← Eesti

2-23-8955/46

Obsah (9)§ 651§ 456§ 654§ 173§ 163§ 134§ 429§ 424§ 168

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-8955

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude saamata jäänud töötasu ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti menetluskulud. 22.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja mõistis temalt hageja kasuks välja töötasu ja puhkusehüvitise ning viivise neilt. Osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg1 ja lg 4 teise lause alusel jõustunud.

  1. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja töötasu suurus tuleb antud asjas kindlaks määrata TLS § 29 lg 2 alusel. Viidatud säte näeb ette, et kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja töö tegemise koht oli Saksamaal. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et olukorras, kus hageja töötas välisriigis, tuli töölepingule kohalduva õiguse määramisel arvestada ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art-ga
  2. Eeltoodu ei ole aga viinud maakohut ebaõigete järelduste tegemiseni. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust siiski järgmiselt. 23.
  3. Rooma I määruse art 8 lg 1 kohaselt on tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 järgi valinud, kuid õiguse valik ei tohi põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumise korral art 8 lg-te 2, 3 ja 4 järgi. Viidatud sätete järgi kohalduks valiku puudumise korral selle riigi õigus, kus või kust töötaja harilikult oma lepingujärgset tööd teeb, kusjuures harilik töö tegemise riik ei muutu ajutiselt teise riiki tööle asumise korral (lg 2), või kus asub tööandja tegevuskoht (lg 3) või millega on leping tihedamalt seotud (lg 4). Seega ei või poolte kokkulepe õiguse kohaldamise kohta põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud töö tegemise hariliku koha või tööandja tegevuskoha või lepinguga tihedamalt seotud riigi õiguse imperatiivsete sätetega. 23.
  4. Siinses asjas ei vaidle pooled selle üle, et nad on soovinud kohaldada töölepingule Eesti õigust. Arvestades, et hagejat, kes töötas Saksamaal, ei võinud siiski ilma jätta kaitsest, mis oleks talle ette nähtud Saksa õigusega, on pooled ja maakohus hageja töötasu suuruse määramisel õigesti lähtunud Saksamaa andmetest töötasu keskmise suuruse kohta sarnasel tööl. 5 2-23-8955
  5. Maakohus määras hageja ametitegevuse oskustaseme Saksamaa Statistikaameti selgituste alusel õigesti. Maakohus hindas asjas esile toodud asjaolusid ja tõendeid ning leidis õigesti, et hageja on käsitatav oskus-, mitte abitöölisena (vt käesoleva otsuse p 10). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

Kostja maakohtu tuvastatud asjaolusid ei vaidlusta ja viitab üksnes sellele, et hagejal ei ole oskustöötajalt nõutavat kutsekvalifikatsiooni. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu tuleb hagejat erihariduse puudumise tõttu käsitada abitöölisena. 24.

  1. Saksamaa Statistikaameti kutsetasemete selgituste kohaselt tähistab nõudetase kutsetegevuse keerukust või raskust ja see ei ole sama, mis töötaja kutseõppe kvalifikatsioon. Oskustööliste ülesandeks on erialased tegevused, milleks on vajalikud põhjalikud erialateadmised ja spetsialisti oskused. Samuti märgitakse selgituses, et tavaliselt on oskustööline läbinud kahe- kuni kolmeaastase kutseõppe või omandanud sellega võrreldava kutsekvalifikatsiooni (dtl 261). Eelnevast ei tulene, nagu oleks oskustöötajale kehtestatud erihariduse nõue, nagu leiab kostja. Selgitused viitavad eelkõige töötajalt oodatavate teadmiste ja oskuste tasemele. Kutseõppe läbimine on selgituste kohaselt tavaline, kuid mitte nõutav (vrdl ka spetsialisti ja eksperdi oskustasemega, mille kohta on märgitud, et tavaliselt on vastav eriharidus nõutav). Seega ei anna üksnes asjaolu, et hagejal puudub eriharidus, alust käsitada teda abitöölisena.
  2. Hageja nõudis
  3. a,
  4. a ja kahe kuu eest
  5. a töötasu väljamõistmist, lähtudes Saksamaa Statistikaameti näitajatest töötasu keskmise suuruse kohta, arvestades sellest maha kostja poolt töölepingu kehtivuse ajal tehtud töötasu maksed. Kuna hageja oli oskustööline, pidi tema töötasu olema
  6. a 3192 eurot kuus (38 304 eurot aastas) ning
  7. a ja
  8. a 2710 eurot kuus (32 520 eurot aastas). Neid lähteandmeid pooled vaidlustanud ei ole. Hageja nõudis kostjalt sellest lähtuvalt
  9. a eest saamata jäänud 24 585 eurot,
  10. a eest 16 269 eurot ja
  11. a eest 3077 eurot. 25.
  12. Õige on kostja etteheide, et maakohus mõistis kostjalt töötasu ebaõigesti välja
  13. a juunikuu eest, kuigi hageja selle väljamõistmist ei nõudnud. Hageja märkis maakohtu menetluses selgelt, et ei nõua töötasu
  14. a juunikuu eest ja kinnitab seda ka ringkonnakohtus. Maakohus jättis hageja nõude suuruse määramisel tähelepanuta, et hageja arvutus tema kinnitusega ei arvesta. Nimelt nõudis hageja
  15. a saamata jäänud töötasu, lähtudes Saksamaa Statistikaameti esile toodud terve aasta töötasust 38 304 eurost. Hageja nõudest tuleb seega maha arvestada ühe kuu töötasu, s.o 3192 eurot. 25.
  16. Õige ei ole etteheide, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata, et hageja märkis oma 02.12.2024 menetlusdokumendis, et arvesse võiks võtta, et hageja töötas jaanuaris 2021 8 tööpäeva ja nõustus 09.01.2025 kohtuistungil töötasu vähendamisega selle arvelt 1976 euro võrra (istungi protokolli ajamärge 00:05:59). Maakohus on vastava summa hageja nõudest õigesti maha arvestanud. Apellatsioonkaebuse vastav etteheide on seega põhjendamatu. 25.
  17. Samuti ei ole õige etteheide, nagu tulnuks
  18. a detsembri eest jätta töötasu arvestamata vähemalt 6 tööpäeva ulatuses. Hageja 11.11.2024 menetlusdokumendist ei saa teha järeldust, nagu ei oleks hageja soovinud terve kuu eest töötasu saada ja oleks möönnud, et oli detsembris palgata puhkusel. Hageja viitas seoses detsembrikuuga esmalt asjaolule, et kostja poolt makstud töötasu arvestus ei ole selge ja seejärel asjaolule, et kostja ei kindlustanud talle
  19. –
  20. detsembril tööd. Kostja tõi esile, et hageja ei täitnud tööülesandeid alates
  21. detsembrist, kuid ei ole tõendanud, et hageja oleks viibinud sellel ajal palgata puhkusel või et tal ei oleks muul põhjusel olnud õigust töötasu saada. Seega on maakohtu järeldus, et kostja vastuväited on selles osas tõendamata, õige. 6 2-23-8955 25.
  22. Küll aga on maakohus jätnud arvestamata ülejäänud kostja vastuväited, millega hageja maakohtu menetluses nõustus. Nimelt kinnitas hageja palgata puhkusel viibimist
  23. a jaanuaris, juunis ja detsembris ning
  24. a jaanuaris. Kostja oli 29.11.2024 menetlusdokumendis toonud esile, et hageja töötas
  25. a jaanuaris 13 päeva; juunis 16 päeva ja detsembris 14 päeva ning
  26. a jaanuaris 12 päeva. 02.12.2024 menetlusdokumendis märkis hageja järgmist: „
  27. aastal kostja käsitletud kuudega, kus hageja töötas ca pool kuud ja oli palgata puhkusel, hageja nõustub“. Selle, et hageja oli 01.0115.01.2023 palgata puhkusel, tõi ta ise esile oma 11.11.2024 menetlusdokumendis. Seega on maakohtu etteheide, nagu ei oleks kostja vastuväide nende kuude osas millegagi tõendatud, põhjendamatu. Tegemist oli vaidlusvälise asjaoluga. Maakohus arvestas hageja töötasu suuruse määramisel seega ebaõigesti päevadega, mil hageja oli palgata puhkusel. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse.
  28. Maakohus mõistis kostjalt
  29. a eest välja saamata jäänud töötasu 18 797,51 eurot (20 773,51 – 1976), arvestades kostja poolt hagejale ülekandega ja sularahas juba makstud töötasu. Ringkonnakohus arvestab sellest täiendavalt maha juunikuu eest ebaõigesti välja mõistetud 3192 eurot.
  30. a saamata jäänud töötasu nõue võib seega olla 15 605,51 eurot, s.o 12 284,66 eurot neto (kohus arvestab netopalga väljaarvutamisel hageja esile toodud kalkulaatorit ja sinna sisestatu andmeid (dtl 262–264)).
  31. Maakohus mõistis kostjalt
  32. a eest välja saamata jäänud töötasu 13 092,92 eurot. Ringkonnakohus arvestab sellest täiendavalt maha nende tööpäevade tasu, millal hageja oli palgata puhkusel, s. o
  33. a jaanuari 8 päeva tasu 1032,38 eurot, juuni 4 päeva tasu 542 eurot ja detsembri 8 päeva tasu 985,45 eurot. Kokku võib hageja nõue
  34. a eest seega olla 10 533,08 eurot, s.o 8291,64 eurot neto.
  35. Maakohus mõistis kostjalt
  36. a eest välja saamata jäänud töötasu 3077 eurot. Ringkonnakohus arvestab sellest täiendavalt maha nende tööpäevade tasu, millal hageja ei töötanud, s.o jaanuari 10 päeva eest 1231,82 eurot. Kokku võib hageja nõue
  37. a eest olla seega 1845,18 eurot, s.o 1452,53 eurot neto.
  38. Õige on kostja etteheide, et maakohus jättis hageja saamata jäänud töötasu ulatuse kindlaksmääramisel ebaõigesti arvestamata kostja poolt hagejale päevarahana makstud 25 249 eurot. See tuleb hagejale väljamakstavast summast täiendavalt maha arvestada. 29.
  39. TLS § 40 lg 2 teise lause kohaselt on töötajal õigus nõuda välislähetuse päevaraha selle aja eest, mil ta töötab välislähetuses. TLS § 21 lg 1 kohaselt on töölähetusega tegemist siis, kui tööandja lähetab töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Siinses asjas esile toodud asjaoludel ei olnud hageja lähetatud töötaja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suulise tähtajatu töölepingu metsatööde tegemiseks Saksamaal ja töö tegemise kohaks lepiti kokku Saksamaa. Selle üle pooled siinses asjas ei vaidle. Seega oli Saksamaa hageja töölepinguga ettenähtud harilik töötamise koht. Seadusest ei tulene töötajale õigust saada päevaraha töölepinguga ettenähtud kohas töötamise eest. Kuna pooled ei ole väitnud ja maakohus ka ei tuvastanud, et hageja töötas Saksamaal ajutiselt lepingu alusel, mille kostja oli sõlminud teenusesaajaga, või kontserni asutuses või ettevõttes või kasutajaettevõtja juures, ei ole alust käsitada hagejat ka lähetatud töötajana Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ, tähenduses (vt ka RKTKo 13.02.2019, 2-17-458/56). Seega ei pidanud kostja hagejale päevaraha maksma. 7 2-23-8955 29.
  40. Õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu tulnuks kostjal esitada ekslikult makstud päevaraha tagasisaamiseks hageja vastu nõue. Päevaraha eesmärk on hüvitada välisriigis lähetuses viibimisega seotud suuremad igapäevakulud. Olukorras, kus hageja töötamise koht oligi välisriigis, on tema õigused kaitstud Rooma I määruse art-ga 8 ja päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna (vt RKTKo 09.02.2011, 3-3-1-86-10, p 18). Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kostja maksis hagejale eraldi töötasu ja päevaraha terve töölepingu kehtivuse ajal. Ainuüksi sellest, et kostja on päevaraha ekslikult maksnud, ei tulene hagejale täiendava päevaraha saamise õigust. Täiendava päevaraha maksmise kohta iseseisva kokkuleppe olemasolu on mõlemad pooled menetluses eitanud. Samuti ei oma siinse asja lahendamisel tähtsust hageja väide, et kostja ei ole päevaraha seni töötasuna deklareerinud.
  41. Maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud saamata jäänud töötasu tuleb seega vähendada summa võrra, mille kostja maksis hagejale päevarahana, s.o
  42. a 10 096 eurot,
  43. a 12 891 eurot,
  44. a 2262 eurot, s.o kokku 25 249 eurot (neto). Selle summa suuruse üle poolte vahel vaidlust ei ole.
  45. Eeltoodut arvestades, ei ole kostjal hageja ees töötasu maksmise kohustust. Kostja on juba maksnud hagejale töötasuna välja summa, mis ületab TLS § 29 lg 2 alusel arvestatud tavaliselt makstavat tasu [(12 284,66 + 8291,64 + 1452,53) – (10 096 + 12 891 + 2262) = 3220,17]. Maakohtu otsus kostjalt hageja kasuks töötasu ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise kohta tuleb seega tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.
  46. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses eraldiseisvaid etteheiteid temalt välja mõistetud puhkusetasu arvestuse kohta. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka ise, et maakohus oleks kasutamata puhkuse hüvitamise nõude rahuldamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebusest võib aga aru saada, et kostja hinnangul on kõik tema kohustused hageja ees täidetud, kuna arvestades tema poolt juba makstud summat, ei ole tal ka täiendava puhkusetasu hüvitamise kohustust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
  47. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tööandja töötasu (p 2) ja puhkusetasu (p 3) maksmise kohutused eraldiseisvad kohustused. Siinsel juhul oli töölepingu lõppemisel kostjal hageja ees töötasu ettemaks 3220,17 eurot, s.t kostjal oli ette makstud töötasu tagastamise nõue hageja vastu ja hagejal oli kostja vastu kasutamata puhkuse hüvitamise nõue 1206,90 eurot (TLS § 71). Seega olid pooltel vastastikkused rahalised nõuded. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded lõpevad kattuvas ulatuses (VÕS § 197 lg 2). Töölepingu puhul tuleb arvestada ka TLS §-st 78 tulenevate tasaarvestamise erisustega, kuid see näeb erisuse ette vaid töötasust tasaarvestuste tegemisele ega reguleeri teistest töösuhtest tulenevatest tasudest tasaarvestamist (vt ka Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, 2021, § 78 komm 1). Seega ei ole tööandja õigus tasaarvestada tagastamisele kuuluv töötasu nõue väljamaksmisele kuuluva kasutamata puhkusetasu hüvitisega iseenesest välistatud, kui täidetud on ka muud tasaarvestuse eeldused. VÕS § 198 kohaselt peab võlgnik oma kohustuse võlausaldaja nõudega tasaarvestamiseks eelkõige esitama avalduse teisele poolele. Siinsel juhul ei ole kostja esile toonud, et ta oleks esitanud hagejale tasaarvestuse avalduse. Kostja kohustus ei ole seega lõppenud. 8 2-23-8955
  48. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ja sellelt arvestatud viivise. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutamata puhkuse hüvitise 1206,90 eurot ja sellelt arvestatud viivise. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  49. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb vastavalt muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

36.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (54 516,95 eurost 1206,90 eurot, lisanduvad viivised), jäävad poolte maa ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 97,7% ulatuses hageja ja 2,3% ulatuses kostja kanda. 37. Kolleegium selgitab seoses hagi rahuldamise ulatuse määramisega järgmist. Hageja esitas kostja vastu hagi, milles nõudis saamata jäänud töötasu 37 788,45 eurot. 19.08.2024 täpsustas hageja, et tema saamata jäänud töötasu nõue on 46 241,70 eurot. 11.11.2024 esitas hageja alternatiivse nõude, milles palus kostjalt välja mõista 43 931 eurot. 02.12.2024 kohtuistungil hageja omakorda vähendas oma nõuet 1976 euro võrra. Lisaks nõudis hageja kostjalt puhkusehüvitist 8275,25 eurot, mida vähendas 19.08.2024 menetlusdokumendis 1219,81 eurole.

§ 134

lg 1 teise lause kohaselt võetakse hagi hinna määramisel aluseks alternatiivsetest nõuetest suurim, s.t 46 241,70 eurot ja 8275,25 eurot. Kuigi hagejal on iseenesest võimalik kostja vastu esitatud nõuet vähendada, ei ole hageja siinsel juhul märkinud, kas ta on oma nõudest osaliselt loobunud (

§ 429

) või selle tagasi võtnud (

§ 424

). Olukorras, kus hageja ei ole nõuet tagasi võtnud ega sellest loobunud, jättis maakohus nõude õigesti osaliselt rahuldamata. Nõude osaline vähendamine ei mõjuta aga ka menetluskulude jaotust, kuna ka nõudest loobumise ja selle tagasivõtmise korral kannab menetluskulud reeglina hageja (

§ 168

). Asjaolusid, mis annaksid alust menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks (eelkõige

§ 168lg 5 ja 6) ei ole esile toodud.

(allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.