← Eesti

3-24-3510/30

Obsah (5)§ 6§ 68§ 70§ 65§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht 14.01.2026, Tallinn Haldusasja number 3-24-3510 Haldusasi S.B kaebus Sotsiaalki

) § 4 p 1, § 21 lg 1 p 6). Registrisse kantud andmete õigsust eeldatakse (

§ 6

lg 1) ning avaliku ülesande täitmisel on registriandmetest lähtumine kohustuslik (

§ 6lg 2; § 66 lg-d 1, 4 ja 5).

Seetõttu ei ole elukoha andmete töötlemine rahvastikuregistris olevate andmete alusel ebaseaduslik isikuandmete töötlemine. 11.3.

§ 68

järgi on isikul kohustus tagada rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsus. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamise tingimused on sätestatud seaduses ning vastustaja lähtub sotsiaaltoetuste määramisel seaduses toodud tingimustest. Seetõttu ei oma tähtsust see, kas taotleja peab omakäeliselt taotlusel kinnitama registreeritud elukoha olemasolu, ega see, millal täpselt tuvastas vastustaja kaebajal kehtiva registreeritud elukoha puudumist. Kui vastustajale sai teatavaks asjaolu, et kaebajal puudub kehtiv registreeritud elukoht, asus vastustaja koheselt tegutsema ning teavitas sellest asjaolust kaebajat, paludes tal oma elukohta registreerida (31.08.2023 kiri (dtl 100); 01.09.2023 kiri (dtl 103–104) 30.08.2024 ja 30.09.2024 kirjad (dtl 105)). Kaebaja ei esitanud vastustaja antud tähtaja jooksul rahvastikuregistrisse kandmiseks enda elukoha andmeid. Samas ei ole vastustaja kohustatud tuvastama, kas kaebaja on esitanud rahvastikuregistrile teavet teisse riiki elama asumise kohta või kus kaebaja tegelikult elab. 11.

  1. Vastustaja lähtub rahvastikuregistrisse kantud andmetest ning kohustus jälgida, et nimetatud andmed oleksid korras, lasub kaebajal, mitte vastustajal. Hoolimata vastustaja poolt korduvalt tähelepanu juhtimisest vajadusele ja ka seadusest tulenevale kohustusele korrastada oma elukoha andmed rahvastikuregistris, ei ole kaebaja seda teinud ega ka selgitanud, milliste takistuste tõttu ei ole ta seda teinud. Elukohateate esitamine on võimalik nii elektrooniliselt kui paberkandjal ning teate esitamine peaks olema jõukohane igale keskmiselt mõistlikule isikule. Kaebaja on olnud võimeline esitama vastustajale arusaadavaid taotlusi ja muid pöördumisi, samuti mitmeid argumenteeritud kohtukaebusi, mistõttu ei saa vastustaja hinnangul olla elukohateate esitamisel takistuseks kaebaja võimetus aru saada sellekohasest kohustusest või oskamatus seda teha või küsida vajadusel selleks elukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt või vastustajalt abi. 11.
  2. Asjaolu, et vastustaja ei nõustu kaebaja arusaamaga rahvastikuregistris elukohaandmete ebavajalikkusest, ei tähenda, et kaebajat ei oleks ära kuulatud. Kaebajal on olnud soovi korral võimalik selgitusi esitada ning tal on olnud elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmiseks piisavalt aega. Isik peab hüvitise taotlemisel aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele (SÜS § 5 lg 2) ning hüvitise taotlemisel ja saamisel esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks (SÜS § 21 lg 1 p 1). Vastustajal on seadusest tulenevalt kohustus veenduda, et toetust taotlev isik elab Eestis ning kaebajal on kohustus oma elukoha andmed rahvastikuregistrisse kandmiseks 4

(7)3-24-3510 esitada, muu hulgas selleks, et vastustaja saaks talle seaduse alusel pandud ülesannet täita. Rahvastikuregistri andmetele tuginemine taotleja elukoha väljaselgitamisel ja selle alusel toetuse määramise üle otsustamine ei ole õiguslikult lubamatu ega ebaproportsionaalselt isiku õigusi piirav. Kaebaja väide, et vastustaja kogub andmeid õigusvastase meetodiga ning et kaebajat koheldakse erinevalt ja halvemini kui seaduses sätestatud, on meelevaldne ega vasta tõele. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb SKA tegevuse õigusvastasus. 11.
  1. Kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei saa puudega inimeste toetuste maksmisel lähtuda rahvastikuregistri andmetest, tuleks vastustajal toetuse taotleja elukoht muude tõendite alusel välja selgitada. Selle tõendamine, kas inimene tegelikult ka Eestis elab, on kahtlemata koormavam nii vastustajale kui taotlejale, kellele võib seeläbi kaasneda ka oluline põhiõigustesse sekkumine. PISTS-s puudub säte, mis annaks vastustajale võimaluse kaebaja elukoha väljaselgitamisel lähtuda ka muudest andmetest, nagu on nt perehüvitiste seaduse § 8 lg-s 3 või riikliku pensionikindlustuse seaduse § 391 lg-s 3 sätestatud. 11.
  2. Hooldekodus või kinnipidamisasutuses viibivate inimeste rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks ei ole isiku asumine ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse või paigutamine kinnipidamisasutusse (

§ 70lg 2 p-dest 2 ja 5).

Süüdimõistetud toetuse saaja vanglas või arestimajas vangistuse kandmise ajaks peatatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine (PISTS § 20 lg 2 1). Elukohateate esitamiseks ei pea puuetega inimene olema ruumi omanik ning inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline endale eluruumi tagama, on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud pakkuma eluruumi tagamise teenust (sotsiaalhoolekande seaduse § 41 lg 1). 11.

  1. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning kaebaja õigusi ei ole rikutud. Seetõttu ei saanud kaebajale vastustaja tegevuse tagajärjel kahju tekkida ning puudub alus kahju hüvitamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.
  3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.
  4. PISTS § 3 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetusi Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale isikule lisakulutusi põhjustava keskmise, raske või sügava puude korral vastavalt käesoleva seaduse sätetele, välja arvatud PISTS § 6 lõikes 11 sätestatud juhul toetuse maksmise korral. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal tuvastati SKA 25.03.2020 otsusega nr Р260-2020-30327 keskmine puue kehtivusega 01.04.2020 kuni 19.02.
  5. Samuti puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kaebajal puudub rahvastikuregistri andmetel elukoht seisuga 02.01.
  7. Kaebuse kohaselt leiab kaebaja, et vastustaja lõpetas 24.10.2024 otsusega nr P26-2024166202 õigusvastaselt kaebajale puudega tööealise inimese toetuse maksmise. Kaebaja hinnangul puudus vastustajal alus kohustada kaebajat korrastama rahvastikuregistris elukoha kannet. Vastustaja on õigusvastaselt sisustanud PISTS-st tuleneva Eestis alalise elamise nõude rahvastikuregistrisse kantava elukohaga.
  8. Vastustaja leiab, et seadusandja on loonud elukohapõhise sotsiaalkaitsesüsteemi ning isiku elukoha saab kindlaks teha eelkõige rahvastikuregistrisse kantud andmete järgi, kuna avaliku ülesande täitmisel on registriandmetest lähtumine kohustuslik. Isikul on kohustus tagada rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ning registrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Vastustajal on kohustus veenduda, et toetust taotlev isik elab Eestis ning kaebajal on kohustus oma elukoha andmed rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada.
  9. Seega tuleb kohtul, esiteks, hinnata, kas vastustaja tegevus, st kaebajale puudetoetuse maksmise lõpetamine põhjusel, et kaebajal puudus rahvastikuregistris elukoha kanne (vähemalt 5

(7)3-24-3510 kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega), oli õigusvastane. Alles siis, kui vastustaja tegevuse õigusvastasus on tuvastatud, saab hakata hindama kahju tekitamisega seonduvat.
  1. Kohus leiab, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.
  2. PISTS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse PISTS-is ettenähtud sotsiaalkaitsele sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades PISTS erisusi. SÜS § 3 lg 1 kohaselt on SÜS-is sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. Viidatud sätete, sh PISTS § 3 lg 1 kohaselt on vastustaja õigesti leidnud, et seadusandja on loonud elukohapõhise (Eestis elamisel põhineva) sotsiaalkaitsesüsteemi.
  3. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-le 1 on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 kommentaari järgi tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud ning elukoht ei pea olema peamise vara asukoht
  4. Rahvastikuregistri seaduse (

) § 21 lg 1 p 6 järgi on elukoha andmed rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks. Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (

§ 65lg 1).

Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega aadressiks (elukoha aadress). Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena (

§ 65

lg 2).

§ 6

lg 1 järgi rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse ja sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist (

§ 66lg 1).

Rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse (

§ 68). 21.

Loetletud õigusnormidest tuleneb, et just rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete alusel võimalik tuvastada üks PISTS § 3 lg-s 1 sätestatud eeldus – st kas kaebaja on Eesti alaline elanik. Nende normide kohaselt ei oma tähendust lisa-aadressina märgitud elukoht, vaid

§ 66

lg 1 ja 2 tähenduses omavad elukoha andmetena tähendust üksnes need andmed, mis on kantud registrisse õigusliku tähendusega elukoha aadressina. Vastustaja on seega lähtunud kaebaja elukoha kindlakstegemisel õiguspäraselt rahvastikuregistri andmetest. Ka kaebaja on 22.12.2025 kohtule esitatud täiendavas seisukohas märkinud, et ta ei ole kordagi väitnud, et vastustaja ei saa toetuse andmisel lähtuda rahvastikuregistri andmetest.

  1. Seega, kaebajal on puudetoetuse saamiseks kohustus omada RR-s kehtivat elukoha kannet. Elukohaandmete puudumine on aluseks toetuse väljamaksmise lõpetamiseks.
  2. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole RR-s enda elukohta määratlenud (aadressi märkinud). Vastustajal oli õigus kontrollida seda hüvitise maksmise eeldust (SÜS § 30 lg 2 kohaselt hüvitise andmise aluseks olev asjaolu). Seda tehes täitis vastustaja uurimiskohustust. Konkreetselt toimus see järgmiselt. Vastustaja palus juba
  3. aastal kaebajal korrastada RR-s enda elukoha andmed ning hoiatas kaebajat, et vastasel juhul puudub alus talle toetuse maksmise jätkamiseks (31.08.2023 kiri (dtl 99), 01.09.2023 kiri (dtl 103–104)). Kaebaja elukoha andmete esitamise vajadusest teavitati kaebajat ka 30.08.2024 kirjaga (dtl 105). Sellega täitis vastustaja ka selgitamisja ärakuulamiskohustuse, sest kaebajale oli antud võimalus selgitada, miks ta ei ole oma elukohta määratlenud ja selgitati tagajärge, juhul kui kaebaja ei määratle enda elukohta.
  4. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja on enda elukoha andmed RR-s esitanud, kuid vastustajal on kahtlus, kas andmed on õiged, st kas neist peaks lähtuma hüvitise maksmisel. Sellisteks juhtumiteks on seadusandja SKA-le perehüvitiste ja pensioni määramiseks ette näinud võimaluse teostada uurimispõhimõtet ning põhjendatud juhul mitte lähtuda toetuse taotleja esitatud RR andmetest (perehüvitise seaduse § 8 lg 3, riikliku pensionikindlustuse seaduse § 39¹ lg 3). Puuetega inimestega sotsiaaltoetuse määramisel sellist erinormi ette nähtud ei ole. 1 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt, Tallinn 2023,
  5. väljaanne 6

(7)3-24-3510 Seega lähtutakse

regulatsioonist, mis koosmõjus PISTS § 3 lg-ga 1 näeb ette, et lähtutakse isiku määratletud elukoha andmetest. 25. Järelikult oli vastustajal õigus kaebaja elukohaandmeid töödelda ning selle alusel veenduda, et esineb alus lõpetada kaebajale puuetega inimestega sotsiaaltoetuse maksmine. Vastustaja on õigesti märkinud, et kuna kaebaja ei ole vastustajale vajalikku teavet avaldanud, st

§-st 68 tulenevat andmete korrastamise kohustust täitnud, siis ei ole kaebaja täitnud SÜS § 5 lg-st 2 ja § 21 lg 1 p-st 1 tulenevat kaasaaitamiskohustust.

  1. Kuivõrd kaebaja kaasaaitamise kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud vastustajal võimalik veenduda toetuse maksmise õigustatuses, siis lõpetas vastustaja õiguspäraselt kaebajale toetuse maksmise (SÜS § 19 lg 1 p-d 2 ja 3, SÜS § 21 lg 1). Järelikult ei ole täidetud kahju hüvitamise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja on kirjalikus vastuses kaebusele kinnitanud, et vastustajal menetluskulud puuduvad ning vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
  3. Kohus asendab kaebaja terviseandmete kaitseks avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.