Obsah (9)

§ 436§ 172§ 163§ 659§ 651§ 477§ 475§ 654§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 10. märts 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-22-18415 Tsiviilasi Maila

) § 172 lg 1 mõttes avaldaja. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulud võib jätta ka puudutatud isiku kanda, kes vaidleb ilmselgelt põhjendatud avaldusele alusetult vastu.

1. juuli kuni
2. augusti 2022 meilivahetuse järgi on ilmne, et puudutatud isik ei soovinud kohtueelselt tegelikult lepingut sõlmida. Seega tekkisid kohtusse pöördumisega kaasnevad kulud eelkõige puudutatud isiku ebakonstruktiivse tegevuse tõttu, mis annab aluse kalduda kõrvale üldpõhimõttest jätta kulud avaldaja kanda. Kohtumenetluses pidasid pooled läbirääkimisi
3. a jaanuarist aprillini. Kokkuleppe sõlmimist takistas avaldaja soov tagada teel asfaltpurust kate ja mure sissesõidu nihutamise pärast, mille tõttu võib suurte autodega liiklemiseks ruumi väheks jääda. Avaldaja loobus vastuväitest
4. juuni 2023 istungil pärast tõendite uurimist. Uutel läbirääkimistel kuni
5. juulini 2023 ei saavutanud pooled kokkulepet, sest neil olid erimeelsused menetluskulude jaotuse üle. Taotluse menetluskulude hüvitamiseks on esitanud vaid avaldaja ja puudutatud isik. Nende käitumist kaaludes ei ole põhjendatud mõista kummaltki teise kasuks välja kulusid, mõlema käitumine tõi kaasa menetluskulude tekkimise nii endale kui ka vastaspoolele. Arvestada tuleb ka asjaolu, et juurdepääsu määramine ei puuduta ainult avaldaja, vaid mõlema kinnisasja omaniku huve ja õigusi. Tegemist on mitmepoolse õigussuhtega, sest asja lepinguga lahendades määrataks kindlaks nii teeniva kui ka valitseva kinnisasja omaniku õigused ja kohustused. Seega ei menetleta juurdepääsuasja absoluutselt ja üheselt vaid avaldaja huvides. Sellele viitab ka asjaolu, et avaldaja ja puudutud isik pidasid nii kohtueelselt kui ka kohtus läbirääkimisi ning said teha oma ettepanekuid. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. Puudutatud isik esitas
7. aprillil 2025 määruskaebuse ning
8. juunil 2025 täiendava seisukoha. Puudutatud isik palub tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 3.3 teise lause ja jätta kehtima vaid esimese lause, st Y kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama juurdepääsutee jooksva hooldamise ja korrashoiu, kuid X kinnisasja omanikul ei ole õigust hooldus- ja korrashoiutöid ise teha. Samuti palub puudutatud isik tühistada määruse osas, milles maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda, ning teha uue määruse, millega jätta puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus ei kaalunud ega arvestanud koormatava kinnisasja omaniku huve AÕS § 156 lg 1 neljanda lause mõttes, vaid eelistas põhjendamatult avaldaja huve. Tingimus, et avaldaja võib ise teed parandada ja hooldada, riivab ulatuslikult ja põhjendamatult puudutatud isiku omandiõigust, sest annab avaldajale volituse teha Y kinnisasja l ükskõik milliseid töid. Teele võivad tekkida augud, mõrad ja praod, tee võib vajuda ja muutuda ebaühtlaseks, sinna võib koguneda vesi. See ei tähenda alati vajadust teed hooldada või parandada. Määruse resolutsioonist ega põhjendustest ei ole võimalik mõista, millised asjaolud kujutavad endast vajadust teed parandada või hooldada; maakohus rikkus põhjendamiskohustust, samuti on määruse resolutsioon ebatäpne. Avaldaja ja puudutatud isiku arusaamad on seni olnud neis küsimustes väga erinevad.
9. mai 2025 videolt on näha, et erinevalt avaldaja väidetust ei ole teel ühtegi auku ning teel olevad murutükid ei takista tee kasutamist. Määruses ei ole ette nähtud mõlema poole huve arvestavat vaidluse lahendamise mehhanismi. Määruse resolutsiooni p 3.3 teine lause muudab esimese lause sisutühjaks, sest võimaldab avaldajal võtta tee jooksva hooldamise ja korrashoiu puudutatud isikult üle. Seni on avaldaja Y kinnisasja l omavolitsenud – võtnud tee hooldamise ettekäändel maha puid, kuigi tee oli ideaalselt läbitav, samuti puistanud omavoliliselt ja õigusvastasel teele freesasfalti. Avaldaja saab realiseerida oma juurdepääsuõigust vastavalt määruse resolutsiooni p-le 3.2, mille järgi 6 tal on õigus taastada tee läbitavus. Maakohus rikkus ka

§ 436

lg-t 4, sest avaldaja ei taotlenud sellist juurdepääsutingimust ja sellise tingimuse määramist menetluses ei arutatud. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et tee hooldamine ja parandamine tuleb jätta puudutatud isiku kohustuseks. 20. märtsi 2025 istungi kohta puudub helisalvestis ja protokoll, seega ei ole võimalik kontrollida, mida avaldaja seal ütles. Menetluskulude jaotamisel puudus maakohtul alus kalduda kõrvale

§ 172

lg-st 1, mille kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud see, kelle huvides lahend tehakse. Puudutatud isik ei ole teinud toiminguid, mis annaksid alust jätta tema menetluskulud hüvitamata. Tähendust ei oma, et pooled ei jõudnud kohtueelselt kokkuleppele. Avaldaja survestas puudutatud isikut kiiresti kokkulepet sõlmima. Inimesele ei saa ette heita ettevaatlikkust ja kokkuleppe kaalumist. Kohtumenetluses oli puudutatud isik konstruktiivne ja püüdis jõuda kokkuleppele. Tema pakutud kompromiss oli mõistlik ja kattus sisult maakohtu lahendiga. Puudutatud isik oli juurdepääsuga algusest peale nõus. Kuna avaldaja esitas põhjendamatuid nõudmisi, muutes sellega kompromissi sõlmimise võimatuks, peaks ta

§ 163lg 2 alusel hüvitama puudutatud isikule sellega kaasnenud menetluskulud.

Avaldaja nõustus kompromissiga alles

1. juuni 2023 istungil, kus kohus selgitas, et tema nõudmised on alusetud. Kui avaldaja oleks nõustunud kompromissiga kohe, ei oleks menetluskulud kasvanud selliseks, et nende kandmise pärast tekib konflikt. Avaldus jäi rahuldamata osas, milles avaldaja palus määrata, et tee hooldamise korraldab ja vastavad kulud kannab X kinnisasja omanik, samuti tee pinnakatte ja juurdepääsutee laiendamise osas. Asjaolu, et puudutatud isikule määrati juurdepääsu eest tasu, ei anna alust pidada juurdepääsu määramist tema huve teenivaks, avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Puudutatud isikul ei olnud võimalust valida, kas ta osaleb menetluses.
2. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta maakohtu määruse muutmata. Hagita asjas ei ole kohus seotud poolte taotlustega. Maakohtu lahendus on õiglane ja mõlema poole huvides ega saanud olla puudutatud isikule üllatuslik. Avaldaja palus määrata tee parandamise ja hoolduse enda kohustuseks. Puudutatud isik soovis teed ise hooldada.
3. märtsi 2025 istungil leidis avaldaja, et kui puudutatud isik sellest keeldub, peab avaldajal olema võimalus ise teed parandada ja hooldada. Jääb arusaamatuks, miks puudutatud isik on sellele lahendusele vastu. Määrus ei anna avaldajale volitust teha ükskõik milliseid töid. Puudutatud isik loetles määruskaebuses selgelt, mida tähendab vajadus teed parandada ja hooldada, ning avaldajal on sellest sama arusaam. Arvestades puudutatud isiku seisukohti, tekib küsimus, kas ta soovib jätta tee hooldamata ja takistada avaldaja juurdepääsuõiguse realiseerimist. Tee vajaks hooldust, tekkimas on esimesed augud ja tee on sodi täis. Puudutatud isik ei ole seni teed hooldanud, avaldajale peab olema tagatud võimalus teha seda ise. Maakohus ei rikkunud menetluskulude jaotamisel menetlusnorme. Kui puudutatud isik oleks kohtueelselt käitunud mõistlikult, ei oleks avaldaja kohtusse pöördunud ja menetluskulusid ei oleks tekkinud. Avaldaja aktsepteeris kõiki servituudi seadmise tingimusi, kuid puudutatud isik lisas pidevalt muudatusi ning andis mõista, et need ei jää viimaseks. Ka menetluses ei olnud kompromiss võimalik puudutatud isiku tõttu. Avaldaja tuli kõigile puudutatud isiku tingimustele vastu ja loobus enda nõudmistest. Kompromissi takistas puudutatud isiku soov jätta menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isiku menetluskulud on ülepaisutatud.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 7 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Maakohtu määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas avalduse täielikult, samuti tuleb tühistada resolutsiooni p 3.3 teine lause; ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab avalduse osaliselt, ning jätab määruse resolutsiooni p-st 3.3 kehtima vaid esimese lause, samuti parandab määruse sõnastust, jättes ära ebavajalikud mitmuse vormid ja lisades nõusolekule registriosa numbri, millesse kande tegemiseks nõusolek tuleb anda. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus esitab

§ 659

ja § 654 lg 2 2 alusel määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde puudutatud isiku
2. juunil 2025 esitatud video.
3. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 ja § 659 alusel määruskaebe korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud – st osas, milles maakohus nägi ette, et tee parandamise või korralise hoolduse vajadusest teavitab X kinnisasja igakordne omanik Y kinnisasja igakordset omanikku kirjalikult ja võib tööd ise teha, kui Y kinnisasja igakordne omanik ei ole teed hooldanud või parandanud mõistliku aja jooksul, teavitades plaanitavatest töödest kirjalikult ette vähemalt seitse päeva (määruse resolutsiooni p 3.3 teine lause), ning jättis puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda. Muus osas ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. 18. Määruskaebus on põhjendatud osas, milles puudutatud isik palub tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 3.3 teise lause. Sellest tulenevalt tuleb tühistada ka maakohtu määruse p 1 avalduse rahuldamise kohta. Avaldus rahuldatakse osaliselt. 18.1. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest määruskaebuse väitega, et maakohus rikkus

§ 436

lg-t 4 (koosmõjus

§ 477

lg-ga 1) ning tugines lahendit tehes asjaolule, mida menetluses ei arutatud, ja hindas asjaolu menetlusosalistest erinevalt, andmata neile võimalust selle kohta seisukohti esitada. Kuigi toimikust ei nähtu, et maakohtus oleks konkreetselt resolutsiooni p 3.3 teises lauses sätestatud sõnastuses tee hooldamise ja parandamise tingimust arutanud, on nii avaldaja kui ka puudutatud isik saanud esitada ja esitanud tee hooldamise ja parandamise kohta seisukohti ja taotlusi. Avaldaja väitel käsitleti küsimust ka

1. märtsi 2025 istungil, kuid puudutatud isik seab selle kahtluse alla (dtl 719, 742). Salvestusprobleemide tõttu puuduvad istungi protokoll ja helisalvestis, mis ühe või teise väiteid kinnitaks (dtl 645–647). Samas palus avaldaja jätta tee parandamise ja hooldamise juba esimesest menetlusdokumendist alates enda kohustuseks (dtl 2). Puudutatud isik avaldas kogu menetluse jooksul soovi ise teed hooldada ja parandada ning oli vastu, et selline õigus antakse avaldajale nii, et avaldaja saaks teha töid ilma puudutatud isiku nõusoleku ja juhisteta (dtl 38, 318–319). Vaidlustatud määruses kohustaski maakohus teed hooldama eelkõige puudutatud isikut, kuid andis ka avaldajale õiguse teed hooldada ja parandada. 18.
2. Puudutatud isik leiab ringkonnakohtu meelest siiski õigesti, et maakohus ei ole resolutsiooni p 3.3 teises lauses sätestatud tingimust nõuetekohaselt põhjendanud ega valitseva ja koormatava kinnisasja omanike huve kaalunud ning sisuliselt andis avaldajale õiguse puudutatud isiku kinnisasjal asuvat teed omal äranägemisel hooldada ja parandada. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe kahjustada koormatava kinnisasja omaniku huve. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel (vt nt RKTKm
3. detsember 2025, 2-21-18029/187, p 19). 8 Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga, et AÕS § 156 lg 1 mõte ei ole anda valitseva kinnisasja omanikule kõikehõlmavat voli teha teenival kinnisasjal hooldus- ja parandustöid. Maakohus leidis määruse põhjendava osa p-s 25.2, et kuna puudutud isik soovib ise tagada juurdepääsutee korralise hooldamise ja kanda nimetatud kulud, puudub vajadus anda avaldajale õigust teha omal äranägemisel ja ilma puudutatud isiku nõusolekuta hooldustöid. Samas andis maakohus selle õiguse lõppkokkuvõttes siiski avaldajale, ainsaks tingimuseks see, et Y kinnisasja omanik ei ole avaldaja vajalikuks peetavaid töid ise teinud ja avaldaja on töödest ette teatanud. Põhjenduseks tõi maakohus üksnes selle, et tema hinnangul on sellisel viisil tagatud, et X kinnisasja omanik saab juurdepääsuõigust mõistlikult realiseerida. Maakohtu määrusest ei selgu, miks ja kuidas oleks ilma vaidlustatud tingimuseta juurdepääsuõiguse realiseerimine takistatud. Puudutatud isik tõi asjakohaselt välja ka selle, et maakohtu lahendist ei selgu, millised asjaolud kujutavad endast olukorda, kus avaldajal on õigus teed hooldada ja parandada, ning kuidas on puudutatud isikul võimalik sellele vastu vaielda. Avaldajal ja puudutatud isikul on tee korrashoiust ja parandamisest erinevad arusaamad. Puudutatud isiku määruskaebuses toodud näiteid teel tekkida võivatest muudatustest, mille puhul on tema arvates sekkumisvajadus vaieldav, pidas avaldaja selgeteks juhtumiteks, mil see on vajalik (dtl 720, 731, 742). Samuti tõi puudutatud isik välja varasemaid juhtumeid avaldaja tegutsemist Y kinnisasja l – videotelt nähtub, kuidas
4. a raiuti tee kõrval võsa ja loobiti seda metsa alla (dlt 379, 654), samuti kattis avaldaja tee freesasfaltiga, millega puudutatud isik ei olnud nõus (dtl 38, 351–352). Erinevaid nägemusi kinnitavad ka avaldaja väited, et tee vajaks juba hooldust, tekkimas on esimesed augud ja tee on sodi täis, mida puudutatud isiku
5. juunil 2025 esitatud video aga ei kinnita (dtl 745). X kinnisasja omanikule anti juba määruse resolutsiooni p-s 3.2 õigus teha ilma Y kinnisasja omaniku nõusolekuta töid, mis taastavad juurdepääsutee läbitavuse. Ringkonnakohtu hinnangul tagab see X kinnisasja omanikule võimaluse mõistlikult oma juurdepääsuõigust realiseerida. Ülejäänud osas on piisav määruse resolutsiooni p 3.3 esimene lause, mis paneb korrashoiu ja hooldamise kohustuse Y kinnisasja omanikule. Juurdepääsuasjades tehtud kohtulahend on täitedokument, kuivõrd sellest nähtuvad nii õigustatud kui ka kohustatud isikud (RKTKo
6. juuni 2023, 2-20-13537/60, p 26). Kohustuse rikkumise korral saab avaldaja nõuda sundtäitmist, mis tagab ühtlasi võimaluse lahendada selle käigus tekkinud vaidlused täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
7. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus lõppjäreldustes õige ning üksi määruskaebuses esitatud väide ei anna alust teha selles osas teistsugust lahendit. 19.1.

§ 475

lg 1 p-st 131 ja § 6181 lg-st 1 tulenevalt lahendatakse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asi hagita menetluses, mille võib algatada üksnes avalduse alusel.

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Riigikohus on selgitanud, et juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku kasuks mõistetakse juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks (vt RKTKm

1. detsember 2023, 2-19-6901/280, p 17). Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga, et peale tasu saamise õiguse tulenevad talle määrusest ainult kohustused, ning praegusel juhul ei ole asjakohane maakohtu üldsõnaline seisukoht, et juurdepääsu määramine teenib ka puudutatud isiku huve. Seega tuleb välja jätta maakohtu määruse p-des 34 ja 36 toodud põhjendused selle kohta, et juurdepääsu määramine on ka puudutatud isiku huvides. 19.
2. Eelmises alapunktis märgitu ei muuda aga maakohtu määratud menetluskulude jaotust ebaõigeks.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia 9 kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb muuhulgas arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (RKTKm 20. detsember 2023, 2-19-6901/280, p 17) ning seejuures järgida õigluse põhimõtet (RKTKm 15. märts 2023, 2-19-517/133, p 20).

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt RKTKm 7. oktoober 2020 nr 218-11359, p 14). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ületanud diskretsiooni piire ning põhjendas asjakohaselt ja piisavalt, miks on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, sh puudutatud isiku menetluskulud tema enda, mitte avaldaja kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu menetluskulude jaotuse ülejäänud põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6, § 659).

Maakohus hindas avaldaja ja puudutatud isiku kohtueelseid läbirääkimisi ning avaldaja kohtusse pöördumise põhjendatust, samuti avaldaja ja puudutatud isiku tegevust kohtumenetluse ajal ning võttis menetluskulude jaotamisel põhjendatult arvesse mõlema menetlusosalise käitumist. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kuigi puudutud isik ei teinud takistusi juurdepääsu kasutamisel, oli avaldaja kohtusse pöördumine põhjendatud, sest kinnisasjade omanikud ei jõudnud servituudi seadmise tingimustes kokkuleppele. AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukordades, kus avaldajat pole takistatud avalikult kasutatavale teele pääsemisel, kuid keeldutud on tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast (vt RKTKm

1. märts 2020, 2-17-12857/119, p 16). Avaldaja ja puudatud isik pidasid kohtueelselt läbirääkimisi vähemalt
2. a juunist augustini (dtl 87–309), sealjuures ei olnud küsimus üksnes olemasoleva tee kasutamise tingimustes, vaid puudutatud isik tegi ettepaneku muuta veelkord tee asukohta (dtl 4, 16, 162, 168, 365). Avaldaja pöördus kohtusse alles
3. detsembril 2022, seega ei saa talle ette heita kiirustamist ja puudutatud isiku survestamist. Eksitav on puudutatud isiku väide, et tema oli kogu menetluse jooksul juurdepääsu määramisega nõus – vähemalt maakohtus asja uuel läbivaatamisel leidis puudutatud isik, et avaldus juurdepääsu määramiseks üle tema kinnisasja tuleb jätta rahuldamata ning määrata juurdepääs eelkõige üle Kamaari ja Kamari Elektri kinnisasjade (dtl 541, 631). Põhjendatud ei ole lähtuda

§ 163

lg-st 2, mis näeb ette, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Maakohus leidis õigesti, et nii avaldaja kui ka puudutatud isik on oma käitumisega toonud kaasa menetluskulude tekkimise nii endale kui ka vastaspoolele. Arvestades vaidlevate menetlusosaliste tegevust kogumis, oli õiglane jätta nende menetluskulud nende endi kanda. 20. Arvestades

§ 171

lg-t 1 ja § 172 lg-t 1 ning määruskaebuse osalist rahuldamist, on õiglane jätta ka määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10