Obsah (8)

§ 209§ 344§ 345§ 63§ 65§ 74§ 57§ 73

1-25-3677 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. märts 2026. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-25-3677 Kohtukoosseis kohtunikud Orvi Koik, Janika

§ 209

lg 2 p 1, 4;

§ 344

lg 1 ja

§ 345

lg 1 järgi ning Sten-Kristjan Reiu süüdistuses

§ 209lg 2 p 1, 4 järgi Pärnu Maakohtu 29.

detsembri

1. a otsus lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Süüdistatav Apellatsiooni esitaja Janis Almers, isikukood: 39105086054; elukoht: XXX; EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: põhiharidus; töökoht: ei tööta; varem karistatud 2-l korral kuritegude eest süüdistatava Janis Almers vandeadvokaat Marko Tammann lepinguline kaitsja RINGKONNAKOHUS MÄÄRAB: Jätta kaitsja Marko Tammanni apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS
2. Janis Almersile esitati süüdistus

§ 209

lg 2 p 1, 4 (kokku kolmes kuriteos);

§ 344

lg 1 ja

§ 345lg 1 järgi.

MAAKOHTU OTSUS 1 1-25-3677 2. Pärnu Maakohus tunnistas Janis Almersi süüdi

§ 344

lg 1,

§ 345

lg 1 ja

§ 209

lg 2 p-de 1, 4 järgi ning mõistis karistuseks

§ 63lg 1 alusel 2 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 11.

mai 2021 otsusega mõistetud karistusega, vangistusega 3 aastat 8 kuud ning mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KrMS § 202 lg 6 alusel arvestati Pärnu Maakohtu

1. veebruari 2024 määrusega nr 1-24-394 pandud kohustusest maha Janis Almersil tehtud 7,5 tundi üldkasulikku tööd ning loeti karistusest kantuks 7 päeva vangistust, kandmisele kuulub 4 aastat 11 kuud 23 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvata karistuse kandmisele asumisest. 2.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagide ja menetluskuludega seonduv. APELLATSIOON
2. Apellatsiooni esitas süüdistatava lepinguline kaitsja, kes taotleb tühistada Pärnu Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus nr 1-25-3677 Janis Almersile mõistetud reaalse vangistuse osas. Kaitsja palub teha uus otsus, millega

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui Janis Almers ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab ringkonnakohtu poolt vajalikeks peetavaid ja määratavaid kontrollnõudeid. 3.1 Kaitsja toob välja karistuse mõistmise alused ning viitab arvukalt kohtupraktikale. Edasi hindab kaitsja süüdistatava Janis Almersi süü suurust ning toob üksikasjalikult välja süü suurust mõjutavad asjaolud, milleks on süüdistatava poolt süü tunnistamine, sh juba kohtueelsel uurimisel. Kaitsja leiab, et süü ülestunnistamist kohtuistungil saab arvestada kergendava asjaoluna

§ 57lg 2 mõttes.

Janis Almers oma tegusid sisuliselt kahetsenud. Süüdistatava kahetsus oli siiras ja see kajastus tema hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. Janis Almers on kahju vabatahtlikult K.X-ile hüvitanud ning kavatseb seda hakata tegema ka käesolevas kriminaalasjas kannatanutele. Janis Almersil õnnestus hiljuti ka Soome tööle saada.

§ 57

lg 1 p 2 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks ka kahju vabatahtlik hüvitamine. Karistust kergendava asjaolu ilmnemisel peab seda arvesse võtma ka apellatsiooni- või kassatsioonikohus. 3.2 Kaitsja leiab, et Janis Almersile maakohtu poolt mõistetud karistuse jõustumise ning seejärel vangi minemise korral kaotab Janis Almers töökoha ja seega ka püsiva sissetuleku. Mõistagi ei võimaldaks selline asjade käik Janis Almersi poolt kannatanutele kuritegudega tekitatud kahju hüvitamist jätkata ning kahju hüvitamise väljavaated osutuksid sellisel juhul ebamäärasteks ja ebakindlateks. Ilmne on seegi, et isegi kui Janis Almersil õnnestuks vanglas töökoht saada, on selle eest saadav tasu koos kinnipeetavale jääva summaga (vt VangS § 44 lg 1) sedavõrd väike, et rääkida tõsimeelselt kannatanutele tekitatud kahju hüvitamisest. 3.3 Kaitsja hinnangul ei ole maakohus eksinud Riigikohtu otsuses toodud põhimõtete vastu, mis käsitlevad karistusmäära küsimust ning seetõttu puuduks ringkonnakohtul vajadus ja ka õigus muuta maakohtu otsustust karistuse suuruse osas. Põhiküsimus seisneb selles, kas ringkonnakohus saaks Janis Almersile maakohtu poolt mõistetud vangistuse jätta

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui Janis Almers ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab ringkonnakohtu poolt vajalikeks peetavaid ja määratavaid kontrollnõudeid. Vastus sellele küsimusele sõltub eeskätt sellest, kui suureks 2 1-25-3677 hindab ringkonnakohus Janis Almersi süü ning milliseid asjaolusid ta tema isiku osas arvesse võtab ning kui suure kaalu ta igale sellisele asjaolule omistab. 3.4 Kaitsja hinnangul võimaldavad apellatsioonis toodud asjaolud nende kogumis järeldada, et Janis Almersi karistamine reaalse vangistusega ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel vältimatu ega eripreventiivsetel kaalutlustel ka vajalik. See ei ole vajalik ka seetõttu, et see eiraks kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju võimalikult kiire ja täieliku hüvitamise põhimõtet. Kaitsja toob siiski välja ka selle, et Janis Almersi aastateks vanglasse minek mõjutaks kahtlemata ka tema kahe alaealise lapse heaolu. 3.5 Arvestades

§ 73

lg-s 3 ja

§ 74

lg-s 3 sätestatut, saab karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks. Janis Almersi puhul on selline materiaalõiguslik eeldus ja piir täidetud. Janis Almers on andnud nõusoleku alluda ka elektroonilisele valvele. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL

1. Süüdistatav toetab kaitsja apellatsiooni ning mingeid vastuväiteid ei ole. Leiab, et tal on palju kaalul. KANNATANU SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL
2. Kannatanu D.O ei nõustu kaitsja apellatsiooniga ning palub jätta apellatsioon rahuldamata ning Pärnu Maakohtu
3. detsembri 2025 otsus muutmata. Tsiviilhagi ei ole siiani hüvitatud ning karistuse kergendamine ei täida karistuse eesmärke ega oleks õiglane. Menetlus ringkonnakohtus
4. Pabertoimikud laekusid Tallinna Ringkonnakohtusse
5. märtsil
6. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
7. KrMS § 326 lg 3 (
8. ptk) lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu.
9. Kõigepealt tuleb märkida, et kaitsja eirab kohtupraktikat, mille kohaselt igasuguste täiendavate tõendite (tööleping) esitamine on apellatsioonimenetluses välistatud, kui tegemist on lühimenetlusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-99-13, p 10,11).
10. Kaitsja seisukoht nagu oleks kelmust võimalik toime panna ettevaatamatustest (kaitsja kaebuse p 32-33) ja seega kohaldada uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamist, on õiguslikult asjakohatu. Kuna uus kuritegu pandi toime tahtlikult, siis ainuvõimalik materiaalõiguslik alus olekski kohtul uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele.
11. Kuigi kohtupraktika kohaselt ei ole pelgalt süü omaksvõtt karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 1 p 3 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-13, p 19), on kaitsja poolt viidatud karistust kergendavaid asjaolusid maakohus karistuse mõistmisel arvestanud, sh süü omaksvõttu. Arvestades kaitsja toodud argumente, mis puudutavad süü suurust ja karistuse mõistmist ning seda olukorras, kus selgesõnaliselt süü suurust ja mõistetud karistusmäära ei 3 1-25-3677 vaidlustata, vaid vaidlustatakse ainult karistuse individualiseerimist, saab kolleegium teha järelduse, et kaitsja ei järgi kohtupraktikat.

1. Kaitsja on põhjendanud karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust täpselt samasuguste põhjendustega, mis puudutavad süü suurust ja karistuse mõistmist, kuid kohtupraktika kohaselt ei ole võimalik põhjendada karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust niisuguse karistamisel arvestatud kergendava asjaoluga, mis on loomult ühekordne (näiteks süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, kahju vabatahtlik hüvitamine, süü ülestunnistamisele ilmumine, süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel jne, vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 16.3). Seega tuleneb kohtupraktikast üheselt, et kaitsja poolt viidatud karistust kergendavaid asjaolusid ei ole võimalik korduvalt arvestada ning nende asjaoludega ei saa põhjendada erandlikkust süüteo toimepanemise asjaoludes ega ka süüdlase isikus, mis tingiks karistuse individualiseerimisel kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele.
2. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Seejuures on korduvalt rõhutatud, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära-vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 16-17, nr 3-1-1-4004, p 8, 15, nr 3-1-1-11-10, p 6.1, nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2 ja nr 1-23-52, p 22-23). Viimati on märgitud sedagi, et mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine on kehtiva seaduse ja pikaajalise ning seni muutumatu kohtupraktika kohaselt reegel, millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et erandlikud süüteo asjaolud puuduvad. Ühtlasi on süüdistatavat iseloomustavad andmed ja tema elukäik sellised, mis ei võimalda uuesti karistusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele. Märkimisväärne on seegi, et ka varasemalt eelvangistuses oldud aeg 4 kuud ei ole olnud eripreventiivses mõttes piisav.
3. Kokkuvõtvalt tuleb reaalset vangistust pidada põhjendatuks. Ainuüksi see, et süüdistataval on olemas kaks alaealist last ja soov töötada ning hüvitada kannatanutele tekitatud kahju, ei anna alust kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele. Kaitsja arusaam, et nimetatud asjaolud tingivad taaskord karistusest vabastamise, on ekslik.
4. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4