← Eesti

1-09-15577/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-15577 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Juli

§ 200lg 2 p-de 7, 8, 9, 10 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

  1. veebruari 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Marinello Burkevicsi ja G.I kaitsja advokaat Vello Luik, Saribek Hatšatrjani kaitsja advokaat Avo Pärmann Prokurör Küllike Kask Z.L , ik XXX, XXXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, emakeel armeenia keel, vene keelt valdab kõnes ja kirjas, elukoht XXX XX-XX, XXXXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud neli korda; tõkend: vahistamine Süüdistatavad Marinello Burkevics, ik 36905205717, XXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXX, emakeel mustlaskeel, vene keelt valdab kõnes ja kirjas, elukoht XXXXX XX XX, XXXXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud kuus korda; tõkend: vahistamine; 1 G.I , ik XXX , XXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, emakeel mustlaskeel, vene keelt valdab kõnes ja kirjas, elukoht XXXXXXXXXXX XX-XX, XXXXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud viis korda; tõkend: vahistamine; Saribek Hatšatrjan, ik 36002174231, XXXXXXXXXXXXX, XXXX-XXXXXXXXXX, emakeel armeenia keel, vene keelt valdab kõnes ja kirjas, elukoht XXXXX X-XX XXXXX; varasemalt kriminaalkorras karistamata; tõkend: elukohast lahkumise keeld. Kaitsjad Advokaadid Vello Luik ja Avo Pärmann RESOLUTSIOON
  2. Pärnu Maakohtu
  3. veebruari 2010 otsus tühistada osaliselt, täpsemalt Saribek Hatšatrjani süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 200lg 2 p-de 8, 9, 10 järgi. 2. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Saribek Hatšatrjan süüdistuses Kar

S § 22 lg 2 § 200 lg 2 p-de 8, 9, 10 järgi õigeks. 3. Maakohtu otsus Saribek Hatšatrjani süüditunnistamises KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi jätta muutmata.

Mõistetud karistuse - kolm aastat vangistust – osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid kohaldada KarS § 73 lg 1 ja 3 sätteid ning määrata, et mõistetud karistus jäetakse tingimisi kohaldamata, kui Saribek Hatšatrjan ei pane 5 (viie) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 5. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Süüdistatavad anti kohtu alla süüdistatuna järgmise kuriteo toimepanemises. 1.1 Z.L ja M. Burkevics ajavahemikul jaanuar-veebruar 2009, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäevadel, Pärnu linnas, nõustusid Saribek Hatšatrjani ja Eduard Nikoghosyani ettepanekuga

  1. a)hõivata nimetatud ajavahemikul T. L. AS SEB Panga Pärnu kontori XXXXXX harukontorist väljumise järel kott koos selles oleva vähemalt 100 000 krooni sularahaga;
  2. b)panna toime rööv T. L. elukohas XXXXXXX XX X, XXXXX vallas, XXXXXXXXX. Mõlemad teod jäid aga lõpule viimata nende tahtest olenemata põhjusel, sest 6.02.2009 märgati T. L. sõidukit ajal, mil sõiduauto sõitis pangakontorist mööda ja 7.02.2009 viibisid T. L. elukohas külalised. 2 1.2 Seejärel ühisest eesmärgist ja tahtest kantuna ning S. Hatšatrjani ja E. Nikoghosyani kihutusel 3.03.2009 kella 23.00 ajal, Z.L grupis koos Marinello Burkevicsi ja G.I-ga , kandes nägu varjavat maski, tungisid võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kasutades sisse T. L. ja N. L. elamusse XXXXXXX XX X, XXXXX vallas, XXXXXXXXX. Kui G.I oli pikali tõuganud elamu ust avama tulnud kannatanu T. L., G.I-le järgnenud Marinello Burkevics tõukas käega kannatanu suud ja silmi kattes pikali elutoas viibiva N. L., kellelt seejärel tõmbas kaelast kaks kuldketti, vigastades samal ajal käes olnud noaga vastupanu osutava kannatanu N. L. kätt. Seejärel toppis Marinello Burkevics kannatanu N. L.le appihüüdmise vältimiseks suhu riidetropi, sidus samast elamust veekeetjalt lõigatud juhtmega kinni N. L. käed, lohistas kannatanu elutoa sissepääsu lähedal oleva külmkapi juurde, kus nõudis noaga N. L. põske kriimustades ja vähemalt ühel korral kannatanut rusikaga näkku lüües N. L.lt elamus oleva raha asukoha nimetamist, ähvardades kannatanule raha varjamisel tekitada tõsisemaid kehavigastusi. Samal ajal sidusid G.I ja Z.L elutoas külmkapi ette pikali tõugatud T. L.l elamust leitud juhtmetega kinni jalad ja käed ning toppisid kannatanule appihüüdmise vältimiseks suhu riidetropi. Seejärel T. L. vastupanuvõime piiramiseks ja kuritegu toimepanevate isikute äratundmise vältimiseks, katsid kannatanu T. L. näo kampsuniga, misjärel Z.L lõi vähemalt 4 korral jalaga T. L. jalgade piirkonda, põhjustades T. L.le füüsilist valu ja nahamarrastusi parema sääre piirkonnas. Marinello Burkevics relvataolise esemega ja G.I noaga ähvardasid T. L. seifi asukoha varjamisel tapmisega. Seejärel G.I , M. Burkevics ja Z.L sidusid kannatanute vastupanutahte murdmiseks, ähvarduste tõsiduse ja nende reaalse täideviimise võimalikkuse rõhutamiseks täiendavalt tugitoolikattest lõigatud ribade ja nööridega kinni T. L. ja N. L. käed ja jalad ning Z.L tõmbas kuriteo toimepanevate isikute äratundmise vältimiseks N. L.le pähe padjapüüri. Samal ajal Z.L koos M. Burkevicsi ja G.I-ga korduvalt esitasid kannatanutele nõudmisi elamus oleva sularaha asukoha avaldamiseks, samuti N. L. käekotist leitud Swedpanga pangakaardi PIN-koodi nimetamist. Röövimise käigus Z.L, Marinello Burkevics ja G.I hõivasid N. L.lt kullast keti väärtusega 200 kr, kullast kuloni väärtusega 1200 kr; kullast keti väärtusega 3000 kr; ehtekarbist Veevalaja kujutisega kullast kuloni väärtusega 500 kr; N. L. käekotist sularaha 400 krooni, N. L.le väljastatud materiaalset väärtust mitteomava Swedpanga deebetkaardi; elutoa laualt N. L.le kuuluva mobiiltelefoni №kia 1100 väärtusega 700 kr; T. L.le kuuluvad mobiiltelefonid №kia 2310 väärtusega 500 kr, Siemens C60 väärtusega 1000 kr ja Samsung väärtusega 500 kr, elutoa laualt vähemalt 4 materiaalset väärtust mitteomavat mandariini; magamistoast varalist väärtust mitteomava padjapüüri, köögi külmkapist suitsuvorsti Tõmmu väärtusega 20 kr; juust Edam väärtusega 30 kr; 1 pk krabipulki väärtusega 8 kr; 1 pk saiatooteid Hagari sidrunirull väärtusega 10 kr; 1 pk saiatooteid Moosipall väärtusega 10 kr; elamu teiselt korruselt T. L. talvesaapad nr 42 väärtusega 500 kr; alkohoolseid jooke: 2 pdl brändit Belõi Aist väärtusega a´ 100 kr, kokku 200 kr, 1 pdl 0,5 l brändit Garlino Brandy väärtusega 100 kr; 1 pdl Metaxa brändit väärtusega 300 kr ning ühe ploki sigarette More väärtusega 80 krooni ning OÜ-le S. kuuluva sularaha 200 000 krooni, tekitades röövimisega kokku N. L.le 6578 krooni suuruse varalise kahju, T. L.le 2680 krooni ja OÜ S.ile 200 000 krooni suuruse krooni suuruse varalise kahju. Füüsilise vägivalla kasutamisega põhjustati T. L.le ja N. L.le kergeid tervisekahjustusi. 1.3 Z.L-i kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8, 9, 10 järgi, Marinello Burkevicsi ja G.I käitumine aga KarS § 200 lg 2 p-de 7, 8, 9, 10 järgi. 1.4 S. Hatšatrjanile ning E. Nikoghosyanile esitati süüdistus röövimise toimepanemisele kihutamises. Nad kihutasid 2009 jaanuaris päevasel ajal, eeluurimisega täpselt tuvastamata 3 kuupäeval ja kellaajal, Pärnus, XXXXX XX XX juures Z.L-i ja Marinello Burkevicsit hõivama AS SEB Panga Pärnu XXXXXX harukontorist väljuvalt T. L. kotti koos selles oleva vähemalt 100 000 krooniga ja sõitsid selleks läbi Pärnu linnas, XXXXXXXX XX X ümbritsevad teed ja tänavad, leidmaks röövi toimepanemise ajal sobivad kohad sõidukite parkimiseks, T. L. pangakontorisse sisenemise, sealt väljumise jälgimiseks ja põgenemiseks. Seejärel S. Hatšatrjan tulenevalt eelnevast kokkuleppest ning E. Nikoghosyani, M. Burkevicsi ja Z.L-iga kooskõlastatult, ühisest eesmärgist ja tahtest kantuna, sõitis sularaha hõivamise eesmärgil 6.02.2009 kella 09:00 paiku koos E. Nikoghosyani, M. Burkevicsi ja Z.L-iga viimase sõiduautol Mercedes Benz reg märgiga XXX XXX Pärnus, XXXXXXXX XX X asuva AS SEB Panga Pärnu XXXXXX harukontori juurde, kuhu jäid kontorisse sisenevat ja sealt väljuvat T. L. temalt raha hõivamise eesmärgil varitsema, aeg-ajalt asukohta vahetades. Kuid 6.02.2009 kell 12:02 SEB Pärnu kontorites XXXXXX XX XXX sularaha summas 100 000 kr ja kell 12:37 SEB Panga XXXXXX harukontoris XXXXXXXX XX X sularaha summas 75 000 kr võtmas käinud T. L.lt raha hõivamine jäi lõpule viimata nende tahtest olenemata põhjusel, sest 6.02.2009 märgati T. L. sõidukit ajal, mil sõiduauto sõitis XXXXXXXX XX X AS SEB Panga Pärnu kontori XXXXXX harukontorist mööda. Seejärel 7.02.2009 õhtul, täpselt tuvastamata kellaajal, kihutasid S. Hatšatrjan ja E. Nikoghosyan Z.L-i ja M.Burkevicsit röövi toimepanemiseks tungima T. L. elukohta XXXXXXXXX, XXXXX vallas, kuid saades teada, et T. L.l võivad olla külalised, sõideti M. Burkevicsi ja Z.L-iga viimase sõiduautol Mercedes Benz reg märgiga XXX XXX veel kord XXXXXXX XX X elamust mööda, veendumaks teo toimepanemise riskantsuses, kuid süvendades nii Z.L kui M. Burkevicsis tahtlust panna toime rööv. 1.03.2009 ja 2.03.2009 jätkasid S. Hatšatrjan Pärnust telefoni teel ja E. Nikoghosyan Valgas Z.L-i ja M. Burkevicsi veenmist 4.03.2009 T. L. elukohas XXXXXXX XX X röövimise toimepanemiseks, milleks E. Nikoghosyan kinnitas ka enda osalemist kuriteo vahetus täideviimises, misjärel eelneva S. Hatšatrjani ja E. Nikoghosyani kihutamise tulemusena ja sularaha ebaseadusliku omastamise eesmärgil 3.03.2009 kella 23.00 ajal Z.L grupis koos G.I ja Marinello Burkevicsiga, kandes nägu varjavat maski, tungisidki T. L. ja N. L. elamusse. 1.5 S. Hatšatrjani ning E. Nikoghosyani kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 22 lg 2 § 200 lg 2 p-de 7, 8, 9, 10 järgi. 2. Pärnu Maakohtu 10. veebruari 2010 otsusega tunnistati Z.L-i süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 8, 9, 10 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel määrati karistuse kandmise alguseks 20. aprill 2009. Marinello Burkevicsi tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 8, 9, 10 järgi ja mõisteti talle karistuseks seitse aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja poolt 28.11.2007 mõistetud karistuse - 4 kuu vangistuse - võrra ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale seitse aastat ja neli kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistusaja alguseks määrati 20.04.2009. G.I tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7, 8, 9, 10 järgi ja mõisteti talle karistuseks seitse aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati 4. mai 2009. Saribek Hatšatrjani tunnistati süüdi KarS §

§ 200

lg 2 p-de 7, 8, 9, 10 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm aastat vangistust. Kohus määras, et karistus pööratakse täitmisele kohtuotsuse jõustumisel. Eduard Nikoghosyan mõisteti talle esitatud süüdistuses õigeks seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega kohtuvaidlustes. 4 Kohus pidas ebausaldusväärseks tunnistajate S. S. ja V. S., aga ka süüdistatavate M. Burkevicsi, G.I ja S. Hatšatrjani ütlusi neis sisaldunud vastuolude tõttu. Kohus leidis, et Z.L-i , Marinello Burkevicsi, G.I ja Saribek Hatšatrjani süüdistused on täielikult tõendamist leidnud peaasjalikult: 1) Z.L-i kohtuistungil antud ütluste alusel; 2) Kannatanute kohtuistungil antud ütluste alusel; 3) DNA ekspertiisiaktides tuvastatu alusel, milles ekspert on andnud vähemalt tõenäolikus vormis arvamuse. Need arvamused, mis ekspert on andnud nõrgemas vormis, jättis kohus tõendikogumist välja tuginedes RKL 3-1-1-63-08 p-le 17.4; 4) Läbiotsimisprotokolli alusel; 5) Sõiduki rehvidele tehtud jäljeekspertiisiakti alusel; 6) Jälitusprotokolli alusel; 7) Röövile eelnenud ja järgnenud sündmuskohtade vaatlusprotokollide alusel, sealhulgas ütluste ja olustikuga seostamise protokollides vaadeldud sündmuskohtade kirjelduse alusel; 8) Asitõendite vaatlusprotokollide alusel; 9) SEB panga väljavõtte alusel; Z.L andis kohtuistungil ütlusi, et tunnistab end süüdi esitatud süüdistuses, kuid tema ei ole seda kuritegu organiseerinud. Täpsustavalt on ta andnud ütlusi selle kohta, et S. Hatšatrjan on algusest peale selle röövimise mõtte pähe pannud. Z.L-i ütluste kohaselt oli antud röövist üheks osavõtjaks ka Marinello Burkevics. Kannatanu N. L. ütluste kohaselt üks sissetungijatest rebis temalt kaelast ketid ja hiljem avastas, et ka Veevalaja sodiaagimärgiga kulon on samuti kadunud. Sealjuures ühte kettidest on vaadeldud asitõendina. Z.L-i ütluste kohaselt näitas Marinello Burkevics pärast röövi ka ketti, mille ta oli N. L. kaelast haaranud. G. N. oma alaealise A. N. eestkostjana andis aga uurijale üle Veevalaja kuloniga kuldketi, mille kinkis

  1. või
  2. märtsil 2009.a A. N. sünnipäevaks tema isa Marinello Burkevics. Kohus leidis, et nimetatud asjaolud kinnitavad Z.L-i ütlusi, et röövist üheks osavõtjaks oli M. Burkevisc, kes eeltoodust tulenevalt röövi saagi oma tütrele sünnipäevaks kinkis. Kohus nõustus ka prokuröriga selles, et on ebaloogiline kinkida M. Burkevicsi poolt oma tütrele, kel on märtsis sünnipäev just Veevalajaga kulon, sest märtsis sündinu ei ole Veevalaja tähtkujus. Kohus on arvamusel, et sellel saab olla kooskõlas nimetatud tõenditega vaid üks seletus, et see kink toimus üksnes seetõttu, et röövi läbi saadi – s.t tasuta - just sellise tähtkuju märgiga kulon ja ei muud. Kohus leidis, et asjaolu, et kannatanu N. L. politseis koheselt ei tundnud ära temalt haaratud kaelakeed ja tundis selle ära alles hiljem, sealhulgas kohtus, ei sea kahtluse alla N. L. ütlusi, kuivõrd selle asjaolu tõepärasus on täiendavalt kinnitatud ka Z.L-i ütlustega. Sealjuures võib olla koheselt raske ära tunda eset, millel iseäralikud liigitunnused puuduvad. Samuti nähtub kaudselt ka jälitusprotokollist, et Marinello Burkevics ja Z.L on omavahel telefoni teel suhelnud, sealjuures viimati kell 16:18 ajal ja järgnevalt suhtlesid nad omavahel mobiiltelefoni vahendusel alles 05.03.
  3. Nimetatud asjaolu viitab koos Z.L-i ütlustega sellele, et vahepeal ei olnud põhjust rääkida telefonitsi, sest oldi mõnda aega koos nii enne ja ka pärast kuriteo toimepanemist. Seega kohtul puudus alus kahelda Z.L-i ütlustes, et Marinello Burkevics oli samuti üheks röövist osavõtjaks ning et ta täitis talle esitatud süüdistuse järgi kõik objektiivse koosseisu tunnused. Z.L-i ütluste kohaselt võttis röövist osa ka G.I . Kannatanu T. L. ütluste kohaselt võeti temalt röövi käigus ära suveniiriks toodud alkoholi, ka N. L. ütluste kohaselt võeti kaasa ka alkoholi ja toiduaineid. Pärast röövi vahetult 04.03.2009.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti XXXXXXX XX X õuest Metaxa karp, mis saadeti DNA ekspertiisi. 5 Ekspertarvamuse kohaselt sellelt karbilt saadud DNA profiil on kokkulangev G.I võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Kohus leidis, et nii vahetult pärast antud röövi teostatud sündmuskoha vaatluse ja sellele tulemusena saadud DNA ekspertiisi tulemus kinnitab Z.L-i ütluste õigsust, et antud kuriteost võttis osa ka G.I . Kuid on ka täiendavaid tõendeid, mis G.I osavõttu antud kuriteos kinnitavad. Z.L-i ütluste kohaselt G.I ütles, et sai naise käest ka pangakaardi PIN koodid kätte ja pärast röövi sõitsid nad kõik kolmekesi Tallinna. Samuti Z.L-i ütluste kohaselt G.I käes oli kaasa võetud pangakaart ja kood ning G.I ütles talle, et käis kaks korda ja tahtis raha võtta, kuid automaat neelas kaardi ära. Kohus leidis, et nimetatud tõendid näitavad, et kuriteost osavõtjaks oli ka G.I , kes sai antud kaardi PIN-koodid ja Z.L-i ütluste kohaselt üritas raha välja võtta. Lisaks sellele on teostatud ka sündmuskoha vaatlust kohas, kus Z.L-i ütluste kohaselt jäeti pärast röövi viimasega seotud esemeid nii leiti XXXXXX vallast maskid, N. L.le kuuluv ehtekarp jm, lisaks sellele oli kilekotis Laua viina pudel, mille suult võeti DNA proov. Ekspertarvamuse kohaselt on saadud DNA profiil tulemusi andnud lookuste osas kokkulangev G.I võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Z.L-i ütluste kohaselt pidi kokkuvõttes toimuma rööv ja sellest saadu läinuks jagamisele osavõtjate, sealjuures S. Hatšatrjani vahel. Tehti koos ettevalmistusi varguseks ja seejärel rööviks. Ühel hetkel aga, s.o 03.03.2009 Z.L ja M. Burkevics keeldusid S. Hatšatrjanile röövi toimepanemisest koos temaga. Siiski 3.03.2009 õhtul otsustasid Z.L ja M. Burkevics panna toime antud rööv kannatanu elukohas, mida oli samuti röövi eesmärgil passimas käidud, kui röövi kavandati veel S. Hatšatrjaniga. Lepiti kokku, et see rööv pannakse toime S. Hatšatrjanita, s.t viimast röövist ei teavitata ja talle tulu sellest ei anta. Lähtudes Z.L-i ütlustest jõudis kohus järeldusele, et kui S. Hatšatrjan ei oleks pakkunud – s.o. ettepanekut teinud - Z.L-ile ja M. Burkevicsile toime panna kuritegu, andes selleks kogu info T. L. kohta, ei oleks antud kuritegu ka toime pandud. Asjaolu, et 3.03.2009 toimepandavasse röövi enam S. Hatšatrjani ei pühendatud, ei ole äramuutvaks asjaoluks selles osas, et tahtlus rööv toime panna oli tekitatud Z.L-ile ja M. Burkevicsile just S. Hatšatrjani ettepaneku tõttu. S. Hatšatrjan oli initsiaatoriks ja oma kallutava tegevusega veenis ka Z.L-i ja M. Burkevicsit röövi toime panema. Asjaolu, et S. Hatšatrjanil jäi antud röövist otsene-vahetu kasu saamata, ei muuda seda, et küllaldase algtõuke kuriteo toimepanemiseks andis Z.L-ile ja M. Burkevicsile just S. Hatšatrjan. Samuti ei muuda asjaolu, et S. Hatšatrjani algatatud plaan Luuride vastu kuritegu toime panna väljus tema kontrolli alt sellisena, et Z.L ja M. Burkevics otsustasid ta 3.03.2009 õhtul toimepandavasse röövi mitte pühendada, sest algseks kuriteo toimepanemise agitaatoriks oli S. Hatšatrjan. Realiseeriti S. Hatšatrjani ettepanekut ja varem koos kavandatud ideid. Seega on olemas ka objektiivse tunnusena põhjuslik seos ja tuvastatud fakt, et S. Hatšarjani tahtest kantud ettepanek kuriteoks kokkuvõttes realiseerus ja seetõttu on S. Hatšatrjani tegevus vaadeldav kihutamisena. Eeltooduga on täidetud ka süüdistuse järgi objektiivsed koosseisu tunnused ja subjektiivselt realiseeris S. Hatšatrjan süüteokoosseisu kavatsetult.
  4. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras Marinello Burkevicsi ja G.I kaitsja advokaat Vello Luik ning Saribek Hatšatrjani kaitsja advokaat Avo Pärmann. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 M. Burkevicsi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. 6 3.1.1 Apellandi hinnangul on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tuginedes Z.L-i ütlustele, millistes on kõrvaldamatud vastuolud. Eeluurimisel süüstas ta enda ütlustega ka E. Nikoghosyani, kellele esitati ka süüdistus, kuid maakohtus ta nendest loobus. Samuti süüstas ta enda ütlustega esialgselt S. S., mis on aga koheselt valedeks loetud. Seejuures ei ole neid vastuolusid süüdistatav suutnud mõistlikult seletada, mistõttu tuleb need tervikuna kõrvale jätta. M. Burkevics on seevastu enda ütlustes sisaldunud vastuolusid suutnud täiesti mõistlikult selgitada. 3.1.2 Maakohus on menetlusnorme rikkunud ka sellega, kui leidis, et N. L. on tundnud ära temalt röövitud kuldketi ja kuloni; talle ei ole neid KrMS § 81 lg 2 kohaselt menetlusnorme järgides äratundmiseks esitanud. Toimiku materjalidest nähtuvalt näidati talle neid ülekuulamise käigus, kusjuures eraldi toiminguna seda ei vormistatud. Seega ei ole seaduslikult tõendatud, et süüdistatava käes oleks olnud N. L.lt ära võetud kuldkett. Samuti ei ole ebaloogiline, et meesterahvas kingib ehte, millel kujutatud tähtkuju ja tütre sünnipäev kokku ei lange. 3.1.3 Meelevaldne ja vale on kohtu järeldus, et M. Burkevicsi seotust kuriteoga tõendab tema vestlemine Z.L-iga telefonitsi. Seejuures 4.-
  5. veebruar 2009 nad omavahel ei suhelnud; kuid see on ajavahemik, mil nad väidetavalt osalesid sularaha röövimise katsetes. Seega puuduvad tõendid, mis seostaksid M. Burkevicsit toimepandud kuriteoga. 3.2 Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleb kaitsja ka G.I suhtes. 3.2.1 Esmalt osundab apellant süüdistatav Z.L-i ütluste ebausaldusväärsusele, põhistades seda p-s 3.1.
  6. kirjeldatud asjaoludega. 3.2.2 Ka ei ole kannatanute juurest ära võetud pudelitel leitud nende endi DNA-d; see seab kahtluse alla väite, et tegemist on nende elamisest pärit pudelitega. Samuti on süüdistatav selgitanud, et ta pruukis alkoholi Z.L-i autos, millega on võimalik põhjendada tema DNA esinemist neil esemetel. Samuti võisid sinna autosse jääda G.I kindad ning keegi, kes pani toime röövimise, kasutas neid, mis omakorda viis süüdistatava DNA leidmiseni osundatud esemetel. Ka ei saa välistada versiooni, et keegi viskas teadlikult sündmuskoha lähedusse eseme, millel oli süüdistatava bioloogiline materjal. 3.2.3 Kaitsja osutab ka sellele, et G.I lmus ise politseisse, kuigi oleks võinud ennast varjata – ka see kinnitab pigem tema süütust. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et usaldusväärsed ja seaduslikud tõendid, mis seoksid süüdistatavat toimepandud kuriteoga, puuduvad. 3.3 Ka S. Hatšatrjani kaitsja taotleb süüdimõistva otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 3.3.1 Apellant osundab, et Z.L ei ole olnud enda ütlustes järjekindel. Eeluurimisel rõõnas ta enda ütlustega ka E. Nikoghosyani, millest hiljem aga loobus. Eeluurimisel ja kohtus antud ütlustes esinenud vastuolude tõttu tulnuks tema ütlused tervikuna kõrvale jätta, mida kohus aga ei teinud. Osundatud põhimõtet on kohus järginud valikuliselt; kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas saavad Z.L-i ütlused S. Hatšatrjani osas olla usaldusväärsed, kui nad teise isiku suhtes seda enam ei ole. 3.3.2 Kaitsja leiab samas, et S. Hatšatrjan tuleks õigeks mõista ka juhul, kui Z.L-i ütlused vastaks tõele. Z.L kinnitas nimelt, et ta oli keeldunud röövi toimepanemisest, kuid hiljem siiski otsustanud seda teha. Ka väitis ta enda sõnutsi S. Hatšatrjanile hiljem, et ei ole seda kuritegu 7 toime pannud. Kuriteole kihutaja ning selle toimepanija suhted on nii seaduse mõtte kui ka tavaloogika järgi kindlasti teistsugused.
  7. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha süüdistatavate suhtes õigeksmõistev otsus; apellatsioone toetasid ka süüdistatavad. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtuliku uurimise puudulikkuse tõttu, mis on omakorda toonud kaasa materiaalõiguse väära kohaldamise. Selle järelduse teeb ringkonnakohus seejuures KrMS § 340 lg 1 alusel, s.o apellatsiooni piiridest väljudes, kuivõrd seda küsimust ei ole apellatsioonis puudutatud. Esmalt lahendab ringkonnakohus Marinello Burkevicsi ja G.I süüküsimuse, osundades seejuures mõningatele üldistele menetlusõiguslikele põhimõtetele, mis omavad tähendust ka Saribek Hatšatrjani süüküsimuse lahendamisel (I) ning annab seejärel vastuse Saribek Hatšatrjani kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele, viidates ühtlasi apellatsiooni piiridest väljumise põhjustele. Samuti käsitleb ringkonnakohus süüdistatavale mõistetava karistuse individualiseerimise küsimust (II). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
  8. Esitatud apellatsioonides taotleb süüdistatavate Marinello Burkevicsi ja G.I kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi küsimuses, mis puudutab süüdistatavate osavõttu koos Z.L-iga toimepandud röövimisest (see ja järgnev puudutab ka S. Hatšatrjani huvides esitatud apellatsiooni). Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate asjassepuutuvad väited. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks osas, mis puudutab küsimust Marinello Burkevicsi ja G.I osalusest toimepandud kuriteost, kõiki maakohtu otsuses esitatud asjassepuutuvaid seisukohti täielikult korrata.
  9. Õige on apellantide osundus, et üheks peamiseks tõendiks, mis on olnud süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks, on kaassüüdistatava Z.L-i ütlused. Apellandid leiavad, et Z.L-i ütlused ei ole tervikuna usaldusväärsed neis sisalduvate vastuolude tõttu – ja seda tulenevalt asjaolust, et kohtus on Z.L andnud võrreldes eeluurimisega teistsuguseid ütlusi. Selles küsimuses märgib ringkonnakohus järgmist. 8 6.1 Kohtupraktika on olnud kestvalt seisukohal, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on täiesti võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures sellise süüdimõistmise võimalikkuse sidunud konkreetse tõendiallika usaldusväärsusega, nt tema antud ütluste detailsuse ning selgusega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p-d 7-8). Nimetatud arusaamast lähtudes on Tallinna Ringkonnakohus kestvalt (nt kriminaalasjas nr 1-08-835) sedastanud, et kui on tegemist olukorraga nn sõna-sõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Enamgi veel – kui on tuvastatav ainukese süüstava ütluse kasvõi osaline tegelikkusele mittevastavus ning on tuvastatav, et isik on selles osas andnud teadlikult tegelikkusele mittevastavaid selgitusi, on süüdimõistva otsuse tegemine sisuliselt välistatud; vaid erandlikud asjaolud/selgitused selle kohta, miks on isik enda ütlusi ajas muutnud, võivad viia vastupidise tulemini. Kriminaalmenetluse teoorias on omaks võetud põhimõte, et nn sõna-sõna vastu juhtumil on tegemist erakorralise tõendamissituatsiooniga ning sellises olukorras esitatakse süü tõendamisele juba õigusriigi põhimõtetest ning süütuse presumptsioonist tulenevalt eriliselt kõrgeid nõudeid; nende põhimõtete järgimine peab leidma enda selgesõnalise väljenduse kohtuotsuse motiveeringus. Kajastada tuleb nii nende ütluste teke kui ka ütluste kulg läbi ajalise telje (seda mõistagi eeluurimisel antud ütluste kohtulikus menetluses avaldamise tingimusi silmas pidades), samuti nendes sisalduva teabe maksimaalne kattuvus tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega (mis ütluste usaldusväärsuse kontrolli kehtivaid põhimõtteid silmas pidades võib päädida tunnistaja/kannatanu/kaassüüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise ning tõendikogumist eemaldamisega). Kriminaalmenetlusteoorias nimetatakse seda tõendi usaldusväärsuse erikontrolliks. 6.2 Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus neile nõuetele täielikult (kuid kriminaalkolleegium toonitab koheselt, et silmas tuleb pidada sedagi, et Z.L-i ütluste näol ei ole tegemist ainukese kaaskohtualuseid süüstava tõendiga - selle kohta vt p-d 7 jj). Maakohus on põhjalikult käsitlenud kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid ning analüüsinud, kas need kattuvad Z.L-i kohtus antud ütlustes kajastatud teabega (vt maakohtu otsuse lk 24-28) ning andnud sellele jaatava vastuse. Seejuures tuleb märkida, et seda analüüsi ei ole vastustanud ka apellandid. Seega on Z.L-i ütlustes sisaldunud teave kuriteo üldise kulgemise, aga ka selle ettevalmistamise ja läbiviimisega leidnud samaaegselt tõendamist teiste tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega; ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu sellekohane analüüs enam kui põhjalik (nt kuhu jäeti eelnevalt auto, kuidas tungiti sisse, milline oli toimepanijate omavaheline rollijaotus, millist vägivalda kannatanute suhtes tarvitati, mida võeti kaasa, kuhu kaasavõetud esemed osaliselt visati jne) ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks maakohtu otsuses sisalduvalt vastavat arutluskäiku korrata. Teisisõnu – maakohus on tuvastanud, et kuriteo toimepanemise (sh enda rolli) kohta on Z.L andnud tõele vastavaid ütlusi. 6.3 Apellantide peamiseks väiteks on seejuures, et Z.L on hakanud kohtus andma võrreldes eeluurimisega oluliselt erinevaid ütlusi. Iseenesest – kui selline ajaolu leiaks tõendamist – oleks tõepoolest tegemist kaaluka argumendiga, mis õõnestaks oluliselt tunnistaja/kaassüüdistatava ütluste usaldusväärsust (vt ka p 6.1). Kuid ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millistele eeluurimisel antud ütlustele süüdistatavate kaitsjad viitavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse üksnes tõendite põhjal, mida kaitsja(d) või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja/kaassüüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika 9 usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Nendest selgitustest nähtub, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel ja korras kohtuistungil taotletud ja sellest johtuvalt ka toimunud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-186-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viiks paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi rikkumisele (RKKKo 3-1-1-10-09). 6.4 Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatavad ega mitte ka nende kaitsjad maakohtu menetluses taotlenud ühelgi korral Z.L-i ütluste avaldamist tema ristküsitlemisel. Kaassüüdistatav Z.L on kohtuistungil üle kuulatud (kd 4, tlk 121 pöördel jj), küsimusi on esitanud talle mh süüdistatav Saribek Hatšatrjan ja ka viimase kaitsja advokaat Avo Pärmann (kd 4, tlk 124 – 124 pöördel); Marinello Burkevicsi ja G.I kaitsja ei ole istungiprotokolli kohaselt küsimuste esitamist S. Z.L-ile pidanud vajalikuks. Ühelegi vastuolule nendes küsimustes ei osundata ega taotleta ka eeluurimisel antud ütluste avaldamist ehk teisisõnu – süüdistatav Z.L-i eeluurimisel antud ütluste avaldamist ei ole kohtumenetluses toimunud. Eelnevast johtuvalt jätab kriminaalkolleegium edasiselt tähelepanuta kõik kaitsjate apellatsioonides ja ringkonnakohtu istungil esitatud väited, milles on osundatud väidetavatele vastuoludele süüdistatav Z.L-i eeluurimisel ning seejärel kohtus antud ütlustes. Ning nagu ringkonnakohus juba osundas, on sellest arusaamast lähtudes maakohus analüüsinudki üksnes Z.L-i kohtus antud ütlusi, tuvastades ühtlasi nende kattuvuse teiste kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaoludega. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus seega, et Z.L-i ütlused on usaldusväärsed ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla vastupidise järelduse tegemise aluseks. 6.5 Küll on tuvastatud aga selged vastuolud Marinello Burkevicsi eeluurimisel ja kohtus antud ütluste vahel. See on toonud kaasa tema eeluurimisel antud ütluste avaldamise (kd 4, tlk 119; vt maakohtu otsuse lk 23) ning ringkonnakohus soostub täielikult maakohtuga selles, et süüdistatav ei ole arusaadavalt ning usutavalt suutnud selgitada, miks esineb tema ütlustes tuvastatud vasturääkivus. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ütluste diametraalse muutmisega ajas ning vastavalt kohtupraktikale toob see kaasa ütluste tõendikogumist tervikliku kõrvalejätmise. Samuti on täielikult ümber lükatavad G.I kaitseversiooni puudutavad väited (vt kohtuotsuse p 9). 6.6 On küll tõsi, et süüdistus esitati algselt ka E. Nikoghosyanile, millest prokurör kohtuvaidlustes aga loobus (kd 4, tlk 137); KrMS § 301 kohaselt on tegemist automaatselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alusega. Apellandid on esitanud väite, et eeluurimisel andis Z.L ka E. Nikoghosyani süüstavaid ütlusi; ka siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et kohtul vastav teave puudub, kuivõrd Z.L-i eeluurimisel antud ütlusi ei ole avaldatud. Seega ei tea kohus, mida rääkis J. Mankjan eeluurimisel ning millisel konkreetsel alusel/põhjusel otsustas prokurör esitatud süüdistusest loobuda. Nagu öeldud, on süüdistusest loobumine vältimatult õigeksmõistva otsuse tegemise aluseks ning sellisel juhul puudus kohtul vajadus (ning eeluurimisel antud ütluste avaldamata jätmise tõttu ka võimalus) vaagida, millisel põhjusel seda tehti. Kindel on kirjeldatud olukorras aga see, et nimetatud süüdistusest loobumine ei mõjuta käesoleval juhtumil kuigivõrd teiste kohtualuste süüküsimuse lahendamist. 10 6.7 Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et apellantide väited, millega seatakse kahtluse alla Z.L-i kui tõendiallika usaldusväärsus, on asjakohatud. Maakohus on teostanud tema ütluste usaldusväärsuse kontrolli vastavalt menetlusreeglitele (kõrvutanud tema ütlusi teiste kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaoludega) ning ringkonnakohtu hinnangul veatult leidnud, et tema ütlustes kahtlemiseks puudub alus. Kuid toonitada tuleb siinkohal taaskord, et kaassüüdistatava ütlused ei ole olnud ainukeseks tõendiks, mille alusel on tehtud süüdimõistev otsus Marinello Burkevicsi ja G.I suhtes. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas sisalduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et vaatluse all oleva kuriteo toimepanijaks olid Z.L-i kõrval ka Marinello Burkevics ja G.I . Konkreetselt oleks need tõendid järgmised.
  10. Tuvastamist on leidnud, et kannatanute majja tunginud kurjategijad võtsid ära erinevaid esemeid, sh toiduaineid ja alkoholi – viimase loeteellu kuulus ka pudel Metaxa brändiga. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti kuriteo toimepanemise vahetust lähedusest alkohoolse joogi Metaxa karp (vt kd 1, tlk 4). Kõnealune pakend saadeti ekspertiisi, kus ekspert tuvastas selle karbi servalt DNA täisprofiili, mis on pärit ühelt isikult. Ekspertarvamuse kohaselt on see profiil kokkulangev G.I võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, kusjuures selline DNA profiil esineb statistiliselt ühel inimesel 2,8*1013 kohta (kd 1, tlk 180). Tegemist on vastuvaidlematu tõendiga, et süüdistatav G.I viibis kuriteopaigal; kriminaalkolleegium ei suuda ette kujutada teist võimalust, kuidas sai tema bioloogilise materjaliga ning kannatanu elukohast pärinenud ese sündmuskohale. On ilmselge, et selle sai sündmuskohale jätta vaid kuriteo toimepannud isik; ning asjaolu, et tegemist on just kannatanutele kuulunud ning neilt röövitud alkohoolse joogi karbiga, on väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust. Millel rajaneb aga apellandi väide, et „autosse võisid jääda süüdistatava kindad ning keegi kolmas kasutas neid“, jääb ringkonnakohtule tervikuna arusaamatuks – midagi sellist ei ole väitnud kohtumenetluses ka süüdistatav ise. Ka ei ole bioloogilise materjali selline „ülekandumine“ sisuliselt võimalik. Samuti ei ole G.I andnud ütlusi selle kohta, et ta oleks Z.L-i autos varasemalt pruukinud Metaxa brändit, selle karpi puudutades ning sinna jättes (süüdistatav vastab küsimusele, et kuidas tema DNA sinna sattus, et tal „ei ole aimugi“ – kd 4, tlk 119 pöördel). Seega on tegemist sedavõrd hüpoteetilise kaitseversiooniga, mille tõeväärtusel ei pea ringkonnakohus täiendavalt vajalikuks peatuda – see on ilmselgelt asjakohatu (vt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8). Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et täielikult on leidnud tõendamist G.I osavõtt toimepandud kuriteost.
  11. Kannatanutelt röövitud esemete hulka kuulus ka kullast kett ja Veevalaja sümboliga kulon. Samal ajal on leidnud tõendamist, et sellise kuldketi koos Veevalaja sümboliga kuloniga kinkis enda tütrele
  12. või
  13. märtsil 2009, s.o vahetult peale kuriteo toimepanemist, Marinello Burkevics. Kirjeldatud esemete kinkimist tütrele on seejuures tunnistanud ka süüdistatav ise (kd 4, 5lk 119). Apellant on seejuures esitanud väite, et kulonit ja ketti ei ole kannatanu N. L.le nõuetekohaselt äratundmiseks esitatud, kusjuures kannatanule näidati neid ülekuulamise käigus. Ringkonnakohtul puudub võimalus hinnata kannatanu N. L. eeluurimisel antud ütlusi, kuna nende avaldamist ei ole taotletud (vt otsuse p 6.3). Avaldatud on üksnes tõend, millega G. N. (lapse seaduslik esindaja) annab uurijale üle vaatluse all olevad esemed (kd 1, tlk 228 ja lk 229 fototabel), samuti asitõendi vaatlusprotokoll (kd 1, tlk 233). Seejuures ei ole õige apellandi väide, et kulonit ei tundnud kannatanu alguses ära; kannatanu on andnud kohtumenetluses ütlusi, et kuloni tundis ta ära koheselt, kahtlused tekkisid tal üksnes keti osas (kd 4, tlk 110); seejuures on vaatluse all oleva keti ja kuloni kuuluvust talle kinnitanud kannatanu ka kohtuistungil esemete vahetul vaatlusel (samas). Ringkonnakohus ei näe alust nendes väidetes (s.o kannatanule kuulunud esemete äratundmises) kahelda. 11 8.1 Samas möönab ringkonnakohus, et keti ja kuloni nõuetekohaselt äratundmiseks esitamata järgmisel võib olla rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme, täpsemalt KrMS § 81 sätteid, millele on viidanud ka kaitsja. KrMS § 81 lg 1 kohaselt võib menetleja vajaduse korral esitada asja kannatanule äratundmiseks, sama sätte lg 2 kohaselt tuleb asi esitada koos vähemalt ka sarnase objektiga. Midagi sellist käesolevas kriminaalasjas tõepoolest tehtud ei ole. Kuid see ei tähenda, et tegemist oleks automaatselt ebaseadusliku/tõendamiskõlbmatu tõendiga ning puuduks tervikuna võimalus väita, et tegemist on siiski kannatanult röövitud esemetega. 8.2 Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et vaatamata kriminaalmenetlusnormide rikkumisele tõendite vormistamisel ei ole välistatud nende tõendite edasine kohtulik hindamine ja kohtuotsuse tegemisel aluseks võtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud otsuses nr 3-1-1-137-03 toetama Strasbourg'i Kohtu poolt
  14. juulil
  15. a kohtuasjas Schenk v Šveits tehtud lahendist tulenevat seisukohta, et EÕIK art 6 garanteerib õiguse ausale õigusemõistmisele, kuid ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi, sest see kuulub siseriikliku õiguse pädevusse. Seega ei pidanud Kohus - ja osundatud kriminaalasjas ka Riigikohtu kriminaalkolleegium - võimalikuks ei põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid võivad siiski olla vastuvõetavad. Kohus pidas oluliseks, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes ebaseaduslikult saadud tõendile, ning rõhutas, et tema pädevusse kuulub selle hindamine, kas kohtumenetlus kohtuasjas oli tervikuna aus ja kas süüdistatavale oli tagatud kaitseõigus. Otsuses nr 3-1-1-114-04 on Riigikohtu kriminaalkolleegium korranud, et tõendite kogumist sätestava siseriikliku menetlusõiguse rikkumine ei pruugi tähendada EIÕK rikkumist ja et seega võib sellise rikkumisega saadud teave avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla käsitletav lubatava tõendina; selle küsimuse lahendamisel tuleb aga kaaluda kõnealuse rikkumise olulisust ja avalikku menetlushuvi (otsuse p 12). 8.3 Selliste argumentide esitamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu arusaama kohaselt asunud toetama seisukohta, mida õiguskirjanduses tuntakse nn „kaalutlusõpetuse“ nime all. Sellisel juhul vaetakse proportsionaalsuspõhimõtte alusel ühest küljest nii avalikkuse kui ka riigi menetlushuvi kuriteo avastamise suhtes võrrelduna süüdistatava individuaalhuvidega teiselt poolt. Lähtepunktiks on seejuures, et mõlemad huvid omavad põhiseaduslikku väärtust. Kaalutlemisel, kas tegemist on lubatava tõendiga vaatamata menetlusveale, tuleb arvesse võtta menetlusvea raskus, menetlusvea toime tõendi tõendusväärtusele, rikutud normi kaitse-eesmärki, süüdistatavale etteheidetava teo raskust, aga samuti kannatanu huvide kaitsmisväärsus- ja ulatus. Selle arusaama kohaselt tekib konkreetse tõendi hindamiskeeld nn üldhuvide ja individuaalhuvide pingeväljas. Tõendi hindamiskeeld ei ole seega absoluutne väärtus, vaid lahendatav igal üksikjuhtumil eraldi (kaude kinnitab seda ringkonnakohtu hinnangul ka KrMS § 111 regulatsioon, mis loob selge erandi üksnes jälitustoiminguga saadud teabe hindamisele, kui selle saamisel on eiratud seaduse nõudeid). Tõendi hindamiskeelust räägitakse sellistel puhkudel siis, kui menetlusviga mõjutab õigusriikliku kohtupidamise põhialuseid ja süüdistatava õigust ausale kohtupidamisele. Teisisõnu – hindamiskeeld rakendub, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid, aga ka siis, kui rikutakse vahetult süüdistatava (või mõne muu asjassepuutuva isiku) põhiõigusi tõendi saamisel või kui toimingu eesmärgiks oligi algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ja rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. 8.4 Eelnevaga haakuvalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhtumil ei ole tegemist ainukese Marinello Burkevicit süüstava tõendiga ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust rääkida ausa kohtupidamise eiramisest ning süüdistatava kaitseõiguse rikkumisest. Tegemist ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka kaaluka menetlusveaga, mis mõjutaks otsustavalt tõendi – antud juhul kannatanu N. L. ütluste – usaldusväärsust. Nagu öeldud, on kannatanu temalt röövitud kuloni kohe algusest peale enda kinnitusel eksimatult ära tundnud ning ringkonnakohus ei näe põhjust kannatanu 12 vastavasisulises väites kahelda. Et kannatanule ei esitatud äratundmiseks kulonit ja ketti KrMS § 81 lg 2 kohaselt koos kahe sarnase objektiga, ei vähenda ringkonnakohtu hinnangul vähimalgi määral selle väite usaldusväärsust. Pole vähimatki alust arvata, et kannatanu oleks tundnud „vääralt“ ära esemed, mis tegelikkuses temale ei kuulunud või teisisõnu, tegelikkuses tema omad ei olnud. Samuti ei ole rikutud süüdistatava õigusi kõnealuse tõendi saamisel, mis annaks alust rääkida rangest tõendi hindamiskeelust. Süüdistatav on saanud esitada väited, kust ta tütrele kingitud esemed sai („keti ma ostsin, aga kuloni andis mulle ema“ – kd 4, tlk 119), mis ei ole leidnud aga vähimalgi määral tõendamist. Keti ostmist on süüdistatav suutnud kirjeldada üksnes umbmääraselt: „ostsin ühe inimese käes, ta pakkus ja ma ostsin“ (kd 4, tlk 119 pöördel), enda ema ülekuulamist ei ole ta samaaegselt esitatud väite tõendamiseks samas aga taotlenud. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et tegemist on ebausaldusväärse kaitseversiooniga ning tõendamist on leidnud süüdistuse väide, et kannatanult röövitud kuldketi ja kuloni kinkis süüdistatav enda tütrele sünnipäevaks. Ühtlasi kinnitab see süüdistuse seisukoha ning Z.L-i väidete paikapidavust, et tema ja G.I kõrval oli kolmandaks kuriteo vahetuks täideviijaks Marinello Burkevics.
  16. Kaalukas ei ole seejuures apellatsioonis esitatud väide, et 4.-
  17. veebruar 2009 Marinello Burkevics ja Z.L omavahel ei suhelnud, kuigi süüdistuse kohaselt osalesid nad sel perioodil sularaha röövi katsetes; siinkohal jätab apellant tähelepanuta, et sel perioodil oli süüdistuse kohaselt kuriteo organiseerijaks ja n.ö juhiks S. Hatšatrjan, kes jäeti osavõtjate ringist välja alles hilisemalt. Seega on täiesti arusaadav, miks süüdistatavad sel perioodil omavahel ei suhelnud, küll aga hilisemalt, kui otsustati kuritegu toime panna ilma S. Hatšatrjani osaluseta. Ühtlasi näitavad Marinello Burkevicsi ja Z.L-i omavahelised korduvad telefonivestlused 3.03.2009 (vt kd 1, tlk 223), et Marinello Burkevics ei viibinud kuriteo toimepanemise päeval Tallinnas, nagu ta väitis enda kohtus antud ütlustes (vt kd 4, tlk 119: „..läksin Tallinna asju ajama. Olin terve päeva korteris tuttavate pool“). Osundatud jälitusprotokoll tõendab ilmselgelt vastupidist, mis annab täiendava argumendi süüdistatava väidete kahtluse alla seadmiseks. Ühtlasi näitab see, et valeinformatsiooni annab selles osas ka G.I , kes väitis kohtus, et kuriteo toimepanemise päeva oli ta Tallinnas koos Marinello Burkevicsiga (kd 4, tlk 119 pöördel; kusjuures tema väidab, et „olime matustel ja käisime turul“). Nimetatud kaitseversioon on seega leidnud ilmselgelt ümberlükkamist.
  18. Eeltoodud alusel leiab ringkonnakohus, et vastuvaidlematult on tõendatud Marinello Burkevicsi ja G.I poolt kaastäideviimise vormis koos Z.L-iga toimepandud röövimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Apellatsioonides esitatud väited ei kummuta maakohtu enam kui veenvaid põhjendusi, mistõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. II
  19. Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et täielikult on tõendamist leidnud S. Hatšatrjani süü toimepandud kuriteos, täpsemalt kuriteost osavõtt kihutamise vormis. Süüdistatava kaitsja väidab esitatud apellatsioonis põhimõtteliselt kahte asja – esmalt, et Z.L-i ütlused on ebausaldusväärsed seoses erisustega eeluurimisel ning kohtus antud ütluste vahel ja teiseks, et isegi kui tunnistada need tõele vastavaks, ei ole tegemist kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes. Neist esimesele küsimusele vastates ei pea ringkonnakohus vajalikus korrata käesoleva otsuse p-des 5 – 6.4 väljendatud seisukohti, kus kriminaalkolleegium selgitas, kuidas ja millistel alustel saab kohus n.ö „näha“ eeluurimisel antud ütlusi. Z.L-i eeluurimisel antud ütlusi, nagu öeldud, avaldatud ei ole ning seetõttu jätab kriminaalkolleegium sellekohase väite edasiselt täielikult vaatluse alt välja. Kriminaalkolleegium luges Z.L-i ütlused usaldusväärseteks ning kaitsja poolt esitatud argument ei ole vähimalgi määral pädev neid kahtluse alla seadma. 13
  20. Paljasõnaline ning sisustamata on ka apellandi teine argument, mille kohaselt „kuriteole kihutaja ning selle toimepanija suhted on nii seaduse mõtte kui ka tavaloogika järgi kindlasti teistsugused“. Selle all peab apellant silmas olukorda, kus Z.L enda kinnitusel sarnaselt Marinello Burkevicsile juba keeldus
  21. märtsile 2009 planeeritud röövi toimepanekust (kd 4, tlk 122 pöördel); varasemale ajale planeeritud kuritegude toimepanemisega olid nad küll nõus, kuid hilisemalt keeldusid sellest, kuna S. Hatšatrjan on varasemate „koos töötamiste“ korral võtnud suurema osa endale ning jätnud neile üksnes „raasukesed“ (kd 4, tlk 124 pöördel). Seetõttu otsustasid nad panna kuriteo – mille toimepanemise süüdistatavate poolt leidis kohus olevat täielikult tõendatud – ilma S. Hatšatrjani sellest teavitamata. Kriminaalkolleegium leiab, et ka sellisel juhul on alust rääkida kuriteole kihutamisest KarS § 22 lg 2 mõttes.
  22. Selleks, et rääkida kihutamisest KarS § 22 lg 2 mõttes, peab olema tuvastatud, et kihutaja kallutaks isiku tahtlikule õigusvastasele teole ning et kihutaja tahtlus ulatuks tahtliku põhiteoni selle põhijoontes (vt RKKKo 3-1-1-36-09, p 15). Osavõtt on seejuures täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja vastutus kuriteole kihutamise eest ei ole võimalik ilma täideviimiseta (v.a KarS § 221 sätestatud juhtudel). Tahtliku põhiteo täideviimise on ringkonnakohus eelnevaga tuvastanud. Õige on seejuures maakohtu seisukoht, et isik vastutab kuriteole kihutamise eest ka juhul, kui talle endale jäetakse mulje kuriteo toimepanemisest loobumise kohta. Sellisel juhul ei räägita tagajärjetuks jäänud kihutamise katsest, vaid lõpuleviidud kihutamisest. See johtub arusaamast, et kihutajal ei ole erinevalt täideviijast nn teovalitsemist; tema teopanus piirdubki teotahtluse esilekutsumisega ning tal ei ole reegeljuhtumil kontrolli süüteo vahetu täideviimise üle; kas ja millal süütegu toime panna, jääb sellisel juhul sageli vahetu täideviija otsustada (kui tal see kontroll on, oleks alust rääkida kaastäideviimisest). Ka võib vahetu täideviija nt ümber mõelda ning kuritegu mitte toime panna – sellisel juhul puudub tahtlik põhitegu ning osavõtu aktsessoorsusest tulenevalt on ka kihutaja vastutus välistatud. Ning sarnaselt – kui vahetu täideviija paneb teo siiski toime ja seda kihutajalt saadud teotahtluse ajel, ei oma mingit tähtsust see, kas ta on kihutajale jätnud mulje kihutamisteo edutuse kohta; nagu öeldud, järgnevalt kausaalahelat kihutaja reegeljuhtumil ei kontrolli. Põhjuslik seos kihutamisteo ning põhiteo vahel on aga jätkuvalt olemas ning selles osas ei muutu absoluutselt mitte midagi. Teisisõnu - kihutajale heidetakse karistusõiguslikult ette vahetul täideviijal teootsuse esilekutsumist (seaduse sõnastuse kohaselt kuriteole „kallutamist“) ning käesoleval juhtumil on see täielikult olemas. See teeb ka arusaadavaks, et kihutaja ei pea teadma, millal ja kuidas täpselt tema poolt esile kutsutud teotahtlus realiseeritakse. Oluline on, et pannakse toime see tegu, mille osas ta teotahtluse esile kutsus ning mitte mõnda teist, tema tahtluse poolt hõlmamata n.ö teist kuritegu. Käesoleval juhtumil on selleks kannatanute röövimine ning vaatamata sellele, et see pandi toime teisel ajal kui S. Hatšatrjan seda soovis (vt Z.L-i ütlused kd 4, tlk 122 pöördel), ei muuda see toimepandud kuritegu kihutajale mitteomistatavaks.
  23. Selles küsimuses sedastab kriminaalkolleegium kokkuvõtvalt järgmist. Z.L on kestvalt selgitanud, et algselt oli plaan raha kannatanult varastada (kd 4, tlk 122), mis edasiselt kasvas üle plaaniks panna kannatanu suhtes toime rööv (kd 4, tlk 122 pöördel; vt ka otsuse p 1.1 ab). Teotahtluse panna toime rööv kannatanu suhtes tekitas temas ja Marinello Burkevicsis S. Hatšatrjan (samas). Kannatanut passiti nii panga juures kui käidi ka vaatamas nende kodu, kuid mõlemal korral kuriteoplaan ei realiseerunud – ühel korral sõitis kannatanu lihtsalt minema, teisel korral olid neil külalised; S. Hatšatrjani plaani kohaselt pidi rööv pandama lõpuks toime
  24. märtsil 2009 panga juures, kuid Z.L ja Marinello Burkevicsis (kes kutsus kaasa ka enda sugulase G.I ), otsustasid panna röövi toime S. Hatšatrjani sellest teavitamata, mida nad
  25. märtsil 2009 ka tegid. Nagu öeldud, ei näe ringkonnakohus sarnaselt maakohtule mingit põhjust Z.L-i detailsetes ütlustes kahelda. S. Hatšatrjani seotust kuriteo tahtluse esilekutsumisega ning n.ö enda osa nõudmisega kinnitab ka asjaolu, et ta kohtus Z.L-iga mõned päevad hiljem ning võttis viimaselt ära kuriteo toimepanemise käigus saadud raha ca 62 000 krooni (kd 4, tlk 123 14 pöördel), andes selle aga osaliselt (ca 25 000 krooni) mõned päevad hiljem jällegi tagasi (kd 4, tlk 124). Kriminaalkolleegium ei suuda selles asjaolus näha muud kui kuriteo toimepanemisest n.ö enda osa nõudmist. Seega leiab ringkonnakohus, et tõendatud on S. Hatšatrjani puutumus toimepandud kuriteoga, täpsemalt teotahtluse esilekutsumise näol Z.L ja Marinello Burkevicsil. Kuid silmas tuleb pidada järgmist.
  26. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks esmalt selgitada, millist tähendust omavad süüdistuse kontekstis teod, mis on kirjeldatud käesoleva otsuse p-s 1.1 a-b – s.o siis (süüdistuse sõnastust kasutades) raha „hõivamise“ plaan
  27. veebruaril 2009 ja kannatanute elukohas röövi toimepanemise plaan
  28. veebruaril
  29. Süüdistuses on märgitud, et need teod jäid „lõpule viimata süüdistatavate tahtest olenemata põhjustel“. Sellest oleks justkui välja loetav arusaam, et tegemist on katse staadiumisse jõudnud tegudega KarS § 25 lg 2 mõttes. See ei ole ilmselgelt nii. 15.1 KarS § 25 lg 2 sätestab, et süüteokatse algab hetkest, mis isik vastavalt enda ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist (KarS § 25 lg 4 sisu on põhimõtteliselt sama, sätestades ainult katse nn üldlahenduse kõigi täideviijate jaoks). Katse alguse määratlemiseks kasutatakse peamiselt dualistlikku objektiiv-subjektiivset teooriat (objektiivne - teokatsega tekitatakse õigushüvele oht; subjektiivne - teokatse toimepanijast tulenev ohtlikkus). Selle seisukoha järgi on tegemist katsega ka veel mitte koosseisupärase käitumise korral – kui isiku vaatluse all olev käitumine vahetult eelneb koosseisupärasele teole, kui ta koosseisupärasesse teosse n.ö vahetult suubub, on alust juba rääkida süüteokatsest. Seega leitakse, et kui isiku käitumine ilma oluliste edasiste vahetegudeta n.ö suubub koosseisu realiseerimiseks, on tegemist katseteoga KarS § 25 lg 2 mõttes. Ettevalmistamise ja katse piiritlemiseks nõutakse täiendavalt veel nn sfääripuutumuse esinemist: esiteks peab toimepanija ettekujutuse järgi olema ajaliselt tihe seos tema käitumise ja koosseisu realiseerimise vahel (see oleks mainitud subjektiivse teooria väljendus); teiseks peab lisaks eelnevale esinema ka nn sfääripuutumus, st toimepanija peab olema loonud kontakti ohvri sfääriga (katseteooria objektiivne moment). 15.2 Käeoleval juhtumil p-s 1.1 a-b kirjeldatud käitumisaktid kirjeldatud nõudeid ei täida, st et tegemist on katseteole eelneva ettevalmistava staadiumiga, mis ei ole (reegeljuhtumil) karistatav. Panga juures passimine ning kannatanu maja juurde sõitmine ei ole osategudeks, mis vahetult eelneks – ilma täiendavate, oluliste vahetegudeta – süüteokoosseisu realiseerimisele. Mõlemal korral oli tegemist situatsioonidega, kus ei olnud jõutud veel süüteokoosseisu realiseerimise vahetu alustamiseni, samuti tuleb otsustavalt eitada nn sfääripuutumust; seda ei loo pelgalt isiku ootamine tänaval autos või tema maja juurde sõitmine. Seega on tegemist ettevalmistavate tegudega. Tõsi, erandi võiks siinkohal luua KarS § 221 lg-d 1 ja
  30. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et Z.L-i ütluste kohaselt oli
  31. veebruaril 2009 plaanis kannatanult raha varastada, mis ei täida KarS § 221 lg 1 rakendamise eeltingimust, s.o KarS § 199 lg 2 sanktsioon ei näe ette „vähemalt 12 aastat vangistust“. Kuigi see plaan arenes edasi plaaniks panna kannatanute juures toime rööv
  32. veebruaril 2009, pole ka sellel juhul alust rääkida KarS § 22 1 lg-te 1,2 realiseeritusest. Nimelt nõuab KarS § 221 lg 2 vastutuse eeldusena, et üks tegevuse osapooltest teeks täiendava teo eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemise alustamist. Süüdistuses on selle kohta märgitud, et S. Hatšatrjan sõitis kaasosalistega veelkord kannatanu elumajast mööda, „veendumaks teo toimepanemise riskantsuses“. Põhimõtteliselt on võimatu süüdistusest välja lugeda, mida sellega mõeldakse – kuid kindlasti ei ole seda seletatud kui „täiendavat tegu“ KarS § 221 lg 2 mõttes. Seega oli tegemist ettevalmistavate tegudega, mis ei jõudnud ka KarS § 221 toimealasse. Kuigi sõnaselgelt ei ole maakohus seda küsimust käsitlenud, on siiski aru saada, et sellisena mõistis olukorda ka esimese astme kohus, osundades selles kontekstis RKKK otsusele nr 3-1-1-16-04, märkides, et süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud ajal võib anda teavet kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja 15 realiseerumisest läbi ajalise telje. Selle ning üksnes sellena käsitleb osundatud teokirjeldusi ka ringkonnakohus.
  33. Seega saab S. Hatšatrjanile etteheidetav käitumine karistusõiguslikus mõttes olla vaid rööv, mis pandi vahetute täideviijate poolt toime
  34. märtsil
  35. Kuid siinkohal tuleb vaadata, milleni ulatus S. Hatšatrjani kui kuriteole kihutaja tahtlus. Nagu ringkonnakohus p-s 14 osundas, pidi rööv pandama toime tema ettekujutuse kohaselt
  36. märtsil 2009 panga juures (kd 4, tlk 122 pöördel). Samuti on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et röövi pidid seal panema toime Z.L ja Marinello Burkevics; neid kihutas S. Hatšatrjan enda poolt kavandatud kuriteole. Nagu ringkonnakohus eelnevalt sedastas, ei ole kuriteo toimepanemine ilma S. Hatšatrjani kaasamata
  37. märtsil 2009 tema kui kihutaja vastutust välistavaks asjaoluks. Seega pani S. Hatšatrjan toime KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo – ning see on ka kõik.

Kuivõrd rööv pidi pandama toime panga juures, ei saanud tema tahtlus hõlmata koosseisulist tunnust „sissetungimine“ (KarS § 200 lg 2 p 9) – vähemalt puuduvad selle kohta kriminaalasjas tõendid. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et S. Hatšatrjan oleks teadnud, et tema poolt kuriteo toimepanemisele kihutanud isikud rakendaksid selle toimepanemise käigus relva vms; seega ei ulatunud tema tahtlus ka KarS § 200 lg 2 p 8 tunnustele. Ka ei tulene Z.L-i ütlustest, et S. Hatšatrjan oleks kuriteo ettevalmistamise käigus teinud ettepanekut/olnud teadlik sellest, et täideviimise käigus kasutatakse näokatet näo varjamiseks, mida vahetud täideviijad aga tegid; seega puuduvad tõendid ka selle kohta, et S. Hatšatrjan oleks kihutanud isikuid KarS § 200 lg 2 p 10 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Millised asjaolud tõendavad, et S. Hatšatrjani tahtlus ulatus ka KarS § 200 lg 2 p-de 8,9,10 realiseerimiseni, on maakohtu otsuses täielikult näitamata. Selles osas on maakohus uurinud tõendeid seega ühekülgselt ja puudulikult, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 alusel, mis on toonud omakorda kaasa materiaalõiguse väära kohaldamise. 17. Seega tuleb maakohtu otsus S. Hatšatrjani süüditunnistamises KarS §

§ 200lg 2 p-de 8,9,10 järgi tühistada ning selles osas teha õigeksmõistev otsus. Süüdimõistva otsuse Kar

S §

§ 200lg 2 p 7 alt 1 järgi jätab ringkonnakohus muutmata.

Kriminaalkolleegium leiab ühtlasi, et osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemine toob kaasa ka mõistetud karistuse revideerimise. Neljast süüdistatavale etteheidetud röövimise kvalifitseerivast tunnusest on ringkonnakohtu hinnangul tõendamist leidnud ainult üks, seega võib rääkida tema osalussüü vähenemisest. Ka maakohus on mõistnud süüdistatavale karistuse sanktsiooni minimaalses määras ning kriminaalkolleegium leiab, et selle võib jätta tingimuslikult kohaldamata KarS § 73 lgte 1, 3 alusel. Ka kohtupraktika on olnud seda meelt, et karistuselt oodatakse esmajoones positiivset eripreventiivset eesmärki - karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu, mistõttu tuleb karistuse mõistmisel prognoosida, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist (vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 15.1) Süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata, puuduvad ka andmed tema üldise õigusvastase meelestatuse kohta. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et mõistetud karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmine on piisav meede, et mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuivõrd toime pandi süüdistatava kihutamisel siiski esimese astme kuritegu, on kriminaalkolleegium seisukohal, et tuleb rakendada katseaega selle maksimaalses määras, s.o kestusega viis aastat. 18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1,2, § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioonid jätta rahuldamata. 16 Paavo Randma Julia Katškovskaja Meelika Aava 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.