RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine 4-25-

§ 227lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks.

1. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
3. oktoobri
4. a otsusega karistati Gennadi Šušmintsevit liiklusseaduse (

) § 227 lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks selle eest, et ta sõitis

1. septembril 2025 maanteel autoga kiirusel 139 ± 5 km/h, kuigi lubatud oli kuni 90 km/h.
2. Otsuse vaidlustas menetlusalune isik, kes taotles juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga.
3. Pärnu Maakohus tühistas
4. detsembril 2025 kohtuvälise menetleja otsuse ja mõistis G. Šušmintsevile karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut ehk 1200 eurot. Maakohtu põhjendused olid järgmised.
5. Menetlusalune isik alustas kiiruseületamist kavatsetult, kui otsustas teha möödasõitu autorongist.

§ 227

lg-s 3 nimetatud piirmäära ületas ta aga kaudse tahtlusega, kuna vastassuunas sõitev mootorrattur tekitas vajaduse kiirust veelgi suurendada. Pika autojuhistaažiga G. Šušmintsev on üldiselt õiguskuulekas. Tal on üks üheksa kuu tagune kehtiv karistus lubatud kiiruse ületamise eest vähemalt 46 km/h. See rahatrahv on tasutud. Elukutselisele autojuhile võivad juhtimisõiguse äravõtmisel olla ebaproportsionaalselt karmid tagajärjed. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada mootorratta ilmumise mõju kiiruseületamisele ning asjaolu, et menetlusalune isik suutis vältida õnnetust. Oluline on seegi, et ületatud kiiruse numbriline näit jääb

§ 227lg-s 3 sätestatud miinimumi lähedale.

Proportsionaalne ja eripreventiivset eesmärki täitev karistus on rahatrahv. 4-25-4068 KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Maakohtu otsuse vaidlustas PPA, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist või asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus. Kaebuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime kavatsetult. Tahtluse hindamine kahes osas pole õige. Nii menetlusalune isik kui ka maakohus õigustavad rikkumist. Varem viisakalt käitunud juht võttis aasta jooksul juba teist korda liiga suure riski. Sellist käitumist tuleb muuta. Eelmine rahatrahv praegust rikkumist ära ei hoidnud, mistõttu ei oleks see ka praegu mõjus karistus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et maakohtu otsuses ilmnevad kaalutlusvead, mis on toonud kaasa süüteo raskusele ja G. Šušmintsevi isikule mittevastava karistuse kohaldamise. 7.

§ 227

lg 3 näeb lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Maakohtu hinnangul ei näita teine kiiruseületamine aasta jooksul veel väljakujunenud käitumismustri olemasolu. Rikkumine on toime pandud kaudse tahtlusega, menetlusalune isik ei ole tekitanud rikkumisega kahju ning juhtimisõiguse äravõtmine kutseliselt autojuhilt võib kaasa tuua talle ebaproportsionaalsed tagajärjed. Nende seisukohtadega ei saa nõustuda. 8. Esmalt märgib kassaator õigesti, et maakohus on eksinud subjektiivse koosseisu hindamisel. Kohus on tuvastanud, et menetlusalune isik seadis autokolonnist möödasõitu alustades kiiruse ületamise oma eesmärgiks, st ta tegutses kavatsetult (karistusseadustiku (KarS) § 16 lg 2). Edasi on aga kohus järeldanud, et tegu on toime pandud kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4), sest möödasõidu ajal ilmus ootamatult vastassuunda mootorrattur, mis tõi kaasa vajaduse kiirust veelgi suurendada. Selline seisukoht on ekslik.

§ 227

on teodelikt, mille lõigetes 1–4 kirjeldatakse sama tegu – mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine. Lõigete erinevus seisneb üksnes kiiruse ületamise ulatuses ehk rikkumise intensiivsuses, millele vastavalt on seadusandja ette näinud erinevad sanktsioonid (RKKK 17.10.2025, 4-24-4074/25, p 12). Toimepanija teotahtluse hindamisel ei ole tähtsust sellel, millise lõike järgi tegu lõpuks kvalifitseeritakse. Menetlusalune isik alustas kiiruseületamist kavatsetult ning asjaolu, et selle käigus pidi ta kiirust ületama rohkem kui esialgu plaanitud, ei muuda hinnangut tema teotahtlusele. Seega on maakohus materiaalõigust vääralt kohaldanud.

1. Lisaks on vale maakohtu seisukoht, mille kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks see, et menetlusalusel isikul „õnnestus (juba kiiruse ületamise käigus) siiski vältida võimalikku suuremat õnnetust“. Kiiruse ületamise puhul põhineb teo karistusväärsus selle üldisel ohtlikkusel, mistõttu puudub vajadus tuvastada, kas rikkumine tõi kaasa tegeliku ohu või muu negatiivse tagajärje (nt RKKK 17.02.2026, 4-25-2712/24, p 10). Lubatud sõidukiiruse ületamist mitte vähem kui 44 km/h, ja seda vastassuunavööndis, ei saa pehmendada argumendiga, et kokkupõrget kaasliiklejatega õnnestus vältida. Kui midagi sellist oleks juhtunud, oleks süüteo kvalifikatsioon eelduslikult olnud teine.
2. Maakohus on jätnud arvestamata ka kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukoha, mille järgi on vaja reageerida rikkumisele rangemalt siis, kui senised karistused pole soovitud mõju avaldanud (nt viidatud 4-25-2712/24, p 11). Juhtimisõigus on isikule omistatud eriõigus ning seda hüve saab seaduse alusel piirata (vt ka RKÜK 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 64). Seejuures pole juhtimisõiguse äravõtmine karistus, mida saab kohaldada üksnes erandjuhtudel (vt viimati viidatud 4-25-2712/24, p 8). Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud (korduvad) rahatrahv(id) ei ole mõjutanud teda uute 2

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritud rikkumist ning varasem, üle sanktsioonimäära keskmise mõistetud rahatrahv ei mõjutanud teda liiklusreegleid järgima. Autorongist, mis koosneb suurest raskeveokist ja mitmest sõiduautost, korraga möödasõidu tegemine on juba iseenesest ohtlik. Samuti ei välista juhtimisõiguse äravõtmist väited, mille kohaselt sõltub elukutselise autojuhina tegutseva menetlusaluse isiku sissetulek juhtimisõiguse olemasolust (vt ka viidatud 4-25-2712/24, p 12). Nendel asjaoludel jagab kolleegium kohtuvälise menetleja arvamust, et maakohtu otsusega mõistetud rahatrahv ei vasta menetlusaluse isiku teole ega teda iseloomustavatele andmetele. Samuti pole see karistus kooskõlas õigusjärelmilt oodatavate üld- ja eripreventiivsete eesmärkidega (vt ka RKKK 20.03.2017, 3-1-1-6-17, p 18). Kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus arvestab seevastu kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga nii menetlusaluse isiku süü suurust, teda iseloomustavaid andmeid kui ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. 12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 174 p-st 6 ning § 175 p-st 1, rahuldab kolleegium kassatsiooni, tühistab Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2025. a lahendi ja jõustab kohtuvälise menetleja otsuse. (allkirjastatud digitaalselt) 3