KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 06.04.2026, Tallinn Haldusasja number 3-25-683 Haldusasi X. Xi kaebus Maksu- ja Tolliameti 03

) § 6 lg 1 p 1 ja 2, § 7, §

1. 6.2 Vaidlustatud maksuteade piirab kaebaja õigusi ehk tegemist on koormava haldusaktiga, mis on vastuolus põhiseadusega. Vaidlustatud maksuteatega pannakse kaebajale kohustus tasuda maksuteates märgitud mootorsõidukimaks teates märgitud tähtaegadeks. Kaebeõiguse eelduseks on kaebaja õiguse võimalik riive, mitte rikkumine. Kohustuse pealepanek riivab alati adressaadi õigusi. Mootorsõidukimaks on varamaks, mis esmajoones piirab omandipõhiõigust. Selleks et säilitada maksuga koormatud omandit (mootorsõidukit), peab maksumaksja loobuma teist liiki varast (maksuks tasutavast rahast). 6.3 Kui maksu peab tasuma vaatamata vara hävimisele või vargusele, tekib küsimus, kas omandipõhiõiguse (PS § 32) piirang on proportsionaalne. Kaebaja on seisukohal, et põhiseadusega vastuoleva haldusakti vaidlustamiseks ei pea ta ära ootama kirjeldatud faktiliste asjaolude saabumist kuna sellisel juhul oleks vaidlustatud haldusakt jõustunud ning kaebaja võimalused enda õigusi kaitsta oluliselt kehvemad. Seega kui kaebaja sõiduk peaks maksustamisperioodil hävinema või kaebaja selle registrist ajutiselt kustutama vms juhtuma, siis kannaks kaebaja negatiivseid tagajärgi põhiseadusega vastuolus oleva jõustunud haldusakti tagajärjel. Vastustaja seisukoht
2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. 7.1 Kuna kaebaja on sõiduauto X X registreerimisnumbriga xxx xxx omanik, on ta isikuks, kellel on

-st tulenev kohustus mootorsõidukimaksu tasuda. Kaebaja ei ole väitnud, et vaidlusaluses maksuteates oleks selles märgitud maksusumma ebaõigesti arvutatud. 7.2 Seega on MTA poolt õiguspärane ja seadusega kooskõlas kaebajale tasumisele kuuluva mootorsõidukimaksu summa arvestamine ja määramine ning selle kohta maksuteate koostamine. MTA on maksuteate koostanud kehtiva õiguse alusel (MKS § 10 lg 2 p 2,

§ 9

lg 1), kasutades Transpordiameti liiklusregistrist nähtuvaid sõidukiandmeid ning

§-s 12 kehtestatud maksukohustuse arvutamise aluseid. 7.3 Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tunnistamaks

§ 6lg 1 p 1 ja 2, § 7 ja § 8 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaiks.

PS § 113 nõuab riikliku maksu puhul kõigi maksuõigussuhte elementide (maksumaksja, maksuobjekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja tähtpäev) sätestamist seaduses, kuna maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest. Maksuõigussuhte fakultatiivne element, maksusoodustus, peab (juhul kui seda soovitakse rakendada) samuti olema sätestatud seaduses. Eeltoodud põhiseadusest tulenevad nõuded on vastustaja hinnangul

kehtestamisel täidetud ning PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse riive ei ole antud juhul ebaproportsionaalne. 7.4 HKMS § 38 lg 1 p 7 kohaselt tuleb kaebusesse märkida kaebuse faktiline põhjendus. Kaebaja on kaebuses välja toonud üksnes õiguskantsleri seisukohad, kuid kaebusest ei nähtu, et 2

kooskõlas põhiseadusega. 8.1 Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi põhjendust, kuidas

tema õigusi tema hinnangul põhiseadusevastaselt riivab. Kaebuses on esitatud teoreetiline käsitlus. Kaebajal puudub seadusest tulenev õigus algatada menetlus abstraktseks normikontrolliks. Tulenevalt eeltoodust puudub Rahandusministeeriumi hinnangul kaebajal kaebeõigus. 8.2 Kõik mootorsõidukimaksu kohustuslikud elemendid (maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja tähtpäev ning maksuvabastused) on kindlaks määratud seaduses.

-s maksusumma kujuneb objektiivsete näitajate alusel, mis kehtivad kõigile maksumaksjatele ühtviisi. 8.3 Maksuliikide ja maksuobjektide valiku õigus on Riigikogul. Riigikohus on leidnud, et PS § 32 lõike 2 kohaselt on omandipõhiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis ei piira seadusandjat avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärkide määratlemisel, kui need eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas. Ka PS §-st 113 ei tulene seadusandjale piiranguid avalik-õiguslike rahaliste kohustuste eesmärkide määratlemisel. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse võib kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

eesmärgiks on tagada stabiilne tulu laekumine riigieelarvesse ja maksukogumise lihtsus, mis on PS § 32 omandiõiguse riive legitiimne eesmärk. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
2. Kaebaja on vaidlustanud maksuteate nr 20250236631 mootorsõidukimaksu kohta
3. aastal, mille kohaselt on kaebajale määratud mootorsõidukimaks mootorsõidukit X X puudutavas osas 200,71 eurot.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajalt nõutava mootorsõidukimaksu arvestus on vastavuses

- i regulatsiooniga. 3

-i sätete alusel, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ning seetõttu on kaebaja hinnangul õigusvastane ka kaebajale saadetud maksuteade. Kaebaja põhistab oma kaebust viitega õiguskantsleri poolt 26.02.2025 Riigikogule tehtud ettepanekus tooduga viia

põhiseadusega kooskõlla. Kaebaja teeb kokkuvõtte õiguskantsleri põhjendustest, miks on viimase arvates

ja liiklusseadus (LS) vastuolus PS §-dega 11, 12 ja

1. Lisaks viitab kaebaja ka õiguskantsleri seisukohtadele liiklusregistrist ajutiselt kustutatud sõidukite omanike erinevale kohtlemisele
2. jaanuarist 2025 kuni
3. detsembrini
4. Kaebaja toob ka välja, et on pöördunud kohtusse enda õiguste kaitseks, sest on otsuse adressaat ning kohustust paneva haldusakti puhul on alati tegemist koormava haldusaktiga.
5. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et kaebaja ei ole välja toonud ühtegi põhjendust, kuidas

tema õigusi põhiseadusevastaselt riivab. Kaebuses on esitatud üksnes teoreetiline käsitlus, mida kaebaja ei seosta oma subjektiivsete õiguste tegeliku riivega. Seega puudub kohtul alus ja võimalus kontrollida vaidlustatud normide põhiseaduspärasust kaebaja isikust ja tema isikuga seonduvatest asjaoludest lähtuvalt, nt võrdsuspõhiõigus jms. Kaebaja ei viita, et talle kuuluv sõiduk on liiklusregistrist ajutiselt kustutatud, sõiduk on hävinud vms. Seega saab kohus piirduda üksnes formaalse ja üldise normikontrolliga. Seejuures ei sea kohus kahtluse alla, et mootorsõidukimaksu puhul on tegemist kaebaja jaks koormava haldusaktiga. Rõhutamist vajab, et ka koormava haldusakti puhul peab kaebaja välja tooma põhjendused, miks haldusakt just tema õiguste riive seisukohalt õigusvastane on. 14. MKS § 10 lg 2 p 2 sätestab, et maksuhalduri ülesandeks on muuhulgas arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma.

§ 3

p-st 1 tulenevalt mootorsõidukimaksu objekt on liiklusregistris registreeritud mootorsõiduk.

§ 5

kohaselt mootorsõidukimaksu maksab mootorsõiduki omanik (p 1) või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja, kui sõiduki omanik on liisinguandja, mitteresidendist füüsiline isik või juriidiline isik, kes ei ole Eestis registreeritud (p 2).

§ 9

lg 1 omakorda sätestab, et MTA väljastab liiklusregistrist saadud andmete alusel maksumaksjale maksuteate tasumisele kuuluva mootorsõidukimaksu summa kohta hiljemalt 15. veebruaril. 15. Kaebaja ei vaidle, et ta on mootorsõiduki X X omanik. Seega on kaebaja isik, kellel on

t tulenev kohustus mootorsõidukimaksu tasuda. Seega on vastustaja õiguspäraselt arvestanud kaebajale tasumisele kuuluva mootorsõidukimaksu ja väljastanud selle kohta maksuteate. Vastustaja on toiminud kehtiva

§ 10

lg 2 p 2 ja § 9 lg 1 alusel, kasutades Transpordiameti liiklusregistrist nähtuvaid sõidukiandmeid ning

§-s 12 kehtestatud maksukohustuse arvestamise aluseid.

1. Maksude kehtestamise peaeesmärgiks on riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täimiseks vajaliku raha saamine. Lisaks võivad maksudel olla ka regulatiivsed kõrvaleesmärgid, nt keskkonnasääst ja harjumuste kujundamine.
2. Mootorsõidukimaks on oma olemuselt omandimaks. Omandi maksustamine tugineb eeldusel, et isik, kellel on võimalik vastavat vara (antud juhul mootorsõidukit) omandada, kuulub suurema majandusliku edukusega isikute hulka (võrreldes nendega, kellel puudub võimalus sellist vara soetada). Seejuures sõltub vastav maksukohustus isiku valikutest, st tegemist pole vältimatu maksukohustusega. Esiteks puudub kohustus mootorsõidukit omandada (st esineb võimalus vastavat maksukohustust vältida), kuid kui siiski omandamise otsus tehakse, on võimalik ja ka vajalik lähtuda sõiduki valikul enda majanduslikest võimalustest. Mootorsõidukimaks on osa mootorsõiduki omamisega kaasnevast kogukulust (mille moodustavad muu hulgas sõiduki omandamise kulu, hooldamise kulu, kindlustamise kulu, kütuse soetamise kulu jms). Sõiduki omandamise otsuse tegemisel ei ole seega piisav lähtuda vaid sellest, kas majanduslikud võimalused on piisavad sõiduki müügihinna tasumiseks, vaid kas need on piisavad kogukulu 4

-i eelnõu seletuskirjast (eelnõu 364 UA) nähtuvalt on

-i kehtestamisel lähtutud majanduslikku, elu- ja looduskeskkonda ning sotsiaalset mõju kombineerivast eesmärgist: Eesti autopark on CO2 heite järgi peaaegu Euroopa kõige vanem ja uute autode osas saastavam. Samas ei ole eesmärgiks vanema autopargi kasutusest väljasurumine, kuna keskkonnale ja majandusele on tervikuna kasulikum, kui iga toodetud sõiduk kasutatakse kuni oma kasuliku eluea lõpuni. Lisaks eelnevale on eesmärk inimeste autoostuvalikute ergutamine keskkonda vähem koormavate sõidukite suunas ning autost loobumise otsuste toetamiseks. /-/…/-/ Mootorsõidukimaksu puhul on auto valiku otsused juba minevikus tehtud ja suurem vanuskompensatsioon vanematel autodel vähendab maksukohustust väiksema turuhinnaga autode osas. See aitab mootorsõidukimaksuga toime tulla ka madalama sissetulekuga autoomanikel arvestades ka maksevõimega. /-/…/-/ Registreerimistasuga mõjutatakse tulevasi autoostu otsuseid. Vanuse vähendust hakatakse rakendama kui mootorsõiduki esmase registreerimise kuupäevast on Eesti liiklusregistris registreerimisel möödunud vähemalt 1 aasta. Vanusevähendus väheneb lineaarselt iga aastaga kuni mootorsõiduki esmase registreerimise kuupäevast möödub 15 aastast, pärast mida on vanusekoefitsient 0,20. Väiksem vanusepõhine maksuvähendus võrreldes mootorsõidukimaksuga tähendab seda, et vanematel autodel moodustab registreerimistasu suurema osakaalu auto hinnast kui uuematel. See suunab tulevased autoostjad uuemate ja sedakaudu keskkonnasõbralikumate valikute suunas. /-/…/-/ Näiteks 10 aasta vanuse sõiduki mediaan-aastamaks on 167 eurot aastas ehk 14 eurot kuus, 15 aasta vanuse sõiduki mediaan-aastamaks on 85 eurot aastas ehk 7 eurot kuus ning vanemata kui 20 aasta vanuste sõidukite aastamaks on 50 eurot aastas ehk 4 eurot kuus. Enamikul juhtudest jääb aastamaksu kulu kaugelt alla tüüpilise aktiivkasutuses oleva sõiduki kütuse- ja kindlustuskulu. 19. Lisaks on

-i muutmise kaudu (eelnõu 694 SE) reguleeritud lapse eest mootorsõidukimaksu kohustuse vähendamine. Muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt: „Maksuvähendus on suunatud lastega peredele ja toetab nende liikumisvõimalusi ning üldist hakkamasaamist. Üldine teatud tingimustel maksu vähendamine registriandmete põhjal on läbipaistvam ja lihtsam hallata, kui toetuste tõstmine. Maksuvähenduse eesmärk on konkreetselt automaksust tuleneva mõju leevendamine.“.

1. Mootorsõidukimaks lähtub sõiduki tehnilistest näitajatest ja vanusest, st analoogsete tehniliste näitajatega ja vanusega sõidukite arvestuslik mootorsõidukimaks on analoogne, st isikuid koheldakse sarnastel asjaoludel võrdselt. Teatavad maksuvähendused on seotud sõiduki omaniku isikuga – nt eelnevalt viidatud maksuvähendus lastega peredele, kuid ka see lähtub võrdsuse põhimõttest, st laieneb kõigile vastavatele tingimustele vastavatele isikutele.
2. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse ning kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata. MENETLUSKULUD
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu menetluskulude jaotuse küsimust ei tõusetu. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
4. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 5