavalt järgmist. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Hageja vaidlustas maakohtu otsust (sh resolutsiooni punkti 3, mille kohaselt maakohus tulenevalt hagi rahuldamata jätmisest tühistas kohaldatud hagi tagamise abinõu). Apellatsioonkaebuse hind on seega 31 180 eurot 90 senti ja hageja pidi RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1400 eurot. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 1470 eurot. Hagejal on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda riigilõivu 70 euro tagastamist. Riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada ringkonnakohtule taotlus. Taotluses tuleb mh märkida 12 konto number, kuhu riigilõiv tagastada, ja konto omaniku nimi. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. (allkirjastatud digitaalselt) 13