KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 23. märts 2026, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, Tartu Tsiviilasja number 2-24-103

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 7. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja ja kostja vahel 22.07.2022 sõlmitud laenulepingu nr 52207220073 (dtl 35–41). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli 3

§ 406

2 lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

1. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 14,94% aastas. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
2. juulil ja
3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 22.07.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 8,59% (arvestades, et laenusumma oli 1700 eurot; lepingutasu 34 eurot, intressimäär 6,90% aastas; osamakseid 36). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 9. 22.07.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 10.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). 4

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija 5

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 10.2. Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 77 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja hinnangul järgis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja märkis 22.07.2022 esitatud laenutaotluses oma igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1600 eurot ja igakuisteks kohustusteks 100 eurot. Krediidiandja kontrollis krediidivõimelisust maksehäireregistrite päringutega, mille kohaselt kostjal maksehäireid ei olnud, ning kinnitas sissetuleku ja töösuhte andmed Maksu- ja Tolliameti päringuga. Krediidiandja arvestas kostja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks 640,80 eurot ja kohustusteks 100 eurot, millele lisas arvestusliku elatusmiinimumi 361,50 eurot, kokku 461,50 eurot. Hageja väljatoodust nähtub, et ta tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Kostja on laenutaotluses märkinud, et tema ülalpidamisel oli lepingu sõlmimise ajal kaks ülalpeetavat. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal oli lepingu sõlmimise ajal üks alaealine laps ja üks 18-aastane laps. Alaealise lapse osas eeldatakse, et tema vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise ½ miinimummäär, s.o lepingu sõlmimise ajal ühe lapse osas 292 eurot kuus (s.o kostjale langev osa). Asjas ei nähtu, et hageja oleks kostja krediidivõimelisuse hindamisel ülalpeetavatega 6

§ 4034lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 403

4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 11.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud 7

§-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 08.12.

1. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ka järgmiste asjaolude tõttu. Kuna krediidiandja teatas 24.11.2023 lepingu ülesütlemisest ning andis kahenädalase tähtaja võla tasumiseks, hakkas tähtaeg TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema 25.11.2023 ning sai kõige varem saabuda 08.12.
2. Hagejal tekkis õigus leping üles öelda alates 09.12.
3. Leping lõppes lepingu lõppemise tähtaja möödumisega. Lepingu viimase osamakse tähtpäev oli maksegraafiku järgi 25.07.
4. Seega lõppes leping alates 26.07.
6. Hageja esitas kohtule 25.02.2026 ümberarvestuse. Hageja arvestab kostja tasutud summa 689,84 krediidisumma katteks. Samuti arvestas hageja võlast maha lepingutasu 34 eurot. Kostja põhivõla suuruseks on 976,16 eurot, arvestades, et kostjale anti krediiti 1700 eurot, millest on maha arvatud lepingutasu 34 eurot ja kostja poolt tasutud 689,84 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 976,16 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 227,01 euro ulatuses, arvestades, et hagis oli põhinõude suuruseks 1203,17 eurot. 8

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu p 2 kohaselt võib pank lepingujärgsete maksetega hilinemisel nõuda viivist lepingujärgses intressimääras või seadusjärgses viivisemääras, kui see on kõrgem. Lepingu jõustumisel on viivisemäär 8,00% aastas (0,02% päevas). Viivist arvutatakse tasumata makselt alates tasumise tähtpäevale järgnevast päevast iga viivitatud päeva eest. Hageja palub ümberarvestuses kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras alates 26.02.2026 tasumata põhivõlalt (976,16 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leiab, et ümberarvestuse järgne viivisenõue on põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 26.02.2026 kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades, et hagis palus hageja kostjalt välja mõista viivise perioodi 26.08.2023–14.03.2024 eest 43,06 eurot ja viivise põhinõudelt (1203,17 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 15.03.2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, siis jääb rahuldamata hageja viivisenõue perioodi 26.08.2023–14.03.2024 eest 43,06 eurot ja viivisenõue perioodi 15.03.2024–25.02.2026 eest 265,30 eurot. 16. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole

§ 1132

lg 1 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 15 eurot jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
2. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 30.01.
3. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 30.01.
4. Hagi esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Hagi rahuldamise ulatuse osas lähtutakse algsest haginõudest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22146808, p 17). Hagi esitamise ajal (30.01.2024) oli hagihinnaks 1445,37 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 1098,18 eurot (sh põhinõue kokku 976,16 eurot ja jooksev viivis määraga 12,5%, s.o hagi esitamise aja seisuga seadusjärgne viivisemäär). Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 76% ulatuses ning jättis rahuldamata 24% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. 9