← Eesti

2-25-128243/7

Obsah (11)§ 637§ 444§ 230§ 231§ 173§ 162§ 174§ 175§ 172§ 178§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Jüri-Karl Leppik Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-128243 Tsiviilasi Osaühing EUROPARK ESTO

§ 637

lg 21 sätestatud eeldused - maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Nimetatud alustel võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud

  1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 24.11.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 30 euro saamiseks. Kohus tegi 26.11.2025 võlgnikule makseettepaneku. Kostja esitas 27.11.2025 nõudele vastuväite.
  2. Hageja esitas 30.12.2025 hagiavalduse kostja vastu 15 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 23.08.2024 parkinud sõiduki numbrimärgiga XXX (sõiduk) hageja opereeritaval parkimisalal Noblessner, Peetri 3, Tallinn. Kostja ei olnud parkimise eest tasunud ehk parkis sõiduki parkimistingimusi rikkudes. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude summas 55 eurot, mille tasumise tähtpäev oli 30.08.
  3. Kostja tasus 12.09.2024 hagejale 40 eurot. Hageja oli selgelt leppetrahviteatele märkinud, et nõustub 40 euro tasumisega üksnes juhul, kui kostja tasub leppetrahvi hiljemalt 30.08.
  5. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud hagejale 40 eurot 21 päeva jooksul trahvi väljastamisest. Kostja ei ole hoidnud enda kohustuste täitmisest kõrvale ning hageja ei teatanud nõude osalisel rahuldamisel, et osa nõudest on täitmata. Kohtueelseid meeldetuletusi ei ole kostja kätte saanud ning esimene teade oli kohtu makseettepanek. Hageja ei ole käitunud nõuete esitamisel heas usus ning nõude sissenõudmisega kaasnenud kulud ei ole proportsionaalsed. Kostja ei vaidle vastu, et hageja teatas leppetrahvist 23.08.2024 ning kostja sai selle samal päeval sõiduki kojamehe vahelt kätte. Kohtu põhjendused
  6. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
  7. Kohus lahendab käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 405 lõike 1 alusel. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus

§ 444

lõikes 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima 2

(6)tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-2316, p 16). 6. Hageja nõuab kostjalt 23.08.2024 esitatud leppetrahvinõude tasumist, sest kostja on rikkunud parkimislepingust tulenevat kohustust. Leppetrahv on võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lõike 1 järgi lepingus ettenähtud kohustus maksta lepingu rikkumisel kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahvi maksmise kohustuse eelduseks kehtiva lepingu ja leppetrahvi kokkuleppe olemasolu, kostja kohustuse rikkumine (VÕS § 100) ning kostja vastutus lepingu rikkumise eest (VÕS §-d 103 ja 160). Lisaks peab hageja teatama kostjat leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Leppetrahvi eelduseks olevaid asjaolusid peab

§ 230

lõike 1 esimese lause järgi tõendama hageja (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Üldjuhul piisab leppetrahvinõude tõendamiseks sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-153430/58, p 18). 7. Pooled ei vaidle, et kostja on sõiduki vastutav kasutaja, kostja sõlmis hagejaga lepingu ja on osaliselt leppetrahvi tasunud. Kohus loeb need asjaolud

§ 231lõigetest 2 ja 4 lähtuvalt ilma tõendeid hindamata tuvastatuks.

  1. Leping loetakse sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9). Parkimislepingule on iseloomulik, et see sõlmitakse ühelt poolt parkimiskorraldaja poolt vastava teabe (infotahvlite) avaldamisega parkla sissesõidu juures ning teistelt poolt parkija poolt sõiduki parkimisega vastavate tingimuste mõjupiirkonnas (vt RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11 teine lõik; TlnRnKo 29.06.2023, 2-22-136652, p 8). Kohus leiab, et praegusel juhul on parkimisleping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lõike 1 mõttes ning tüüptingimused on saanud VÕS § 37 lõike 1 järgi lepingu osaks, sest lepingutingimused (dtl 83) on infotahvlitega kostjale teatavaks tehtud (dtl 31-36).
  2. Hageja väitel ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist ehk kostja oli jätnud parkimise eest tasumata (p 2.2; dtl 22). Kostja ei ole väitnud, et tal polnud kohustust parkimise eest tasuda või et ta oli tasu maksnud.
  3. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping VÕS § 271 mõttes. Kostja kui üürniku põhikohustuseks on tasuda üüri. Kohus tuvastab, et kostjal oli lepingupunkti 4 järgi kohustus tasuda parkimistasu või omada parkimisõigust andvat parkimiskaarti või – luba (p 4; dtl 83). Seega vastab pooltevaheline leping üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes, sest tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (RKTKo 25.1.2017, 32-1-68-16, p 29; RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22).
  4. Esitatud väidete järgi ei ole kostja parkimistasu maksnud. Kostja pole ka väitnud, et tal oleks parkimiskaart või -luba. Seega tuvastab kohus, et kostja on VÕS § 100 mõttes 3

(6)rikkunud VÕS § 271 ja lepingupunktis 4 sätestatud kohustust tasuda parkimistasu ehk üüri.
  1. Kohus tuvastab, et lepingupunkti 5 esimese lause järgi kohustub lepingu rikkumise korral üürnik tasuma üürileandjale leppetrahvi 55 eurot (p 5; dtl 83). Kohus peab omal algatusel kontrollima ka tüüptingimustel sõlmitud lepingupunktide kehtivust VÕS §-de 42-44 järgi (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.2). Sealjuures tuleb kehtivuse kontrollimisel arvestada, kas auto parkija oli tarbija või majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-80-16, p 26). Kohus leiab, et praegusel juhul on tüüptingimustel sõlmitud leppetrahvikokkulepe lepingu osaks ja kehtiv. Kohus arvestab sealjuures, et parkimistasu ühe tunni eest oli üks euro, kuid ühe ööpäeva eest mitte rohkem kui kümme eurot (dtl 83) ja leppetrahv ei asenda parkimistasu nõudmise õigust. Kostja ei ole väitnud, et leppetrahvikokkulepe oleks ebamõistlik ega pole välja toonud asjaolusid, mis praegusel juhul võimaldaksid kohtul teistsugusele järeldusele jõuda. Seega on VÕS § 158 lõike 1 mõttes lepingus kehtivalt ette nähtud leppetrahvi tasumise kohustus mistahes lepingurikkumise eest.
  2. Kohus leiab, et hagejal oli õigus esitada kostjale leppetrahv summas 55 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus üüri maksmise kohustust ehk kostja on VÕS § 100 mõttes lepingut rikkunud. Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest (VÕS §-d 103 ja 160). Hageja esitas koheselt pärast lepingutingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõude summas 55 eurot (dtl 28) ning kohus tuvastab 23.08.2024 kell 22:13:21 tehtud foto järgi, et leppetrahv oli sõiduki kojamehe vahele paigutatud (dtl 30). Leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib parkimisteenuse osutamisel pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17-117146/31, p 12). Kostja enda väitel sai ta selle ka samal päeval kätte (p I; dtl 86).
  3. Leppetrahvinõude järgi oli hageja valmis tingimuslikult aktsepteerima ka 40 euro tasumist, kui leppetrahv tasutakse hiljemalt 30.08.
  4. Eeltoodu ei ole praegusel juhul asjakohane, kuivõrd kostja ise väidab, et ta tasus leppetrahvi 12.09.2024 (p 2; dtl 53).
  5. Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud leppetrahvi esitamise eeldusi ning tal on VÕS § 108 lõike 1 ja § 158 lõike 1 ning lepingutingimuste punkti 5 alusel õigus nõuda leppetrahvi tasumist summas 55 eurot. Nõue muutus VÕS § 82 lõike 7 järgi sissenõutavaks maksetähtpäevale järgneval päeval ehk 31.08.
  7. Kohus selgitas 21.01.2026 kirjas (dtl 67) kostjale, et kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230

lõike 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 20). Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest lähtuvalt tuleks hagiavaldus jätta rahuldamata. Kostja on väitnud, et hageja ei ole tõendanud parkimise hetkel kehtinud parkimistingimusi (p 1; dtl 88), kuid ei ole väitnud ega tõendanud, millised tingimused tema arvates tegelikult kehtisid. 17. Hagejal oli seega õigus nõuda 55 eurot leppetrahvi. Hageja nõuab jätkuvalt 15 euro tasumist, sest kostja on 40 eurot tasunud. Kostja ei ole seega täitnud oma kohustusi 15 euro ulatuses. Leppetrahvi nõudeõigust ei väära kostja väited nõudest teatamise kohta, sest kostja ei ole vaielnud vastu leppetrahvinõude esitamisele mõistliku aja jooksul. 4

(6)Järelikult oli hagejal õigus alates 31.08.2024 leppetrahvi sissenõudmiseks esitada hagi või maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Kehtiva õiguse järgi ei ole kohtusse pöördumise eelduseks nõudekirja või muu teate edastamine. Kostjal oleks olnud endal võimalik täiendavate kulude vältimiseks hiljemalt maksettepaneku saamisel hagejaga suhelda ning näiteks kompromiss sõlmida. Kostja esitas ise vastuväite ning pidi seega arvestama, et vaidlus võib jätkuda hagimenetluses, sest teda oli 26.11.2025 maksettepanekus selle kohta hoiatatud. 18. Kohus rahuldab hagi täielikult ning mõistab kostjalt välja 15 eurot. 19. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (

§ 173lg 1).

Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse. 20. Kohus rahuldab hageja hagiavalduse. Kohus jätab menetluskulud kostja anda (

§ 162lg 1).

21. Lähtudes

§ 174

lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

§ 174

lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades

  1. peatüki
  2. jao erisusi.
  3. Hageja esitas 29.01.2026 menetluskulude nimekirja. Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulud nelja tunni eest summas 480 eurot ilma käibemaksuta (p 2; dtl 77-78). Hageja on hagiavalduses taotlenud menetluskuluna ka maksekäsu kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot väljamõistmist (p 4.2; dtl 26).
  4. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna ehk esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri ei ole põhjendatud rangelt tsiviilasja hinnaga siduda. Ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud (RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324/42, p-d 17 ja 19). 24.

§ 175

lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Väljamõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus ei pea üksikasjalikult igat kuluartiklit välja tooma ja eraldi hindama (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). 25. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohtu hinnangul saab praegusel 5

(6)juhul hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 120 eurot pidada tavapäraseks ja põhjendatuks ning vastab kohtuvaidluse olemusele. Kohus loeb õigusteenuse osutamiseks kulunud aja põhjendatuks ja vajalikuks kuluks 480 eurot ilma käibemaksuta, arvestades esindaja kulude suurust tervikuna. 26. Lisaks mõistab kohus hageja taotluse ja

§ 172

lõike 9 kolmanda lause ja § 484 2 alusel välja kiirmenetluses tekkinud menetluskulu summas 20 eurot.

  1. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagi esitamisel on kokku makstud riigilõivuna 100 eurot, mis on põhjendatud ja vajalik kulu, sest hagi on täielikult rahuldatud.
  2. Kokkuvõttes peab kostja hüvitama hagejale menetluskulud summas 600 eurot (480 + 100 + 20) ilma käibemaksuta.
  3. Tulenevalt

§ 178

lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

§ 177lõike 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) Jüri-Karl Leppik kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.