RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-22-11644 Otsuse kuupäev Tartu, 6. mai 2026 Kohtukoosseis Eesistuja Margit Vutt, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare Kohtu

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude rahuldamiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Estic Green OÜ (praegune ärinimi Malveran OÜ, põhivõlgnik)

1. oktoobril 2015 laenulepingu, mille kohaselt andis kostja põhivõlgnikule laenu 5000 eurot. Põhivõlgnik kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% (300 eurot) kuus. 2-22-11644 Põhivõlgniku kohustuse tagamiseks sõlmis hageja kostjaga
2. septembril 2015 käenduslepingu, mille kohaselt vastutab hageja põhivõlgniku tagastamata laenusumma, tasumata intressi ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete eest kuni 10 000 euro ulatuses. Laenulepingu p-s 3.10.2 lepiti kokku, et laenusaajal on õigus pikendada laenu tagastustähtaega laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Laenu tagastustähtaeg pikenes automaatselt 30 päeva võrra, kui laenuandja kontole oli hiljemalt laenu tagastamise tähtpäevaks tasutud eelneva perioodi intress. Hageja hinnangul ei ole pooled laenulepingut muutnud ega pikendanud, mille tõttu oli kostjal õigus nõuda intressi üksnes perioodi eest, millal põhivõlgnikul oli õigus raha kasutada, s.o ajavahemikul
3. oktoobrist 2015 kuni
4. novembrini
5. Seega vastutab hageja käenduslepingu alusel põhivõlgniku kohustuse täitmise eest kokku 5300 euro ulatuses. Kuna hageja on tasunud perioodil
6. märtsist 2018 kuni
7. juunini 2022 kostjale kokkulepitust 10 255 eurot 66 senti enam (15 555,66 – 5300), on hagejal õigus nõuda kostjalt alusetult saadu tagastamist

§ 1028lg 1 alusel.

Laenuleping on lõppenud hiljemalt

1. jaanuaril 2016, sest kolmas makse laekus kostjale hilinenult, mistõttu ei pikenenud laenuleping seejärel enam automaatselt 30 päeva võrra.
2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et tema ja põhivõlgniku vaheline leping oli vaba tagasimaksega laenuleping ja sellega andis kostja laenusumma tähtajatult põhivõlgniku kasutusse. Laenulepingu täitmiseks pidi põhivõlgnik tasuma iga kuu intressi, mida põhivõlgnik ja hiljem ka hageja tegid. Vastavalt tehtud intressimaksetele lükkus laenu tagastamise tähtpäev iga kord 30 päeva võrra edasi. Viimase intressimakse tegi hageja kostjale
3. juunil
4. Seega oli põhivõlgnik kohustatud laenu kostjale tagastama hiljemalt
5. augustil 2022 ja laenuleping ei lõppenud hageja viidatud ajal. Hageja tehtud maksetest ei nähtunud tahet tasuda põhivõlga. Ajavahemikul
6. aprillist 2020 kuni
7. augustini 2020 tehtud maksete selgitustesse on hageja märkinud „intress“. Muude maksete puhul viitas hageja laenulepingu numbrile, mistõttu luges kostja esmalt tasutuks intressivõla ja seejärel laenulepingu pikendamise eesmärgil tasutud intressi. Ühtlasi muutsid pooled laenulepingut poolte vahel väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt tasus hageja käendajana laenu kasutamise eest intressi ja kostja aktsepteeris intressimaksega viivitamist. Kostja on seisukohal, et kuna hageja märkis maksekorraldustes laenulepingu numbri ja jätkas teadlikult tasumist ka pärast tema vastutuse maksimumsumma täitumist, tuleb hageja kui käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat ületanud makseid käsitada kohustuse täitmisena kolmanda isiku poolt

§ 78tähenduses.

Seega ei ole hagejal kostja vastu nõuet.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. detsembri
3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 255 eurot 66 senti, viivise 2708 eurot 22 senti ja põhivõlalt viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.

detsembrist 2024 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus leidis, et põhivõlgnik ja kostja ei ole laenulepingut muutnud, kuna lepingu muutmine eeldab, et lepingpooled vahetavad vastastikku tahteavaldusi sooviga tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kuna pooled leppisid kokku kostja õiguses muuta laenulepingut vaid kirjalikus vormis, ei saanud lepingut muul viisil muuta (

§ 13lg 1).

Samuti ei muutnud põhivõlgnik ja kostja laenulepingut kaudsete tahteavaldustega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3), sest on tõendamata, et maksete tegemisel oleks põhivõlgnikul või käendajal olnud tahe muuta lepingut selliselt, et põhivõlgnikule (või käendajale põhivõlgniku eest) 2

§ 78lg 1 mõttes.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et laenuleping lõppes
2. veebruaril 2016, sest nõue põhivõlgniku vastu ei olnud sel ajal tervikuna sissenõutavaks muutunud ja laenuleping kehtis poolte vahel edasi. Tehes kostjale makseid, mille selgituses ei olnud põhivõlgniku selgelt väljendatud tahet, esitas põhivõlgnik või hageja põhivõlgniku eest kostjale ettepaneku pikendada laenu tagastamise tähtaega, millega kostja vaikimisi nõustus. Kostja võis põhivõlgniku ja hageja käitumisest aru saada, et pooled nõustusid laenulepingu p 3.10.2 muutmisega nii, et eelmise perioodi intressi makse võib ka hilineda. Kuna laenuleping kehtis põhivõlgniku ja kostja vahel kuni
3. juulini 2022 (viimane intressimakse maksetähtaja pikendamise eesmärgil laekus kostjale
4. juunil 2022), täitis hageja vastutuse maksimummäära ületavaid makseid tehes kolmanda isikuna põhivõlgniku kohustust (

§ 78lg 1).

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. augusti
4. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5556 eurot 66 senti ületavas osas ja viivise sellelt, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu seisukohad lepingu pikenemise kohta on ekslikud. Vaatamata sellele, et laenu tagastamise tähtpäev oli
5. novembril 2015, sõlmiti laenuleping tähtajatuna, seega sai laenuleping lõppeda laenu tagastamise tähtpäevaga samal päeval üksnes lepingu kohase täitmisega (

§ 186p 1).

Kuna laenu põhisummat ei ole tähtaegselt tagastatud ning poolte kaudsetest tahteavaldustest järeldub, et tahe oli jätkata laenulepingu täitmist samadel tingimustel, pikenes laenu 3

§ 1028lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel osaliselt rahuldamisele.

Ringkonnakohus leidis, et maksete hindamisel tuleb arvestada seda, et pooled olid sõlminud käenduslepingu. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli tahe täita põhivõlgniku kohustusi kolmanda isikuna

§ 78lg 1 mõttes.

Ainuüksi sellest, et hageja tegi kostjale makseid, ei saa järeldada, et hageja täitis kolmanda isikuna põhivõlgniku kohustust. Kuna käenduslepingu kohaselt oli käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 10 000 eurot, kuid hageja tasus kostjale põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 15 555 eurot 66 senti, s.o 5555 eurot 66 senti enam, kui oli käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, tuleb hageja nõue

§ 1028lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel osaliselt rahuldada.

Ülejäänud osas ei ole alust hageja nõuet rahuldada, sest hageja tegi kostjale makseid käenduslepingu alusel põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei saanud hagejalt nõuda põhivõlgniku kohustuste täitmist käendaja vastutuse maksimumsummat ületavas osas ning hagejal ei olnud ka kohustust täita põhivõlgniku kohustusi oma vastutuse maksimumsummat ületavas osas. See ei tähenda, et hagejal ei olnud soovi korral õigust täita põhivõlgniku kohustusi käendaja vastutuse maksimumsummat ületavas osas

§ 78lg 1 alusel ehk kolmanda isikuna.

Hageja jätkas maksete tegemist vabatahtlikult, sest kostja esitas viimase nõude hagejale

1. detsembril
2. Kostjal ei olnud ka õigust keelduda kohustuse täitmiseks tehtud makseid vastu võtmast. Olukorras, kus ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, oleks ringkonnakohus pidanud hindama ka kõiki kostja maakohtus esitatud väiteid ja tõendeid, mida maakohus ei käsitlenud. Ringkonnakohus on tähelepanuta jätnud kostja väite, et hageja tegi kostjale makseid just laenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmiseks. Hageja tahet kinnitavad hageja tehtud maksete maksekorralduste selgitused, milles hageja märkis laenulepingu numbri. Eesmärki täita põhivõlgniku kohustusi kolmanda isikuna saab järeldada ka sellest, et hageja on maakohtule esitatud menetlusdokumendis kinnitanud, et ta oli kostjale makseid tehes teadlik nii enda vastutuse maksimumsumma suurusest kui ka selle ületamisest. Kuna hageja täitis laenulepingust tulenevat kohustust kostja ees

§ 78

lg 1 alusel kolmanda isikuna, ei ole hagejal kostja vastu nõuet

§-de 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 alusel. Lisaks on ringkonnakohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon vastuolus. Nimelt on ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas märkinud, et hageja on tasunud kostjale põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuse katteks 5555 eurot 66 senti rohkem, kui oli käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, kuid resolutsioonis mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 5556 eurot 66 senti, st ühe euro võrra suurema summa. 8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Alternatiivselt, kui kohus otsustab kassatsioonkaebuse rahuldada ning ringkonnakohtu otsuse tühistada, palub hageja jätta jõusse maakohtu otsuse. 4

§ 1028

lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel kostjalt hageja kasuks välja 10 255 eurot 66 senti ja sellelt arvutatud viivise. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5556 eurot 66 senti ületavas osas ja viivise, ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5556 eurot 66 senti ja viivise. Kuna kostja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus hagi rahuldas, ja hageja ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud, on ringkonnakohtu otsus hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas jõustunud (TsMS § 655 lg 2 p 1). Seega vaidlevad pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale 5556 eurot 66 senti. 11. Kassatsioonkaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas hagejal kui käendajal on õigus nõuda kostjalt kui laenuandjalt alusetu rikastumise sätete alusel tagasi maksed, mille hageja on kostjale tasunud käendaja vastutuse maksimumsummat ületavas ulatuses. Kaebuse lahendamiseks tuleb seega vastata küsimusele, kas võlausaldajale tehtud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat ületavaid makseid tuleb käsitada käenduslepingust tuleneva käendaja enda kohustuse täitmisena või saab lugeda, et hageja täitis neid makseid tehes kolmanda isikuna põhivõlgniku kohustust (

§ 78lg 1).

12. Ringkonnakohus leidis, et ainuüksi sellest, et hageja ja kostja olid sõlminud käenduslepingu, saab järeldada, et hageja soovis käenduse maksimumsummat ületavaid makseid tehes täita käenduslepingust tulenevat kohustust. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest määrav ei ole mitte see, kas poolte vahel on käendusleping, vaid see, milline oli hageja tahe vaidlusaluseid makseid tehes. Käendaja õiguslik seisund erineb põhimõtteliselt selle isiku positsioonist, kes täidab põhivõlgniku kohustuse kolmanda isikuna (

§ 78lg 1).

Käenduslepingu sõlmimisega tekib võlasuhe, mille sisu on käendaja kohustus vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (

§ 142lg 1).

Sisuliselt kohustub käendaja käenduslepinguga täitma põhivõlgniku kohustusi ning kui käendaja täidab käendatud kohustuse, läheb täidetud kohustuse ulatuses võlausaldaja nõue

§ 152

lg 1 esimese lause alusel käendajale üle (vt RKTKo 20.04.2009, 3-2-1-33-09, p 11).

§ 78

lg-s 1 nimetatud kolmandal isikul seevastu ei ole võlausaldaja ees kohustust täita põhivõlgniku kohustust.

§ 78

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. Seejuures on oluline, et kolmandal isikul oleks tahe täita just põhivõlgniku kohustust, mitte enda ega kellegi teise kohustust (vt RKTKo 28.02.2008, 3-2-1-1-08, p 14). Kolmanda isiku sooritust saab käsitada kohustuse täitmisena

§ 78

lg 1 mõttes üksnes juhul, kui kolmas isik tegutseb tahtega täita võlgniku kohustus ning soorituse eesmärk on see kohustus vastavas osas lõpetada. Võimalik tagasinõue võlgniku vastu ei teki täitmise tulemusena automaatselt, vaid peab tulenema seadusest või kolmanda isiku ja võlgniku vahelisest suhtest (

§ 78lg 4, vt ka otsuse p-d 19–19.5). 5

§ 1028

lg 1 alusel, siis tuleb nõude olemasolu tuvastamiseks esmalt lahendada küsimus, kas hageja soovis vaidlusaluseid makseid tehes täita põhivõlgniku kohustust (

§ 78lg 1) või enda isiklikku lepingulist käenduskohustust.

Nimelt on alusetu soorituse tagasitäitmist

§ 1028

jj alusel õigus nõuda eelkõige isikul, kes suurendas teise isiku vara omaenda oletatava kohustuse täitmiseks. 13.1. Kui hageja soovib tugineda nõude alusena

§ 1028lg-le 1, peab ta tõendama (Ts

MS § 230 lg 1), et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära, st et sooritusel puudus õiguslik alus ja ta soovis makseid tehes täita üksnes käenduslepingust tulenevat kohustust (vt RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948/81, p 20). Ringkonnakohus eksis tõendamiskoormise jaotamisel, kui leidis, et kostja peab tõendama hageja tahet täita põhivõlgniku kohustust (ja mitte oma käenduskohustust) (RgKo, p 14). 13.2. Selleks, et teha kindlaks, millist kohustust käendaja makseid tehes täita soovis, tuleb välja selgitada tema tahe maksete tegemisel, lähtudes seejuures tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (TsÜS § 75 lg-d 1 ja 3). TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija (praegusel juhul makse tegija ehk hageja) tahtele, kui tahteavalduse adressaat (praegusel juhul makse saaja ehk kostja) seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. TsÜS § 75 lg 3 järgi kohaldub eeltoodu ka muu õigusliku tähendusega teo tõlgendamisel. 13.3.

§ 1028

lg-st 1 tuleneva nõude maksmapanekuks tuleb hagejal tõendada, et ta on võlausaldajale väljendanud tahet täita kohustus just käendajana. Sellist tahet saab hageja tõendada näiteks pooltevahelise kirjavahetusega või maksekorralduste selgitustega. Ainuüksi ülemääraste maksete tegemisest või asjaolust, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud käendusleping, ei saa hageja sellekohast tahet järeldada. Samuti ei väljenda käendaja tahet täita isiklikku käenduskohustust ka üksnes tema väidetav teadmatus sellest, et ta on juba teinud makseid oma vastutuse maksimumsumma ulatuses. Käendaja on lepingu sõlminuna üldjuhul teadlik, milline on tema vastutuse maksimummäär, ja tal on õigus keelduda tegemast seda ületavaid makseid. 13.

1. Kolleegium juhib siiski tähelepanu sellele, et kui käendaja on käenduslepingust tuleneva kohustuse täitnud, kuid võlausaldaja nõuab ka pärast seda käendajalt kohustuse täitmist ning käendaja jätkab seetõttu maksete tegemist, võib tegemist olla olukorraga, kus käendaja soovis täita enda käenduskohustust, mitte põhivõlgniku kohustust kolmanda isikuna.
2. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et võlausaldaja ei pea kolmanda isiku poolt kohustuse täitmise vastuvõtmisest keelduma (

§ 78lg-d 1 ja 2).

Keeldumine on võlausaldaja õigus (v.a

§ 78

lg 3), mitte kohustus, sest võlausaldajal on õigus kaitsta enda huve kohustuse täitmise vastu. Rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku täitmist vastu võtmast (RKTKo 30.11.2010, 3-2-1-115-10, p 12).

1. Kostja on ringkonnakohtule ette heitnud ka seda, et ringkonnakohus on jätnud kostja väidetele vastamata. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja
2. Kuna ringkonnakohus asus maakohtust vastupidisele seisukohale, oli ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 5 teisest lausest tulenevalt kohustus võtta seisukoht ka kõigi poolte maakohtu menetluses esitatud väidete, mitte üksnes apellatsioonimenetluses esitatud väidete kohta (RKTKo 03.12.2025, 2-22-5675/87, p 17). Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus seda teinud ja on sellega oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus on jätnud 6

§ 152

lg 1 esimese lause kohaselt nõue põhivõlgniku vastu üle minna üksnes ulatuses, milles käendaja rahuldas põhivõlgniku kohustuse eesmärgiga täita käenduslepingust tulenevat kohustust. See tähendab, et kui käendaja sooritus võlausaldajale ei olnud kantud tahtest täita käenduskohustust, ei toimu selles osas

§ 152lg 1 alusel nõude üleminekut käendajale.

Sellisel juhul võib käendaja esitada põhivõlgniku vastu tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist

§ 78

lg 4 kohaselt üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest (RKTKm 25.06.2025, 2-21-18545/53, p 33). 19.2. Võlgniku ja kolmanda isiku vaheline suhe võib esmalt tuleneda nende vahel sõlmitud lepingust. Eraõiguslike nõuete konkurentsi korral tuleb seejuures kõigepealt kontrollida lepingulisi nõudeid, seejärel käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid ja lõpuks alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 19.2). Tavapäraselt on käenduslepingu sõlmimise põhjus käendaja ja põhivõlgniku vaheline õigussuhe, mille tõttu on käendaja valmis võlgniku kohustusi käendama. Selline sisesuhe võib kõige sagedamini olla käsundusleping (

§ 619

jj), millega käendaja kui käsundisaaja kohustub sõlmima võlausaldajaga käenduslepingu ja täitma vajadusel põhivõlgniku kui käsundiandja asemel tema kohustuse võlausaldaja ees. Osas, milles nõue 7

§ 152

lg 1), võib käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu tuleneda käsunduslepingust või käsundit reguleerivatest seadusesätetest, eelkõige

§ 628

lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. 19.3. Käenduse kui võlaõigusliku tagatise peamine eesmärk on kaitsta võlausaldaja huve kuni põhikohustuse täieliku täitmiseni. Käendaja ja põhivõlgnik võivad käsunduslepingus kokku leppida põhivõlgniku kohustuse täitmise tingimustes, sh kas, millises ulatuses ja mille alusel tekib käendajal tagasinõue põhivõlgniku vastu (

§ 5

). Lisaks on laenuandjal ja laenusaajal võimalik laenulepingus kokku leppida, et tagatis peab säilima kogu laenulepingu kehtivuse jooksul. Sellise kokkuleppe eesmärk on välistada olukord, kus käendaja täidab oma kohustuse käenduse maksimumsumma ulatuses talle sobival ajal ja laenuleping kehtib ilma tagatiseta edasi. Seejuures peab võlausaldajal olema objektiivne võimalus kontorollida tagatise jääki ning selle kehtivust. Kui ilmneb, et olemasolev tagatis on ammendunud või selle väärtus ei vasta enam kokkulepitule, tekib võlausaldajal õigus nõuda laenusaajalt uut käendust või muud tagatist. Juhul kui laenusaaja jätab tagatise andmise kohustuse täitmata, on see lepingu rikkumine, mis võib anda aluse laenuleping erakorraliselt üles öelda (

§ 399, § 196 lg-d 1 ja 2).

19.4. Kui käendaja ja põhivõlgniku vahel ei ole lepingulist suhet, võib käendajal olla hüvitisnõue põhivõlgniku vastu

§ 1018ja § 1023 lg 1 alusel (RKTKo 29.01.2014, 3-2-1-158-13, p 12).

Käsundita asjaajamine võib mh olla ka teise isiku kohustuse täitmine (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 29).

§ 1023

lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Õigussuhte saab kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui käendaja poolt kulutuste kandmine vastab

§ 1018

lg-s 1 sätestatud tingimustele, st põhivõlgnik on asjaajamise (kulude kandmise) heaks kiitnud või see vastas tema huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigel ajal täitmata põhivõlgniku seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Üksnes asjaolust, et käendaja tasub võlgniku eest võla, ei saa aga siiski järeldada, et see vastab põhivõlgniku huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele

§ 1018lg 1 p 2 mõttes (RKTKm 26.02.2025, 2-23-18026/106, p 14).

Lisaks peab käsundita asjaajajal olema tahe tegutseda teise isiku kasuks (

§ 1018lg 2).

19.5. Kui käendaja ja põhivõlgniku vahel ei ole kohustuse täitmist reguleerivat lepingut ja täidetud ei ole ka käsundita asjaajamise eeldused, võib käendajal olla põhivõlgniku vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel (

§-d 1028 ja 1041). Seejuures on

§ 1024

lg 4 ja § 1041 alusel hüvitisnõue võimalik siis, kui käendaja arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest, st juhul, kui käendaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et neid asjaolusid tegelikult ei esine (RKTKo 29.01.2014, 3-2-1-158-13, p 12). 20. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 8