Obsah (4)

§ 184§ 68§ 74§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 4. august 2021, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-526 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm Vaidlustatud lahen

§ 184

lg 1, § 185 lg 2 p 2, § 263 lg 1 p 2, § 423 1 ja § 424 lg 1 järgi ning talle mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud 9 päeva karistusaja hulka ning märgiti, et K. Parvel tuleb ära kanda veel 3 aastat 11 kuud ja 21 päeva vangistust. Tuginedes

§ 74lg-tele 1 ja 3, jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata, kui K.

Parv ei pane 4 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu, järgib

§ 75

lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ning täidab

§ 75

lg 2 p-des 2 ja 21 sätestatud kohustusi, s.o hoidub alkoholi tarvitamisest ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete omamisest ja tarvitamisest. Kohtuotsus jõustus 20.03.

1. Katseaeg hakkas kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest 04.03.2020 ja lõpeb 04.09.
3. Tartu Maakohtu 08.03.
4. a määrusega pandi Viru Vangla kolmanda üksuse Tartu piirkonna erakorralise ettekande alusel K. Parvele katseajaks

§ 75

lg 2 p-s 5 sätestatud täiendav kohustus registreerida end hiljemalt 10 tööpäeva jooksul alates kohtumääruse jõustumisest psühhiaatri vastuvõtule ravivajaduse hindamiseks ja ravivajaduse ilmnemisel alluma määratud ravile. Kohus tuvastas, et K. Parv tarvitas 08.07.2020 ja 16.11.2020 narkootikume ega ilmunud 02.02.2021 ja 26.02.2021 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Määrus jõustus 06.04.

2. Viru Vangla esitas 21.05.2021 Tartu Maakohtule uue erakorralise ettekande, milles tehakse ettepanek pöörata Tartu Maakohtu 04.03.
3. a otsusega K. Parvele mõistetud vangistus täitmisele, sest K. Parv tarvitas 19.04.2021 alkoholi, 23.04.2021 alkoholi ja narkootikume ega ilmunud 10.05.2021 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Samuti pole K. Parv registreerinud end programmi „Kainem ja tervem Eesti“ esmakohtumisele, mille raames ta oleks saanud psühhiaatrilist abi.
4. Tartu Maakohtu 7.06.
5. a määrusega erakorraline ettekanne rahuldati ja K. Parvele Tartu Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega mõistetud karistus, 3 aastat 11 kuud ja 21 päeva, pöörati täitmisele.
8. Kohus leidis erakorralise ettekande, sellele lisatud materjali ja täiendavate dokumentidega tutvumise ning kriminaalhooldaja arvamuse ja K. Parve selgituste ärakuulamise järel, et kriminaalhooldusametniku etteheited on osaliselt põhjendatud. 5.1 23.04.
9. a alkoholi ja narkootikumide tarvitamise kontrollimise protokollide kohaselt kontrolliti samal päeval Võru kriminaalhoolduse esinduses indikaatorvahenditega K. Parve alko- ja narkojoovet, indikaatorvahendite näidud olid positiivsed ning K. Parve ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,451 milligrammi alkoholi ja tema suust tuli alkoholilõhna. Samuti oli K. Parv tarvitanud amfetamiini. K. Parv selgitas, et tarvitas narkootikumi 19.04.2021 elukaaslasega tekkinud tüli tõttu ja jõi enne kriminaalhooldaja juurde minekut õlut, sest ta on ebastabiilne (tl 3-6). Kohtuistungil tunnistas K. Parv kõnealuseid rikkumisi ja selgitas, et tarvitas enne kriminaalhooldusosakonda minekut alkoholi, sest tal pole kõige helgemad ajad. Mõjuvaid põhjuseid keelu eiramiseks kohus ei tuvastanud ning leidis, et rikkumised pani K. Parv toime tahtlikult. 5.2 Registreerimislehe kohaselt ei ilmunud K. Parv 10.05.2021 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele (tl 10). K. Parv märkis kirjalikus selgituses, et ei ilmunud kriminaalhooldusosakonda, sest magas (tl 13). Kohtuistungil tunnistas K. Parv kõnealust rikkumist. Kohtu arvates ei olnud K. Parvel kriminaalhooldusosakonda ilmumata jätmiseks mõjuvat põhjust. Teades kriminaalhooldusosakonda ilmumise kohutusest, pani ta rikkumise toime tahtlikult. 5.3 K. Parve varasemate samalaadsete rikkumiste (s.o narkootikumide tarvitamise ja kriminaalhooldusosakonda ilmumata jätmise) eest pandi Tartu Maakohtu 08.03.
10. a määrusega talle katseajaks täiendav kohustus registreerida end hiljemalt 10 tööpäeva jooksul alates kohtumääruse jõustumisest psühhiaatri vastuvõtule ravivajaduse hindamiseks ja ravivajaduse ilmnemisel alluma määratud ravile. Määrus jõustus 06.04.2021 ja lisakohustuse täitmise tähtaeg saabus 20.04.
11. Lõuna-Eesti Haigla 26.05.
12. a vastuse kohaselt broneeris K. Parv 20.04.2021 (s.o tähtaegselt) aja programmi „Kainem ja tervem Eesti“ psühhiaatriaõe vastuvõtule, kuid ei ilmunud määratud ajal 13.05.2021 kohale, vaid palus registratuurilt uut aega, mis määrati 02.06.
13. Kohtuistungil ütles K. Parv, et ei ilmunud ka 02.06.2021 kohale, vaid lükkas aja edasi 09.06.2021, sest oli haige. 13.05.
14. a aja unustas ta ära. K. Parv vajab enda arvates võimalikult kiiresti psühhiaatrilist abi, kuid ei osanud samas selgitada, miks ta pole olemasolevaid võimalusi kasutanud. Kuigi eelnevast nähtuvalt registreeris K. Parv end tähtaegselt psühhiaatriaõe vastuvõtule, pole ta käesoleva määruse tegemise ajaks (s.o peaaegu 1 kuu jooksul) sinna pöördunud, vaid on registreeritud aja kaks -2- korda edasi lükanud. Kohtu hinnangul polnud K. Parvel mõjuvaid põhjusi psühhiaatiaõe juurde ilmumata jätmiseks. Seega pole ta nõuetekohaselt täitnud ka Tartu Maakohtu 08.03.
15. a määrusega pandud täiendavat kohustust. 5.4 Mis puudutab kriminaalhooldusametniku etteheidet 19.04.2021 alkoholi tarvitamise kohta, siis sellega seoses on märgitud Politsei- ja Piirivalveameti 21.04.
16. a vastuses üksnes, et K. Parv oli 19.04.2021 alkoholijoobes (tl 7). Kohtuistungil eitas K. Parv alkoholi tarvitamist ja kohtule pole esitatud ühtki tõendit, mis tema väite kummutaks. Eelnevast tulenevalt pole kohtu hinnangul 19.04.2021 alkoholi tarvitamine tõendatud.
17. Analüüsides K. Parve kriminaalhooldust tervikuna, märkis kohus, et määruse tegemise ajaks on K. Parve katseaeg kestnud veidi enam kui 1 aasta ja 2 kuud. Läbivaatamisel on teine tema suhtes esitatud erakorraline ettekanne. K. Parv tarvitas 08.07.2020 ja 16.11.2020 (s.o veidi enam kui 3 kuud pärast kriminaalhoolduse algust ja ca 5 kuud pärast esimese rikkumise toimepanemist) narkootikume ega ilmunud 02.02.2021 (s.o veidi enam kui 2 kuud pärast teise rikkumise toimepanemist) kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Seejärel ei ilmunud K. Parv 26.02.2021 (s.o vähem kui 1 kuu pärast kolmanda rikkumise toimepanemist) taas kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Kriminaalhooldaja koostas 08.07.
18. a ja 02.02.
19. a rikkumiste eest K. Parvele kirjalikud hoiatused ning Tartu Maakohtu 08.03.
20. a määrusega pandi 16.11.
21. a ja 26.02.
22. a rikkumiste eest K. Parvele

§ 75lg 2 ps 5 sätestatud täiendav kohustus.

Määrus jõustus 06.04.

1. Vaatamata eeltoodule selgus praeguses asjas, et K. Parv tarvitas 19.04.2021 (s.o vähem kui 2 nädalat pärast maakohtu eelmise määruse jõustumist) jälle narkootikume, 23.04.2021 tarvitas ta alkoholi ja 10.05.2021 ei ilmunud ta kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Samuti pole ta läinud programmi „Kainem ja tervem Eesti“ raames psühhiaatriaõe vastuvõtule. Kohtuistungil lisas kriminaalhooldusametnik, et K. Parv ei ilmunud ka 03.06.2021 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. K. Parv selgitas, et ta ajas päevad sassi ja arvas, et pidi minema kriminaalhooldusosakonda 04.06.
3. Kokkuvõtlikult on K. Parv rikkunud peaaegu kogu senise katseaja vältel käitumiskontrolli nõudeid ning jätkanud narkootikumide ja alkoholi tarvitamist vaatamata kriminaalhooldaja motiveerimisele ja korduvatele kirjalikele hoiatustele, sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ osalemisele, maakohtu eelmise määrusega pandud lisakohustusele ning iseenda soovile sõltuvusest vabaneda. Ka lisakohustust pole K. Parv nõuetekohaselt täitnud. Seejuures ei teinud K. Parv järeldusi ka uue erakorralise ettekande esitamisest ja jättis kohtuistungile eelneval päeval taas mõjuva põhjuseta kriminaalhooldusosakonda ilmumata. Pidades silmas K. Parve käitumist, leidis kohus, et K. Parv ei tule vabaduses oma sõltuvusega toime ega pöördu psühhiaatrilise abi poole, mida ta vajab enda sõnul esimesel võimalusel. Sellises olukorras pole tõsiseltvõetavat alust loota, et edasine katseaeg kujuneb edukaks. K. Parvel on olnud võimalik veidi enam kui 1 aasta ja 2 kuu jooksul muuta oma käitumist ning kõik leebemad meetmed, mis aitaksid tal vabaduses sõltuvusest vabaneda, on ammendunud. Lisaks uute rikkumiste toimepanemise võimaldamisele ohustaks katseaja samal viisil edasi kulgeda laskmine ka K. Parve tervist. Eelnevast tulenevalt on vangistuse täitmisele pööramine vältimatu. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
4. Määruskaebuses palub kaitsja tühistada Tartu Maakohtu määrus ning teha asjas uus määrus, millega jätta erakorraline ettekanne K. Parvele mõistetud karistuse täitmisele pööramise kohta rahuldamata. -3-
5. Kohtumäärus on tehtud kriminaalmenetlusõiguse norme (kaitseõigust) oluliselt rikkudes. Ka sisuliselt ei ole õige ja mõistlik pöörata vangistus reaalselt täitmisele rakendamata kõiki võimalusi isiku mõjutamiseks.
6. Praegusel juhul on kohus sedastanud, et K. Parvel on alkoholi- ja narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired. Kaitsja arvates on K. Parvel krooniline alkoholism (alkoholisõltuvus) ja narkomaania, mis on haigused ka rahvusvahelise haiguste klassifikaatori järgi (F10 ja F19). Haigusest tingituna ei ole ta suuteline oma tahet valitsema ning alkoholi ja narkootilisi aineid mitte tarvitama. Kui isik ei ole võimeline end oma psüühilise puude tõttu ise end kaitsma või kui kaitsmine võib olla raskendatud, on kaitsja osavõtt kohtuistungist kohustuslik. Süüdimõistetu on just selline isik. Kahtluse korral aga tulnuks määrata talle kohtupsühhiaatria ekspertiis. Kuigi K. Parv avaldas 04.05.
7. a toimunud kohtuistungil, et ei soovi kaitsjat, ei oleks kohus seda avaldust tohtinud K. Parve haiguse tõttu aktsepteerida. Tegemist on põhiharidusega isikuga, kes ei ole iseseisvalt võimeline hindama kaitsja osavõtu olulisust. Pigem K. Parv tahtis kaitsjat, mida näitab kaitsja otsimine ja taotlemine pärast 07.06.
8. a tehtud kohtumäärust.
9. Materjalidest nähtuvalt on alkoholi ja narkoainete tarvitamine K. Parvel laiaulatuslik ja totaalne. Sellega on seotud tema negatiivsed probleemid - degradatsioon, suutmatus ise enda probleemidaga hakkama saada, konfliktid lähi- ja ühiskonnaga. Süüdimõistetu ei saa enda ohjeldamisega hakkama, ta ei ole haigusest tingitult suutlik täitma temale pandud kontrollnõudeid ja -kohustusi.
10. Reaalse vangistuse täideviimine ei ole põhjendatud kohaldamata võimalikke muid vahendeid, sest see ei lahenda probleemi. Kohus ei ole arvestanud viirusest põhjustatud olukorda, mis oli süüdlase jaoks keeruline. Määrusest puuduvad veenvad ja sisulised põhjendused, miks ei saa senisest efektiivsemalt siduda kriminaalhooldust raviga, kohaldades näiteks

§-s 75 lg 2 p-des 8, 9 ja 10 ja sama paragrahvi lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Alkoholija narkosõltuvust põdevalt isikult ei saa eeldada koostöövalmidust mitte tahte puudumise, vaid haiguse tõttu – haige keha ja psüühika tõttu ei suuda isik ilmutada tervele inimesele omast tahet. Määruses puuduvad ka põhjendused, miks ei ole võimalik süüdlast raviks kohustada ja anda aega ravi läbiviimiseks, otsustades alles seejärel selle tulemuslikkuse üle. 13. Maakohtu 08.03.2021. a määrusega kohustati süüdimõistetut

§ 75

lg 2 p 5 alusel 10 päeva jooksul määruse jõustumisest registreerima ennast „psühhiaatri vastuvõtule ravivajaduse hindamiseks ning ravivajaduse ilmnemisel alluma määratud ravile.“ Kaevatava määruse p-st 3.3 nähtub, et „Võrus polnud psühhiaatri töövõimetuslehel viibimise tõttu võimalik otse psühhiaatri poole pöörduda, lepiti kokku, et ta registreerib end programmi „Kainem ja tervem Eesti“. Süüdimõistetu on ilmselgelt haige ning kriminaalhooldusametnik ja kohus on konstateerinud, et sellest tingitud tahtejõuetuse tõttu ei saa temalt oodata tavapärast, tervele inimesele omast tahet kohustuste realiseerimisel. Tal puuduvad ka vastavad organisatoorsed võimed. Kohtudokumentidest nähtuvalt soovib süüdimõistetu psühhiaatri abi.

§-s 75 lg 2 p-des 8, 9 ja 10 nimetatud abinõude kohaldamise võimalikkust kohus ei arutanud ja võimatust ei põhjendanud. 14. Kohus ei ole määruses välja selgitanud kes, millal, mis viisil ja vormis asendas

§-s 75 lg 2 p-s 5 nimetatud ja kohtu 08.03.2021.a määrusega kohaldatud meetme (ettenähtud ravile allumine, kui selleks on antud isiku poolt nõusolek)

§-s 75 lg 2 p-s 8 nimetatud meetmega (osalemine sotsiaalprogrammis). Kaevatava kohtumääruse p-s 3.

1. on asendamine nimetatud umbisikuliselt („lepiti kokku“). Selliseks kokku leppimiseks puudus õiguslik alus ja ametiisikute pädevus. Sotsiaalprogrammiga seotud etteheited on alusetud. Kriminaalhoolduse läbiviimise raames oleks tulnud K. Parvele osutada kaasabi puhkusel mitteviibiva psühhiaatri -4- vastuvõtule saamiseks. Programm „Kainem ja tervem Eesti“ hõlmab aga vaid alko-, mitte narkosõltuvust.
2. Kriminaalhooldusametnik ei ole oma seisukohtades järjekindel. 04.06.
3. a protokollis jäi ta seisukohale „…praegu ehk annaksime talle veel nö viimase võimaluse…“. Lisaks on sama ametnik väljendanud kohtule ka seisukohta, et süüdimõistetul on soov oma käitumist muuta, aga puuduvad iseloom ja oskused. Kohtu n-ö konkretiseerimise tulemusena istungi käigus muutus kriminaalhooldusametnik ebakindlaks, kuid jäi taotluse juurde vangistus täide viia. Siiski palus ta kohtul kaaluda tema „nägemust selle tõenäosuse suhtes“.
4. Kohus ei ole igakülgselt kõiki aspekte ja õiguslikke võimalusi kaalunud. Seetõttu ei ole kaitsjal võimalus teada saada ja kontrollida põhjendusi, miks pidas kohus võimalikuks asendada 08.03.
5. a määrusega kohaldatud meede (ravile allumine) teisega (sotsiaalprogrammis osalemine). Sotsiaalprogrammis mitteosalemist ei saa süüdimõistetule ette heita.
6. Süüdlase isikuandmeid ja täiendavaid võimalusi hinnates tuleks saavutada tema sõltuvuste vähendamine. Reaalne vangistus viimase abinõuna ei ole ainus võimalus. Kohus ei ole täiendavaid kohustusi

§-s 75 lg 2 p-d 8, 9, 10 isegi kaalunud ega põhjendanud. Seetõttu on ebaõige ja põhjendamata määruse p-s 16 süüdimõistetu kohta esitatud väide, et „kõik leebemad meetmed, mis aitaksid tal vabaduses sõltuvusest vabaneda, on ammendatud.“ Vangistuse täideviimine noore varem vangistuses mitteviibinu puhul on ligi poolteist aastat pärast teo toimepanemist kaotanud vahetu eripreventiivse mõju ja teenib vaid haige inimese represseerimise eesmärki.

1. Kriminaalhooldusosakond teatas 07.07.
2. a Tartu Ringkonnakohtule, et 25.06.2021 Võru maakonnas Võru linnas XXX K. Parvele tehtud narkootilise aine tarvitamise kiirtest osutus positiivseks ainetele AMP, MET. 20.06.2021 Võru linnas XXX peretüli, kus mees oli oma elukaaslast löönud, jalal hematoom. Kannatanu keeldus vägivallatseja andmeid ütlemast. Varasemate juhtumite põhjal on kannatanu elukaaslaseks olnud K. Parv. Vägivallatsejat ei nähtud. 12.06.2021 Võru maakonnas Võru linnas Ringtee ja Kivi tn ristmikul on K. Parvele koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joove 0.50 mg/l. Samal päeval isikule tehtud narkootilise aine kiirtest oli positiivne. Teostati Lõuna-Eesti Haiglas täiendav uuring, mille kohta on saabunud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist vastus (lisatud failina). Teatele olid lisatud 12.06.
3. a indikaatorvahendi kasutamise protokoll, 25.06.
4. a indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joobeseisundi tuvastamise saatekiri 12.06.
5. K. Parve seletuskirjad 12.06 ja 25.06.2021 a rikkumiste toimepanemiste kohta (07.01.2021). Samuti on lisatud K. Parve nõusolek sõltuvusravi kohaldamise tingimustega.
6. Tartu Ringkonnakohtu 19.07.
7. a määrusega võeti määruskaebus menetlusse ja anti menetluspooltele õigus esitada kirjalikud seisukohad.
8. Kirjalikus seisukohas leiab kaitsja, et Viru Vangla andmed käsitlevad perioodi pärast 07.06.
9. a määruse tegemist ega saa olla käsitletavad erakorralise ettekande lisana. Nendes andmetes sisalduvad asjaolud on süüdimõistetu väitel osaliselt tõendamata ja temale arusaamatud (nt 01.03 ja 01.07.2021 nõusolekud psühhiaatrilise ravi saamiseks), sest ta ei mõista nende õiguslikke tagajärgi, miks neid oli kaks ning kes ja millisel alusel oli pädev temalt nõusolekuid võtma. Ka maakohus on 07.06.
10. a määruses viitega Riigikohtu 11.06.
11. a -5- määrusele konstateerinud, et kohtul tuleb analüüsida erakorralises ettekandes tehtud etteheiteid ja nende piiridest ei tohi väljuda.
12. Kaitsja kordab, et kohus ei ole igakülgselt kaalunud kõiki võimalusi, mis seadusandja ette näeb vangistuse täideviimise vältimiseks. Õigusnormid, mis reguleerivad süüdimõistetule vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist ja kriminaalhooldust ei ole piisavalt regulatiivsed perioodi suhtes, mis jääb vangistuse täitmisele pööramise otsuse tegemise ja (07.06.2021) isiku vanglasse jõudmise vahele. See loob olukorra, kus õigusalaste eriteadmisteta isik võib leida, et kriminaalhooldus on lõppenud (seda näitab ka süüdlase 01.07.
13. a selgitus kriminaalhooldajale 12.06.
14. a tuvastatud joobe kohta).
15. Süüdlane on rikkunud temale kohaldatud nõudeid haigusest tulenevalt, mistõttu ei ole kriteeriumid „tahtlus“ ja „ettevaatamatus“ kohaldatavad. Haigus on mõjuv põhjus karistuse mittetäitmisele pööramiseks. Pimedat ei saa kohustada nägemiseks ega kurti kuulmiseks, sõltlasele aga ei saa keelata tarvitamast aineid, millest tal on haiguslik sõltuvus, sest ta ei saa seda haiguse tõttu täita. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
17. Kaitse esimene argumendiring seondub kaitseõiguse rikkumisega. Nimelt leiab kaitsja, et K. Parve näol on tegemist inimesega, kes ei ole võimeline oma psüühilise puude tõttu ise end kaitsma või võib kaitsmine olla raskendatud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei soostu. Asjaolu, et isikul on sõltuvus alkoholist ja narkootikumidest, ei muuda kehtetuks tema tahteavaldust maakohtule kaitsta oma õigusi ja huve kohtus iseseisvalt. Niisamuti ei näe kohtukolleegium ühtki mõistlikku põhjendust määrata isikule ekspertiis tegemaks kindlaks, kas ta on võimeline end ise kaitsma, kui kohtu hinnangul (kes vahetult K. Parvega suhtles ning tema arusaamisvõimes veendus) mingeidki põhjuseid tema tahteavalduses kahelda ei olnud. Ekspertiis määratakse tõendamisvajadusest lähtuvalt ning asjaolu, et tegemist on põhiharidusega inimesega, kes asus pärast maakohtu 07.06.
18. a määrust iseseisvalt kaitsjat otsima, näitab kohtukolleegiumi arvates üksnes seda, et K. Parv oskab oma õiguste eest seista ning edasikaebeõigust realiseerida. Kohtupraktikas on üsna tavapärane, et kaitsjat taotletaksegi täitmisasjades alles menetluse hilisemas faasis.
19. Määruskaebuses ei vaidlustata rikkumisi, mille kohus tuvastas seoses alkoholi ja narkootikumide keelu eiramisega. Küll aga väljendab kaitsja rahulolematust selle suhtes, et kohus jättis välja selgitamata kes, millal, mil viisil ja vormis asendas kohtu 08.03.2021.a määrusega kohaldatud meetme (ettenähtud ravile allumine, kui selleks on antud isiku poolt nõusolek)

§-s 75 lg 2 p-s 8 nimetatud meetmega (osalemine sotsiaalprogrammis) ning peab alusetuteks sotsiaalprogrammiga seotud etteheiteid. Ringkonnakohtu arvates ei olegi maakohus K. Parvele ette heitnud sotsiaalprogrammis osalemata jätmist, vaid seda, et ta ei ilmunud psühhiaatriaõe vastuvõtule. Nimelt pandi K. Parvele Tartu Maakohtu 08.03.

1. a määrusega kohustus end hiljemalt 10 tööpäeva jooksul alates kohtumääruse jõustumisest psühhiaatri vastuvõtule ravivajaduse hindamiseks. Ravivajaduse ilmnemisel aga oleks ta saanud psühhiaatrilist abi programmis „Kainem tervem Eesti“. Seetõttu on K. Parvele ette heidetud rikkumine kahtlemata põhjendatud. -6-
2. Kaitsja edasised väited on suunatud ringkonnakohtu veenmisele selles, et kohus teostas vääralt kaalutlusõigust, kui pööras K. Parve karistuse täitmisele. Ringkonnakohus märgib, et tuvastanud rikkumise fakti, peab maakohus tõepoolest edasiselt otsustama, kas pikendada katseaega, määrata täiendav(ad) kohustus(ed) või pöörata karistus täitmisele. Praegusel juhul otsustas kohus viimase alternatiivi kasuks. Kaitsja palub kaevatava määruse tühistada ning kaaluda karistuse täitmisele pööramise alternatiive (

§-s 75 lg 2 pdes 8, 9 ja 10 ja sama paragrahvi lg-tes 3 ja 4 sätestatut).

1. Määruskaebemenetluses peab ringkonnakohus hindama, kas rikkumised olid süüdimõistetule vältimatud või vähemalt vabandatavad või näitavad need tema tahet kohtulahendiga määratud kohustuste täitmisest kõrvale hoida. Käitumiskontrolliga määratud kontrollnõude rikkumine võib karistuse täitmisele pööramise aluseks olla üksnes siis, kui rikkumine on tahtlik, takistab järelevalve teostamist süüdlase üle ning rikkumist ei õigusta mõjuv põhjus. Mõjuv on põhjus, mille tõttu pole süüdlasel objektiivselt võimalik käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi täita (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a määrus asjas nr 3-1-1-61-13, p 9.2).
4. Ringkonnakohtu arvates rahuldas maakohus erakorralise ettekande põhjendatult. Kohtukolleegium leiab, et K. Parvele keelatud alkoholi ja narkootikumide tarvitamise rikkumiseks puuduvad mõjuvad põhjused, nagu ka 10.05.2021 kriminaalhooldusosakonda ning psühhiaatriaõe vastuvõtule ilmumata jätmiseks. K. Parve selgitused: narkootikumide tarvitamine elukaaslasega tekkinud tüli tõttu, õlle joomine seoses ebastabiilsusega, alkoholi tarvitamine seoses sellega, et „tal pole kõige helgemad ajad“, kriminaalhooldusosakonda ilmumata jätmine seoses magamisega ning psühhiaatriaõe vastuvõtule mitteilmumine ja selle edasilükkamine seoses unustamisega, ei vabanda rikkumisi ega ole kohtupraktika mõistes mõjuvad. Ringkonnakohus soostub maakohtunikuga, et tegemist on tahtlike rikkumistega. Sellist käitumist ei vabanda ka K. Parve ilmselge sõltuvushäire. Ehkki K. Parv enda arvates vajab psühhiaatrilist abi, ei ole ta olemasolevaid võimalusi kasutanud. Kriminaalhooldusosakond teavitas ringkonnakohut K. Parve uutest rikkumistest ning lisas ka hooldusaluse selgitused. See üksnes kinnitab kohtukolleegiumi jaoks maakohtu otsustuse õigsust ning süüdlase tahet hoida kohtuotsusega pandud kohustuste täitmisest kõrvale. K. Parv jätkas uute rikkumiste toimepanemist vaatamata kirjalikele hoiatustele ja uue võimaluse andmisele läbi lisakohustuste panemise. Analüüsides K. Parve käitumise kulgu, puudub tal tahe oma riskikäitumisega tegeleda. Viimast näitab ringkonnakohtu arvates seegi, et erakorralise ettekande kohaselt avaldas K. Parv kohtumisel kriminaalhooldajale, et läheb parema meelega vanglasse karistust kandma kui sõltuvusravile. Ka kirjalikus seisukohas märgitakse, et süüdlasele jäid arusaamatuks nõusolekud psühhiaatrilise ravi saamiseks ning ta ei mõista nende õiguslikke tagajärgi, seades kahtluse alla kriminaalhooldaja pädevuse võtta temalt selline nõusolek. Ringkonnakohus märgib, et K. Parvelt ei võetud nõusolekut psühhiaatrilise ravi saamiseks, vaid tegemist on sõltuvusravi tingimustega nõusolekuga. Ringkonnakohtu arvates ei ole K. Parv endiselt nõus sõltuvusprobleemidega silmitsi seisma, mistõttu ei oleks lisakohustuste panemisest mingit tolku. Erakorralisest ettekandest nähtuvalt on K. Parve üheks tagasilanguse põhjuseks ka suhtlusringkond, kus alkoholi ja narkootikumide tarvitamine on sotsiaalne norm.
5. Iseenesest nõustub kohtukolleegium sellega, et vangistus ei pruugi sõltlase jaoks tema probleeme lahendada. Küll aga on K. Parv kuriteos süüdimõistetu, kellele anti võimalus kanda karistust tingimisi, st tema vabadust on piiratud oluliselt vähem, ent lisatingimustel. K. Parv tunnistati süüdi kokkuleppemenetluses ning talle olid teada lisatingimused, mille kohusetundlik täitmine oleks talle vabaduse garanteerinud. Seega oli tal tahtmise korral küllalt aega tegeleda sõltuvusprobleemiga. Kui käsitleda alkoholismi ja narkomaaniat haigusliku seisundina, mis -7- välistab nende ainete tarvitamise keelu rikkumise tahtlikust või raskest hooletusest tingitud käitumisaktina, ei oleks sõltlastele lisakohustusena alkoholi- ja narkootiliste ainete tarvitamise keelu panemine üldse mõttekas, kuivõrd karistust täitmisele pöörata ei saakski. Erakorralisest ettekandest nähtuvalt jõuti ka kriminaalhoolduse ajal sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening õigusrikkujale“ käsitleda ka alko- ja narkosõltuvust, nendega seotud ohte ja paranemisvõimalusi. Kriminaalhooldaja leiab, et hooldusaluse arusaam riskeeriva ja kuritegeliku eluviisi negatiivsetest tagajärgedest on kriminaalhoolduse ajal arenenud, kuid tema eneseusk, motivatsioon ja oskused oma eluviisi muutmiseks ei ole endiselt piisavad.
6. Kuna alkoholi- ja narkootikumide tarvitamine takistab järelevalve teostamist süüdlase üle, ei ole katseaja pikendamisel mõtet. Ka täiendavate kohustuste määramine ei ole antud juhul enam otstarbekas, kuivõrd K. Parv ka pärast sotsiaalprogrammi läbimist jätkas rikkumiste toimepanemist. Kohus ei pea eraldi igat

§ 75

lg-s 2 nimetatud lisakohustust kaaluma ega põhjendama, sest lisakohustusi määrates arvestatakse konkreetse isiku kriminogeenseid riske. K. Parve kriminogeenseid riske arvestades määras talle Tartu Maakohus juba 08.03.

1. a määrusega lisakohustuse, mida kriminaalhooldusalune kahetsusväärselt täita pole suutnud. Ka elektrooniline valve, sotsiaalprogrammis osalemine ega elektroonilise seadme valvele allumine, mis kontrolliks alkoholi tarvitamise keeldu, ei oleks kohtukolleegiumi arvates otstarbekas, sest (nagu kaitsja isegi möönab), ei suudaks K. Parv oma sõltuvuse tõttu alkoholikeelu nõuet täita. Sotsiaalprogrammis osalemine tulemuslik ei olnud, sest rikkumiste toimepanemised jätkusid ning elektrooniline valve vaevalt täidaks eesmärki panna K. Parv narkootilistest ja alkoholi sisaldavatest ainetest loobuma. K. Parve sõltuvuskäitumine viib ilmselt varem või hiljem uute kriminaalkuritegude toimepanemiseni (erakorralise ettekande kohaselt on K. Parve käitumiskontrolli ajal karistusregistri 21.05.2021 andmetel väärteo korras karistatud LS § 225 lg 1 ning NPALS § 151 lg 1 alusel rahatrahviga). Järeldus, et praegusel ajal on karistuse eesmärgi saavutamine võimalik vangistuse reaalsele täitmisele pööramisega, on igati põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub I astme kohtunikuga, et puudub tõsiseltvõetav alus loota K. Parve edasise katseaja edukust.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus K. Parve kaitsja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Ingeri Tamm -8-